Mina olen Urmas Jürivete harrastus, lepidopteroloog oleme  praegu siis paliveres, see on Läänemaal üks ilusamaid  ja võib-olla nii taimestiku kui putukate poolest üks  liigirikkamaid kohti. Euroopa direktiivi põhjal on meil Eestis kaitse alla võetud  kaheksa päevaliblika liiki. Miks me tulime paliveresse tulime sellepärast,  et, et kuskil mujal Eestis ei ole nii palju neid  kaitsealuseid liike ehk siis tegelikult üle poole paliveres  on leitud ja siin elab paiksena tervelt viis Euroopa  direktiivi põhjal kaitstavat päevaliblika liiki. Need, kes siin elutsevad, on ennekõike teelehem osa ik liblikas,  kelle pärast me siia tulime. Siis järgmine liik on suurm, osa Ik liblikas. Siis on veel kaks silmikuliiki sõrailmik  ja vareskaerasa silmik ning üks. Koerliblikate hulka kuuluv suur kannikese täpik Teelehma osa ik liblikas on välimuselt hästi äratuntav,  ta on ka väga kaunis liblikas. Möödunud aastal valiti teelehmasaiik Liblikas,  aasta liblikaks anti välja ka tema postmark. Selleks oli ka oma põhjus. Asi on selles, et seesama teele ja mosaiikliblika arvukus on  Eestis viimastel kümnenditel hakanud vähenema. Varasemal perioodil me arvasime, et selle liblika kaitsmine  on suhteliselt mõttetu, sest teda on meil  nii palju. Aga nüüd, kui me kuulume Euroopa liitu,  siis me hakkasime tähelepanu pöörama oma liblika Fanale  ja märkasime, et seda liblikat ei ole kaugeltki enam  nii palju, kui seda oli paarkümmend aastat tagasi. Rääkimata sellest, kui palju teda oli minu lapsepõlves  ehk siis tugevalt üle 50 aasta tagasi. Meilt Eestis on ära kadumas just nimelt inimese poolt loodud  kooslused ehk sellised liigirikkad niidud  kus varasemalt kariloomadele talveks heina varuti. Ma mäletan oma nooruse aegu, ma sattusin  siis koolipoisina mitmel korral maale, kus olid mõned  üksikud lehmad, lambad ja kanad ja seal varuti talve heina  ja ma mäletan selgesti, kui lõhnav oli see kuivanud hein  ja miks ta oli sellise erilise aroomiga,  sellepärast et ta sisaldas just selliseid väga erinevaid rohttaimi. Praegusel ajal on mindud seda teed, et külvatakse sinna  hulga kõrrelisi. Kõrreliste peal teatavasti päevaliblikatel hektarit leida ei  ole ja kui sellised avamaastikud meil on  või sellised niidud on, siis nad on tegelikult väga liigivaesed. Ennekõike meil on ikkagi vaja säilitada looduse mitmekesisust,  sellepärast me ei tea looduses toimuvaid protsesse täpselt. Me ei ole seda nii põhjalikult uurinud, et miks on see hea,  kui meil on erinevaid liike rohkem. On suur tõenäosus, et kui üks liik hävib,  siis temaga on seotud paljud teised liigid,  kes samamoodi võivad sellest faunast hävineda. Looduse mitmekesisus on kindlasti ka inimesele hea. Nii et üritame säilitada seda algset head,  sõbralikku keskkonda, kus elasid meie esivanemad.
