Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis sel nädalal toob teieni põnevamaid teateid psühholoogia valdkonnast. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Täna räägime üksindusest. Meie seas on päris palju inimesi, kellel on lihtsalt nii-öelda üksildane tunne, kes, kes ei leia nii kergesti sõpru, ei tahagi sõpru leida, teistega suhelda. Ja teadlased, Saksa teadlased on nüüd püüdnud aru saada, mis siis nendega toimub ja teinud nendega rea katseid ja näinud, et et see nii-öelda nähtus on päris mitmetahuline. No Grete, alustame siis sellest, et nii-öelda üksildus ei pea olema ainult nii-öelda selline mingisuguse vaimsete häiretega kaasnev nähtus, vaid vaid see ongi eraldiseisev fenomen, mida inimesed tunnevad. Et kuigi üks mure, mis selle üksildusega nagu on, on see, et jah, see võib viia erinevate psüühika füüsiliste probleemideni või, või näiteks depressioon või ärevus üksildus, siis tähendab seda, et ma tahaksin sotsiaalseid suhteid, aga mingil põhjusel ei saa, aga tõesti ta võib, aga ei pruugi, et ehk siis on inimesi, kellel on küll see üksilduse tunne, aga ei ole muid hädasid nii-öelda vaimse tervisega. Et tõesti, et ta on selles mõttes nagu variatiivne nähtuse, nagu sa ise mainisid, et kes ei saa või ei taha ja siis alati on see küsimus, et mis ei taha tegelikult tähendab, et kes ei taha taga, võib olla ka see, et ma tegelikult nagu tahan, aga nendel tingimustel ma ei saa või noh, ma ei oska, on ju, et see, mida sa minut nõuab, on kuidagi nii ebamugav või, või nii, nii raske või et mul lihtsalt puudubki nagu see oskuste komplekt, et, et siis ma võin öelda, et ma ei taha, aga iseasi, kas see nagu päriselt nii on, aga hea teadlased tõesti nagu hakkasid seda nähtust ühest mõnes mõttes uuest nurgast arutama. Nad otsisid välja 42 inimest, kes nii-öelda testide alusel on üksildased ja tegid nendega omakorda rea katseid, et siis näha, et mis seal siis, kuidas nad teistesse inimestesse suhtuvad, et see on keset Eks ole ja et nad uurisidki seda nii-öelda meie sotsiaalset aju, et selline tore termin, et, et noh, et ikkagi meil me võime mõelda, et meil ongi nii-öelda sotsiaalne aju või hajumist väga suur osa meie ajust tegeleb suhetega, tegeleb teiste inimestega ja nad disainis testi rea katseid eri nurkade alt uurimaks sellist nähtust nagu usaldus teiste inimeste vastu, et ehk siis et selleks, et üksindusest välja tulla või suhteid luua, on tegelikult ikkagi vaja vahepeal nii-öelda jääda õhku rippuma, usaldada teisi inimesi. Ja, ja nad tahtsidki vaadata, et kes sellel üksildased tundvate inimeste grupil võib usaldusega olla teistsugune mingisugune muster, kui mitte üksildastel. Ja nad näiteks tegite noh, näiteks ühe katse, kus siis pidi justkui jagama mingit ressurssi teiste inimestega, kus see sellise usalduse komponent ka. Ja siis vaatas, et kuivõrd siis need inimesed, kes on üksildased nii-öelda soostuksid, andma mingit ressurssi teisele, kes võib-olla jookseb sellega minema, aga võib-olla jookse ka. Ja siis sellises suhtlussituatsioonis vaatasid mõningaid usalduse markereid ja vaatasid ka seda, et kuivõrd näiteks selline vestlussituatsioon tekitab inimesele hea tuju või hea meeleolu ja siis näis jah, et, et üksildased inimesed nende nii-öelda usalduse markerite mõttes süstemaatiliselt olid nagu said nagu madalamaid tulemusi, ehk siis näitasite pidevalt justkui üles seda tahtmatult tahtlikku soovima Dust teiste inimestega võib-olla nii lähedased olla või neid usaldada. Nad selles uuringus ei ütle, mis on põhjus, mis on tagajärg, et nad on, tundub, et ettevaatlikud selliste järeldustega. Aga mul on nagu aga tunne, et nad võiksid ikkagi nii, nagu nad ise siin lõpus viitavad artikli lõpus, et et võib-olla sellised teraapilised lähenemised võiksid just üksilduse puhul keskenduda usalduse nii-öelda taga tagasi utsitamisele võid tagant aitamisele, et kuidas, kuidas ohvrit usaldama, et võib-olla nad ikkagi tunnevad, et natsa ühele kesksele nagu põhjusele pihta, miks keegi üksildaseks muutub. Et see on päris põnev, on nüüd mõelda, lasta peast läbi tuttavaid üksildasi, kui kellelgi on, et kas see võib olla põhjus. Ja või noh, ongi vist on raske nagu öelda ka, et kas kas see on nagu kuidagi sisse kirjutatud inimestesse või, või on tekkinud, et noh, kui sa tõesti tegid selle katsed, eksamid nii-öelda vestlesid lihtsalt inimestega positiivsed nendel teemadel ja siis võtsid pärast vere süljeproovi nägid, et nii-öelda see positiivsuse hormoon nende kehas on, on madalamal tasemel ehk siis nii-öelda selline tavaline vestlus ei tekitanud neis inimestes nii palju positiivseid tundeid kui teistes inimestes, kes selles kontrollgrupis, kes on nii-öelda tavalised inimesed, ehk siis ehk siis reaktsioon ongi kuidagi väga füsioloogiline tahtmatu, isegi peaaegu ilmselt. Ja täpselt ja siin ongi see küsimus, mis on jälle põhjus, mis seal tagajärg ja just sind kuulates ma hakkasin mõtlema selle peale, et et noh, tegelikult pole ju eriti meil ühtegi nähtust meie juures, mis oleks ainult nagu läheb põhjusega põhjustatud ühest asjast. Et see, et meil ei ole selles suhtlussituatsioonist ja head tunnet, seal võib olla ka mõni vahendal tegur madalam võib-olla mingisugune ookeanil ei olnud ühtegi meeleoluhäirete õige küll, tuleb meelde. Aga minu jaoks see, et neil polnud head tunnet pärast suhtlemist. Ma isegi ei teagi, et kas on siiski usalduse märk või lihtsalt see, et äkki nad mingil põhjusel naudivadki teistega suhtlemist justkui vähem. Või kasvõi see, et nad ei ole, nad ei ole nii harjunud, kui nad teevad seda nii harva, siis võib-olla noh, me teame ka seda, et me hakkame ajapikku nautima mingisuguseid asju sageli, et võib-olla seal on nagu see kogemuse kihe ole harjunud reageerima, sest ma suhtlen võib-olla üldse vähe. Et ehkki üksildus tähendab seda, et ma tahan suhelda, aga ei ole nii palju neid episoode. Aga jah, et see tundub üsna ja mitmetahuline tegelikult kõik see Kokku ja nad ütlevad, et, et see ongi nii-öelda selline nõiaring natukene, eks ole. Et, et nii-öelda nüüd see, need reaktsioonid aina võimendavad ja võimendavad seda ja muudavad asja aina aina hullemaks ja miks on see oluline noh, võime öelda, et võib-olla mõned inimesed ei tahagi seda teha, aga, aga me näeme, et need olukorrad ikkagi viivad inimesi probleemideni, sest see võib olla depressiooni üks põhjust teiste vaimsete häirete üks põhjuseid, eks me nii-öelda peame leidma selle viisi, kuidas nii-öelda ikkagi tunda ära neid inimesi ja nendega nüüd sealt nõiaringist siis nagu välja tuua. Ja et ma arvan, et seal selle üksildusega ka võib väga kergesti tekkida inimesel tunne, et ma olengi selline, siin ei ole midagi teha, et see on minu isiksuse pärisosa. Ja, ja loomulikult, kui on olemas üksik üksikuid inimesi, kes on üksikuna väga rahul siis, siis see on ilmselt fain või noh, see on okei. Aga et kui on ikkagi nendele, kes neid, kes selle all kannatavad, et siis kui meil on võib-olla järjekordne selline kandidaat põhjus, mille abil siis võib-olla seda probleemi lahti kida, seda usalduse poole pealt, et see on väga tore, et tasub igal juhul proovida. Et võib-olla muid põhjuseid ka, võib-olla on seal sotsiaalsed oskused ka võib-olla mingisugust, võib-olla mõned kogemused, aga, aga mida rohkem neid aspekte on, mille abil probleemi lahendada, seda, seda tõhusam kindlasti. Igal juhul head niidiotsad on nüüd sellest uuringust saadud, et nii-öelda toetada seda usaldust teiste inimeste vastu ja sellest on abi. Aga selline oligi tänane puust ja punaseks täname kuulamast selleks nädalaks psühholoogia teemadele pühendatud uudised on ammendunud. Uuel nädalal tuleme teie juurde juba uute teemadega. Kõike head ja kuulmiseni puust ja punaseks, puust ja punaseks.
