Muusik Mari kalkunile hõikab tema kodulähedane püha hiis  alati vastu. Siit Võrumaa kuplitelt on pärit tema tõlgendused  loodushäältest muusikast. Kuidas metsa hüüad nõnda vastu kostab, teadis juba vanarahvas. Kuidas on eestlased hüüdnud, kas Kaja kõlab  nii nagu mõlemale metsale ja inimesele meeldib? 100 aasta jooksul on püütud selle poole,  et metsa vastuhüüd heliseks pikalt ja kõlavalt. No. Vaika saared Vilsandi külje all, eestlaste oma linnuriik  ja Eesti looduskaitse sümbol. 100 aasta eest loodud Baltimaade esimene kaitseala. Riigikorra muutudes rüüstatud, kuid ikka. Taastatud. Artur Toomi idee elab, linnud saavad vaikadel turvaliselt pesitseda. Vilsandi tuletorni ülemat Artur Toomi häiris,  et kohalik rahvas oli harjunud linnumune korjama. Samas saabusid Saaremaale Riia looduse uurijate ühingu liikmed. Ühiselt tekkis mõte võtta vaikad kaitse alla. Linnud elasid. Kihelkonna kirikumõisa maa peal. Toom koos siis abilistest. Vilsandi kaptenitega, kellel oli siis kuldrahasid rentisid  siis kirikumõisalt siis lindude kaitsmise jaoks saared see kuldraha,  viiene tsaarimünt. See ei olnud teab kui suur raha, mille eest  siis aastaks sai rentida. Kuus saart on väga hea investeering olnud  siis 100 aastase looduskaitse arenemisse. Niisugune on pilk vaikadele veerand sajandit pärast  kaitseala loomist. 1937 valmib Eesti kultuurfilmil esimene loodusfilm. Vilsandi linnuriik Linnud ja Vilsandi ja Artur Toom olid  saanud populaarseks. Pealegi oli Toomi idee lindude turvamisest palju laiem,  kaasata looduse kaitsesse ka kultuurirahvast,  kes kirjutaks pildis, teaks filmiks järgijaid,  oli palju. Artur Toomi abikaasa Alma Toom kirjutas Vilsandi  linnuriigist Eesti esimese loodusraamatu vaikid pakuvad  kaitset kõigile, kes ta piiridesse asuvad. Ega muidu jõudnudki siin lindude arv sedavõrd kasvada,  märgib Alma Toom oma raamatus. Sest enne kaitseala loomist olid vaikad tühjad,  paljad ainult naerukajakad lendasid. Ja Artur Toom korraldas turistidele Vilsandi reise. Ise kandis ta ju alati mundrit, kuid riietuse järgi saagi  otsustades oli linnuriiki sõit kõigile tõeline pidu. Tulijaid oli kogu Euroopast. Siia tulid inimesed vaatama seda imet, et on linnuriik. Laevadega. Bussidega paatidega ja huvitus sellest ka meie riigivanem  Konstantin Päts kes külastas siis Vilsandit. Ja hiljem tõi siia ka Soome peaministri. Koos prouaga, kes siis imestasid, et mispärast pole Soomel  oma Artur toomi ja pole niisugust entusiastlikust looduse kaitsmisel? Vilsandi tülli lõpetas sõda, toomist sai poliitvang  kinnipidamiskohas ta suri. Vilsandlased põgenesid. Saarele tulid punaväelased. Praegu on Vilsandil rahvuspark. Kaitseala vetes on Läänemere suurimad hüljest tele,  esitad. Vilsandi rahvuspargi Selliseks spetsiifiliseks jooneks viie Eesti rahvuspargi  taustal on me oleme suur ja huvitav mereala. Siin on kuskil 150 meresaart. Ehk 10 protsenti Eesti saartest ja rohkem kui 200 aastase  teadustöö vältel on registreeritud. Te inventeeritud väga palju linnuliike taimeliike. Samblikke samblaid ja neid kokku lugedes on tuhandeid liike,  on rajanud siiamaale kodu. Eesti looduskaitse ajalugu näitab, kui järjekindlalt on  kaitstava ala pindala suurenenud. Esimene üleskutse kaitsta loodust tehti Eestis juba 19.  sajandi lõpul, et säästa rändrahne ehitustööde eest. Niisiis, 1910. aasta Vaika saartel loodi esimene kaitseala. 1940. aastal oli kaitstavate maa-alade osakaal selline. 1957. aasta sel aastakümnel sai teise maailmasõja tõttu  lakanud riiklik looduskaitsesüsteem sisse uue hoo. 2003. aasta looduskaitse all on 11 protsenti Eesti maismaast. 1994. aasta kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestati  taasiseseisvunud Eesti vabariigi looduskaitsesüsteem. Dokument kehtis 10 aastat, seejärel kirjutati seadustesse  Euroopa Liidu looduskaitse direktiivi e täitmise eesmärgid. See kõik, mida, mille kaitset Euroopa Liidu liikmesriigilt nõutakse,  on ju ka tegelikult see, mida Eestis on alati kaitstud  ja kaitsta ka püütud. Ja Natura 2000 võrgustikku. Loomise protsessi võib-olla kõige olulisem. Kõige olulisem väärtus oli see, et veel kord varasemad andmed,  varasemad inventuurid, mida oli tehtud üheksakümnendatel. Pärandmaastikinventuurid, vanametsade inventuurid,  soodeinventuurid ja muu. Koondati veel kord ja sellesama valimi põhjal moodustatigi naturaalgustik. 2010. aasta 18 protsenti Eesti maismaast on looduskaitse all. Elutute üksikobjektide kaitsest on jõutud elupaikade kaitseni. Koos sellega on nii Eestis kui ka mujal maailmas mõistetud,  et investeering kaitsealadesse on ka majanduslikult tulus. Järjest tähtsamaks muutub looduskaitse tihedam seos teiste valdkondadega,  sest erinevate kaitsealade vahel tuleb luua rändeteid. Ja kuigi elu on saanud alguse veest, on sealseid elupaiku  uuritud vähem. Maailmas on kaitse all 15 protsenti maismaast  ja vaid viis protsenti merest. See on väljakutse ka Eestile. Praegu on Eestis 3543 kaitstavat loodusobjekti,  neist viis lõpus parki 131 looduskaitseala,  148 maastikukaitseala 1038 püsielupaika 118 vana  ehk uuendamata kaitsekorraga ala 546 parki  ja puistut, 343 hoiuala 11 kohaliku omavalitsuse tasandil  kaitstavat loodusobjekti ning 1203 kaitstavat looduse üksikobjekti. Ma tahaksin paralleele tõmmata siis looduskaitse  ja kultuuri vahel, et minu arust on need kaks asja,  mille toimemehhanismid on üsna sarnased ehk et looduskaitse  tegelikult loob ju inimestele reeglistiku selleks,  kuidas loodusega käituda. Ja teisest küljest toimib looduskaitse läbi väärtushinnangute. Ja kolmandaks võib seda öelda, et looduskaitse muutub ajas  100 aasta jooksul, alustades üksikobjektide kivide puude kaitsest,  on on looduskaitse järjest rohkem suundunud sellele,  et inimestele juba lapsepõlves luua uusi väärtushinnanguid  ja luua Mõistmist, sellest, mis, mida me kaitseme,  miks me kaitseme? Pärand ehk poollooduslikus kooslustes põimuvad aja,  looduse ja inimese lugu. Puis ranna ja lamminiitude ning loopealsete tähendus on  eestlaste kaudu oluline kogu maailmale. Nii palju erinevaid liike kui puisniitudel mujal ei kohta. Läänemaal laelatu. Puisniidul on leitud ühel ruutmeetril 76 erinevat soontaime. Haruldane rekord kogu Euroopa mõõtmes. Kuid pärandkooslused mäletavad ka sadade aastate taha  ulatuvaid tööharjumusi ja riistu, kiviaia  või heinaküüni ehitamise tarkust, muistendeid,  osakest talupojamõistusest, mille üle tahaksid eestlased  tänapäevalgi uhked olla. Esimesed puisniidud ilmestasid aga maastikku juba seitse  kuni 8000 aastat tagasi. Inimese mõjutab poollooduslikke kooslusi,  poleks niites loomi karjatades või võsa raiudes elati igapäevaelu,  kuid järjepidevalt seda tehes kujunes välja ainulaadne ökosüsteem. Ligi 4000 aastat tagasi hakati rohkem pidama kariloomi,  see mõjutas ka puisniit. Tänapäeval on see võib-olla üks ainukene tõsisemaltvõetav  liigirikkuse pank, sellepärast et siin noh,  niitude peale üldse inimene tekitab olukorra,  kus väga palju liike saab kõrvuti kasvada. Siin see niitmine surub alla, domineerivad taimed. Puisniitudel kasvab 40 protsenti kõigist Eesti taimeliikidest,  neist kolmandik on kaitse all. Kaitsma peab puisniitu ümbritsevaid kooslusi. Puisniidul on taimeliikide arv suur ainult seni,  kuni see on kõrge ümbritsevates kooslustes. Hoida seda liigirikkust hoida geno genofondi,  hoida seda, mis muidu kaduma võib minna. Et see on üks asi, mis kaob kiiresti ära,  aga selle taastamine võtab tohutult aega  ja alati ei pruugi õnnestuda. Poollooduslikke kooslusi oli Eestis kõige rohkem 19. sajandi  lõpus 1,8 miljonit hektarit ehk ligi viiendik pindalast. Neid hooldati kas vikatiga niites või karjatades. Pärast teist maailmasõda, talud, kollektiviseeriti  ja poollooduslikud kooslused jäid hooletusse. 1960.-ks oli neid alla miljoni hektari ehk sajandi algusega  võrreldes poole vähem veel paarkümmend aastat hiljem 350000  ja 2000. aasta alguseks ainult 130000 hektarit. Kui aga näiteks puisniit jääb hooldamata,  kasvab ta viie kuni 10 aasta jooksul kinni. Mitme riigi vabatahtlikud loodushuvilised on tulnud laelatu  puisniidule heina riisuma maaomanike kõrval on Eestimaa  looduse fondi talgulistest pärandkoosluste hooldamisel palju abi. Eestimaa looduse fond on teadlikult avalikkusele suunatud  talguid korraldanud juba 2000.-st aastast  ja selle aja jooksul on meil Toimunud üle 200 erineva talgu erinevas kohas  ja osalejaid on olnud juba üle 3000 kõvasti. 1991. aastal loodud Eestimaa looduse fond on üks mõjukamaid keskkonnaühendusi. Fondi tegevuse tulemusi on tunda loodusmaastike  ja ohustatud liikide elupaikade kaitsel. Delf on oma algusaastatel andnud väga suure panuse mitmete  oluliste kaitsealade loomisele, näiteks alampedja siin Tartu  lähedal kui ka Karula rahvuspark ja Soomaa. Rahvuspark on loodud Delfi algatus. Kuusel. Traditsioonid ja visa töö ehk täpsemalt karjatamine on  aidanud eestlastel säilitada ka teist olulist pärandkooslust rannaniite. Kõik Eesti rannaniidud on tekkinud merest tõusvale maale. Varem pole siin taimi kasvanud. Meri mõjutab rannaniidu elustiku kõige rohkem taimedele  peavad sobima soolane merevesi, üleujutused,  jää, tugev tuul ja suur päikese kiirgus. Rannaniitudelt on leitud ligi 300 taimeliiki. Annaniidu muudavad eriliseks tuhanded linnud,  kes siin peatuvad, toituvad ja pesitsevad. Seetõttu alustatakse niitmist alles juulis,  kui pesitsusaeg läbi. Rannaniitude pindala on vähenenud võrreldes aastatega,  kuid tänu Euroopa Liidu toetustele on nad hakanud nüüd  vaikselt jälle suurenema ja ka kvaliteet paraneb tänu  karjatamisele nendel aladel. Matsalu rahvuspargis on 3000 hektarit rannaniite. Siinne rahvas püüab neid. Taastada harvendada võsa ja purustada roogu. Juba varakevadel lubatakse loomad rannaniidule,  sest neile sobib hästi magus pilliroog. Matsalu rahvas on harjunud loomi karjatama  ja tahab, et nende kodumaastik oleks hooldatud  ja kaunis. Avatus ja merevaade sobivad ühtviisi  nii lindudele kui ka inimestele. Karjatamine on üks põhilisi vahendeid rannaniidu  hooldamiseks ja säilitamiseks või kõige lihtsam moodus  siis nende säilimiseks. Rannaniitudel on kõige parem, kui kparjatada koos mitmeid  erinevaid loomaliike, nagu näiteks kitsed,  lambad, veised ja hobused. Kahjuks meie talupidajatel ei ole võimalik  nii erinevaid liike kõiki koos kasvatada,  siis erinevad inimesed spetsialiseeruvad erinevatele liikidele. Mõningatel juhtudel on õnnestunud, et karjatatakse koos  näituseks lambaid ja, ja veiseid ja, ja enamustel on siiski  üks liik ja peamiselt on mindud ära lihaveistele  ja ka šoti mägi veistele, kes on ka liha lihaloomad  sest nemad annavad parima tulemuse ja nendega peab vähem  vaeva nägema. Kui lüpsikarjaga Riinu Rannapi juhitav teadlaste ja keskkonnatöötajate rühm  päästab väljasuremisest Euroopas haruldast liiki kõret. Kongel puuduvad ujulestad, ta ujub koera  ja hüppamise asemel meeleldi jookseb kollane jutt selja välkumas. Tegemist on Lääne-Euroopas hävimisohus kärnkonna kõrega. Meilgi on kõre muutunud haruldaseks. Lääne-Eesti on kõre, levila kirdepiir. 20. sajandi esimesel poolel elas arvukalt kõresid Lääne-Eestis,  Pärnumaa rannikul ja saartel. Eestis oli siis 123 kõre leiukohta kuuekümnendail. Seitsmekümnendail aastail hakkas kõre arvukus langema  ja kaheksakümnendail oli leiukohti vaid 53. Praegu on neid 15. Kõne arvukus on viimase 50 aasta jooksul langenud kõikjal Euroopas,  pea põhjuseks elupaikade kadumine. Me ei vastuta küll selle asurkonna üldise käekäigu eest Euroopas,  aga, aga kõre on Eestis oma levila põhjapiiril,  nii nagu mitmed teised kahepaiksed ja, ja  selle tõttu, kui kõre Eestist ära kaob, siis see tähendab  automaatselt seda, et tema levi aheneb ja põhjapiiriks saab Läti. Kõred eelistavad hõreda ja madala taimestikuga alasid. Kõige sobilikumaks elupaigaks on rannaniidud  ja karjamaad. Eestis oli selliseid avatud või pool avatud maastikke  eelmise sajandi alguses palju. Rannaniite näiteks oli 50 aastat tagasi neli kuni viis korda  rohkem kui praegu. Seetõttu läks ka kõredel hästi, neil oli koht,  kus elada. 90.-te algul märgati, et rannaniitudel on äkki vaikseks jäänud. Et kõred elavad kuni 30 aastaseks, võis seal kohata vaid vanemaid,  loomi järelkasvu polnud. 1909 neli korraldati kumari laiul esimesed talgud kõre  kudemisveekogude taastamiseks. Nüüdseks on Eestis kõre kaitsekorralduskava  ja läbi viidud mitu rahvusvahelist projekti. Et praegu me kuuleme jah, kõnelaulu karjäärides aga  võib-olla kunagi tulevikus, siis võime kuulda neid  ka rannaniitudel ja see oleks, oleks väga suur,  suur asi selle riigi säilitamiseks. Et loomulikku suremust vähendada, on väikeste asurkondade  kõrede kudu ja kulleseid hakatud üles kasvatama. Tehistingimustes moonde läbinud kõred lastakse uuesti  rannaniidu või liivaluite elupaika tagasi. Kõnede kõrisev hääl võib kudemisajal kosta mitme kilomeetri kaugusele. Püütakse teha nii, et see jääks kostma pikaks ajaks. Loodus ei tunne riigipiire. Eesti rannikumere ja lahtede kaitsest sõltub miljonite  lindude elu. Mitu 1000 kilomeetrit talvitus ja pesitsuspaikade vahel  läbivad linnud teevad peatuse Eestis. Kui neil õnnestub siin koguda piisavalt toidu  ja rasvavaru, on nad pesitsuspaika jõudes heas seisundis. Eesti üheks suureks omapäraks on see, et me asume suure  lindude rändetee ääres. Mis ühendab talvitusalasid? Läänemere ääres Põhjamere servaaladel ja pesitsusalasid  siis andras Valgemere ääres kuni taimõõri poolsaareni välja. See on ka tegelikult see põhjus, miks Eestis võib olla  nii palju peatuvaid rändlinde, meie madalad rannikulahe  ja rannikumeri pakub ideaalseid toitumisvõimalusi neile  ja väga paljudele liikidele on Eesti ka üheks kõige  olulisemaks rändepeatuspaigaks teel pesitsusaladele põhjas. Või siis sügisel, kui nad tulevad tagasi. Lennul talvitusaladele. Estonia Matsalu linnud on selle pisikese rõnga koos sõnumiga  Eestist ja Matsalu rahvuspargist viinud kaugele üle maailma. Matsalu on väheseid looduskeskuse, kus on juba pool sajandit  kogutud paljude linnuliikide kohta regulaarselt seireandmeid. Selliseid meremaastikke kohtab vaid Matsalu rahvuspargis. Siin on säilinud avarad poollooduslike koosluste alad  ja Eesti suurim roostik. Matsalu kui looduskaitseala loodi juba 1957. aastal aga  tegelikult oli Matsalu tol ajal juba teaduskirjanduses üsna  ud ala. On teada, et juba 1807 on siin botaanikud  kirjeldanud väga liigirikkaid ja põnevaid rannaniite kuid  muidugi peale seda sai Matsalu ikkagi tuntuks kui väga  linnurikas ala ja lindudele väga tähtis rändepeatuspaik. Ja sellisena on tema tähtsus Euroopas ka praegu säilinud. Viibeaväli juhatab Rapla. Kui linnud ajandasid looma Eesti esimest looduskaitseala,  siis ka rabade kaitse on alanud lindudest,  täpsemalt Kaljukotkaist, kelle pesitsuse turvamiseks  moodustati 1938 Ratva rabas Eesti esimene sooreservaat. Kuigi soodel on väärikas ajalugu, rabade vanus ulatub üle  9000 aasta. Ja kuigi eestlased on harjunud Soode keskel elama,  on nende väärtuse äratundmiseni olnud pikk tee. 1957, mil hakati kaitsma Nigula ja Muraka soostikku,  peeti peatähtsaks linde. Nende kõrval keskenduti rabade teistele väärtustele 70.-te  lõpul pärast ulatuslikku ja üsna mõtlematut kuivendamist. Paljud mäletavad toda aega Soode sõja nime all. Tuleb kindlasti tuletada meelde seitsmekümnendaid aastaid  kui käis väga intensiivne metsakuivendus,  aga samal ajal tol ajal oli väga populaarne mari jõhvikas,  mida peeti väga tervislikuks ja mida tuldi busside  ka korjama nii Eestist kui Lätist ka siia Nigulasse. Ning kuna selle marja vastu oli suur huvi,  siis see oli ka kindlasti üks selline tööriist,  mis võimaldas tegelikult jõvika kasvukohtades peatada tada  metsakuivenduse ning algatada sellise diskussiooni. Professor Masingu eestvõttel. Sood väljusid soode sõjast võitjatena 80.-te algul  moodustati Eestis 30, sookaitseala. Oli ka viimane aeg. Praegugi tuleb näiteks Nigulas sooserva kuivendatud alasid taastada,  sest muidu võtavad männid võimust. Teadlased on välja arvutanud, et kui kõik Eesti sood oleks kuivendamata,  võiks need siduda 1,3 miljonit tonni süsihappegaasi  ja täiendaks hapnikuvaru 0,2 tonni võrra. Sellest jätkuks 40-le 1000-le inimesele aastas. Kogu Euroopale üldistades on praegu kõige paremini säilinud  ja kaitstud sood just Eestis. Meil moodustavad sood kuni kaheksa protsenti kogu Eesti maa-alast. Euroopas on neid säilinud vähe. Kui meie riigid olid iseseisvuse taastanud,  siis sooviti teha tugev riigipiir ja kaevata kahe riigi  vahele läbi rabade kraav, suur ja sügav kraav,  et oleks tõsine piir olemas. Ja sellest saigi alguse Nigula looduskaitseala  administratsiooni ja tollase Põhja-vitsemäe piosfääri  kaitseala administratsiooni vaheline selline piiriülene  märgalade kaitsele keskendunud koostöö. Tulemuseks on Põhja-Euroopas esimene piiriülene rammsari  märgalade koht. Iga raba uhkus on sookurg. Eesti on sookurgede jaoks oluline peatus  ja kogunemispaik. Soode tõhusam kaitse on pannud linde end siin turvalisemalt tundma. Ligipääsmatutest rabadest on sookured julgemalt pesitsema  tulnud ka raiesmikele, roostikesse ja Lauka saartele. Raba on hea elupaik Kiilidele näiteks, kelle arvukus Eestis  üha suureneb. Nigula raba laugaste ääres näeme kuningkiile. See liik leiti siit kümmekond aastat tagasi kuid nüüd kohtab  kuningkiile kõikjal Edela-Eesti raba laugastel. Kummikuga teele enam ei pääse, vesi on peaaegu tareni  ja hiired otsivad toas pelgupaika. Soomaa kevadine üleujutus ilmutas end looduskaitse  juubeliaastal poole sajandi võimsaimana. Üleujutavad jõed ja laevatatavad teed kutsuvad looduse väge nautima,  ka nuutama või Habjaga sõitma. Kohalikule rahvale on see osa siinsest elulaadist. Soomaa tasane reljeef pärsib pinnavete äravoolu. Riisa küla üleujutusala pindala ulatub üle 100 ruutkilomeetri. Soomaa mõistet hakkas esimesena kasutama professor Teodor Lippmaa,  kes jagas vahe Eesti looduspiirkonna kaheks  ja nimetas lõunapoolse Soomaaks. Ega kui nüüd sõna otseses mõttes rahvuspargi loomise algust  mõelda 90 kolmandat aastat, et mis on võrreldes sellega muutunud,  ega siis aus vastus oleks minu arvates, et  ega oluliselt midagi muutunud ei olegi. Et loodus oli ennem heas olukorras juba siis siin  ja on ja on jätkuvalt ka nüüd, et ega, ega enam nagu parem  enam väga paremaks minna ei saa, aga muutunud on pigem kõik  see inimestega seonduv siin ümber, et, et nii,  nii kohalikud kui ka terve Eesti on rohkem teadvustanud neid väärtused,  mis meil siin on ja. Ja see on nagu peamine Soomaa rahvuspargi moodustavad viis raba,  kuresoo kikepera, öördi, riisa ja valge raba. Hästi tunnevad end siin Ilves ja hunt, paljude lindude seas  sobib soomaa ka kotkaste pesitsuspaigaks. Akadeemik Hans Trass peab Soomaad Eesti ürglooduse  näidisalaks erakordseks nähtuseks kogu Põhja-Euroopa. Kotkas on sümbol. Kalev tulnud kotka seljas on kirjas rahvuseeposes. Ja. Kuid ka miljonid inimesed üle maailma teavad Eestit kotkaste kaudu. Nad on Eestiga tundide ja vahel päevade kaupa onlain,  sest jälgivad internetist otse pilti, mis jõuab igasse  maailmanurka Eestimaa metsadest. Kotkapesade kohale kinnitatud kaamera eest. Okastel on suurim vaatajaskond ja populaarsus,  milleni Eesti inimesed naljalt unistusteski ei küüni. Kes on ka tunde seal jälginud kotka või musttoonekoore pesa  läbi veebikaamera kuuleb seal täpselt, mis seal ümberringi toimub. Kuidas seal pojad häälitsevad, kuidas vanalind toitu toob,  et tal tekib mingisugune side selle loodusega,  mida ta muidu ei näe. Linnainimene ju ei kujuta ette, mis seal metsas on. Kotka lugu on Eesti sajandi vanuses looduskaitses üks õnnelikumaid. Kuni esimese looduskaitseseaduseni olid need linnud lindpriid,  kuid seejärel 1935.-st aastast pideva kaitse all. Merikotka edulugu on Eesti liigikaitses kindlasti üks positiivsemaid. Merikotka arvukus on mõnekümne aastaga mitmekordistunud. Kui seitsmekümnendatel loororgaaniliste ühendite pärast  esitles Eestis ainult kümme-viisteist paari merikotkat,  siis täna hindame selle liigi arvukust juba peaaegu 200-le paarile. Lindude kaitsest vaikade alanud Eesti looduskaitse  ja ka kotkaste saates saatuse lugu on tegelikult lugu  inimeste suhtumise ja väärtushinnangute muutumisest. Hei linde kaitsma ikkagi inimese eest tegelikult,  sest et põhiprobleemiks oli sel ajal hoopis,  et korjati ju linnumunad kokku ja sõideti majapidamises sigadele. Ja see komme ju elas. Kiis veel ülisajani, võibolla. Isegi kaks-kolmkümmend aastat tagasi oli see veel mõnel. Seal üksikutel meresaartel tavaline nähtus Võib-olla on just 30 kotka klubi eestvedajat viinud kotkaste  kaudu rahvani suhtumise, millest Artur Toom sajandi eest unistas. Eestis pesitseb kuus liiki kotkaid. Seireandmed näitavad, et neist kolme merikalju  ja kalakotka arvuks, kus kasvab suur konnakotka,  oma aga langeb. Soode kuivendamine, vähendas nende elupaiku  ja nüüd on suurkonnakotkastel raske paarilist leida. Just siin on Eesti kotkauurijad andnud maailmale uut teavet. Kümmekond aastat tagasi, kui meie kotkaklubi noored  tudengitest liikmed Ülo Väli ja Asko Lõhmus püüdsid  siis konnakotka Nii-öelda korufeedele konverentsidel selgeks teha,  et, et kaks konnakotkast suur ja väike konnakotkast  hübriidiseeruvad ja, ja nende järglased on  ka nii-öelda sigimisvõimelised. Kõik naersid selle peale tollel ajal, aga praeguseks on Ülo Väli,  ma arvan, et kõige kõige maailma tuntuim konnakott  ka nii-öelda geneetikaekspert Kuigi Kotka lugu paneb maailma tunnustavalt Eesti poole vaatama,  on eestlaste tehtu vaid üks osa ulatuslikust  rahvusvahelisest koostööst. Ja seda riigikorrast sõltumata. Tiit Randla peab kalliks raamatut, milles Rootsi uurija  Björn Helanderi pühendus. Randla ja Helanderi koostöö algas juba kumari aegadel. Satelliitsaatjad ja rändekaardid annavad aga huvilistele  kõikjalt üle maailma. Teavet, kus kotkasterasjagu on või millise kiirusega  lendavad 100 aasta eest hoogu saanud Eesti linnulus. Lugu lehvitab üha laiemalt, tiim. Üle poole Eesti maismaast moodustab mets ligi paarikümne  1000 erineva liigi kodu. Mitte kunagi varem pole neid liike olnud  nii palju kui praegu. Suurima elurikkusega põlismetsad on Pärl kogu Euroopas,  inimese mõju on siin pea olematu. Eestis on põlismetsa erinevate tükkidena kokku 500 hektarit. See on nüüd siis selline põlismetsade klassika et tuule lume Võib-olla selle puu loomuliku eluea tõttu ühel hetkel  vabastab ta metsa võrastikus päris suure augu,  mida siis metsamehed kutsuvad häiluks ja,  ja selline häiluline häiringudünaamika on Eestis üks kõige  valdavamaid ka looduslikke metsa uuenemise protsesse. Et see tegu, mis me siin näeme, ei ole mitte metsa lõpuga,  vaid tegelikult uue metsa algusega. Et vanad puud teevad ruumi noortele uutele. Sajandi eest metsade looduskaitse väärtust peaaegu ei teadvustatud. Kui 24. aastase järvselja ürgmetsa karta? Nii-öelda majandustegevuses siis välja arvati  siis tegelikult sellist üle-eestilist võrgustiku  kontseptsiooni üldse ei olnud ja esimene eesmärk  metsakoosluste kaitseks seati tegelikult alles 97. aasta  metsapoliitika vastuvõtmisega, kus pandi,  et eesmärgiks, et vähemalt neli protsenti peaks olema  siis rangelt kaitstavaid metsi, sest sellel hetkel oli neid  metsi vähe. Praegu on majandustegevus keelatud kümnendikus metsadest,  see peaks hõlmama kõiki metsatüüpe. Nüüd oleme targemad kui läinud sajandi algul. Kaitstavad alad on suuremad ja nende ümber elurikkuse  säilimiseks hädavajalik. Puhverala põlismets on paljudele liikidele kui varjupaik,  kus nad saavad kaitset, et siis võimalusel  majandustegevusega mõjutatud metsa edasi levida. Aga õige tasakaalu otsimine metsamajanduse  ja keskkonnamõju vahel oli, on ja kestab. Et saaks puitu ja säiliks ka metsad koos elupaikadega. Kaido Kama toob tiigist vett ja asutab suitsusauna kütma. Karula rahvuspargis elab kohalik rahvas vanade kommete järgi  ka praegu. Kaido kama on vanale suitsusaunale pannud uue  laastukatuse ja viis tundi, mis tule süütamisest  saunaminekuni kulub, on vägagi tarvilik. Ajakasutus. Soomes, anna kõrvetas sul nahka, aga. Ta ei lähe nagu konti sisse või. Aga suitsusanna leil või lõuna. Hästi mahe ja ta lätis sul sügavale sisse,  kui seal oled saanud üks. Kõva lõuna kätte, siis. Mitte ainult nahk ei ole kuuma saanu aga,  aga kondi oma külas elame kõik. Karula rahvuspargi metsase ja järvede rohke kuppelmaastiku  muudavad eriliseks kõik aastaajad. Maastik on kindlasti Eesti kontekstis suhteliselt hästi säilinud,  võttes aluseks näiteks nii nii loodusmaastiku,  kus on nüüd põhiliselt see metsamassiiv kui  ka hästi on säilinud ja ka ka mõnes mõttes juurde säilitaud Taastatud avatud avatud alasid võsalõikuste korraldamistega. 1993. aastal loodud Karula rahvuspargist loodavad kohalikud  elanikud palju. See on ikkagi lõppude lõpuks minu noh, sünnipaik. Ja elukeskkond üldse. Ja minu lootus oli, et, et noh, sellega kaasneva kõik  sellise noh, omapärase Eestile, omapärase situatsiooni,  hoonestiku inimeste ja muu kõige keskkonna noh,  näol et ega teist Karulat ja Võlga Võrumaal ei ole. Muutumatust on karulastunda nii looduses kui  ka talu arhitektuuris. Kuigi sibulakuivatit enam ei kasutata, on see säilinud ehedana. Uus laastukatus pandud Lõuna-Eesti katuselaast on pikem kui  põhjaeestlaste oma, teab kohalik rahvas. Õige mitme talu laudal on samuti laastukatus. See on kahekordne katus, majal on kolmekordne ütleme. Kolmekordne katus kuskil 30 aastat, laastukatus peab vastu,  aga see on mingi paarkümmend aastat kahekordne katus. Karula rahvuspargi taludes tehakse käsitööd selles potis auravasse,  punekeeduvette pannakse likku lõng. Taimed annavad põnevaid värve. Oma lammaste villast lõngad värvime ära taimedega,  osad lõngad on, jäävad nii nagu nad lamba seljast on tulnud,  tumedad ja nendest me siis saame teha lastele sokke. Lisaks me veel värvime samamoodi taimedega. Mähkmepükse. Et. Et leida asendust sellele pampersi ja kileprobleemile,  et kõik, mis koha pealt tuleb kaselehed,  lambavill, pune ja lambavill ja kõik, kõik saab kokku pandud. Lambad, kelle villast ehedat lõnga saab,  jalutavad siinsamas hooldades pärandkoosluse. Hoiavad maastikud avatud ja hoiavad neid pärandmaastikke  ja need ei võsastu, kui lambad seal iga aasta peal söövad,  niidetakse heina ja et anda lihtsalt lisandväärtust oma oma  lammaste villale värvimegi lõnga ja ma usun,  et me oleme suurel osal inimestest juba suutnud selgeks teha,  et tegelikult see on väga väärt. Et hargneme niimoodi laiali Maris Kivistik tutvustab lastele ähijärve ääres Karula  rahvuspargi keskuses veeelustiku. Esineitsik näed, tal on üks sabaniit alles,  tal peab olema kolm saba, niiti, keegi on ära. Kõigis regioonides õpetavad keskkonnaameti töötajad noori  tundma taimi, loomi ja linde, korraldavad põnevaid,  matku ja viktoriine. Alles, aga meil on siin ka selliseid elusaid karpe. Vee sees asetseb ta niimoodi, et on. Ühe otsaga muda sees põhja sees. Ja jah, kui mõne looma kohta raamatust loed,  on see üks luup käes, ise vaadata, aga hoopis teine tera. Vee alla on palju rohkem putukaiku ja arvasin Kaanid. Vaatame korraks seda. Vaatame korraks seda tabelit ka siin. Nii, mis see siin on? Suur soodus paistab küll väga, seda ma. Et. Eestis on hästi palju seda neid järvi ja metsi. Ja siis saavad loomad nendes elada, neid on hästi palju. Ja siis see on väga liigi liigilikas. Kõik eestimaalased teavad, tunnevad loodust paremini kui 100,  aga ka 10 või paarkümmend aastat tagasi. Looduskaitsetöö üks olulisemaid. Sest vaid siis, kui teatakse, osatakse ka hoolida,  näete, kui pikk tagakeha tal on, oi oih,  me pakume sellist praktilisi õppekäike koolidele just selleks,  et seda koolitunnis õpitud teooriat nagu kinnistada. Ja kuna koolides on väga tähtsaks muutunud selline  uurimusliku õppesuund, siis, Meie looduskeskused ja meie pakutavad programmid on just üks  selline võimalus, mis, mis aitavad seda suunda koolidel  ka arendada, kareda keelega ta siis kaabib veetaimede  küljest siis omale toitu. Hiiumaal elab vabas looduses Euroopa naarits. See on Tiit Marani ja ta kolleegide paari aastakümne töö tulemus. Euroopa naarits on ohustatumaid liike kogu maailmas,  sestap on neile Eestis saareliste asurkondade loomine  oluline kogu Euroopa jaoks. Looduslik jõgi on naaritsale parim elupaik,  aga me ei näe teda varjulise eluviisiga loom ei näita end. Hiiumaa jõgesid vaadates on siin kõik olemas,  mis naaritsale võiks vaja olla. Vanad puud kaldal, käänukohad, kärestikud,  siin on kala, siin on konna. Naaritsat tuuakse Hiiumaale Tallinna loomaaiast,  kus nad tehistingimustes üles kasvatatakse. Keskmiselt elab looduses talve üle 30 naaritsat. Kokku on neid aastate jooksul vabadusse lastud üle 400,  kuid asurkond on ikka väike. Naaritsate suremus esimese kuu poolteise jooksul on päris suur. Pealegi on loomaeluiga looduses lühike, nii et esimestel  aastatel Hiiumaale toodud naaritsad on ammu surnud. Kuid naaritsa uurijad on siin leidnud ka kohapeal sündinud  lood lausa nende pesakondi ja see annab lootust,  et kunagi saab naarits jälle ise inimese abita hakkama. Kasutame erinevaid seiremeetodeid ja, ja üldine suund on  algusest peale olnud. Asurkonna asurkonna aeglane kasv, noh. Seda näitab siis kohe algusest peale läbi viidud loomade eluspüük. Kevadel viime läbi kastlõksudega ühe kahenädalase püügiperioodi. Aga see ei ole, see ei ole kõik, lisaks sellele otsime,  otsime naaritsa jälgi nii talvel. Nii näeb välja naaritsa seire, mida Hiiumaal inglaste  eeskujul katsetatakse. Tegu on väikese läbikäiguga, kuhu naarits võiks jätta oma  jäljed ja kust vihm neid maha ei pühi. Naarits on iseenesest ju ka väga uudishimulik loom  ja siis. Põhimõtteliselt on tõenäoline, et ta peaks sinna sisse  minema ja seal all on selline saviliivasegune pinnas. Et kui naarits läheb sellest läbi ja ta jätab sinna oma jäljed,  siis seal peal on selline vari. Me võime väga kindlad olla, et sinna vihma peale ei satu  ja seda jälge maha ei pühi. Et see on siis selle parvede võib-olla üks selline mõte. Jäljed jõekaldade sillaalused peidavad väärtuslikku teavet  varjulise looma liikumise kohta. Siin on naarits olnud Hiiumaa projektile eelnes samalaadne  naaritsa päästmise katsetus Venemaal. Nüüd on eestlased nõu andmas Saksamaal, Hispaanias  ja Prantsusmaal. Madis põdra töötab ki seetõttu osa aastast paanias. Me standard eesmärk on selline. 100 aasta jooksul jääks püsima 90 protsenti geneetilisest  mitmekesisusest esialgsest geneetilisest mitmekesisusest  ja et seda saavutada, siis käib pidevalt selline analüüs,  milliseid isendeid, millistes põlvkondades on kellegagi  paaritatud ja mida on kõige mõttekam järgmises põlvkonnas  nüüd paaritada, et see geneetiline informatsioon nendest isenditest,  kes on oluline järgmisse põlvkonda edasi jõuaks. Nüüd siis, kui see osa on olemas, see plaan  siis edasi on see, et kuidas nüüd reaalselt saada need  loomad niimoodi paljunema, et see vastaks sellele plaanile,  mis meil on tehtud. Enne kui Euroopa naarit Hiiumaa loodusesse lasti,  tuli kinni püüda sissetungijad. Ameerika naaritsad ehk mingid viimased kümmekond aastat pole,  minge Hiiumaal enam leitud. Üks tõeline tõde, mis ütleme, Hiiumaa protsessis on minu  jaoks saanud selgeks on see, et, et ühte liiki loodusest  välja püüda, ma pean silmas siin Ameerika naaritsat on  märkimisväärselt lihtsam, kui seda liiki taastada. Ainult Hiiumaa keskseks Euroopa naaritsa päästmist jätta on  pisut riskantne, kui sealne asurkond mingil põhjusel häviks  muutuks kogu pikk päästmistöö mõttetuks. Sestap plaanitakse naaritsaid vabasse loodusesse lasta  ka Saaremaal. Kunda jõe kärestik on üks paremaid lõhede kudemiskohti  Eestis kilomeetri pikkuse koelmu seisund on väga hea. Eestis on lõhe looduslik asurkond üle elanud  ka kehvemaid aegu. Kui Soome lahe Soome -poolsel kaldal lõhe hävis kudesid  Eestis need kalad 10. jões edasi ja veekogudesse,  kus lõhe vahepeal vee kehva kvaliteedi tõttu kudeda ei saanud,  on nad tagasi tulnud. Lõhejõgede arv kasvab. Potentsiaalsed lõhejõed on vee kvaliteedilt juba sobilikud  kõik kudemiseks, seda tõendab ka lõhe. Tagasitulek mitmesse Eesti jõkke veekogu füüsiline kvaliteet  on peaaegu kõikjal Eestis hea, nagu siin Kunda jõe ääreski näete. Aga nagu mujalgi põhiline probleem on, on rändeteede  avatusega seotud. Nii et kui Eestis õnnestuks ka see lõhe rändeteede avatus  ehk ehk kalapääsud paisude juurde korda saada,  siis Eesti võiks olla tõesti ka Euroopa mastaabis küllaltki  heaks näiteks. Ja ka sellega tegeldakse nüüd Euroopa Liidu abiga. Siiski vajab lõhevarude taastamine kalakasvatuste abi. Eesti ainus riiklik kalakasvatus asub põlulas,  see loodi 1994. Kalamajand oli siin aga palju varem. Põrula kalakasvatuse traditsioonid on pea sama vanad kui  Eesti looduskaitse. Põlula kalakasvatuse vesi saadakse laviallikast,  sugukari on pärit Kunda jõest. Kasvatatakse lõhe ja forelli noorkalu, et kompenseerida seda,  mis kunagi jõgede reostatuse tõttu on hävinud  ja taastada nõrgad populatsioonid. Igal aastal asustatakse jõgedesse 150000 kuni 200000 lõhe noorkala. Vähesel määral kasvatatakse ka meriforelli noorkalu. Kaks kuni viis meetrit sügavust. Veealune maailm on kui Aas, mille moodustab merihein. Rannikumere elupaikade ja loodusväärtuste kohta on rohkem  teavet saadud viimase viie aasta jooksul enne seda uuriti  vaid Läänemere avaosa või probleemseid lahtesid. Et Läänemeri on soolsuse ja teiste näitajate poolest  maailmas unikaalne, on ka selle bioloogiline mitmekesisus  väga haavatav. Läänemere idaosas on kõige väärtuslikumad merepõhjaelupaigad,  karid ja mereveega üle ujutatud liivamadalad. Karidele ehk veealustele, kivististele või kaljustele  seljandikele on koondunud suurem osa rannikumere  bioloogilise mitmekesisusest. Põhjataimestik meelitab ligi selgrootuid  ja kalu. Tegu on olulise kudemis ja toitumispaigaga. Mereveega üle ujutatud liivamadalatel on karpe  ja taimestiku, nii et linnud saavad siin hästi toituda. Vaatamata Läänemere üldisele noh, suhteliselt sellisele noh  keerulisele keskkonnaseisundile on meil olevat need  elupaigad või need karid on reeglina suhteliselt heas  seisundis just tänu sellele, et meil nad reeglina asetsevad  või paiknevad just noh, ütleme Lääne-Eesti saarestiku  piirkonnas ja sellistest sellistel merealadel,  kus siis see inimmõju on väga piiratud ja väga noh,  väga kauge. Koos naaberriikide teadlastega on andmete kogumiseks välja  töötatud uus metoodika tavapärast sukeldumist  ja proovi võtmist kombineeritakse uute allveevideo  kasutamisel põhinevate meetodite. Saate ga? Metate töötlemisel on abiks ruumiline modelleerimine. Nii on Eestil detailsed merepõhjailusti ku kaardid suurte  alade kohta. Praeguseks on selle metoodikaga kaardistatud üle 9000  ruutkilomeetri Eesti territoriaalmerest. Ka meie siin ise oleme osalenud päris palju just nimelt  selle kaardistamismeetodi metoodika arendamisel ja,  ja siin noh, paljudki sellised huvitavad uued lahendused on  meie enda poolt siin koostöös Soome Ja Läti ja Leedu kolleegidega nagu välja töötatud  ja kohaldatud just nimelt noh, meie rannikumere jaoks,  et noh, iga igas merepiirkonnas on omad iseärasused  ja omad detailid, kuidas seda teha, saab? Merepõhja väärtuslikke elupaiku on vaja kaardistada  ka avameres väljaspool territoriaalmerd. See töö pakub Eesti teadlastele uut avastamist  ja teavet loodusväärtuste kohta. 1971. aastal loodud Lahemaa rahvuspargis on tunda meremõju. Kogu Põhja-Euroopaga võrreldes on jää just siia kandnud  kõige rohkem rändrahne. Jaani Tooma suurkivi on lahemaa sümbol. Lahemaa rahvuspark on Eesti esimene rahvusvaheliste  põhimõtete järgi moodustatud kaitseala. Siin on esindatud ulatuslikul maa-alal võrdlemisi  terviklikud ja eriilmelised loodusmaastikud metsad,  mis katavad ligikaudu poole Lahemaa rahvuspargi pindalast meri,  ligikadu üks kolmandik rahvuspargi pindalast,  samuti rannikuökosüsteemid, poollooduslikud kooslused  ja laeva väärtus. Loodusmaastike kõrval on ka rikkalik kultuuripärand,  et klindipealsel on asustus püsivalt olnud viimased 4000 aastat. Kui tekib mingi suurem muutus millele me ei oska Hinnangut anda või, või teame täpselt, et see on ohtlik,  et siis me asume, asume seda kaitsma ja nõndaviisi on läinud  looduskaitse üksikutelt objektidelt, suurematele laiemat ele,  kooslustele, elupaikadele, ökosüsteemidele. Ühe objekti väikeste objektide kaitselt suurte pindalaliste  objektide kaitseks ja nüüd me räägime ju  ka looduskaitsest väljapool kaitsealasid. Parvetäis lambaid alustab Hiiumaa Salinõmme sadamast  mereteekonda Hani katsi laiule. Nii kordub see igal aastal, sest inimesi laidudel ei ela. Lambad on olulised pärandkoosluste hooldajad. Mõni aeg hiljem püütakse hanikatsile saabunud lambad kuivale  maale toimetada. Siia jäävad nad kuni sügisene meri veel Hiiumaale tagasi  parvetamist kannatab. Eesti on meresaart seade poolest rikas, looduse  infosüsteemis on neid registreeritud 2844. Siiski, vähemalt hektari suuruse pindalaga saari on 400. Hiiumaa laidude kaitseala pärlid on hanikatsi  ja Saarnaki Nad asuvad küll lähestikku, aga kooslused on  väga erinevad. Hanikatsi omapära on laialehine, salumets. Kuna siin on tegemist meil laialise salu metsaga,  siis selle tähendab tema loodusväärtus on suur  ja siis on veel ka teine väärtuse kategooria,  on looduskaitseline väärtus, et kaks sellist väärtust on nagu,  mida inimene kasutab kogu oma tegevuse noh,  korraldamiseks looduskaitse ja üldse kaitsealadel  ja see tähendab laiali. Salumets on selles mõttes, et ta on hästi elujõuline,  terve ta suhteliselt noor, ühesõnaga ta ei ole Ta ta ei ole primaarne mets, ta on sekundaarne mets,  aga tema keskmine vanus on praegu juba kuskil 100 aastat ja,  ja selles metsas on looduslikke liike 15 puu  ja 15 põõsaliike, seda kõike ainult kuskil 12,  heki. Teisel suurusel alal, nii et see on väga unikaalne Kärbesõis sooneiuvaip. Ja keokeel. Kivisemal ja kitsamal saarnaki laiul kasvavad käpalised. Laidudelt on leitud üle 600 taimeliigi, linnuliike on  registreeritud ligi paarsada. Iga laid on nagu väike maailm, et siin on,  osadel laidudel on oluline see poollooduslike koosluste hooldamine. Osadel laidudel on oluline jälle lindude pesitsusaegse. Rahu tagamine. Ja tegelikult kaugemad laiud. Seal Muhumaa külje all nende ümber kõvera  ja ahelaiu ümber, et see on väga oluline. Eesti viigerhülge popular. Optsioonile, et et kõige arukamalt seal neid kohtabki Et kaitse-eesmärgid on laidudel erinevad  ja vastavalt ka siis tegevused ja piirangud Saarnaki laiul on omapärane piiripunkt. Piiripunkt ühele poole jääb ala, kus söövad lambad,  teist poolt hooldavad inimesed on siis lammaste maailmas. Sel aastal lambaid natuke vähe, siis tavaliselt on siin  ilusad šokolaadi kompvekimaas. Kõik Hiiumaa laidude maastikukaitseala loodi 1971. Saarnaki on 2000 aasta vanune, teised saared on merest  kerkinud hiljem mõni alles paarisaja aasta eest. Inimesed on laidudel sajandeid niitnud, põldu harinud  ja loomi pidanud. Siin Saarnaki talu kompleksis elati 70.-te alguseni. Teisem aeg ei soosi meretagust, arhailist elu. Aga Saarna pakid käivad omanimelise saare maid hooldamas  ja elulaiul mäletavad nad praegugi hästi. Ei, no ma, see, see niideti kõik ära ja,  ja siis käsivikati, niidumasin oli ka see see niites,  nüüd aga, aga pööras ääri ja ikka veel jälle natuke rohtu  siis niideti kõik see täitsa poht ükskõik,  kõik viima rohukäsi, mis oli kõik ära. Jah, ja siis siin pool otsa, siin oli siis  selle loomakarjaga, seal olid lehmad, seal olid hobused,  lambad. Looduse mees ja raamatutegija Hiiumaa laidude  kaitsekorralduskava autor Tiit Leito leiab,  et nüüd, kus saartel püsielanikke enam pole,  tuleb ühiselt mõelda, kuidas siinsed loodusväärtused säiliksid. Et iga saar tuleb eraldi nagu, nagu öelda,  läbi komponeerida, mida me tahame sealt saada,  osa jäävad looduslikuks ja üldse ei hakka vaeva nägema,  kus on metsatas metsakooslused, arenevad,  aga, aga just kõige raskemad on on kadastike  ja rannaniitude kooslused. Tead, kadastikel on see häda, nad hakkavad kinni kasvama,  mäng tuleb sisse ja kadastikud lihtsalt kaovad,  mis olid väga iseloomulikud ja mis tegid  selle maastiku selleks, mille pärast nad meile meeldivad. Aga Leito enda jaoks on hanikatsil paik,  kus saab mõelda ja mis inspireerib, sest laiul on valguse maja. See, kui sa näed hommikul päikesetõusu sisuliselt ühes toas  ja samas toas näed ka päikeseloojangud, ühesõnaga päike teeb  kogu oma ringi selle ühe sellesama ümbertoa ainult oleneb,  millist aknast ta sisse vaatab, et see on minu arust väga eriline,  selliseid maju on väga vähe, nii et selles mõttes on ta niisugune,  et siin siia tulemine kas õhtul või hommikul ärkamine  või siin istumine või kohvi joome, see on midagi täiesti erilist. Ja eriline on, et iga eestlase jaoks on looduses see oma  koht ja et eestlased ühiselt püüavad selle poole,  et see koht oleks alles ka paljude sajandite pärast. Et linnud tunnevad end hästi mere ääres ja mandril,  on märk Eestimaa looduse heast seisundist. Märk sellest, et sajandi eest vaikadel mõeldust mõeldakse  ka praegu sest niimoodi loodusesse suhtuda on eestlaslik,  see on paljude põlvkondade aja ja kultuurilugu.
