Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Tere Raadio kahe eetrisse alustab puust ja punaseks. See on meie teadusuudiste rubriik mis igal nädalal esmaspäevast neljapäevani teieni põnevaid uudiseid teadusmaailmast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal on siin minuga koos psühholoog Grete Arro ja vaatamegi siis, mida ajusse vaatavad. Teadlased on meile viimastel nädalatel põnevat pakkunud. Grete muide tuleb mainida, et kes on jälginud ETV-st sellist saatesarja nagu maailma kõige targem rahvas, siis ka seal on Grete olemas ja, ja homme on see saade taas teleekraanil ja vist viimane osa sellest aastast. Ja selle aasta viimane osa, mis me vaadata saame, oi, see on kõik üks suur saladus loomulikult, aga seekord saab näha, kuidas täiskasvanud õpivad ja millised võib-olla müüdid õppimise kohta täiskasvanuid vahel vaevavad ja, ja kuidas siis asi asi päriselt on, nii et tasub vaadata? Ja õppimisest räägime ka tänases saatelõigus ja räägime ühest nii öelda kaua teada olnud asjast, mis aitab õppimisele kaasa, aga nüüd me siis lõpuks teame ka seda, et miks või kuidas see toimib, ehk siis see teadmine, et õppimine on tõhusam siis kui me teeme niimoodi kordamise vahele pikemaid pause, see on ikkagi nii-öelda klassika õppimise puhul, eks ole. Ja, ja minul alati kukuvad kõrvad peast ära, kui ma kuulen sõna kordamine, sellepärast et kordamist saab teha ka väga valesti. Mina isegi ütleksin, et kui me teeme info oma mälust meenutamise vahele pause, et tõesti need kordamine käiks nii, et ma ei võta materjali, tehke neid uuesti läbi lugema või lehitsema või, või slaide üle vaatama, vaid kordamine peab käima. Nii et ma kordan seda asja meenutada sisenda mälust ja seal on tõepoolest lisateguriks see, et see meenutamine tõesti toimuma mitte vahetult pärast eelmist meenutamist või vahetult pärast materjali lugemist või seda kuulamist, vaid pausiga pikaajalisest mälust, et sinna see hästi oluline nagu aspekte, sest et miks see hajutamine on tõhus? Ta on sellepärast õhus, et ta toetub mingis mõttes paradoksaalselt unustamise, et igavesele info aktiveerimise vahend seal on unustamise paus, aju tahab seda unustada, haama ei pea enam seda meeles hoidma ja kui siis uuesti selle unustamise tagant jälle palutakse seda teadmist nähtavale ilmuda, siis see annab ka justkui signaali, et ja see on oluline, nii et just nimelt hajutamine tõesti, see on justkui vana teadmine, sajand, vana teadmine, et hajutamine aitab õppimisele kaasa, eeldusel, et me tahame, et see teadmine päriselt pikaks ajaks meelde jääks. Nii, aga senimaani me tegelikult ei teadnud, miks ta toimib, ehk siis mis toimub nii-öelda närvirakkude neuronite tasandil ajus ja see on, nagu ma aru saan, oli ka nagu erinevaid hüpoteese, miks hajutamine aitab. Ja, ja tõesti, ma ise ka, et ma olen täitsa, mul on hea meel, et sa selle uuringu leidsid, et ma pole ka endalt võib-olla täpselt niimoodi küsinud. Et tõesti, et mis seal nagu väga neuroni tasandil täpselt juhtub ja protees nendel uurijatel tegelikult justkui õli niipidi, et kui mingit infot nii-öelda meenutatakse, aktiveeritakse korduvalt nii-öelda väikeste pausidega Te teed midagi kohe jälle, et kohe jälle, et nemad siis oletasid alguses, et siis peaks justkui nagu aju kasutama samu juhtudeid või samad neuronid paikseid aktiveerima. Ja et juhul kui on pausid pikemad, siis aju hakkab otsima nagu erinevaid teid, et seda kätte saada. Ja, ja põnev on see, et tegelikkus on risti vastupidi. Et kui sa nii-öelda lühikeste intervallidega lühikeste pausidega midagi kordades, missis teadaolevalt on ka e-pahade õhus, On ju ära korda lühikeste pausidega, mida pikemaostudega seeliku et, et siis tegelikult ajus hoopis nii-öelda see toimub erinevate juhtude kasutamine ehk siis et noh, ma ei oska seda nagu õigesti kindlasti interpreteerida, aga võiks tunduda, et nii-öelda ei ole selge, millist teed valida. Et kõik teed tunduvad sama väärtuslikud, ehk siis et kui sa nagu üritad seda kätte saada, siis ei olegi seda rada veel sissetallatud. Lähen kord siit, kord sealt, aga kindlat otsust nagu ei ole ja leitigi siis tõesti, et katse tehti siis nagu me vist ei maininud, tehti hiirtel. Et juhul, kui siis hiired pidid mingisugust probleemi lahendama või, või ülesannet lahendama, siis suuremate pausidega siis hoopis enam nii-öelda kuidas see aju, sedasama juustuteed või sama neuronaalset rada, mida, mida eelmisel korral ehk siis see sai võimaluse tugevneda. Nagu sügavamalt sisse tallutud, ehk siis kui sul püüad meenutada, satud juba sinna raja otsa peale, siis sa lähed nagu palju libedamalt mõtestatud. Videos, ja et neid teisi nii-öelda ei olnud või need kõrvalradu ei tallatud sisse nii-öelda. Et see on nagu huvitav, mina pole kunagi niimoodi mõelnud või arvanud, et see niimoodi võiks olla, aga see tundub nüüd seda uuringut lugeda ka tõesti hästi loogiline, et kui sa meenutad korra, jätad pikema pausi nimed siis tõepoolest sul ongi nii-öelda see ainult rada, mida siis uuesti aktiveerida ja loomulikult ei pruugi see iga kord tulla meelde, aga, aga enamasti siis noh, et see pausidega suuremate pikemate pausidega harjutamine või meenutamise harjutamine on siis tõepoolest sellepärast tõhusalt sa senised optimaalselt aitad kaasa oma neuronitele, et, et see rada sisse tallata ja tõepoolest, et mida enam seal sedasama ahelat või neuronite rada aktiveerid seda tugevamaks muuta. Nii et jällegi veel üks hea nüanss, miks õppida pigem pikemate pausidega ja kindlasti mitte eelmisel õhtul, eks ju pikalt jutti. Kas me oskame öelda, kui pikad pausid peaksid olema ja, ja see on täiesti alati hea küsimus. Öelge number 10, number et ja tegelikult no ja ma ise olen katse katsetanud seda ladinakeelsete taimenimedega vahel jääb kuid vahele ja siis ma võtan uuesti selle kaardipaki ette, aga ei sõltuda sellest, mis on materjali maht, millal on vaja, aga ka näiteks seesama kas või seesama mõte, et et kui mingisugune sooritasin paari nädala pärast, siis ma igal päeval meenutan, aga mitte niimoodi, et iga päev ühte juppi järgmine päev järgmistega, et see ei ole nagu see mõte, mõte on ikkagi, et ma pean sedasama asja uuesti uuesti laskma endal peale tulla, aga tõesti, et, et iga õhtu võib olla hea, aga võib-olla isegi igal teisel õhtul võiks olla veelgi parem. Aga kui ma olen tõesti väga vähe aega, siis ma peaksin neid pause isegi kõhtu sisse suutma ehitada. Nii et, et jah, see sõltub, palju mul aega on ja, ja mis materjali maht, nii et sellist ühte ühte kindlat numbrit ei saa öelda, aga ikkagi tuleb välja, et pikem paus on parem. Aga kui sul on tõesti nagu, nagu ütleme, hakkama väga mahuks, kas materjal siis kuidagi logistiliselt korraldada, et iga jupi niimoodi korrata mingisuguse vahemaa vaheaja järel. Et kuidas ongi, et sa ei saa korraga seda tervet suurt portsu meenutades pead kuidagi tükkideks tegema ja siis iga tüki nagu niimoodi eri aegadel meenutama, et et vist ei tohikski üldse lasta endale sellist olukorda tekkida, et seal hästi palju asju. Ma ise mõtlen ka, et, et võib-olla, et kui sa ühel hetkel tekib ka küsimus alati nagu võib-olla sellest prioritiseerimist äkki äkki kui materjal on tõesti need üüratult suur, et kas siis on, äkki ei ole osatud otsustada, mis on seal kõige olulisem antud ajaühikus. Aga noh, siin on nagu muidugi tulevad teised asjad appi, tõsi on see, et just nimelt see meenutamine, mida ma alguses väga kirglikult siin rõhutasin, et, et hästi oluline, et oleks kogu aeg meenutamis põhine nimetatud kogu aeg üritanud seda oma pikaajalisest mälust kätte saada, et see on ikkagi selline tõeline hõbekuul. Kui üldse õppimises on hõbekuule, et ta küll ei saa, see võtab natukene aega, aga lõpuks ikkagi väga palju vähem aega. Kui üritan ikkagi juba kolm-neli-viis korda mingit juppi meenutada, siis ma võin juba mõelda, et äkki ongi päris päris hästi meeles, siis ma saan seda intervalliga muidugi ja suurendada, aga mingil hetkel minna jälle sinna tagasi. Aga vaata, see suurem intervall tegelikult annab ka sulle vastuseks ju. Et kui ma teen täna teiste neljandat peatükki ja homme kuuendate kaheksandate, eks ju, siis ma teiste neljandat homme ei pea, sellepärast et ma andsin talle pausi. Ja mis veel väga aitab. Teatavasti on ju ka see, et selline selle nimi on interLeaving jah, selline vaheldav harjutamine, et materjalidega selline segiläbi endale uuesti nii-öelda nende uuesti aktiveerimine, et mitte üks peatükk lõpuni ja siis igaveseks kinni, vaid ikkagi, et ma hüppan, hüppan kaks peatükki tagasi. Ma hüppan edasi, ma seostan neid omavahel ja, ja kindlasti mis, mida kindlasti kuulajaid võib-olla ka mõtlevad, et kuhu siis jäävad nii-öelda seoste loomisega sellised tarkused, et loomulikult on hästi oluline seda ühte sama teadmist üritada hästi nagu lopsakalt Endale mällu tuua, et seda selle võimalikes seostes mõelda sellest samast ühest mingisugusest teadmisest hästi eri kontekstides ja see aitab sind väga palju tegelikult kaasa, et läbi nende võib-olla varasemate läbi seostamise varasemate teadmistega, mis seal paremini meeles, jääb ka see uus teadmine rohkem meelde, mis tähendab, sa peadki varasemast ja, ja siis sellest uuest teadmisest nii-öelda korraga mõtlema. Sellest on Nabi. Ehk siis õppigem targalt, tehkem pause. Sein oli tänane puust ja punaseks stuudios Arko Olesk ja Grete Arro. Täname kuulamast ning uue uudisega psühholoogia vallast oleme eetris juba homme samal ajal kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
