Sel sügisel on palju räägitud seentest, suurtest  korvitäitest ja ka seeneliste hulkadest,  kes metsi külastavad. Osoon otsustas järele uurida, kuidas nende seentega  siis sel sügisel lood on. Igaks juhuks ostsime ka kassast kaardi, et orienteerumine  aegviidu seenemetsades kergem oleks. Kuulge, härrased, millal te viimati see? Sina käisid, see oli ikka mitu-mitu aastat tagasi. Käisin kuuseriisikaid korjamas? Veitsi küll vähe ja ussitanud, aga üht-teist ikka. Ikkagi seenel käimine. Aga meil sina viimati käisid, Madis, ma arvan,  et see oli 80.-te keskel, mis võib-olla näitab kerget varustust,  puidulikku varustust. Aga jah, umbes siis ta oli. Veel viimane võimalus ennast harida. Seenekirjandust võiks veelgi rohkem olla. On päris häid brožüüre, kuid ülevaatliku kogumikteost,  mille abil seeni ka professionaalset määrata ei ole,  ütleb Veiko. No kuidas sulle tundub, kaks legendaarset seene kohta on  vikipalu ja Mustjõe. Kas valime ühe nendest või sõidame edasi? Ma arvan, et kui nad nii legendaarsed on,  siis on nad vast väga rahvast täis ja võiks natuke edasi sõita. Sõidame ikka siin aegviitu välja. Mis sa sellest arvad, et et kui metsas on inimesi,  et noh, sõidad näiteks autoga või vaatad,  et noh, hästi palju on inimesi metsa all,  et et kas sinna tasub minna, et palju inimesi,  palju seeni või on siiski kasulikum võtta neid kohti,  kus kedagi ei ole. Siis on tavaliselt see reegel, et mida rohkem on inimesi,  seda rohkem nad tallavad ja mulle meeldib üldse rahu  ja vaikus. Ja olemegi kohal. Kindel on see, et me ei ole siin ainukesed. Elektrirong on toonud siia metsadesse hulganisti seenehuvilisi. Ehk oleks pidanud isegi varem tulema. Millised on Eesti kõige paremad seenekohad? Eesti kõige paremad seenekohad, no ma kardan,  et iga seenelise jaoks on need kõige paremad seenekohad  natuke erinevad. Minul on kõige ilusamad mälestused ilmselt kütiarust  ja Läti piiriäärsetest Lõuna-Eesti metsadest  kus ma olen tõesti näinud niimoodi, et šampinjoni id  kasvavad vaheldumisi sirmikutega ja kuna need on seened,  mis mulle kõige rohkem maitsevad, siis minu jaoks need  ka automaatselt kohe kõige paremad seenekohad üldse. Kuidas? Aegviidu kant tundub Aegviidu kant on täiesti kuidas kunagi  sõltub vihmast, sõltub vedamisest. Väga ilusaid metsi, matkata meeldib mulle siin väga. Aga seenel olema. Siin suhteliselt vähe käinud, seda põnevam saab täna olema. Seenemets ei ole jaamast kaugel, tasub hoida silmad hoolega lahti. Üks seeneline teadis rääkida, et tänavu pole vaja õigeid kohti,  teadagi seeni on kõikjal. Ja meie esimene leid on. Siin on olnud külmaseened. Armil laarja selle perekonna esindaja on  ka kuinessi rekordite raamatus kui maailma kõige suurem seen üldse. Kavalad inimesed on suvatsenud siis ära mõõta,  et kui kaugele läheb ühe seene seene niidistik proovide  järgi ja see tuli kuskil üle kolme kilomeetri. Aga noh See on juba vana seen, ta ei ole enam söödav,  ta kipub allitama. Ja ei näe ka enam eriti ilus ja õrn välja. Aga noorelt on külmaseened päris. Head nime saanud siis sellest, et omal ajal pani rahvas neid  suhkruga tuppa taldriku peale, et kärbseid tappa. Aga noh, erinevaid kasutusi on palju Ja see ei ole üldiselt eriti ilus eksemplar,  ma usun, et me näeme täna kümneid või isegi sadu väga ilusaid. No see on nüüd kärbseseen, et sellest me saame aru,  et siin on väga konkreetne seos kärbsega,  aga kust seened oma nimed üldjuhul saavad? Ma ei tea, põdramokad, kukeseen. Ütleme nii, et üldjuhul nad saavad kas siis mingist väga  eksootilisest välimusest ja tavaliselt kõige olulisem faktor  on mükoloogi, hetkemeeleolu, fantaasia ja kirjaoskuse kombinatsioon,  sest noh, ma olen näinud, kuidas seentele leitakse nimesid  näiteks välipraksides või siis arvutatakse  ka õhtul täiesti noh, veiniklaasi või rummiklaasi ääres,  et noh, mis sellele seenele nüüd nimeks võiks saada,  kuna tal parajasti veel head eestikeelset nime ei ole  siis pannaksegi mingi tatikas või no tavaliselt püütakse  siiski noh, õigel puhul lähtuda süstemaatikast  ja panna talle ka vastav nimi, et noh, tatik saab ikkagi  olema tatik. Ja ütleme Nupsik saab olema nupsik või mütsik, saab olema mütsik,  aga noh, edasi on juba täiesti fantaasia  või siis ladina keele põhjal. Või välimuse põhjal tehtavate selliste üldistuste tagajärg. Seen, mida meil kõige rohkem kohata õnnestus,  on sootuks mürgine. Pange nüüd hoolega tähele, see nüüd tavavahelisi. Ja teda tegelikult siiamaani päris paljud söövad. Aga on ka kaunis ammu kindlaks tehtud et ta sisaldab toksiine,  mis mõjuvad äärmiselt halvasti vereloomele  ja kahjustavad immuunsüsteemi. Ja uuemal ajal nii palju kui kuulda on, siis päris paljud  inimesed on tema suhtes ka väga tundlikuks muutunud. Nii et kõik seeneraamatut märgivad ta kaasajal mürgiseks  ja tema söömist ei soovitata kohe üldse kellelegi. Väga ilusad seened, nii et kahjuks. Jah, see on natukene ilusam ja kasvab sageli  ka puidul ja vanadel kändudel. Ja täiesti massiline, kohati. Need seened on küllalt sageli ka turulettidele jõudnud  ja oskamatu inimene võib päris suuri kannatusi tunda saada. Siinkohal ongi paslik uurida, kui suured seeneasjatundjad on  meie tänased seenelised. Punase kärbseseene tunnen ära. Et aga teised on kõik sellised väga kahtlased. Mul on nii, et eks ma riisikad ikka tunnen ära  ja pilvikud ka mingil määral määran ära. Pilvik on riisikas, on kuuseriisikad ja männiriisikaid  ja puravikud, mingid tunnen ära. Aga siis kärbsesed teevad ju kõik ja mets,  kui metsa lähen, siis ma lähen ikka enamasti kuuserisikat otsima. See on nagu kõige-kõige parem söögi see minu jaoks  või siis. Või siis või siis mingeid sirmikuid või. Aga seda ei ole, et ahmite korviteeseeni kokku  ja siis kodus vaatate ja selgub, et enamik neist ei olegi söödavat. Nii ma tavaliselt ei ole teinud ja ahnu ikka neid,  mida ma tean. Aga samas enamus sein jääb metsa, sest ei tea ju neist mitte midagi. Võib-olla jääb väga palju häid söögiseeni,  metsa kindlasti jääbki, olen täiesti veendunud selles. Täna on haruldane võimalus konsulteerida asjatundjaga  ja uurida, mida seene maailm endast täpsemalt kujutab. Kas seened kasvavad kogu. Üle kogu maakera või on ka selliseid piirkondi  või paikkondi, kus nad ei saa kasvada. Ma usun, et Arktikas ja Antarktikas on siiski enamikul  seeneliikidel suuri probleeme kasvamisega aga  põhimõtteliselt näiteks seeneeoseid on leitud kuskil 10  kilomeetri kõrguselt õhust õhuproovidest,  nii et ütleme, et peaaegu igal pool seda enam,  et seal Arktikas kuskil välibaasis elab ka mingi 10 polaaruurijad,  kellest kellelgi on kindlasti varba peale kedagi kasvamas. Ja naha peal samuti aga ütle kõrbealade kohta  ka suure tõenäosusega. On päris palju seeni, mis, On võimelised väga kannatlikult ootama, millal see vihm  ükskord tuleb siis kasvama ja moodustama viljakehi. Näiteks luidetel on tegelikult väga palju seeneliike Et kõrbetes on küll vähe seeni, aga kindlasti neid on. Šampinjone oleme harjunud ikka poest ostma  ja paljud umbusaldusad neid metsast korjata. Tegelikult praktiliselt mitte mingit võimalust. Ajada valge kärbseseenega, kuna šampinj on isegi alt siiski  juba vabandust isegi noorelt alt ilusti värvunud. Tavaliselt kas siis roosakas või juba üsna tumedad  eoslehekestega šampinini jala alusel ei ole kunagi tuppe. Erinevalt kärbsiseenest. Kärbsiseenel võib isegi rõngas puududa, aga tuppa on alati olemas. Kuid ikka on segadust veel palju. Madis töötab apteegis, kui tihti inimesed seentest  põhjustatud vaevustega sinna jõuavad? Testi neid on, nad võib-olla ei mainigi seda,  et ma nüüd seent olen söönud, ma, ma kardan,  et kui neil pärast seene söömist halvaks läheb,  et siis nad pöörduvad juba siukeste operatiivsemate teenuste  poole kui apteeker. Aga noh, kindlasti mõned on juhtunud, kes,  aga noh, ei ole öelnud, et on just seenest,  et, et lihtsalt on paha, et, et oleks abi vaja. See siin on seenering, mida on vanasti ka maagia  ja nõidusega seostatud või sellist ilusat. Ringi vaadata, siis täitsa usub, et keskajal võttis mõnel  preestril käed värisema ja ta hakkas noh,  külamutte ikka nõks teravama pilguga vaatama. Aga need lehtrikud kasvavad siin ikka päris ilusasti. No mitte nii väga kaua, ütleks, et kuskil. Võibolla. 100 150 aastat. Ring ei ole väga suur, aga ta on ilus. Ja ongi aeg saak üle vaadata. Meie korvides on hinnanguliselt kümmet liiki seeni. Täna oli haruldane võimalus küsida nõu asjatundjalt. Tavaliselt piirdume ju ikka nende seentega,  mida me tunneme. Tavaliselt on seentega ju nii, et ega neid ei saa kunagi  nii palju, et et eks ta ikka rohkem lõbuasi ei ole tulla,  tulla metsa, korjata sotsu, seeni ja. Et saad korvitäie ja sa saad nagu kastet veidi teha  ja saad võib-olla isegi marinaadi sisse sisse panna  ja rohkem ei olegi. Ja nüüd tuleb rongile kiirustada, sest ilmselt on meie  seenelistest konkurendid juba perroonile rivistunud. Lisaks olgu öeldud, et meie mükoloogist sõber leidis siiski  võimaluse oma korv kuhjaga sirmikuid täis korjata. Ta on kantud Euroopa Floras punasesse raamatusse, aga kopsudega on sellel liigil  tegemist ainult nii palju, et geniaalne. Leidis sellel liigil olevat kopsu sarnased talusid  ja nimetas seda kopsusamblikuks. Aga rahvas arvab, et see liik ravi ka kopsuhaigusi. See pole õige. Selleks, et midagi hästi ja õigesti teha,  tuleb vaadata tagasi, arvab kunstnik Anu raud. Tema kääriku kodutalus on nii mõndagi, mis selja taha jäänud  ikka ühes kannab. Nagu see tammehiiglanegi vanaisa istutatud. See on tõeline niisugune noh, pere või suguvõsa puu. Et, et tundub, et kogu see jõud ja vaimsus,  kui me ka siin istume, need, kes, Kes on need mõtlevad neile, keda enam ei ole  ja kes on olnud siin õue peal ja siis toimetanud  ja mida siin järjepidevalt edasi tehakse,  et väga tähenduslik puu Vana õunapuud peab Anu tõeliseks imeks. See on täielik ime, niisugune elujõu ime,  sellepärast kui te lähete lähemale, siis sees enam ei olegi midagi,  ainult natuke juurikat ja natuke koorikat  ja natuke koort ja natuke juurt. Ja, ja ikka ta kannab ja ikka ta õitseb ja ikka ta kasvab. Ja ma mäletan, isa vahel ütles, et pildistage mind  selle puu all, kui see puu oli täies õies,  et noh, see annab jõudu edasi elada või? See aitab selles suhtes, et kui tema jõuab,  siis peame meie ka jõudma. Suurte puude keskel tunnevad ennast koduselt  ka linnud, vahel liigagi koduselt. Möödunud aasta oli väga tore, sinna kirjakasti tegi  rasvatihane pesa, nii et kirjakandja pidi kõik kirjad panema  sinna põnna taha, kirjakastipõõna taha ja  siis mina ütlesin, et meil on selline rasva,  tihase lennupost, tihasepojad ilusti tulid välja,  väga tore oli iga päev vaadata kirjakastis,  kuidas nad aina suuremaks ja kollasemaks läksid. Nii et, et maal on see asi, et alati on midagi huvitavat  loodusest leida ja vaadata. Kunstiülikoolis rahvakunsti õppetooli asutajana peab Anu  raud oluliseks, et eestlane teaks, õpiks  ja uuriks oma juurset kultuuri. Et rahvuslikud suunad Eesti kunstis ikka edasi püsiksid. Teie olete Viljandis õpetanud talukujundust ka,  mis see talukujundus õieti tähendab? Minu jaoks tähendab selles suhtes nii, et,  et või mõtlen, et Eesti Eesti inimese elamine  või põhiline elulaat sobibki talus ja, ja talu talukujundus  muidugi seal on väga palju erinevaid komponente,  aga, aga üks ilus sõna on talu ilu. Meil on huvitav liikumine seal MTEL-i muuseumis. Omanäoline maakodu talus on ju selles suhtes nii,  et, et ei tohi märgata üks üksi mitte üksi ilu mitte ainult  värvilisi ilusaid tekke, mitte õigel heina ajal näiteks  tekke kududa, siis talu on kohe pankrotis. Et talu õpetab inimest. Portsionaalselt terviklikult tegutsema kui palju puitu,  kui palju villa, kui palju lina, kui palju põldu,  kui palju looma, et see talu kõik ära toidaks,  ära elaks ja ja seal talus ju kogunevad kõik asjad  muinasjutust põllutegemisest, raskesti heinatööst,  kõige raskematest puutöödest, metsatöödest,  metsavedudest, pitsi Tanu pitsi tegemise ni välja see endine  talu ja vot need mahuvahekorrad, need proportsioonid,  need jõudmised. See on minu jaoks väga oluline. Vanadest taludes on tõeline niisugune minu arvates eestilik  stiilitunne ja, ja materjalide proportsionaalsus,  nii looduse, et inimese tegevus ja looduse harmoonilise koosolek,  see on kõige põnevam. Kääriku talu on ka lambatalu, neid villakerasid on Anul 60 ringis. Eesti mustapealist tõugu. Mulle lambad väga meeldivad, sellepärast öeldakse loll kui lammas,  see ei ole üleüldse õige. Kui mulle keegi ütleks, loll kui lammas,  siis ma arvan, et ma olin päris arukas inimene. Ja sellepärast, et, et ainult see niisugune karja ehmatus  või karja koos hoidmine, aga näiteks poegimisel,  kuidas nad on rahulikud ja saavad aru ja lubavad ennast  aidata ja kui on laudas palju lambaid, kuidas nad  siis teevad ruumi sellele poegijale ja, ja kuidas see  nurganaine siis võib täies rahus toimetada  ja ka kõiki uudishimulikke talle tallesid  ja puberteetikuid sealt hoolega kõrvale hoitakse,  nii et see on täitsa imetlusväärne. Minu arvates. Anu ütleb, et rahumeelsed piibliloomad sobivad Eesti tallu. Rahalist tulu neist ei tõuse, aga karvakasvanud isamaad  aitavad korras hoida küll. Pealegi on oma kootud vaiba juures mõnus mõelda,  et see triip või kujund on omaenda mustu  või halli villast. Sellepärast, et eestipärane Eestimaal otsa ei saaks  ja mis see eestipärane teie jaoks tähendab? Tähendab, ma arvan, et minu jaoks on maailm huvitav  ja elamisväärne tänu erinevate maade erinevate rahvaste kultuuridele,  et rahulikult omas kodus olles ma mõtlen,  et eestlastel on omane niisugune monumentaalne lihtsus,  mis on kindlasti Põhjala. Et, et kui kellegagi ühineda või koostööd teha  või mõelda, siis ma arvan, et põhjamaa inimestel on midagi  väga ühist ja eestlase on mõõdukas, arukas,  lihtne. Vähe kaunistatud, aga väga ilus. Nüüd me oleme siin teie lapsepõlve metsas ja,  ja meil on kaart ka kaasas. Ja see on lapsepõlvekaart, ka see niisuguse mürsiku tehtud kaart,  ma tean, mul oli siin hea naaber, naabritüdruk  ja sõbranna, et maasika kaasas ja päevad läbi,  käisime tripuuga sentimeetriga ja, ja kompassiga  ja tegime seda kaarti, see on uskumatult täpne ja,  ja kui oleks aluseks selle või, või just Ma oleksin teadnud,  et ma kunagi hakkan talu pidama ja see on  nii täpne kaart, et siin on peal ju mis siin on,  maasik ja laht ja puravik, puravik, kullerkupud ja,  ja see siin on nagu lepikud on märgitud niimoodi,  siin on kuused mäng märgitud ja, ja männid on  siis sedamoodi mul märgitud, aga noh, naljakas on ju see,  et ega männi ja puraviku suuruse vahet just peetud ei ole. Ja mõnes kohas on ka vaarikad ja maasikad,  et nii suure Hästi palju, hästi suured tundub siin siin on kärbseseene  leiukoht ja ja siin on kurekatlad, kellukesed,  mis mulle väga-väga lapsena meeldisid ja minu jaoks oligi see,  ma mäletan väikse lapsena ma hakkasin juba märtsikuus oma  asju pakkuma linnas ja unistasin, et ehk viiakse maale  ja minule on see väga tee väga armas selles suhtes,  et ma ei tea, kui palju, mitmeid kümneid,  võib-olla oi-oi kui palju kordi ma olen siit käinud kalale  vähjule tulnud väsinult märjana külmana koju  ja kui ma siin käima hakkan, siis meil ei olnud isegi  elektrit siin talus ja, ja siis need väikesed,  vaat li on mul üks vaip, kodutuled, mis on saanud siin mitu  preemiat ja tegelikult see siis sündiski sellest mälestusest  ja mõttest, kuidas ma läksin kodu poole ja kõik need mitmed  majad ja ja küünid, millest sai mööda mindud  ja siis need väikesed tatnina või, või petrooleumi,  lambi tulukesed juba paistsid. Ka oma loomingus toetub Anu raud kõige enam loodusele,  rahvakunstile ja nende omavahelistele kombinatsioonidele. Loodus pakub ju ka värve, mida Tom Soierliku õhinaga annab  kokku segada ja katsetada. Mulle tundub, on meistreid, kes teevad paljud proovivad  erinevate taimedega, näiteks praegu seenega,  seene kupaveega, me teame ju kõik, kui tume  ja tugev on see seenekupatamise vesi ja tõepoolest annab  ilusaid toone. Tindikud annavad erilise, pehme, ilusa halli,  mida ma ise olen proovinud ja siis lepakoored. Nendega ma olen värvinud sellepärast et vahel neid lihtsalt  nii palju jääb järele ja on siinsamas võtta igasuguseid  samblaid ja kuusekäbisid nendega. Ma olen värvinud ja proovinud värvida. Värvieelistused Eesti rahvariietes muutuvad piirkonniti  päris palju. Miks see on kunstnikule huvitavaks mõtlemisaineks? Kuigi vanade tavade kohaselt kuulusid argipäeva kõikjal  siiski tagasihoidlikumad toonid. Värvi, julgus ja rõõm, jäi pidude, pulmade privileegiks. Mis loodusesse puutub, mina olen mõelnud väga palju looduses  värvi värvikasutuses, tähendab niisuguse taeva  ja taevaisa ja, ja, ja looduse värvikasutuses  ja olen mõelnud selle peale, et kui huvitav on,  et massiliselt ja palju on tugevad, rahustavad tumerohelist,  metsa on põldu, on on mulda, on kollakaid,  pruunikaid, ruugeid toone, ja et loodus näitab väga paraja  mõõduga väga kirkaid, värve, isegi kui mõelda eriti  värvilised lilled, väikesed metsamaasikad,  need on, neid on hästi vähe ja. Loodus ei jäta kunagi näiteks vikerkaart väga kaua sinna  ripakile ta ilmutab seda, ta ilmutab ja näitab  ja see on niisugune püha hetk, ta ilmutab  ja näitab virmalisi ja ükskord ma mäletan,  kui olid virmalised ühel ööl ja ma läksin,  teine õhtu väga külmaga panin riidesse ja  ja ema küsis, kus sa lähed ja mõtlesin, ma tahaks virmalisi  näha ja, ema, kas sa siis tõesti arvad, et kui me oleme siin  40 aastat oodanud ja sa korra oled näinud,  et kas sa siis tõesti arvad, et sul on õigus,  nüüd täna õhtul jälle neid näha? Ema tõlkija Valda Raua uhkuseks ja rõõmuks käärikul on  lopsakas floksipeenar, roosiaed ja ravimtaimed. Mis selle maaelu juures teile kõiges? Rõõmu või, või naudingut pakub loodus. See, et ma vaatan ühest aknast välja ja on mula  ja vaatan teisest aknast välja, on õunapuud  ja ja roosi peenra istutasin just niimoodi,  et kui kohvi joon, siis roosi peenar mulle valida. Ravimtaimi on üksjagu üheksavägine, saialill,  pune, kurgirohi, soolikarohi, Estragon, meliss,  kummel. Harilik vareme, rohi, ma võin teile ütelda  ka ladinakeelne on konsüütu ovitsinale. Selle tulevad lillad õied, aga ma olen siin juba  nii palju neid ära kiskunud ja kui sa ta ühte kohta paned  siis on väga raske lahti saada sellest taimest. Tema on siis Haiguse eemal, aga see on ju ka väga oluline,  et millal neid korjata ja kuidas kuivata. Korjata tuleb üldse, kui taim on noor, kui vähegi saab,  niimoodi näete, see on oleks nüüd paras koht  ja päiksepaistelise ilmaga siis tuleb. Tuleb taimega rääkida, et tuleb paluda, et see taim aitaks  sul terveks saada. Eks seal aiaharimisega on omajagu tööd ja vaeva ka. Teate, ühtki head asja ei saavuta elus, kui ei ole tööd  ja vaeva võib-olla mõni haruldane asi, mis võib juhtuda,  kui või jumalik inspiratsioon kellelgi tuleb  ja ja tuleb lihtsalt niimoodi, et pintsel või,  või sulg liigub ilma töö ja vaevata, aga üldiselt tuleb ikka  seal ka vaeva n. No sellest on siin ikka rõõmu ka, ma usun,  oi muidugi muidugi. Kääriku talumaad ulatuvad järveni, millel praegu ühtekokku  neli omanikku ja mis ümbruskonnas populaarseks ujumiskohaks kujunenud. Paraku kaasneb sellega ka omajagu muresid. Laiali loobitud sodi reostab järvekaldaid  ja vett. Vali muusika häirib järve pärisasukaid,  luiki, kakerdajaid vesikanasid. Siin on praegugi näha üks luigepaar viie pojaga,  kuidas nad siin küll siis hakkama saavad? No annaks taevas, et keegi neile hullemat kurja ei tee,  aga kui praegu vahel vaadata seda, seda pinnapealset  ja ülbet olekut, siis ega ega ei ole kindel,  et nende Nende üles kasvamine õnnelikult läheb  ja ühtlasi siin on linnukaitseala ongi tihtipeale on meil niimoodi,  et lihtsalt on linnukaitseala, aga ega neid linde keegi ei kaitse. Anu muretseb, ehk oleks võimalik siiski nii elada,  et me kõik sellesse maailma ära mahume. Et sõnaõigust jääks ka ritsikale. Minu jaoks on see tegelikult loodus ongi nagu nagu ikkagi pühakoda,  kuhu sa tuled, kõige püham koda, kõige püham koht  ja isa õpetas, ema on õpetanud mind väga palju  ja isa nagu luuletajast ja kirjanikust inimene. Et astu sosinad, et siis need palju rohkem. Üks huvitavamaid selle. Mereäärse koha elanik on püksimesilane. Selline väikene väikene. Sell, kelle. Tagajalgade nii-öelda reied on hästi karvased,  sellise rebase karva. Kui tavalisel mesilasel on tal on siis tagajalal on selline  nagu selline vaagen. Kuhu ta siis selle kraami mida ta tassib? Õietolmu kokku viib siis siis see püks mesilane toob oma  pükstes nagu sellises puhvpükstes hästi karvastes pükstes,  mis on siis paksult õietolmu täis ja lendab sellega,  see koorem on üsna raske. Võib-olla isegi sama raske, kui ta ise on see emamesilane  ja ta toob siia ja, ja tema urg on siin maasikalehtede vahel  praegu noh, üks viis, kuus lendu läheb ta selleks,  et tassida see koorma, hoiad tolmu kohale  ja siis immutab nektoriga ja siis mätsib sellise kuulikese  väikse kuulikese, mis on kusagil pool sentimeetrit  läbimõõdus sellise kuulikese ja siis muneb sinna muna  ja sellest sellest magusast kuulikesesee kuulike on  siis tema lapsele toidu. Ja see kuulike on siis siin kusagil paarikümne sentimeetris. Sügavusel siin all. Ja sealt siis areneb väikene väikene püksmesilane välja. Aga see juhtub järgmisel kevadel. No see on nüüd Nõmme Liivika Urud need on sellised šahtid, kui panna praegu sisse siin  terve kari šahti. Paneme ühte kõrre sisse. Kui sügav see nüüd on? See on nii sügav, siis. Vaatame kõrval. See oled nii sügav. Ja see on selline, otsesaht läheb alla ja. Ja selle sees istub siis Nõmme Liivika vastne ta on selline. Selline tõuk, karune, selle tõuk, kelle selja peal on kaks  konksu ja, ja vägevad lõuad on tal ja ilusa ilmaga,  siis ta tuleb siia peale ja siis kaks konksu,  mis selja peal on, hoiavad teda selles püssi  ja šahtis kinni ja, ja lõuad on ainult maa peal  ja kui keegi siis mööda läheb, siis teeb. Kiire sellise sööstu ja ja haarab nende oma vägevate tangide vahel,  teeb talle sellise väikse süsti ja võgib ära  ja õhtuks kolib või halva ilmaga kolib sinna alla šahti  ja tukub seal. Neid liiviku elanikke on palju. Aga tema on üks selline
