Kunagi levis riigis jutt sellest, et mitmed nähti imetavast linna mis toob õnne. Kohe leidus väga palju soovijaid, kes tahtsid seda lindu kinni püüda. Õhed tuhnisin käsiraamatutes, et saada sellest linnast rohkem teada. Teised aga uurisid selle linnu püüdmise viise. Need õnnepüüdjad paigutasid igale poole metsadesse erinevaid lõkse teenisid meisterlikult punutud võrke, kõik kõik nende katsed seda lindu tabada lõhkesid. Korraga Lilisele riigi vapustas uudis. Selle linn oli kätte saanud üks väike poiss. Kõik linnupüüdjaid kihutasid otsekohe tulle väikse poisi juurde ning hakkasid teda läbi sõdi küsitlema, milliseid käsiraamatuid ta oli lugenud ning milliseid võrke. Lastes poiss, kuidas ta siis sinu juurde sattus, küsisid nõutud õnne teediad. Ja poiss vastas, kui ma sain teada, et nii paljud täiskasvanud inimesi seda linnukest jahivad hakkas mul temast kahju. Ja ma mõtlesin, kui see imeline linnuke Lindeks minu juurde, siis hakkasin ma teda väga armastama, kellest hoolime. Ja äkki endaski minu juurde ja maandus õla peale. Aga kus see linnuke praegu on? Küsisid kõik poisi käest. Ta muutus vikerkaare värviliseks säravaks päikeseks Lindes otse minu südamesse. Ja need on minu süda, põleti rõõmu ja õnne täis. Vana mong ütles selle peale. Tõde peidab end igasuguse oskuse eest ja varjab end igasuguseid teadmisi.
