Me kuulame praegu kimalasi Miks on kimalasi meie maastikes jäänud aina vähemaks? Eksklusiivne reportaaž Tallinna loomaaiast. Šimpansitele tehti elu esimene põhjalik tervisekontroll. Nad viskavad neid lendsüstlaid varsti tagasi. See konkreetne oht pigem urineeris minu peale. Kindlasti neil see protseduur ei meeldi kohe üldse. Me kuulame praegu kimalasi Reet, miks me vaikselt oleme, sest muidu ma ei kuule,  kui siin põõsa sees keegi sumiseb. Sest sa pead ju iga meetri pealt nägema,  et vahele ei võiks jääda. Jah, lihtne on näha neid, kes on õite peal,  aga raske on näha paar liiki armastavad seal all jahedas olla. Ja neid ma tahan kuulda. Kas sa juba suudad tõesti sumina järgi eristada ära,  kes on kimalane ja mis liigist lausa kimalane on aastast  2006 konkreetse koha peal olen ma käinud igal aastal kolm korda. Nii et sa tead seda paika nagu oma viit sõrme  põhimõtteliselt siin ongi. Nii püüdsid ta purki ja püüdsin ta topsi olla kindel,  et ma näen värve õigesti. Üldiselt see on liik, keda ma tavaliselt topsi ei püüa,  sest et teda on juba isegi lennus, on õielt õiele lennates  on kõige paremini näha, kuidas tal on rindmik,  pruun keskel on must ala ja tagaots on jälle pruun. Et, et tema on põldkimalane. Miks te kimala siis eirate, sellepärast et kui Eesti liitus  2004 aastal Euroopa Liiduga siis tekkis ka Eesti  põllumajandustootjatel võimalus erinevaid  põllumajandustoetusi taotleda. Ja osad neist olid sellised. Kus peab täitma selliseid nõudeid, mis keskkonnale kasu  tooks ja samas oli vaja siis hinnata, kas need toetused  siis toovad. Midagi kasu või ei too ja alates algusest peale  põllumajandusuuringute keskus ongi hinnanud neid toetusi,  erinevaid aspekte, veevaldkonda, mulla valdkonda,  maastikku ja ka elurikkust ja elurikkusel üks. Kaater ongi kimalased. 66 seireala asuvad kahes piirkonnas Kesk-Eestis,  peamiselt Järva, Lääne-Viru ja Jõgevamaal  ning Lõuna-Eestis peamiselt Põlva, Võru ja Valgamaal. Kimalase andmeid kogutakse igal aastal juuni lõpust augusti  keskpaigani kolm korda. Selleks on igal alal välja valitud 500 meetri pikkune loendusrada,  millest üks meeter mõlemale poole keskjoont loendatakse. Kõik õisi külastavad kimalased. Kirja läheb taimeliik, millal ma ta korjasin,  see on keskmine ristik, ma kasutan lühendeid. Kimalaseliik on pombush, bascorum ladina keeles. Mul on ladina keel natukene lihtsam kasutada eestikeelsed  nimed on mõned uued ja mõned vanad ja siis ma kirjutangi  siia lühendi ja, ja siis ma hindan seda,  kas ta on emane, tööline või isane. Ja Ma tean, et selle liigi emane oleks umbes vähemalt kaks  kuni kolm korda suurem. Seda, et ta on tööline, näen ma kõige lihtsamini sellest,  et tal on tolmupallid jalgade küljes. Isastel ei ole tolmupalle kunagi, sest neil ei ole suirakorvikestki. Ja siis ma kirjutangi siia veel töölise märgi. Kui keeruline neid on ikkagi identifitseerida,  et. Ära määrata, kas sul on, on sinu peas või sulle kuidagi oskad? Kõigepealt on muidugi muidugi hästi palju kogemust,  et ma olen kimalastega tegelenud nüüd juba terve  selle sajandi jooksul. Et aga ikkagi nii nagu linnulaulu kuulamisega kipuvad helid  ununema ja värvid ununema, siis meil on olemas selline spikker. Et siin on nüüd enam-vähem kõik Eesti kimalased kusjuures  kimalastega on see lõbus asi, et enamiku kimalaste puhul on. On üks kimalane võrdub ühele värvi kombinatsioonile aga  siis on oluline suuta eristada, kas see triibukene on kitsas  või on ta laiem. Kas sellesama triibukese seest läheb veel mustkarvarida läbi  või ta ei lähe, need on nüüd kolm eri liiki,  aga, aga kõige lõbusam on, on need siin sorokimalane,  kes võib olla meil vähemalt viies eri värvi kombinatsioonis. See on, see on täiesti uskumatu ja see on täiesti tigedaks  ajav nähtus, vaatad eemalt, et tuleb maakimalane tuled lähedale,  torkad nina ligi ja paganas värvitriip on katkestatud  ja ta ei ole maakimalane, vaid ta on hoopis sorokimalane. Kelle pärast peaks rohkem muretsema seal liikide osas  eelkõige ristiku kimalane kes eelmisel aastal toimus,  hinnati kimalase liik, et kui ohustatud nad on  või ei ole ja 21 kimalase liiki hinnati ja nendest 16  hinnati olevat soodsas seisus. Ja ülejäänud viis siis on noh, üks on välja surnud,  keda on üldse hästi vähe kohatud ka, et kas teda üldse on  meil olnud, aga üks ongi siis ka ristiku kimalane,  kes on välja suremisohus. Ja seda me kahjuks täna seire alal ka ei näinud. Sa näed ju selles välitöös ka väga palju erinevaid Eesti kohti,  et kuidas üldse praegu ikkagi Eesti loodus  ja põllumajandusmaastikud on nagu kimalaste mõttes,  et sinu enda hinnang nagu. See on selle 15 aasta seire jooksul muutunud päris alguses  oli põllumehed pidasid hästi oluliseks ja see tulenes sellest,  et kui tusi määrati, siis öeldi ka, et me tuleme kontrollima,  kas teie põld on ilus, kas teie põlluservad on hooldatud  ja siis esimesel paaril aastal olid põlluservad  nii siledaks niidetud nagu kodumuruaiad. Aga kui me ka PRIA le vihjasime, et tegelikult see  põlluserva niitmine ei ole põllu heaolu suhtes üldse oluline. Ja, ja et see vähendab elurikkust, siis palju aastaid oligi  põlluservad jäetaksegi, nii nagu me siin nägime,  las ta kasvab. Kimalased saavad süüa, teised putukad ja ämblikud  ja kes iganes saavad seal seal elada ja need põlluservad on muutunud. Viimasel ajal on minu tunne, et põlluservad muutuvad järjest kitsamaks,  kuigi tegelikult see ei ole eesmärk elurikkuse suurendamise poole. Et meil on hästi tulusaks ja loomapidamise mõttes hästi  mugavaks lahenduseks on silo tegemine ja silo tehakse ühelt  samal heinamaalt kolm korda, mis tähendab seda,  et seal ei õitse mitte miski. Seal on roheline muru. Ta lastakse kuni õienuttide tekkimiseni,  sellepärast et just see hetk on taim looma jaoks kõige väärtuslikum. Aga see silo tegemine tähendab, et kimalastele  ja teistele nektarist toituvatele Lindudele ja putukatele ei ole seda. Said midagi põnevat, see on kas kivi või tumekimalane. Selline. Ja. See on kivi või tumekimalane tööline kelle liigimääramiseks  oleks vaja vaadata tagajalasäärekarvu, mis õietolmu palli  kinni hoiavad. Kas need karvad on mustad või on nad punased? Kui ta paigal päris paigal püsis, oleks seda lihtsam teha. Kui te seda seiratööd teete, et kas siis põllumehed ise  tulevad ka vahel seira juurde vaatama ja huvituvad  kimalastest näiteks ja. On on küll, põllumehed on hästi-hästi vahvad  ja hästi sõbralikud ja paljud tulevadki tulevadki kaasa,  sageli on ka niiviisi, et kui meil on mõni uus talu seires,  siis esimesel suvel, kohe, kui ta on juunikuus  või maikuus teavituse saanud, siis on kuidagi väga niidet. Ja järgmisel aastal, kui ta on juba näinud,  et aga tema aladel oli kimalasi võib-olla keskmiselt vähem,  siis siis, siis ta laseb võib-olla rõõmsamalt kasvada sellel  põlluserva taimestikul ja see liblikaeeliste hulk keskkonnas  on küll see, mis hästi-hästi palju aitab. Aitab kimalaste konkreetselt heaolu tõsta. Aastatel 2009 kuni 2020 loendati seirealadel kokku 38674  kimalast neist 30 protsenti Kesk-Eestis ja 70 protsenti Lõuna-Eestis. Erinevused näitavad, et Lõuna-Eestis on maastikud,  mitmekesisemad on rohkem mahealasid ja seal leidub  kimalastele paremaid elupaiku ning toitu. Samas kui Kesk-Eesti suurtel põllumaadel on servasid hakatud  üha varem ja sagedamini niitma ning mõnes kohas on servad  päris madalmuruseks niidetud. Kas põllumehed saavad aru, et see on ka neile endale? Kasulik kindlasti. Ma olen keskkonnasõbralikku toetust saavate põllumeestega  rääkinud ja, ja nad on vägagi nõus sellega,  et, et ka rapsi kasvatamisel on ikkagi ikkagi mesilasi vaja. Teinekord nad lihtsalt arvavad, aga mulju meemesilased on. Aga, aga kui ma siis vastu küsin, et ja meemesilased sul on,  aga kui palju seal koduaias erinevaid taimi on,  et kas sul on tikrid, kas sul on kirsid,  kas sul on sõstrad, kas sul on õunad, vot iga taim tahab  natuke erinevat tolmeldajat vot siis hakkavad mõtlema,  et ja tegelikult ongi võib-olla selline mitmekülgne  lähenemine hea. Ligi 90 protsenti õistaimedest loomtolmlevad  ja meil neist ühed olulisemad tolmeldajad on putukad,  kellest kõige olulisemad mesilaselaadsed,  kelle hulgas olulised kimalased, ehk siis see,  et meil oleks kõik looduslike taimede liigirikkus  ka maastikus, selleks on vaja tolmeldajaid. Siis ongi näiteks põllu servas, et seal oleks palju ilusaid  värvilisi õisi, mis kõik ka teisi kasulikke putukaid soodustavad,  näiteks kahjurputukate, looduslikke maelas  ja nii edasi, et siis on ju vaja tegelasi,  kes neid taimi tolmeldavad, neid ikka jätkuks meie maastikus. Me võime alustada Plaan on selline, et kuna üks šimpansitest täna ei tulnud sisse,  et me peame mobiliseerima aeg siis uinutama suures puuris. See natukene vist on keerulisem, aga usun,  et saame hakkama. Ma tahan rõhutada ühte asja, tegemist on üliohtliku loomaga  ja kahjuks me teame, et on selliseid juhtumeid,  kui loomad ka olles anesteesiat, eriti šimpansid lihtsalt  ärkavad üles. Kui see juhtub, säilitage rahu. Ta peab olema meil ikkagi isuklooni all ja tõenäosus,  et, et ta ärkab järsult üles, on üliväike. Kui aga see peaks juhtuma, jätke kõik, mida te teete pooleli  ja üks uks on siin, millest kohe saate välja minna. Te ei pea majast välja jooksma, aga lihtsalt olge seal  selles Tamburis. Teine uks on see, mille kaudu me me jõudsime siia majja. Et säilitame rahu niikuinii nad on pool uimased,  et me suudame seda olukorda majandada. Kohe teavitage mind. Me paneme talle kohe ravimiveeni ja saame jätkata. On kõik selge? On teil küsimusi? Kui ei ole, siis mina hakkan esimese süsti valmis panema. Täna on Tallinna loomaaias erakordne päev. Siia on tulnud kokku loomaarstid Eestist  ja Belgiast, aga mitte ainult ka inimeste arstid Tartu  Ülikooli kliinikumist ja Põhja-Eesti regionaalhaiglast. Eksperdid on siin, et teha tervisekontroll inimese kõige  lähemale sugulasele. Impans. Õigupoolest läbivad täna tervisekontrolli Tallinna loomaaia  kaks emast šimpansit 27 aastane Quintsi ja 31 aastane Peti,  kes sattusid Tallinnasse konfiskeeritud salakaubana. Seni pole nende tervist nii põhjalikult uuritud. Kõigepealt kõige keerulisem küsimus, kui palju see loom kaalub,  tegemist koduloomaga me väga lihtsalt oskame prognoosida,  et võib ja ära ära kaaludes vastavalt sellele arvutada  ka doosi. Kuna tegemist on sellise ohtliku loomaga,  kes ei anna mulle võimalus tõesti tema kehakaalu teada enne,  siis ma lihtsalt oletan, kui lihtsalt lähtudes eelmistest  ahvidest ja kogemustest, et palju selline loom võiks kaaluda  ja vastavalt sellele ja arvutangi doosi. See on siis selline lend, süstal. Me tekitame siia rõhu ja see rõhk, kui, kui süstendab vastu  looma vastu looma nahka. Kui nõel läbistab nahka, siis õhk surub ravim lihtsalt välja. Kuna šimpan sid päris vabatahtlikult tervisekontrolli ei tule,  siis tuleb nad kõigepealt uinutada, panna kanderaami peale  ja tuua siia saali, kus algavad protseduurid. Simpansite uinutamine on üldse väga, väga huvitav protseduur. Nad saavad aru, mis, mida nendega tehakse  ja mõni peidab ennast ära. Täna seesama kuinsi uinutamisel kallistas teist looma,  et ta tõesti oli täpselt teadlik, mis hakkab toimuma. Tegelikult šimpansid mõnikord ja ütleme,  kõik inimahvlid, nad viskavad neid lendsüstlaid arsti tagasi. See konkreetne, ah näeb pigem urineeris minu peale hakkas  sülitama üle ka, eks, kohe kindlasti. Neil see protseduur ei meeldi kohe üldse. Meil on kirjeldatud juhtumeid, kus nad järsult ärkavad üles,  olles tegelikult Anesteesias, juhul kui ta ärkab üles. Ta võib inimesele kallale minna ja kindlasti seda me ei taha,  et meil oleks mõni inimene traumeeritud selle tõttu  ohutustehnika siin platsil on ülitähtis. No meie meeskond on kolmeliikmeline ja me oleme  siis komplekteeritud Tartu kiirabi ja Tartu Ülikooli  kliinikumi töötajatest ja me olime kaks anestesoloogia,  üks õde ja meil on nagu topeltroll, et ühelt poolt me  anesteesi ajal jälgime looma vaatame, et,  et tema elulised näitajad kõik korras oleksid,  et anest teise oleks piisavalt sügav, et loom üles ei ärkaks  ja me saaksime seda ohutult protsent ptseduuri ära teha. Ja teiselt poolt kiirabitöötajatena, me oleme valmis,  et kui midagi peaks juhtuma kas siis loomagaga  või mõne inimesega siis me osutame kiirabiabi,  ehk siis seda, seda tööd, mida me tavaliselt kiirabi töös teeme. No tegelikult on šimpans inimesega väga-väga sarnane. Et Ma võikski öelda, et kõige suurem erinevus on see,  et ta ei räägi talle, ei anna asju selgeks teha. Kindlasti on ta õpetatav, aga nii, et, et võõras inimene  tuleb ja, ja talle ütleb, et ole nüüd kena,  ole rahulikult paigal. Aga kõik muu on on küll väga sarnane inimesega  ja see ongi üks põhjuseid, miks meid täna siia kutsuti appi loomaanestusoloogile,  kuna ahv on inimesega rohkem sarnane kui teiste loomadega. Intubeerima selle jaoks, et, et manustada hapnikut otseselt  hingamisteedesse ja juhul kui loom ei hinga,  siis me saame juhitavalt. Tema eest hingata. Eks see hirmutav ongi see, et, et šimpans on ju väga  agressiivne loom ja veidike hirm on, et kas see anesteesia  on piisavalt sügav, et see on ohutu kõikidele  ja no näiteks käe šimpansi suhu panek oli veidikene hirmutav,  et, et keele peal siis satoratsiooni andurid asetada ja,  ja hapnikusisaldust mõõta. Kardioloog sisuliselt kohe hakkab südant uurima. Edasi radioloogid vaatavad kõhukoopa kõhuund,  me kaalume ta üle, teeme temast röngeni ja läheb ärkamiseks. Mis on rõhk? Veterinaarkardioloog Lera on eestlastele appi tulnud Belgiast. Loomaarstina köidab teda töö metsloomadega  ning tõsine kirg aidata kaitsealuseid liike. Senises karjääris on era uurinud näiteks suuri kaslasi,  nagu jaaguarid, tiigrid ja lõvid, aga ka näiteks jääkaru. Tema igapäevased patsiendid on siiski koerad  ja kassid. Nii Elleret, kuidas meil lõuab, on kontrollis enam,  panin selle uuesti täitsa nagu. Rõhk okei, saturatsioon, okei, temperatuur on 0,1 kraadi langenud. Mis meil natukene, võib-olla inimesest erineb,  on see, et loomade puhul hästi-hästi palju jälgitakse  kehatemperatuuri tegelikult inimesel on ka kehatemperatuur  pikemate anasteesiate ajal oluline, aga loomad kipuvad alla jahtuma,  nende normaalne kehatemperatuur on veidike kõrgem  ja me jälgime kindlasti tähelepanelikult,  et tema keha oleks piisavalt soe. Praegu tehakse juba kõhunest ultraheli uuring,  et vaadatakse siis, mis, mis muutused on seal  või kas on neid muutusi ja kuidas tema elu näevad välja. Betiga on nüüd kõik kontrollid tehtud, paistab,  et tal läheb hästi. Viimaseks on jäänud tema kaalumine ja röntgen,  pildi tegemine. Sellest võtame, eks ju, monitori kaasa võtta,  ma arvan, see jurata keegi, kes saaks lihtsalt siit võtta. Retkepildi tegemine on täpselt samasugune protseduur nagu inimesel. Pannaksegi siis see ditektorplaat pannakse  siis selle ahvi alla ja põhimõtteliselt me positsioneerime  selle piirkonna praegu me teeme siis kopsupilti. Ja, ja siis kõik lähevad koridori lõppu ja teostamegi pildi. Inimestel paluti nüüd eemalduda, sest on aeg röntgen pildi klõpsuks. Kaks. Mina praegu valmistan ta äratamiseks. Annad talle siis nüüd antitootja? Peaks? Üles ärkama. Sellel tervisekontroll on tegelikult hästi mitu ülesannet,  esiteks me teame nüüd, et kas meie loomad on terved  või ei ole terved. Küll aga me teame nende puhul, et mida näiteks tulevikus  oodata ja haigusi on alati lihtsam ja õigem enneteda,  kui hakata neid ravima, kui loom on juba haige  ja tegelikult nende vanus ei ole just kõige väiksem,  ehk siis mõlemad on 30 aasta piires. Ja, ja nüüd on täiesti, on aeg lihtsalt seda tervist kontrollida. Teisest küljest meie saame kogemusi, meie saame teadmisi  ka humanarstid ajast ei ole kunagi šimpanseit vaadanud. Ja meil on tegelikult, mida rohkem me vaatame,  seda rohkem me oskame võrrelda, et kas see loom on terve,  see ei ole. Beti tervisekontroll läks väga kenasti, nüüd on ta juba  ärkamas ja õige pea läheb ta oma sõbra juurde tagasi. Quintsi ja Beti põhjalik terviseuuring näitas,  et nende südameklapid on pisut muutunud kuid see on nende  vanust arvestades loomulik ja täiendavat ravi nad praegu ei vaja. Peti emakas märgati ultraheliuuringul kasvajalade,  et moodustist tema tervist jälgitakse ja tehakse vajadusel raviprotseduure. Šimpansite hammaste tervishoiuks on plaanis õpetada nad  hambaid harjama ning ees ootab ka hambaarsti külastus  ja hambakivi eemaldamine. Tõsisemaid tervisehädasid Tallinna loomaaia kahel šimpansil  õnneks ei leitud.
