Inimeste tajud on ikka üsna piiratud. Me ei näe pimedas, me ei kuule liblika tiivalööke  kilomeetrite kauguselt. Nii et pole ka ime, et teadlased otsivad üha uusi võimalusi  meie tajude avaldamise. Mida sa teeksid, kui sa oleksid nähtamatu? Läheksin, kuulaksin mõnes poliitikute kabinetis need uste  suletud uste kokkulepe. Vaataksin, kuidas maailma kõige targemad inimesed töötavad,  saaksin nähtamatult jäätist süüa ja keegi ei näe,  et ma söön jäätist. Võib-olla siis läheks kuulajaks. Kedagi, keda keda tahaks kuulata, nii et ta mind ei näe. Kui ma oleksin need loomad ja linnud mind ei näeks,  ei kuuleks, et aru, et ma oleksin, siis ma uuriksin seal midagi. Aga inimeste seltskonnas mul ei ole küll tulnud tahtmine  nähtamatu olla. Vastandustest kubisevas maailmas kipuvad inimesed kunsti  ja teaduse vahele väga selget piiri tõmbama,  üks justkui välistaks teise. Tegelikult on need aga lausa sedavõrd läbi põimunud,  et näiteks meie kultuuripärandi säilitamine järeltulevate  põlvede hüvanguks poleks ilma teaduse edusammudeta üldse võimalik. Mida ka kunst teaduses selle eest vastu annab? Neid asju võib väga mitmel tasandil vaadata  ja noh, vähemalt mis mu enda jaoks on alati olnud see võluv,  et tõesti seda kunstniku või selle inimese käepuudutust  sealt näha. Saatki selle inimesega kontakti, kes selle asja on teinud  või et noh, ilmselt see on see, mis mu enda jaoks on olnud  nagu kogu aeg, see kõige põnevam Inimesed arvavad sageli, et kunstiajaloolased lihtsalt  vaatavad vanu pilte ja nad vaatavad ka. Aga on olemas ka tehniline kunstiajalugu  ja see on väga käed külge skalpell seina. Tõde päevavalgele. Mis tõde te otsite? Ka seda on raske niimoodi ühesõnaga kokku võtta,  et mis tõde me otsime, et see tõde võib olla tihtipeale väga lihtne,  et me küsimegi kunstiteose autentsuse kohta,  et, et kas on selle kunstniku tehtud, keda me arvame  või oletatakse, et on või et kas on sellel ajal tehtud,  nagu me oletame, et ta on. Et võib-olla väga lihtne, aga, aga loomulikult sellel  valdkonnal võib ka see küsimuse püstitus  või tõe otsimine olla märksa laiem, kus ei olegi niisugust  selget vastust, et kas on tõde või ei ole tõde,  aga pigem nagu niisugust konteksti, et kuidas need  kunstiteosed sündisid, kuidas toimusid mingisugused  ajaloolised kunstipraktikad, et kuidas see inimene  või need inimesed, kes selle kunstiteose lõid,  et kuidas nad seda siis õigupoolest tegid. Nii et see tõde võib olla väga kitsas, aga väga määratlematuga. Tõde paljastavatele kunstiajaloolastele ulatavad abikäe füüsikud,  keemikud ja paljud teised algselt hoopis millegi muu jaoks  loodud analüüsimeetodid võivad osutuda kasulikuks  ka kunstimaailmas tuleb lihtsalt välja nuputada,  kus ja kuidas oleks parim neid pruukida. Tõsi, mõned neist tunduvad esmapilgul natuke hirmutavad. Näiteks kasutatakse kunstiteoste uurimisel kiirguseid,  mis panevad inimeste naha ketendama ja võivad tekitada isegi vähki. Seetõttu on oluline kasutada õigeid kaitsevahendeid. Teistel puhkudel võtavad teadlased sõna otseses mõttes appi  nõela või haamri. Me oleme harjunud, et kui me läheme vaatama vana kunsti,  siis me ei tohi seda üldse puudutada. Ja nüüd, kuuldes, et tehnilised kunstiajaloolased,  nemad võtavad lausa tükke sealt seest välja,  see kõik kõlab nagu natuke barbaarselt ja  ja neid kiirgused, mida te kasutate, need kõlavad natukene ohtlikult. Kas eesmärk alati pühitseb abinõu? Vähemalt me üritame teadlastena tõesti selle eesmärgi  nii saada, et, et see kasu oleks suurem kui kahju,  et, et loomulikult on see meie kõigi kõigi esimene ülesanne. Need nüüd valgus, kiirguse põhised uuringud,  et seda on ka väga palju uuritud, siis füüsikute poolt et noh,  üldiselt need ei kahjusta, et me kasutame neid ikkagi  nii limiteeritud ajal, et, et nad tegelikult seda kunstiteos  otseselt ei mõjuta. Aga tõesti need uuringud, mille jaoks on meil vaja see üks  sealt võtta, et loomulikult on see esimene küsimus,  et kui palju, mille jaoks, mis on meil see uurimisküsimus,  mis on see laiem eesmärk, miks me seda teeme? Nii et ja noh, loomulikult see on hästi palju ju sõltub sellest,  et mis teosega parasjagu tegemist on. Ja see on natuke nagu konserveerimise restaureerimisega,  mis ka tundub hästi selline hirmus, sa lähed  selle keemia? Ka selle lõuendi või mis iganes asja kallale ja,  ja eks see võib noh, see nõuabki, sellist väga kõva  professionaalset tausta, see on nagu arst,  eksole. Ega see paralleel meditsiiniga, see on ju väga klassikaline,  mida tuuakse restauraator või siis arst,  et see on justkui kunstiteoste doktor. Et loomulikult on alati see küsimus, eks ju,  et, et kui palju sa sekkud, kui palju sa teed,  noh, nii-öelda neid ennetavaid meetode kasutad  ja ja kui palju sa ühe või teise asja jaoks,  eks ju, pead siis kasutama mingisuguseid justkui ohtlikke  meetod ja kui palju sa võtad neid riske ja kui palju sa  teadlik oled neist riskidest, et mis sa siis sellega teed,  et kui sa mingit kemikaali näiteks kasutad või,  või, või mingisugust noh, ma ei tea, uut metoodikat. Reeglina aitavad uued meetodid, aga pikas plaanis maalidele  tekitatavat kahju vähendada. Näiteks teoses kasutatud värvide koostise saab tänapäeval  välja selgitada isegi nii väikestest kübemetest,  mis on inimsilmale peaaegu nähtamatud. Ühtlasi arendatakse Eestiski tehnikaid, mille puhul pole  vaja kunstiteoseid üldse näppida, k tema õõdistamine aitab  kunsti ka rahvale lähemale tuua. Läbi selliste meetodite tehnoloogiate peale selle,  et me tõesti siis dokumenteerime ja talletame need,  et me saame ka need tuua inimeseni, kes ei pruugi neid näha märgata,  aga, aga noh, need on ka tihtipeale kättesaamatud täiesti. Vaid paljale silmale lootes jääks mineviku saladused  kättesaamatuks ka teadlastele, kuna aegade jooksul on  nii mõnigi rahva ahetama pannud kunstiteos näiteks pruuni  põrandavärviga üle võõbatud sest raha või huvi  restaureerimiseks ei ole. Hullusti, võib minna ka siis, kui restaureerimine siiski  ette võetakse, lihtsalt ilma õigete proffideta. Selline taastamistöö on pigem laastamistöö. Isegi moona. Liisa naeratusest võib asjatundmatu töö tulemusena jääda  alles vaid ebamäärane plekk. Uute tehnikate abil kiht kihihaaval paljastada,  mis suurteostega õigupoolest aastate jooksul tehtud on? Tihtipeale see ka annab meile ühelt poolt võimaluse,  siis noh, nii öelda mentaalselt rekonstrueerida,  ega me ei pea ju alati seda füüsiliselt rekonstrueerima,  aga, aga teinekord ka täitsa on juhtumeid,  kus me selle kaudu saame siis teada, et jah,  et neid alumisi originaalvärvikiht ongi võimalik avada,  visualiseerida, näidata inimeseni nii et ta panustab  nii sellesse teadmisesse kui ka meie konserveerimiset  säilitamis otsustest. Ühtlasi saab vastuse hulk küsimusi, mida esimese hooga ei  pruugitud osata küsidagi. Kunstiteoste ja nende loomise loo kaudu saab nähtavaks kogu  ammu kadunud ühiskond. Need võivad ka palju laiemaid kontekste avada,  et noh, näiteks kuidas üldse toimusid mingisuguseid,  ma ei tea, majandus-kaubandussuhted, kust materjalid tulid,  kuidas need siia transporditi ja nii edasi,  nii edasi, et need võivad olla ka märksa laiemad küsimused  kui ainult siis selle konkreetse kunsti,  teose või kunstniku küsimused. Ehk siis te teetegi nähtamatu nähtavaks. Mõnes mõttes võib nii öelda Selleks, et näha, on vaja valgust. Meie silm kogu olemasolevat valgust ei näe  ja ega valgus ise ka paigal ei püsi. Vastupidi, ta kihutab mööda ilmaruumi ringi. Näiteks öises taevas siravad tähed ei pruugi ise enam üldse  olemas ollagi. Meie aga näeme neid, kuna aegade hämaruses välja saadetud  kiirgus alles jõuab meieni, kuigi kihutab 300000 kilomeetrit sekundis. Tundub kiire, ongi, aga mitte ainult kiire,  vaid ka väga kiire. Inimsilm näeb ainult nähtavat osa valgusspektrist  ja nii oleme me hakkama saanud juba sadu tuhandeid aastaid. Milleks siis üldse meil on vaja näha neid nähtamatuid,  spektriasi. Põhjus väga lihtne, et kõik elusolendid siin maa peal on  kohandunud eluks siin ja meie peamine valgusallikas on päike  ja see, mis jõuab, ongi nähtav valgus. Seepärast inimesena hakkama saamiseks looduses tõepoolest  piisab nähtavasti. Aga peale selle on ju inimestel veel uudishimu. Uudishimu on ikkagi see, mis on selle mäe taga  ja mis on selle mäe sees. Ja siis enam nähtavast spektrist ei piisa. Et siis tuleb kasutada lühilallinisemat kiirgust  ehk röntgenkiirgust. Laias plaanis pole inimsilmale nähtaval valgusel  ja haiglas inimeste läbivalgustamiseks kasutatavad  röntgenkiirgusel mingit vahet. Mõlemad on samasugused elektromagnetilised lained,  röntgenkiirguse lainepikkus On aga nähtava valguse omast  lühem ja seejuures piisavalt energiarikas,  et tungida sügavale materjalide sisse. Mida lühilallis kiirus läheb, seda paremini ta valgustab  materjale läbi. Aga selle mõte on ikkagi see, et see röntgen laine pikkus on  nii väike, et ta saab minna nagu aatomitest  ja sealt vahedest läbi. Põhimõtteliselt võib mõelda selles, et, et,  et see vastasmõju et lainepikkus on lühikene ja,  ja röntgen kiirgus näeb järjest vähem neid neid,  ühesõnaga osa. Lühikese lainepikkusega röntgenkiirgusega saab uurida  nii ainete sisemust kui ka pinda. Nende uute teadmiste abil muutuvad ained justkui legoklotsideks,  millega saab mängima hakata. Näiteks püüavad Tartu teadlased niimoodi kokku panna  paremaid stintilaatoreid ehk aineid, mis muudavad nähtamatu  valguse nähtavaks. Ühesõnaga, energia läbi röntgenkiire jõudis sinna. Sintilaatorisse rentiire energia sintilaatorisse  siis elektronid liiguvad, siis jõuavad kuhugi  ja siis energia tuleb välja footonina. Nüüd see on nähtav aspekt. See on juba siis sellises detektorile sobivas piirkonnas,  sellepärast et röntgenfotoneid. Esiteks peavad olema detektorid väga paksud,  nad tungivad ju suhteliselt hästi läbi materjalide aga  nähtav kiirgus neeldub juba väga, väga pinna peal  ja tänu sellele me saamegi siis selle efektiiv efektiivse muundumise. Tekkivat nähtavat valgust saab püüda juba samal moel,  nagu tehakse pilte tavalise nutitelefoniga. See omakorda aitab kaasa nende laiale levikule. Sentilaatoreid kasutatakse väga palju, tegelikult on ju kõik  need meditsiinilised ülesvõtted, mis tänapäeval toimuvad  lühilainelise kiirgusega ka seal konverteeritakse enamasti  see röntgen, kiirgus siis detektorile sobivaks kiirguseks. Eeskätt huvitavad Eesti teadlasi, ülikiired,  stintilaatorid, mida läheb vaja meditsiinis. Arstid kasutavad kasvajate otsimiseks erilist värvainet,  mis kiirgab lagunedes ülieredat valgust. Vähikolde asukoha leidmiseks peavad nad välja selgitama,  kui kaugelt röntgenkiiret teele asusid. Üks võimalus selleks on lugeda sekundeid nagu pärast välgulööki. Kuna aga valgus läbib sekundiga sadu tuhandeid kilomeetreid,  tuleb leida sellele piisavalt kiiresti reageerivad stopperid. Need pole mitte sellised stopperid, kus on nupud  ja numbrid, vaid hoopis teatud tüüpi materjalid. Siis me oskame väga täpselt öelda, kus siis see halb asi  inimese kehas on ja arstid saavad täpsema diagnoosi vastavad  pildi kvaliteedid on paremad. Ühesõnaga patsient patsienti ei pea nii palju  siis radioaktiivse elemendi ga ütleme ergastava. Piltlikult öeldes on see justkui inimkeha jaoks mõeldud GPS,  mille abil saab täpselt välja selgitada,  kus inimest ohustavad kasvajad asuvad. Tomograafia on veel sellepärast hea, et see mitte ei uuri  siis nagu röntgenpilt luid ja pehmeid kudesid vaid see  näitab ära ka neid protsesse, kus toimub ainevahetus. Ja ainevahetus toimub loomulikult seal intensiivselt,  kus midagi areneb, ehk kus võib-olla siis kasvaja,  on ta siis healoomuline või baaloomuline aga  nii on võimalik täpselt ta lokaliseerida  ja siis vajalik ravi määrata. Kui meditsiinilistest rakendustest edasi mõelda  ja püüda neid aineid uurida, siis tuleks elektrone  kiirendada suurte ringkiirenditega. Eesti teadlased kasutavad selleks tööks Rootsis lundis  asuvat sünkrotroni, mille läbimõõt ulatub üle poole kilomeetri. Röntgenkiirte tekitamiseks kasutatakse ringikujulist seadet  nimega sünkrotron. Mida kiiremini elektronid seal liiguvad,  seda rohkem on neil energiat. Nagu nimigi ütleb, on elektronidel elektrilaeng,  mis paneb neil piltlikult öeldes lambid põlema  ja nii vabanevad ken kiired lundikiirendis sihitakse need  imetillukesele pinnale. Kui väike on imetilluke, võta kuu ja võrdle seda 20 sendisega. Just niisama palju kui kuu on mündist suurem,  on ka münt suurem lundikiirendis olevast märklauast. Me oleme võimelised fokusseerima seda kiirgust hästi  väiksele pindalale lundis näiteks nanomaki Pimlineil on see  fookuse suurus praegu 40 korda 200 nanomeetrit,  see tähendab seda, et me oleme võimeline saama  informatsiooni materjalist siis 40 korda 200 nanomeetrit,  mis on siis ütleme, mõned sajad aatomid. Röntgen kiirte lainepikkust muutes saavad teadlased luua kaardi,  mis näitab, kust täpselt erinevad aatomid asuvad  ja milline näeb välja nende elektronkiht. Ainete täpse struktuuri mõistmine on hädavajalik organismis  toimuva mõistmiseks. Selle kaudu saab infot näiteks valkude toimimise kohta. Kui oma nabast kaugemale mõelda, siis võimaldavad aine kohta  koostatud kaardid ja atlased täiustada kosmoses kasutatavaid materjale,  sealhulgas ioonvedelikena tuntud sooli, mis on  toatemperatuuril vedelas olekus. Te kujutate ette, kui me viiksime tassitäie vett kosmosesse? Seal ei ole ju rõhku, see tassitäis vett aurustuks kohe ära,  aga kuna nende joonsete vedelike aururõhk on hästi väikene,  siis see püsib seal ja see aitaks paljusid hõõrdumisega  seotud probleeme kosmoses lahendada. Kuid nad ei ole mitte tähtsad ainult kosmoses,  nad on sama olulised ka maa peal. Sellepärast et joonvedelikud on väga head elektrolüüdid. Et neid kasutatakse siis superkondensaatorites,  mida toodavad Eesti firmad. Superkondensaator on nagu aku, ainult et seda saab  ülikiiresti laadida ja see suudab ka ülikiiresti energiat  välja anda. Sellest kõigest võiks tõusta kasu kliimaeesmärkide täitmisel. Superkondensaatorite abil saaks talletada energiat,  mis praegu kaotsi läheb ning ka elektrisõidukeid saaks palju  kiiremini laadida. Näiteks need süsteemid on olemas ju vormelites  kus siis nii-öelda rataste pöörlemise energia salvestatakse  ja siis vajalikul hetkel jälle vabastatakse. Aga seda saab. Kõike kasutada kraanade puhul trammide puhul kõik transpordi puhul,  et see on väga suur ja võimas valdkond, nii et neid joonseid  vedelikke uuritakse praegu edasi ja, ja ka tulevikus. Kuhu on nutikas asju peita, taskusse, sahtlisse,  saapas äärde, võib-olla jalanõu sisse, oleneb asja suurusest. Sinna, kus sa pärast need üles leiad. Igal öösel sõeluvad end meie kehadest läbi sajad tuhanded  nähtamatud osakesed. Ühed nende seas on minid, mis jätavad endast maha vaid  vaevumärgatava jälje. Seetõttu avastatigi need üsna hiljuti kõigest sajakonna  aasta eest. Tänu müüonitele sündis lausa uus uurimissuund. Osakeste füüsika. Läbivalgustusaparaat leidis siit midagi kahtlast,  juba lähiaastatel on loota müüonipõhist läbimurre  lennureiside ja kaubaveo alal, sest nende tillukeste  osakeste abil saab näha täpsemalt kui kunagi varem  ka seda, mida püütakse varjata, nagu näiteks mitmesugune,  salakaup. Müüja jaoks ei ole vaja näha teravaid narkootikumi kotikese  pildikesi vaid meie jaoks on müüja annab infot,  mis on see materjal, mis on see koostöö? Saame mitte see, kuidas ta välja näeb. Ja see on see, mis eristab teda siis praegusest tehnoloogiast. Suurem osa meid ümbritsevast maailmast. Tugitool, televiisor, jäätis. See kõik koosneb ainult kolmest eri tüüpi ehituskivist üles  ja alla kvarkidest ja elektronidest. Kui teadlased väga pingutavad, siis neil õnnestub aeg-ajalt  näha ka teisi veidramaid osakesi kuid nende tekkeks on vaja. Energiat maa atmosfääri tabavatel kosmilistel kiirtel on  energiat piisavalt, et tekitada terve osakeste loomaaed,  kus toimetavad ka müüonid. Müüonid ongi nagu elektronide kaksikvennad,  ainult neist sadu kordi raskemad ja need suudavad läbistada  isegi pakse kivimüüre. 70.-st aastast on üks kuulus eksperiment,  kus siis müüjanitega valgustati läbi. Püramiid, et siis uurida, millised käigud kambrid võivad  siis püramiidi sees peituda et müüa nüüd. Ja neid on kasutatud juba ammusest ajast. Mis puudutab müüanete kasutamist kohvrite läbivalgustamiseks,  siis see tegevus ei ole nii vana peaaegu 20 aastat tagasi,  siis pakuti välja esmakordselt võimalus,  et kasutame seda müüa nii väikest hajumise nähtust selleks,  et uurida siis ainete sise. Kui müüon aine sisse satub, liigub see reeglina üsna sirgjooneliselt,  kuid võib siiski ka veidi hajuda. Hajumise ulatus ja registreeritud müüonite arv sõltub  omakorda sellest, millise ainega täpselt tegu on. Mida tihedam on aine, seda vähem müüa need sellest läbi pääseb. Nagu igal inimesel on seega ka igal ainel oma ainulaadne sõrmejälg. Sellel on kas või praeguste lennujaamade röntgenskännerite  ees mitu eelist. Praegused röntgen kiirgusel põhinevad tehnoloogiat jäävad  väga tihti jätta suurte objektide läbi valgustamisega. Röntgen. Kiirgust lihtsalt ei suuda läbi tungida,  kui materjal on kas liiga palju, ta on liiga tihe. Või siis? Röntgentehnoloogia ei suuda ka leida üles näiteks juurvilja  kuhja peidetud narkootikum. Esmajoones plaanivad Eesti teadlased kasutada müüoneid  suurte laevakonteinerite läbivalgustamiseks. Kui katsed ja prototüübi ehitamine edukalt kulgevad,  ei jääks tolli eest varjule ükski kokaiinikotike. Tartu tehnoloogia tõotab muuta reisimist oluliselt  mugavamaks ja kaotada igasuguse vajaduse piiril inimesi läbi otsida. Ageniga, mis on inimesele ka ohtlik, on müüja on kuidagi turvalisem. Võib öelda, et müüja on täiesti turvaline. Müüja on. Ta küll. Osakene, mis siis ioniseerib ja teatavasti oniseeri kiirguse  on alati. Kahjulik siis. Rakkudele aga müüa on osa looduslikust kiirgusest  ja see, kas meie mõõdame seda või mõõda,  ei mõjuta seda, kui palju oleme müüanite poolt eksponeeritud. Ehk siis on tegemist täiesti ohutu viisiga,  kuidas mõõta kohvrit või ka mikski, mitte inimest. Mida müüja nüüd inimese kohta oskaks öelda? Miks mitte? Vaadata, et ega see inimene ei peida oma riiete all midagi,  on ta siis keelatud esemed, mida ei tohi riigist teise viia või,  või lõhkeainet Müüonite rakendusvõimalused on klassikaline näide sellest,  kuidas praegu tehtavast alusteadusest võib olla kasu alles  sajakonna aasta pärast. Enne on vaja lihtsalt läbimurret mõnes teises teadusharus. Meie juhtumi puhul toimus see oodatud läbimurre. Arvutimaailmas oli tarvis, et vändaga mehaanilistest  arvutusmasinatest areneksid välja meile. Täna tuntud nuti panid rüperaalid ja superarvutid. Päris kõiki vajalikke masinaid veel olemas ei ole. Neid ehitavadki teadlased praegu justkui põlve otsas. Kahjuks on nii, et neid detektorid ei ole võimalik kuskilt  turult või, või poest osta. Selleks et seda ülesannet lahendada. Me oleme aru saanud, et need detektorid tuleb endil ehitada. See on siis üks osa sellest Just. Teine osa on see, et, et millised on need meetodid  ja algoritmid, et kuidas siis kogu seda mõõtmist  mõõtmistulemus interpreteerida, kuidas need kujutised sinna tekivad,  kuidas siis ainete tuvastamine toimub? Jällegi, turult on üht-teist võimalik saada. Aga need ei ole sobivad selle ülesande lahendamiseks. Just siin peitub eestlaste suur võimalus. Kui hästi läheb, võib tuleviku lennujaamades kasutatavatel  müüoni detektoritel ilutseda suur kleeps meid in Tartu. Umbes kahe aasta pärast võiks me juba teile demonstreerida,  kuidas selle kohvri skaneerimine õnnestus. Umbes nelja aasta pärast saame teile demonstreerida,  kuidas siis merekonteineri skaneerimine või õnnestus. Kaugemas tulevikus on plaan, et saaksime  ka ärid, inimesed, et inimesed juba eelnevalt,  kui nad lennujaama siis sisenevad on nad läbinud. Värava või koridori, kust müüja skänner töötab vaikselt,  ilma et keegi seda näeks. Aga inimesed on skaneeritud. Nii et lennujaama võime siis varsti ümber nimetada. Müüa baasiks. Ma tahaks loota küll. Kas müüa nüüd välja, vahetab välja kogu praeguse skaneerimistehnoloogia,  see on teine asi elus. Võiks ju arvata, et igaühel oma pill aga tuleb välja,  et just masinad ühendavad ja loovad nutikaid sildu nutikate  inimeste vahel, kes otsivad häid lahendusi keerulistele  probleemidele ning püüavad muuta nähtamatut nähtavaks. Näiteks Eestis suurt. Ei kunstiteoste uurimise laborit pole aga kõik oluline saab  siiski tehtud. Koostöös. Kuskilt otsast mul on ka tunne, et see on mõnes,  kes meie tugevus just selle tõttu, et, et meie käsutuses on  tänu sellele just aparaadid, näiteks ma toon Tartu  ülikooligi näite, mida kasutatakse ilmselt märksa  rentaablimates valdkondades, kui siis kunsti uurimine,  mis tähendab, et, et meie siis oma kunstiuuringutes saame gi  istuda nende noh, väga võimaste, väga kaasaegsete aparaatide  ja tehniliste võimekuste saba peal, et, et meil on tänu  sellele siis tõesti kohati paremini varustatud oleme kui  siis ükski puhtalt kunstile spetsialiseerunud institutsioon  saab olla nii, et tõesti nagu neid, neid väga erinevaid valdkondi,  mida see ühendab, et noh, ma ütlen kuni kuni Maks  u-Tolliameti kes siis oma, eks ju piiriinimestega või,  või panustavad meie uuringutesse või, või keskkonnauuringute keskusega,  kes siis noh, tegelikult igapäevaselt tegelevad ju täiesti  teiste asjadega täiesti tõsi, teiste teemadega,  aga et kui nemad saavad panustada, siis meie meie kunsti uurimise,  et siis ka noh, see on omamoodi nagu selle kunsti viimine  teiste meetoditega nii-öelda laiemas teadmisesse  või laiemasse teadvusesse. Üks kõigi ja kõik ühe eest. Võime leiutada üha uusi võimalusi, kuidas nähtamatu  nähtavaks teha. Aga iga avaneva ukse taga laiub uus varjude maailm. Me ei tea, millal või kas üldse kõik lõplikult nähtavaks tuleb. Aga teekond ise on juba pool võitu. Keskkond meie ümber on täis peegleid ja peegeldusi,  mis peaksid aitama leida meile oma kohta isegi kõige  pimedamas öös. Seejuures võime unustada, et peegel jääb ju peegliks. Meie püüdlus maailma valgustada võib lõppeda meie endi  pimestamisega ning oluline hoopis nähtamatuks. Võib-olla oleks targem lasta maailmal endal meile  elutundidel sundi näidata, kasutades selleks niigi puudesse  ja pinnasesse talletuvat päikesevalgust.
