Üks kaks, kolm neli. Mida ma teen? Loendan loodust, puid, pilvi, päikselisi päevi,  kassi käpa, jälgi miks enamasti nii või naasuguse tarviduse  pärast vahel aga paljasta uudishimust praegu lihtsalt rõõmust,  et ma seda oskan. Viis, kuus, seitse, seitse pool. Sassi läks. Looduses arvusid pole, arvud on inimsoo leiutis. Me arvutame kümnend süsteemis tõenäoliselt sellepärast,  et meil on 10 sõrme ja 10 parvast. Ilvesel on esikäppadel kokku 10 varvast tagakäppadel. Kaheksa. Ta satub raskustesse. Kas loendada saakloomi esi või tagakäppadega  ja lööb selle pärast asja peale käpaga. Ilves on küll meie metsade kõige arvukam suurkiskja,  kuid kohtumine temaga looduses saab osaks vaid väga vähestele. Kuigi ilveseid on meil meil nagu võrreldes teiste  suurkiskjatega rohkem nähakse neid ikkagi selgelt kõige vähem,  et ta on ettevaatlikum ja tal on Tal on väga hea kuulmine ja, ja nägemine  ja ta hoiab inimestest rohkem eemale kui,  kui näiteks, kui näiteks hundid, et hunte nähakse mitte  harvemini kui ilveseid, kuigi neid on noh. Mõned mõned korrad vähem. Kui hundid ja karud satuvad aeg-ajalt ka kultuurmaastikule  toitu otsima siis Ilves metsas naljalt välja ei tule. Ilves on vast meie meie nendest suurkiskjatest. Kõige-kõige rohkem metsa armastav liik, et  ega ta väga palju välja tulla ei taha, et kui,  siis kui, siis, kui ta tuleb välja, siis,  siis vast selleks, et ühest metsamassiivist teise liikuda  ja ega ta isegi isegi jahipidamisel ta eriti seda Põldu ei kasuta, et kui, siis ikka kuskil põllu servades  vast kitsejahti võib pidada. Et tundid näiteks võivad tulla ikka lagedale. Ale põldudele ka ja silkavad üle lagedate põldude. Aga metsa metsaloomad rohkem. Ilves on toidu suhtes snoob, toiduks läheb värske liha  ja saak peab enda murtud olema. Metsa all vedelev, raibe. Ilvesele kulinaarset huvi ei paku. Tugevad täiskasvanud ilvesed ei külasta kunagi raipeid,  nad võivad niisuguseid kohti külastada, kus raipeid maha  pandud on, aga siis pigem selleks, et leida sealt  mingisugust mingisugust elavat looma, ikka,  et seal käivad ju rebased ja kährikud ja niisugused,  et see nike huvitav koht lihtsalt. Noh, ilvesed külastavad üldse sageli niisuguseid noh,  erinevaid söödakohti sest need on niisugused loomade kogunemiskohad,  kus, kus võib näha kitse ja kährikut ja ja ükskõik teisi  teisi loomi ja võib lihtsam olla ka saaki püüda seal siis. Meil on ilveste peamine saakloom, metskits. Kuskil hinnatakse 55 65 metskitse vahel aastas ühe  täiskasvanud Ilvese kohta ja meie andmed näitasid ka,  et kuskil üle 60 natukene tuli see aastas. Ilvesed on metskitsede kõige tõhusamad arvukuse reguleerijad. Meie metsade 800 ilvest jõuavad kaks korda rohkem kitsi  küttida kui meie 15000 jahimeest kokku. Meil mingi 800 Ilvese ringis vast on. Korrutada 60-ga 48000, siis et see on päris Korralik kogus, noh, võimalik, et see päris  nii suur ei ole, võib-olla need noored ilvesed,  et need murravad siis mingil määral vähem teiste väiksemate  saakliikide arvelt. Koprad, rebased, kährikud. Ja vähem, võib-olla 40000 mida murtakse,  et see kitsede arvukus meil metsades peab ikka päris suur olema,  et see kannatab siis 40000 aastas ära murda. Et selle salapärase kiskja tegemistest rohkem aimu saada,  on ilvestele pandud kaela raadiosaatjaid. Kokku on Eestis kaelustatud kuus ilvest. Neist kolm viimast on saanud kaela GPS saatjad. Satelliitide abiga määratakse iga nelja tunni tagant. Ilvese asukoht ja läbi mobiilivõrgu jõuab kord ööpäevas  Ilvese marsruut seirajate arvutisse. Kokku on kaelustatud praegu siis meie uurin projektis nende  GPS GSM. Kaelustega kolm ilvest ja neist siis praegu üks annab,  annab nagu informatsiooni, et kahel on need patareid tühjaks saanud. Nende kohta on meil info olemas. Aga praegu toimib üks, mis seal sai. 2008. aasta 28. veebruaril juba alustatakse. Seda me jätkamegi praegu aktiivselt ilveste püüki,  et kaelused veel, mida kaela panna. Kõige olulisem info, mis ilveste jälgimisest saadakse,  on ta koduterritooriumi suurus. See teadmine on oluliseks abiks ilveste arvukuse määramisel. Kõige esmane info on seda vaadata, et kui,  kui suurel territooriumil nad liiguvad. Selle info me oleme nagu enam-vähem nende isendite kohta  kätte saanud. Mitte küll päris aastaringse info, kuna katareid saavad nagu  varem tühjaks, et aastaring päris täis ei saa,  aga aga põhiline info tuleb ja selle järgi võib öelda,  et, et see suvine territoorium on neil küllaltki väike. Praegustest tingimustes võib olla, kus ilves,  asustus, tiedus. Küllalt suur ja metskitseasustustihedus ka küllalt suur. Et kindlasti, kui pilvesid oleks hõredamalt  ja metskitsi ka hõredamalt, siis nende territooriumid  oleksid ka oluliselt suuremad, aga siin kuskil. Võib arvestada, et isase Ilvese territoorium sellel alal,  kus me oleme neid jälginud on mingi 15000 hektarit 150 ruutkilomeetrit,  siis. Tallinna linn on pindalalt sama suur kui ühe ilvese territoorium. Kui Tallinn oleks Ilveste käes, siis mahuks siia elama  ainult üks isasloom. Umbes iga seitsmes Euroopa Ilves elab Eestis  ja ilves võiks olla lausa meie rahvusloom. Kui palju elab meil aga rasvatihaseid või rohevinte? Talvine aialindude loendamine on Euroopa. Kas ääretult populaarne üritus, mis enamasti toimub jaanuari lõpus? Viimased kaks talve on aialinde vaadeldud  ka Eestis ent aia asemel kutsus koordinaator meid sulelisi  loendama hoopis parki. Miks nii? Me tulime sel lihtsal põhjusel, et kuigi tegu on aialinnuvaatlusega,  siis kõigil ehk ei ole võimalus aias loenduda. Ja et anda ka linnainimestele võimalus sellel üritusel osaleda,  siis on nii-öelda lubatud aialine vaatlus teha  ka parkides ja kalmistutel. Peamiselt muidugi kohtades, kus ikkagi linde toidetakse,  sellepärast et linnud on talvel koondunud ainult  toitumiskohtade ümbruses se ja siinsamas lepistiku pargis. Mustamäel võimegi näha sinikaelpartide toitmiskohta,  kus selles pargis ongi nad kõige arukamad linnud. Mis selle talvise aialinnu vaatluse üldine eesmärk üldse on? No tal on, võib öelda, et kaks erinevat eesmärki,  üks on selline loodushariduslik eesmärk,  et, et suunata inimesi sellel nädalavahetusel vaatama aknast  välja minema koduaeda. Ja. Rohkem tähelepanu pöörama nendele aialindudele,  kes neil tegelikult igapäevaselt seal toidumajas käivad. Ja hea võimalus näiteks õppida mõni linnuliik selgeks,  kelle olemasolust meil ei olnud enne õrna aimugi. Teine eesmärk on teaduslik, ent selleks on vajalik loendusi  teha vähemalt viis aastat. Siis saaks andmetes teha järeldusi nii liikide arvukuse kui  ka esinemise kohta. Suurbritannias on aialinde vaadeldud juba 32 aastat  ja tegu on ääretult populaarse üritusega. Sestap loetakse seal saadavad andmed riikliku alamseire hulka. Oluline on see, et lindude tundmise oskus ei ole osalemiseks hädavajalik. Aga kuidas vaatluse ise täpsemalt käib? Siin nagu ka igal pool mujal, tuleb esmalt paika panna enda  jaoks selle vaatluspiirkonna piirid. See peaks olema. Siis selline ala, mida siis selle vaatlustunni jooksul  inimene suudaks silmadega haarata, et märgata seal kõiki linde,  kes ära paistavad? Siin pargis on praegu selles mõttes lihtne,  et väiksemad linnud on tänase tuulisilmaga kuskil  tuulevarjus ja siin oleks loendada peamiselt ainult sinikael parte. Ehk siis peaks vaatama sellise piirkonna,  kuhu maani need pardid kogu aeg ära paistavad  ja siis selle tunni jooksul hindama siis. Seda arvukust, mis on siis tunni jooksul hetkel kõige suurem,  ehk siis ei loendaks ühte parti mitu korda,  vaid saaks teada, palju neid parte tegelikult siin korraga koos. Edasi suundume linde vaatlema ühte kaunisse aeda nõmmel. Pärast vaatluskoha ja kellaaja mahamärkimist võib  spetsiaalse vaatlustabelis hakata näpuga järge ajama. Abiks selle juures on jah, selline tabel. Kus on siis märgitud ära? Eelmiste aastate vaatlustulemuste järgi võetud kõige sagedasemad,  aialinnud ja tabelis saab siis ilusti viirutada vastavalt  ära need ruudud, mitu lindu korraga nähtud,  et see hõlbustab just sellist kiiret kirjapanemist,  sest tihtipeale, kui on väga aktiivne toitumisaeg lindudel,  siis paljud liigid sebivad toidumajas risti-rästi läbi segi ja,  ja siis läheb endalgi keeruliseks aru saada,  et kui palju seal neid korraga on. Koolipoiss Mati on heaks näiteks, kuidas huvi lindude vastu  inimeses süveneb. Tema vaatleb linde ka väljaspool sääraseid üritusi  ja paneb kirja liike, keda näeb. Mati, kui kaua sa juba linnuvaatlemisega tegeled? Linnuvaatlusega olen tegelenud poolteist aastat,  praegu. Ja alustasin sellega tänu minu bioloogiaõpetaja Marje Väli. Juhendamisel, et tema innustas mind sellega tegelema. Tegid selle aialinnuvaatluse läbi, keda sa siin tunni aja  jooksul oma aias kohtasid? No siin täna ma kohtasin seitset liiki, et noh,  põhiline oli ikkagi rasvatihane ja siis Alli siin veel  sinitihast põhjatihast suur kirju rähn must rästas  ja metsvin. Aga nad armastavad siin siis päris suure hulga kaupa käia,  et sa oled neile palju siia süüa ka välja pannud,  et mis. Põhiliselt kõik söövad ikkagi rasvapall,  aga eriliseks, mis ma nagu teinud olen, on lindudel selline  kook kus on siis 250 grammi sulatatud searasv umbes sama  palju seemneid, sealhulgas siis kooritud päevalilleseemneid  või siis koorimata ja siis pihlakaid. Seda armastavad süüa, siis must rästad ja tead. Nõmmelt suundume omakorda Stroomi randa,  kus asub suurlindude söögimaja. Lisaks võib ümbruskonna puude ja põõsaste otsas näha  rippumas linnakodanike tehtud söögimajakesi. Oo, siin on Siin on selline väga eeskujulik linnumaja nii-öelda toidusedel. Et lindude toitmisel ongi väga oluline, et ei oleks see  liiga liiga nagu üheülbaline toit, et ega inimesed tahavad  ka vaheldust ja, ja mitte ainult maitseelamuse tõttu,  vaid just selleks, et oleks erinevad toitaineid. Nii et lisaks tavapärastele sihvkadele. Me näeme siin näiteks kaerahelbeid, siis on hirssi,  siis on pähkleid lausa, isegi Kreeka pähkleid on siia pandud. Ja natukene rasva ja. Ja siis on veel langu siin ei näe, aga iseenesest lindudele  võib pakkuda noh, enamike kuivaineid ja ka lihtsalt vilja  ja siis, kellel veel huvi, siis võib näiteks proovida  keedetud muna, pakkuda lindudele ja, ja näiteks juustu. Et tegelikult sobivad paljud, paljud toidud,  peaasi, et nad oleks alati magedad, sellepärast et kui  linnutoidus on soola, siis linnud peavad  selle soola lahustamiseks nagu inimesedki midagi peale jooma  ja selleks nad söövad lund. Aga lume söömine ühtlasi kurk haigeks ei tee,  aga samas neil kulub energiat, et lund sulatada  ja see nõuab neilt jällegi rohkem nagu söögivajadust,  et tegelikult üks kuldne reegel, et võib anda paljusid asju,  aga ainult magedad. Ühtekokku loendati sel aastal Eestis pea 900. vaatluskohas  umbes 31000 lindu. Liige oli kokku 61, neist arvukaimad, rasvatihane,  rohevint ja põldvarblane ja harulduste seas märgati  händkakku ja värbkakku. Hobuseid on Eestis märksa vähem kui rasvatihaseid,  kuid mitu korda rohkem kui ilveseid. Neid on üle 7000. Paraku on nad suured loomad ja kõik hobused meie saatesse ei mahu. Mõned neist siiski paar eeslit ja kitse peale selle. Ühest küljest räägib algav lugu sellest,  et matkata võib edukalt igal aastaajal ja iga ilmaga,  vaja on valida vaid õige viis ja õiged kaaslased. Teisalt on see lugu aga hoiatus, mis kõik võib juhtuda,  kui te lähete ostma hobust, aga ostate terve talu. Kui meie lahemaa serva mätta ratsatallu kohale jõudsime,  oli noor perenaine Katrin hobused regede ette juba  rakendanud sest reematk on talvel just õige paslik. Mis tõugu hobused need on? Need laigulised karvased on Iiri tinkerid. Mustas hobused Airis kops. Nimesid on palju, aga hobune on üks mustlaste looming. Mustlased, jah, on Iirimaal mustlased. Ja reisinud ringi mööda just mustlastel oligi hobust ju  tarvis oma karavanide vedamiseks ja ja hobune pidi olema niisuguse. Efektse välimusega ja hästi sõbralik lastega leplik kuna  pered olid ju suured ja, ja siis kogu kodu neil vedama. Mätta ratsatalus elab kuus tinkerit, lisaks neile veel kolm  eesti hobust ja üks Eesti raske veohobune  või kuidas neile meeldib see talvine ree eeskäik vana sõna ütleb,  et hobune veab parema meelega üheksat meest vankri peal. Kui ühte seljas. Täna võisid hobused kergemalt hingata, sest üheksast mehest  jäi asi kaugele. Kuidas tema nimi on? Tema on kuivik. Et päris nimi on tal kaivik. Aga kuivikuks sai ta meil kohe. Kas see räägib midagi tema iseloomust? Ei, üldse mitte. Kuivikust on asi kaugel, et ta on väga leidliku looma hobune. Nii vaikne ja rahulik ja tema nimi on, kui me saame nüüd  esra tuttavaks Esra, esra ja kuivikuga läheme täna. On selline. Veidi kuiviku vastand, et selline hästi malbekene  ja õrnakene ja. Jaa. Selline hästi püüdlik. Ta on ilusti kohe sinimustvalge. See on juhtunud nii, see ei ole kombinatsioon meelega tehtud,  aga aga, aga talle sobib. Kindlasti sobiks esra ime hästi mõnele isamaalisele  üritusele aga vähemalt sama hästi sobib ta  ka lumisele lahemaale. Umbes 20 kilomeetri pikkune ring pakub vaatamiseks palju,  sest tee kulgeb vahelduvalt üle lageda välja läbi Vihula  väärika mõisakompleksi ja metsa vahel. Kuidas selline talvine maastik matkamiseks sobib? Sinu arvates? On on teistmoodi maastik kui suvel teistmoodi kogemused,  teistmoodi mets on juba teistsugune, helid on teised lõhna. Kas vahel metsloomadega ka kohtumisi on ette tulnud ikka pidevalt. Sinu lahemaa rahvuspargis sinna kitsed silkavad ikka  aeg-ajalt üle tee. Ja. Ühe korra küll suvisel ajal läks mets ja kari üle tee,  niimoodi hobune seisis ja vahtis, silmad pula punnis peas ja. Ja, ja siis ma nagu avastasin, et need metsad on päris nutikad,  isegi põrsad. Et nad läksid niimoodi ühest teeservast teise,  et. Et ei jooksnud karjaga üle tee vaid niimoodi,  et siis, kui üks jõudis üle tee, siis alles teine hüppas  sealt põõsast välja, läks üle tee ja neid tuli seal üks,  seitse tükki jutti ja nad kõik teadsid, mida teha,  et väga-väga huvitavaid asju saab teada metsas. Kõik sai alguse sellest, et Katrin tuli emaga mätta tallu  kuulutuse peale hobust vaatama, aga koht hakkas sedavõrd meeldima,  et kuna müügis oli peale hobuse ka kogu talu,  siis ostetigi terve maja pidamine. Ja nüüd saab siin elatud juba kaheksa aastat. Aga sinu suur armastus on ikka hobused. Sa hakkasid ratsutama enne, kui läksid kooli. Ei ma vist ikka kooli kooli, läksin enne,  et. Ratsutama lihtsalt ei võetud, varem oli olid sellised vanusepiirangud. Aga üheksa aastaselt sain, sain lõpuks tondile ratsutama. Ja sealt on ta edasi läinud. Selliselt hobustega vahepeal ilma ja siis jälle ikka hobustega,  et ega ma vist ilma nendeta ei saa. Ei taha ka. Katrini jaoks ei tähenda hobused sportimist,  pigem eelistab ta nende eest hoolt kanda  ja nendega lihtsalt looduses käia. Elu siin maal on tema jaoks enesestmõistetav. Üks asi hobusega saab koos olla. Sellised suured väega loomad. Looduses. Siin on lihtsalt ju hea olla. Ja siis, kui hakkab see kevad peale, kui kui hakkavad need  metsalõhnad tulema, et siis ja siis kuskil kasetukast läbi sõita,  see noorte kaskede lõhn, see pungad tulevad,  et see on, see on ju nii. Nii ilus ja nii. Ma ei vahetaks seda millegi vastu. Või need esimesed külmad, kui tulevad? Jällegi see Eesti Eesti loodus on ju nii ilus  ja see, et just meil need neli aastaaega on. Et see, see annab nii palju vaheldust, kelle kohta öeldakse hobulausuja. Hobulausu ja. Nüüd mina, mina arvan sedasi, et, et see on ikkagi öeldakse  inimese kohta, kes mõistab hobuse keelt. Selle all ma mõtlen seda, et ta mõistab hobuse psüühikat  ja ta mõistab hobuse kehakeelt, sest et hobused omavahel  suhtlevad ikkagi kehakeeles. Neil on nii palju erinevaid nägusid, kehahoiakuid  ja kui sa nagu oskad seda lugeda, siis on palju lihtsam hobusega. Tööd teha, õpetada hobusehirm on tõeline,  et see ei ole nagu väljamõeldud. Et kui mõni ütleb, et näed, ta meelega ehmatas  või meelega tegi, et nad tõesti kardavad,  et siis, kui inimene seda teab, siis ta võib otsida lahendusi. Ma arvan, et see ongi hobulausumine. Sa õpid ära hobusekeele. Nii lihtne see sina tunned hobuste keelt,  mulle endale tundub, et ma nii palju juba olen asjadest aru saanud,  et ma saan igapäevatoimetused tehtud ja nende hobustega siin,  kes. Kes, kes ei ole noh, ütleme nii, kuidagi rikutud  või kes ei ole kogenud halba kohtlemist? Tusaka nii, ega siis kõhutäie eest tuleb ikka  ka hoolt kanda, et ikka et Hiina kott on kaasas. Jah, see on selline päris pikk mattkobuse jaoks,  et tal on. Vahepeal hea. Krõmpsutada. Saab jõudu juurde saab jõudu juurde. Ja sellel puhkuse hetkel see söömine rahustab  ja ja annab ka sooja. Söögipeatus tähendab ühtlasi, et oleme matkaga poole peal  ja kuna seda mõistavad ka hobused, On nende samm edasi juba  hoogsam kodu poole minnakse ikka rutakamalt. Katrin ütleb, et hobuse usalduse võitmiseks kulub omajagu  aega ja kannatust. Aga kui selline hea kontakt on olemas, siis hobune hoiab oma peremeest. Meie matk jõuabki õnneliku lõpuni, kui mätta ratsatalust  pisutki ringi vaadata, selgub, et siin on loomi peale  hobuste teisigi. Kus sul tuli mõte, et eeslit ka oma majapidamises tuua. Siis ei ole nii palju üldse näha olnud, et ei olnudki  kuskilt ju saada. Et siis mulle See oli lihtsalt mingi kiuks. Ma lihtsalt tahtsin. Aga siis sattus neid kaks ja nüüd on. Tuli eelmine aasta sündis varss. Ja üsna pea on siin juba neljas eesel tulemas. Et kahest saab neli ja nii edasi. Kas eesli kohta, kui öeldakse, et ta on jonnakas loom,  kas see on ainult selline ülekohtune legend  või vastab tõele ka? Ei, ta ei ole üldse ülekohtune, et. Pigem võib-olla võiks, see tundub üsna niisugune. Võib-olla kole ütlemine, et, et eesel on intelligentsem,  kui hobune. Ja ta lihtsalt ei ole nõus tegema kõike nii lihtsalt nagu hobune. Hobune on pisut lihtsameelsem. Kui järgmine uks paotada, selgub, et sellegi taga pole tühjus. Vastupidi, siin on nüüd osad kodakondsed sinu suurest majapidamisest. Osa neist. Tõesti siin on, siin on neli kitse ja ja hetkel viis lammast. Lambad on, peaksid olema nüüd need Eesti maalambad tegema  peab midagi, et ilma tegemata ju ei ole võimalik elada,  et ma parema meelega ja väga hea meelega teen,  teen sellist tööd, et. Et tegelen loomadega ja Kus ma saan? Igal ajal metsa minna, suvel saan jala rohu peale panna  ja siin on väga-väga mõnus. Ma mõtlen, et kui sul on kitsed, siis tarvita kitsepiima ka? Jah, meil on. Majapidamises on võimalikult palju enda toodangut,  söögilaual on, on kitsepiim, kitsepiimast tuleb jogurt,  kohupiim, juust ja väike aialapikene ja vajaduse saame  hobusega poes käia, et kui meil poest on vaja midagi  ka vahel tekib tahtmine siit majapidamisest hoopis eemale  ka minna. Hoopis kuskile ma ei tea, soojale maale põgeneda,  tekib. Aga see on selline korraks. Puhkust on vaja, et, et siin on küll selline justkui puhkus  ja töö koos, aga aga vahepeal on vaja ka lihtsalt eemale minna,  et näha, kui hea siin on. Alatasa ilmub uudiseid arvutada oskavatest loomadest,  aga paraku ei kannata need jutud enamasti kriitikat. Muide, kas teate, et kõige kuulsam arvutada mõistev loom oli hobune,  kes elas 100 aasta eest Berliinis ja tema nimi oli Tark Hans. Kui peremees küsis, palju on kolm pluss neli koputas hobune  eksimatult seitse korda kabjaga. Teadlasedki tulid seda looma uurima, tuvastasid aga paraku,  et kui peremeest näha pole, siis ei anna  ka looma õigeid vastuseid. Arvudest ei teadnud tark Hans tuhkagi, kuid luges  fenomenaalselt inimeste kehakeelt. Loomad ongi kehakeele lugemises meist inimestest palju palju nutikamad. Mina loen aga praegu operaatori kehakeelest välja,  et on aeg loendada. Üks, kaks, kolm, ood, osoon.
