Millal hakkas inimkond toitu raiskama? Tallinna Ülikooli baltisaksa uuringute ja keskkonnaajaloo professori Ulrike plahvi sõnul sai üle-eelmine toidu raiskamine alguse 20. sajandi keskel. Eestisse jõudis see nähtus alates 1990.-te aastate lõpust, mil inimesed loobusid esmalt loomapidamisest, siis aiapidamisest ja lõpuks ka ise kokkamisest. Need muutused olid tähtsad, sest plasti sõnul käivad inimesed ise tehtud toiduga ettevaatlikumalt ümber juba selle valmistamiseks kulutatud ajada. Kui inimene ei oska toorainetega säästlikult ümber käia, on see professori sõnul õpitud abitus, mis suurendab toidu raiskamist. Samas on siinmail varemgi välja mõeldud võimalusi, kuidas hooajalisi saatusi säilitada ja ära kasutada. Näiteks mõtles Torma pastor Johann Georg haisen fon Shardsenberg 18. sajandil välja kiirsuppi spetsiaalse kuivatusahju. Erinevate toorainete abil valmistatud supp aitas talurahval talvesid üle elada ning sobis toidumoonaga sõduritele ja meremeestele. Ühtlasi nägid baltisaksa toidu uuendajat 18. sajandil toidu raiskamist ehk Brassimist talupoegade pulmades ja muudes pidustustes. Kuna toona määras inimese toidulaua tema ühiskondlik kuuluvus, sai mõisnik süüa välismaist toidukraami. Aga talupoja jaoks võis üks sügisene pidu tähendada nälga kevadel. Mõisniku toidulaua ülejäägid söödi järgmisel päeval ära külmade roogade näol. Või läksid nad edasi sulastele, mida isegi sulased ei tahtnud, jõudis sigadele toiduks. Seega on ühe sörk Ulrike Blake'i sõnul teise toit ja raiskamisest saab rääkida ainult väga tinglikult. Toidu raiskamine algab järelikult ikkagi sealt, kus kaob oskus toidujääkidega majandada.
