Ning nüüd kihnukeelse uudise õhtaks kihnlased seening sealpool merd peota kaks aastakümmet taha kohe mõtte Kihnu pulma pina näputöö Kihnu elu Kihnu saared, Kihnu taevas, heinu kohtas niiti, meri ning kalad lennud kõik Unesco viia. Ning vabariigi valitsus esitas paprat, 2002 oli aastanumber siis. Ning nüüd siis on kaks aastakümmet Unesco Soldud. Sellel nädalal Kihnus said kultuuritegijad Kogo ning pidasid nõu, kuidas selle kohta olles kale aruanda õiematu Mare müüakse don't need rõõmud ning mured Unesco olemisest. No ikkagi tundub, et seda rõõmu näsgost on, rohkem on, et ta kindlasti on kinnaste enesehinnangu tõusule juure aitan, et, et kui ikka niisugune rahvusvaheline tunnustus tuleb vähele viiks rahvakultuurile, et siis on see ülemaailmne, tunnustusime abiks kihlastele väärtustama kultuuri, et aru saada, kui see on juba maailmas tähtis, siis andku meitel omal nagu kohustust selle kultuuri hoidmisel. Salomon Vesipruuli ütleks, et Kihnu kohta see on taevas taevakarra Syritsemaks Line, aga tegelikult on vahel juba üsa sünged pilved ju Torma ilmad Kihnu saarestiku kohta. Unesco kindlast pigem olnd, abistav ning Kihnus on väga palju neid positiivseid asju, mis olnud tänuminescole kõige suurem õnnestumine on see mis puudutab Kihnus kooliharidust, et seal koolihariduse osa on siis oma kultuuri õpetanud kihnu keel, Linkonnad, Kihnu tantsud, laulud, mängida käsitööd, õpitas sama looduskeskkonda ning ajalugu tundma, et see on kõik ju tänu sellele Unesco tunnustusele tulla. Aga Unesco jumaldasid põrenter kõigist takistustest pole suutnud läbi murda, keskkonnaamet lubanud ju kinnastel laide veel kaua ega, ega seal korda luua. Seal on teised valitsejad, mustad linnud. Ja lisapaelu on sihukest asja jah, kus kirjutad, seadus läheb tegelikult selle kogukonnaõiguse või selle tavaõigusega vastuolus anded, et kihlane alati olnud oma seda elukeskkonda, oma looduskeskkonda, mis olnud ka kihnlased toidulaud alati ise reguleerida selleks kroon seda jätkusuutlikkus toeda ka nüüdsel ajal on seadusandlus võib-olla üle Euroopa ühesugune kõikjale Kihnus tõstjad, kurjeki, laidest, kihnlased olid ise kõige suuremad looduskaitse. Olid ju vanad mehedki, seal elasid ning ise valvasid selle looduse järgi ning printsid seda hästi. Kui sa elad looduse keskel, siis sa tegelikult märkad teistmoodi. Suhe tekib seal loodusega ning tummine ning luua meil samamoodi sooga, et kuna tervane merelennud su ümber on või või ka loomad, et siis need suhted on teistsugused, kui korraks eemalt vaataks. Kihnu mehed said naa palju sõprex varaste ning ning osaldegagisi nende koiott kõrvasse pesitlesiting lasid omast paita. Isegi kui aumas olid. Aga kas tuule parkist ka juttu tegite? Tuulepark on küll selline asi, kus on palju küsimusi, mis saanud vastuseta minu eest, et sellepärast on nagu naa keeruline seal praeguse hakas seisukohta võtta, et hirm on suur, et, et see pärimuskultuuritraditsioonidest elatusalad, kalandus olnud, jään elling ning võiks vede kohe kesta, et kas, kuidas need mõjud ikkagi tundnud, et kuda selle hävitanud selle rannakalandus, sääsetuulepark, suure õilsa roheenergia eesmärgid, need on nagu meitele veel vastusteta jäetud need küsimused, et mis saab. Aga see oma poeg Martin õpib ju just siukest eriala, et oleks paras mees tuule parkis töös Jakata. Nojah, ma lootusrikas ning optimistlik olla jah, et minu meelest on sihuke kihnu noorte meeste niisugune nagu Kambekam inglise keeles sõna selle kohta ning tagasitulek anud eesti keeles kilu kyljest taha kohe tulla, ehk et me loodame täkkesse, sihuksed, Uiad, tehnoloogiad andvad Kihnu neid töökohti, et minu arust tegi intervjuu väljarändamise teemadel, miks, minnes seal näiteks maa kohta pealt, nii ikka see tööpuudus on see ainus ja peamine põhjus ning kui tuleb võib-olla need uued tehnoloogiad, mida nad epad ülikoolis, et miks mitte Kihnu sondi lõpus hukas noort meest, kes tegeleb selle inseneriõpingutega ning tahtvat veel tegeleda minna Ede kohe. Ravimiki, sa oled ju elu aegas. Kalamees on poisikesest peale. Kas Tibrika nälg ning möll on ka need kohad meres, kus seamerehõbedat oled? Oma paatidest? Jah, on küll, meie käisime koolivaheaegadel mäe Pauliga seal õnge nihlidega elussöödaga ahvenat püüdmas ja pärast vanemate meestega kars käin küll ise omama võrgu, mis palunud, aga räimepüüki tean. Rämmel käevasse Grybrikal ikka lõikuskuu lõpus või, või mihklikuu alguses. See on ikka üks ette magus kalas asja sealt saab, mäletad ka, kuidas see täpsemalt käis. Räimepüük hakkab kusagil septembrikuu algul või septembris kui sügisene põrgurent tuleb kuduma villasse ja esimest korda seal käisid esimest korda käisin kusagil neljandas klassis, sisu nukkimita, seal elas seal mõisa. Mõisaküla oli omal ajal, ma läksin muuseumit, et ei kaasa nagu huvireisile kodus, meil ei teadnud keegi, sadamad lihtsalt nokitsemas vildikaid, dist jälle Mitta, mu hilisem laevakapten ja umba Endel. Nemad püüdsid siis kolmekesi räin. Õhtul vaatasid ilme Emmala vaikseks kihvu tagasi tuldud ja öömajalised ankru peal oli ilus, väga ilus, väga ööle ja, ja veel kodus, keegi ei teadnud vanaisal otsinud mööda mererandu, et poiss on ära uppunud, kus need kadunud. Järgmine päev tulime patrulli põhjale räimi tõesti terve unikas. See ole, kui pisikesele poisile anti ka mõni räim siis panni peale panna või. Ja järgmine päevadki kaks kasti räimi, terve Narva näinud jagu räim anti kraavi pere jaoks, siis selle reisi. Siis oli vana, mitte küll, et rõõmus ning reet puhas asja reed siis RMS tegid. Ja need tehti ära, pandi ta peaks tütar ise, nagu kihnlased kombeks on. Enne maa suurt ilmasõda olid siuksed aadril sügisene rail pandi püdasse soola juurde ning talved vee peale ning käidi regedega kuni Tartuni välja vahetati vilja vastu. Jah, seda ma kodus kuuld vanematega. Tallur käidi ideega üle jäägedi viljalaste vahetavasmanud. Kas Tibrika möll ning nälg on need õiged kohad? Tule elektrit hakata tootma? Ei kindlasti mitte neid tuulikuid nende madalike peale, kus kalade kudemiskohad on koelmud, sinna ei tohiks ehitada kiinustajad vähemalt kaks 30 meremiili eemal olema, ümber kihutatakse paberivabaks jäänud kaugele need madalad siis on? Madalad polegi majakas, kui need jumala sirgeks paistavad, palju seal sõit on pool tundi siis kümmet miili, tule, napp 10 miili ja vähem. Aga õhtu on ju ilus, vaata, kuidas kõik need punased tulelt keerutavad Vardlast 40 kilomeetri kaugusel meitest. Nemad on seal viis tuulikut aga, või 500 tuleb siis on nagu teine juttu. Ja natuke liiga palju ikka loodame, et ei tule, paluks kõige õigem, see meri peaks vabaks jääma kihlast jaoks vähemalt teevad siis hoian pöialt jah, et ei tuleks, tehku päikesepaneelide ikka voodi põhjalikult, peavad ikka läbi uurima nüüd teada, kui suur vibratsioon merepõhjas ongi? Kõige hullem vist ongi vibratsioon muidugi kalad sealt minema hirmuta. Sihukese mure mõttega lõpetamegi selles või eel viimse kihnukeelse saate. 30 ikka rõõmsad, lõbusad köitesiini seal palun.
