Ning nüüd kihnukeelse uudise õhtust kindlasti, et siin-sealpool merd ja kase Markole täitjale võlgu sõnumi saare päevalt. Mis asi on siis Theodor Saare mälestuspäev? See oli ju enne maa kui maarjamäe. Ning selle korra meie seltsis Kogo Soasmite muuseumi uksed olid kinni, aga suu moli lahti ning tosina jagu mehi ning naisi pidasivad nõu, kuidas Kihnu elu ele kohe arendab. Seda juttu ajasime metsapoole koolijuhataja Meremäe Estaga muna ta sadamas veel siis, kui jala üle merekäiva said ning ning suured murrud sadamas olid issimi autos. Meri muudkui möirgas ümberkaudu ning minu esimene küsimus oli Sacia siis vestlusringist kua kõrva taha panid. No kõigepealt suur tänu ettevõtjatele, et oli niisugune teistmoodi kogemus, jaodolid nähe, mõned inimesed olid lausa pan omale rätikud pähe ning sitsijakid, selge, oli täitsa selline teistmoodi kogemus. Tänu kuraga marile oli isegi viiuli käsutamist kuulda liiga head muusikat suumiga veel edega šamp teaga, niuke pilk, see ole siis peale jäi sellest arutelust. Palju tarku inimesi, erinevad mõtted, seda jutuajamist oleks jagunud kindlasti Dani välla veel õde, kohe igaüks sai mõtelda. Seal tekkis nagu küsimus, et, et kes õige kihlan on minu meelest, et mina ikka sihuke siis ongi igaühe mõtteviisi küsimus, et kas see on nüüd kõige tähtsam, aruta kas ja oled Õiga kihlane või ei põle Õiga kihlane, et igaüks elab oma elu ning kui suuri plaane siis ikka keegi mustab nagu oma elusse. Häda, et praegu läheb ju seda samuti päev-päevalt, et me ju keegi ei tea, kuidas kellelegi elupäevad kujunevad ning nii kui sa oma südames oled, ikka tunned, et oled kihlane, ükskõik kus sa elad, kas või teisel pool maakera otsas, tõesti nagu vanem ütleski, et vatitikuga ei hakka määrama, kas sa oledki hiinlane või ei, põlegi lane. Et ikka oma tegemised ning mõtted on need, mis tulevad igaühel korda seada ning rohkem oma sisse. Seo Babanegmana oli kindlas kihnlased, aga elad ju teispool Liivi lahte. Ega õhtune küll Kihnu paagi tuld, aga töötavad mõisemal. Oled koolijuhataja metsapooles, võib-olla oledki kindlasti hulgast välja arvat. Tead, mina ei põe mitte kedagi, et kui me ise tunne oma südames, et see on kodu, me ikka tahaks käive, kärjed, õhta tuleb ühe pähe ning tee oma kihlase tegemisi. Laupäev pühapäev ju selleks ongi, et ikka jätkata kõiki seda mamma papagagi tegi vahemärkuseks seda, et minu isa ei olekski päris kihlane, tema tuli Kihnu väimeheks. Kui sedasi võtta, siis mina nagu ka üks kahendik või või kuidas või hakkama tikuga võtma. No mina ei usu, et keegi sind geeniproovi saadab. Aga kihlases ei peaminegi esimene tunnusmärk sasi temal otsa ees olema, peab. See pea otsa aias olema sealtki inimese oma sisse ning et ta tahab tulla ning kui on tõesti ka lastel vaba aeg lastelastel, ükskõik kus nad elavad, Nad leiutavad selleks ahaa, et tulla meie väge olema oma kodo siis püüdnud nagu, kui lapselapsed tulevad, kikka ikka kartul maha panna ning mere peal käive ning isegi Endel sai suuremate lastelastega seal jääpüük ise käia, said kalu ja kasvõi tõesti kevadeks kosla Kont teha üles panna. Peeteli kõlbaslaga ongi juba väljas. Kongi tondi olemas, aga need tuleb ju nüüd üle vaata ning puhtaks teha ning nagu kevad ik, avatakse ülejäänud ja see tuleb tehase töö. Ega muidu ei tule, ega kõik asjata tuult vaja. Aga vahetame nüüd teemat ka maisemal lapsed pidavad koduõppel olema kihnusse ühe päeva ikka nädalisse saavad lapsed õpetajad oma silmaga näha. Ning munadepüha, kui mede pere Liu teise klassi õpilane Pärnu linna vanalinna koolis saare peal küla oli ütles siukse kurva häälega, et veel üks aasta, kus lapsed peavad istuma jääma ning saagi klassi taha, kui peavad oma tuba istma jääma. Eesti pisikeste saarte peale koolid Ruhnus, Kihnus, Pranglil, vorm siis. Ning Esta kuidas seostanud, kas pisikeste saarte peal peabki lapsed kõik Ko istma jätma? Praegu selle hetkeseisu numbrite juures me arvati ikkagi peavad, sest sonar ei põle ju Luki pandud, Kihnu inimesed liiguvad ise välja. Me ei tea ju, kui puhtad me keegi olema. Kihnu õpetajad on tublid, toovad ju distantsilt ülihästi tehtud neid, keda tarisond, seda kutsutakse koolimaja koha, nii et näe, arva, et ei pea pead murdma. Kui Kihnu naised, mehed, vasta tolad metsa vahel või külatee peal ning maskid ees, kes asja järgi siis teineteist tunnete? Õues käies me panegi omaskijade õues saab ju teineteisest kaugel olla ju maskiga olemad värske õhk ju kõige parem poodis, puue distuleb ikka Ede panna. Asja järgi sisetunnete. No me mõista ütelda ju Kihnu inimesed ikka üht-teist Nabalu tunduvad, et mõistvad juba silmani kutsa esi ja seal juba. Manjastundena kördi riipse või kindakirja järgi jää otsemaid. Ei no ikka jah, inimese kehakuju ning asjad ning yhel ning. Ma olen hea inimene, tunneb, et vägevast koha kaugele jää peale inimese hea sellepärast, et kysi varem kaudu käisid Kihnust jala üle mere ning mehed mere peal ikka kaugelt see kõnnak või milline välja näeb. Aga see ongi pisikese kogukonna tore asi, et ikkagi inimesed ühteteist tundvad ning ning peale tere räägitakse, mõni sõna juttu ka ning see ei olnud ju kogu aeg sedasi olnud ning ikka hästi, kui inimesed nagu suhtlevad ning et see oli väga tähtis. Sallivus. Sa nimetasid kogukonda keeleteadlane ning ühiskonnateadlane koldereti nimetas seal vestlusringis, et kui keegi tahab kihlaseks oja, siis tema peab arvestama kogukonnaga. Kas arvestad kiidu kogukonnaga? No ikka peab arvestama teiste inimestega, et see on ju igal pool, kus sa oled ikka pesad kogukonnaga arvestama, aga noh, see sallivuse asi, et näiteks mina loiu nüüd tõesti ka 39 aastat juba muulal töös olnud, ega siis ju mind on ju ka hästi vastu võetud, ei ole öeldud, et et vot seal on, nüüd sealt päriti, mis sul seal pole mingit sõnaõigust, aga nüüd, mis asi üldse arvavad sedasi? Ei põlai olmet? Terve moa julmand kihlasi täis ning masema inimesed samuti kui tundvad, et Kihnus on tihe olla tahtvat tulla. No las nad siis Turade ega siis ju maailma lahti ju kõik olla ju. Jah, üks Adamsi kindlasti on maailmas, kus vähemalt üks kihlane ega päevansson munade sadam. Leiutame ka linti, saime mere mesta, nüüd kui võtad kabli koosi, edestasid munade tammist üle sõites vaata vasemale. Näed, niuksed jäämurrud on kogu ning igavesed mitmetonnised, kivimürakad oma õlge peale sinna murde otsa veel vedanud merelikke onud. Hirmus jõud küll. Jah, aga see on jälle tore ka, tali oli ning seda rõõmsamalt me kõik seda kevadet jälle ootama. Selline saigi tänaõhtune saade, Uiad, uudised juba tuleb, reede. Olge ikka mõnusad ning lõbusad jürikuus koha.
