Sarja eelmises osas jätkus seiklus Bulgaarias vaatasime üle  sealse suurele kommunismile pühendatud mälestusmärgi  ning siis sattus meie teele esimene suurem tehniline probleem. Tegi. Seejärel jõudsime omadega reisisihiks määratud Türgimaale,  kus võeti meid vastu kirjeldamatu sõbralikkusega. Ohvrot. Ja. No. Kätte oli jõudnud uus hommik ning uued seiklused ootasid  meid juba teisel pool tardanellide väina. Tardanellide väinaühendab Marmara merd raaka merega  ning eraldab Euroopat. Taas. Selle väina vastaskaldal ootaski meid järjekordne huvipunkt. Sadama. Sse jõudes pakkisime need esimesele väljuvale praamile. Seal palju. 65. Üks mägi. Oleme nüüd praami peal, mis ületab. Tardanelli väina, mis on ajalooliselt väga tähtis vaid,  ja lähme kanakkale poole, proovime äkki külastada ühte ajaloomuuseumi. Teine muuseum, mis räägib just nagu sõjandusajaloost,  see vist on suletud tõenäoliselt selle Covidi tõttu. Ja. Kanakale on linn ja meresadam Tartanellide väina lõunarannikul. 2019. aasta andmetel elas linnas umbkaudu 328000 inimest. Linn kasvas välja 1462. aastal ehitatud ning algselt kalei  sultani nime kandvast merekindlusest, mis hakkas  seitsmeteistkümnenda sajandi teises pooles just koguma  ka seal valmiva kauni keraamika läbi Kindlustuse kanakale  tulenevadki toonasest rahvakeelsest nimetusest kanakaleesist  ehk keraamika kindluses. Linna keskel püüab pilku aga uhke roojahobune just seesama,  mida kasutati 2004. aasta trooja nimelises linateoses,  kus ka Brad Pitt heledate juuste lehvides kaasa lõi. Kõnealune Iidla lind Rooja asuski aga siinsamas tänase kaal  provintsi alal. Ka. Stopp. Hetk hiljem olime esimese muuseumi juures. Muuseumi värav oli aga kinni. Ühesõnaga, sellesse vägevasse muuseumis me  selle covidi tõttu nüüd sisse ei saagi, ei olegi midagi teha,  proovisime vana taktikat, et lähme lihtsalt ühesuguste  särkidega ja mõjume massina. Ja kasvõi mõjume turistidena, aga ikka ei saanud. Ja me nii lihtsalt alla andnudki, suundusime territooriumi  kõrval tänavale uurima, et ehk on seal mõni rohkem avatud  sissepääs olemas. Sinna pole, kui. Vasakul. Ja edasi oli see vana müür, mis ei ole vist enam muus. Aga ei, sellesse uhkesse, muuseumisse me sisse ei saanudki  majja ei andnud aga alla ning otsis kiirelt välja. Alternatiivi. Matiiviks oli veidi maad eemal asuv kõlavat Anadolu,  Hamidi Tabaasi kanakale, Savaslaari tarimüsesi nimekandev,  kohaliku sõja ajalugu tutvustav väljapanek,  mis hõlmas enda suukesse kindlusesse rajatud kambrite,  rikast ja kõikvõimalikul erineval moel vaatamiseks välja  pandud peamiselt militaarseid eksponaate. Aska. Siinkohal tuleb tunnistada, et muuseumiga oli kõvasti vaeva  nähtud uhke ja mastaapne ettevõtmine, millel oli olemas  muuhulgas ka vägev kolm, D tänavate koduleht  ning ka kohapealset vaatamist justkui jagus,  aga kogu oluline info oli kirja pandud vaid türgikeelsena. Nii muuseumis endas kui ka kodulehte. Igal juhul sõja, Türgi ja ajaloohuvilistel tasub sinna  kindlasti minna aga asjade mõistmiseks võiks kohalikust  keelest veidi aru saada või siis tuleks kasutada kohapeal  mõnda tõlke. Ja. Too. Sõjamuuseum ja kohutav palavus väsitasid lõpuks ära  ning suundusime mägedesse, jahutust ja muud meelelahutust. Siim. See on Kõigepealt leidsime veidraaiana, tunduvad hiigelpikad puurida. Oota. Ning seejärel suure rohelise veeaugu, mille eesmärgiks oli  tulekahjude korral kustutusmeeskonnale vajaliku kustutusvee  olemasolu tagamine. Tere. Turnime siin mägede vahel, vaatasin alguses,  et türklased, kõvad mehed on endale niisugused puust aiad teinud,  aga ei, tegelikult on see kütteks ja täitsa ma ei saagi aru,  kas neil ongi nii suured ahjud, et kõik on täpselt  niisugused ühes ühte mõõtu, need puud ja autokasti läheb  kaks rida neid. Et kas transpordi pärast või et jõuavad käsitsi tõsta või,  või ongi ahjud niisugused, et see jääb mõistmatuks,  aga ma arvan, et siin Türgi lõpuks me selgitame välja  milkusesse ahju, need puud lähevad. Meetrilised puud. Ma pakun sõmmus pikemik, onju. Tere. No. Keerutasime mööda toredaid mägiteid edasi,  kuni jõudsime lõpuks välja ühe keerulisema. Kohalik. Siit tuleb kohe siit äärest. Siimul jäi praegu silma särama. Sealt on muidugi laugem. Veiksil on meil natuke väiksem ratas all,  et me peame vaatama, et ta selle jõnksu peal siin endal taga  pori tiiba ära ei lõhu. Ei on küll, aga lihtsalt võtab kuidagi närviliseks see hetk kui. Maapind ei ole sile muidu on kõik korras. Kuidas sa andis? Täpselt. Läbi. Sai natuke turnida. Nev teeväline pusimine mõju iikuumas kliimas kuidagi  kahtlaselt kirgastavalt. Seega võtsime suuna järgmise kõvera teeraja poole,  mille keskel pidi kose seades vesi oma kosutavas värskust  uhkelt mäelt meie jalgade ette langema. Jama. Jah. Teel sinna kohtasime imelike masinatega töömehi. Jube hull töö pakkus mulle ka, et proovi,  ma kardan, ma jään kohe hädas. Päev otsa siin on 40 kraadi kuuma ja paned niimoodi. Õudne siuke terand. Palju? Mis laasitud palke jagus teeraja äärde mitmete kilomeetrite jagu. Palkide lõppemisega algas aga meie otsitud raha. Aa. Kuna ükski silt midagi halvaendelist ei kuulutanud,  jätkasime liikumist Kose suunas. E. Vanad lagunenud majad andsid aga märku, et kõik ei pruugi  olla päris õige. Natukene kahtlane on see, et selle tee peal ei ole sõidetud,  et siin on ühed vanad autojäljed ja siis mõned mootorrattajäljed. Natukene paneb mõtlema, et ega siin ometigi slaagpoomi vastu  ei ole või või mõnda muud takistus. See ei tohiks olla nii-öelda tupik, et läheb samasugune  kitserada edasi, aga oluliselt lühema maaga peaks saama  suurema tee peale välja. Jah. Okei vähemalt see, et loodame, et ei ole tõkkepuud ees,  et kui mingi jama on, siis me saame ikkagi edasi minna,  sama rada tagasi tuleb ja. Rada läks üha väiksemaks, aga koske ega sinna viivat teed  polnud kusagil. Aitäh. Ma nüüd raadisin välja ka, milles see teema oli,  miks me sinna kose juurde ei saanud, kui ma  selle GPS-i punkti võtsin, ma võtsin aega foto pealt. Aga see tundus mulle, et on lagedam ala kõrval. Siia vahele tee. Aga nüüd tuli välja, et see lageda mala on väga,  väga järsk järsak ja sinna mingisugust teed ei lähe. Saaks ainult jala. Aga ma arvan, et proovime siit nüüd jõuda kuhugi mõne teise  tee peale suurema tee peale. Ja siis proovime leida üles selle campsaidi. Kell on juba päris palju. Ja siis hakkas loodus imelikuks kiskuma. Puud tõmbasid end meie ümber kokku, kaamera hakkas jukerdama,  õhku täitis mingi ürgne lõhn ning edasipääsemiseks tuli  ületada seiklusfilmilik vana ja rabe kivisild. Ta. Väga kihvt on kahju, et ligemale ei saa. No saab küll, aga ma kardan alla kukkuda  ja siis ma ei saa üles tagasi. Aga siuke džungli tunne tuleb peale ja hoopis teistmoodi  lõhnab ka, siuke omapärane omapärane lõhn on siin metsas. Käed vist värisevad natuke. Ma ei tea, miks, aga kuidagi selle õudust tekitav mets on  siin ja. Milleks seda teed vaja on siin üldse muidugi keset metsa? Ma ei tea, see on mingi militaarsetel eesmärkidel,  siit. Ühest Türgi äärest teise tehtud ja. Mõne aja pärast jõudsimegi välja kardetud tõkkepuuni  ja nagu meil kombeks ikka valele poole. Kaamerad on üleval, kas keegi näeb meid? Lõpuks tuli üks kohalik mees ja kukkus kohalikus keeles  riidlema ning seejärel jõudsid ka politseinikud. Ja. Kusin talle ka, et me tulime sealt sisse,  et seal ei olnud seda märki ja et me ei teadnud,  et see on kaitsta ala, et nüüd me teame ja et meil on väga kahju,  siis kohe tal läks nägu rõõmsaks, siis ta rääkis  selle pargi vahepeal ahi ka ütles selle koha nime  ja siis okei, okei, ja siis ta kirjutas mulle,  et hea küll, et siis on see pargimaks nii-öelda. Piletiraha, et trahvi ei tee. Tuleb küll musta huumori küsimus, aga kas meil mõni poiss on  veel kuskil pealis? Driv ei mäleta. Hommikul ärkasime mingis põnevas ja hipihõngulises kämpas. Eile. Kuskilt rahvuspargis politsei ker eskortis meid siia kui  vaeseid ja näljas inimesi ja nüüd nuumatakse meid jälle,  et juba hakkab tekkima niisugune tunne, et Türgi lõpuks  aetakse meid vardasse vist. Mõtlesin, väike pisike hommikusöök ja no Türgi ärk,  söö ogaraks ennast. Väga rikkalik hommikusöök on, alguses mõtlesin,  et tuuakse salatit ja juustu ja. Aga et taldrikuid tuli veel ja veel. Et väga, väga mõnus. Väga ilus on siin, et kohe hea nautida seda hommikusööki. Kõik on väga värske ja mett on ja oliiv on ju. Muna ja. Ja natukene niikust sillit ka keele peale. Seni, kuni kämpatöötajad uute kandikutega meie vahet  lippasid ja väärt söögigrammi juurde kandsid,  võttis maija eilse õhtu sündmused kokku. Pargivaht oli meie peale väga vihane ja siis kuna. Keel ei klappinud, meil siis helistati veel kellegi omakorda,  kellel kellel inglise keelega hästi oli. Ja see inglise keelt kõnelev inimene seal telefoni otsas oli  väga vihane, et umbes et miks te siia jahile tulete,  siin on rahvuspark ja siin ei tohi jahtida  ja mida te siin teete, kust te tulete. Ja siis saigi öeldud, et. Ei ole jahil, et me tulime Eestist, et me teeme roadtripi  ja tulime valest kohast sisse. Pilt ei olnud ja me ei teadnud, et see on rahvuspark. Ja siis, et hea küll, et siis on niimoodi,  et maksate selle raha, mis teile öeldakse  ja autod otsitakse läbi Öeldi, et 267 kohalikku raha ja,  ja et siis on olukord lahendatud ja võite välja sõita. Aga politseinikud rääkinud ka inglise keeles  ja siis sai natuke niisugune. Translate abil siis olukorda täpsustatud,  et. Jah, et see keele barjäär on meil siin päris suur,  et kui muidu veel mõnest. Võõrkeeles saad nagu üht-teist aru, mingid sõnad on tuttavad  siis siin nagu väga-väga keeruline, et ja oleme  siis kasutanud ühte niukest, keeletõlke äppi. Mis mis tegelikult saab? Ka rääkides tõlkida, aga selleks on vaja interneti,  aga loomulikult siis kui sul just seda inernetti ei ole,  oleks kõige rohkem vaja kasutada seda äppi,  et et see tekitab ka siuguseid probleeme meil siin ei eile  selle olukorra lahendamisel ka. Ei. Täna saame ehk natukene rohkem sõita, et vist kuskil 500  kilomeetrit et natukene metsast mägedest alla  ja suure maantee peale. Lähme vaatame Peale. Pikaks veninud hommikut jätkasime teed järgmise  vaatamisväärsuse poole. Jaa. Eile hommikul puhastatud õhufilter mägedes tuleb niimoodi. Oota, ma olen teid oma suure se ära siia ja. Ja. Nüüd see ja see Siis valitsev 35 kraadise kuumus ei kavatsenudki järele anda  mõnusateks kosutavateks jahutavat vahepaladeks olid  teeäärsed müügipunktid, mille küpsete viljade lõhnad  ka sõiduajal autodesse tungisid. Ostja. Teeääred on täis igasuguseid erinevaid müügiputkasid,  kus väga ahvatleva välimusega erinevaid mammusid müüakse  ja no loomulikult jäime meiega tee ääres seisma,  sest laagris on ju hea istuda ja selliseid värskeid  kohalikke marju maitsta. Ometi ees kiita kolm nüüd. Mis küll? Pane see, see, see ja see. Iga. Siin nägin laua peal, kuskil ei ole, nägin seda nagu  põldmarja moodi toodet ja mahla, pilt oli peal,  mis mul on seda vaja. Leti alt tuli kohe külmast veest. Ma ei tea, kus sa seda külma vett siin saavad,  aga täitsa olemas ja äri tehtud ja see on kõige parem. Poodi lähed, seal ei saa suhelda. Siin saab vähemalt kõik liigutused ära teha,  mis päeva jooksul autos tegemata on jäänud. Väga mõnus, aitäh, olge täna. See 1000. Türgis sõitmise kasuks räägib ka asjaolu,  et peaaegu kõiki teid on huvitav sõita. Liiklus on üllatavalt normaalne, sujuv ja ilma erilise tõmblemiseta. Linnad ja väiksemad asulad on samuti vaatamist  ja uudistamist väärt ning kohalikud on soojad,  avatud ja sõbralikud. Ühesõnaga, Türgi oli akanud, meile kõigile väga meeldib. Jah. Järjekordse pika sõidupäeva lõpetas järjekordne privaatne  sooja veekala. See. See. Selliseid leiab Türgist üllatavalt palju. Tuleb vaid näpuga kaardil järge vedada ning kohale sõita. Kui ühes kaunis kohas on rahvas ees, leidub  selle kõrval kindlasti ka mõni tühjem ja privaatsem. Olen. A. Me ei ole oma reisidel puhkamisele kunagi eriti panustanud,  uus ja huvitav on ju alati kusagil siinsamas,  järgmise kurvi taga ja see ajab liikuma. Nii ka sellel korral kannatasime kuni kella üheni rannas  vedeleda ning siis kütsime suures seikluskipituses kantuna  taas teele. Ei ma. Vahelduseks oli päris tore sisemägedes taas rannikuäärsetele  teedele jõuda. Ainsaks miinuseks ehk vaid see, et Lõuna-Türgi ilm oli  veelgi kuumem ning sellega oli endiselt raske toime. Mina no ja. Enne järgmise vaatamisväärsuse juurde jõudmist keerasime  teelt maha kohalikule kuisiinile võimalus anda. Ja kas? Sattusime sööma spetsiaalsesse või mis öelda lambarestorani? Juba ettevalmistatud tunde ja tunde on ahjus kõik lammas  ette küpsetatud ja nagu siin on näha, et ta On siis lõigatud eelnevalt tkkideks ahjus valmistatud  ja osta saab kilokaupa ehk siis ostad näiteks pool kilo  või kilo või palju sul seltskond süüa jõuab? Igaks juhuks, nad on ka valmistanud siia kana,  et äkki mõni inimene tuleb, kes lambaliha ei armasta,  aga, aga esmamulje on see, et siin 99,9 protsenti kõik  söövad ikka seda ülimaitsvalt valmistatud lambaliha. Restorani tagaosas huugas samal ajal meeletu ettetootev söetööstus. Vastus. Kui sees saab istuda ja ka õues saab istuda,  kui õues istud, siis on väga kihvtid sellest suurte rataste  peal tehtud grillid, et kohalik vend võtab oma tükikese  kaasa ja tuleb, grillib kasvõi sul mingi lambavarta  või asja laua kõrval valmis, et väga niisugune stiilne,  stiilne ja toidupakkumisviis. Uus. Vaatamisväärsus üks põnev mahajäetud linn ootas meid  sealsamas lähedal. Valisime mäkke viiva raja ja asusime. Roll. Ronimine iseenesest on nagu enam-vähem veel,  aga, aga siin on väike matkatakistus rada tehtud nende  ogalike näos. Eks mingid ka hästi teravate okastega taimed. Et vaatame, kas me nende jalgadega pärast koju mäest alla  ka jõuame või või on selleks ajaks juba jalad ära kulunud. Usu. Teine. Oleme Kaikoi linnas ja see tähendab siis Kivilinn. Siin elati juba alates 14.-st sajandist ja elasid siin  sõbralikult koos nii moslemeid kui Kreeka ortodoksi kiriku inimesed. Neil olid väga head suhted, neid oli umbes 10000 aga kui  algas esimene maailmasõda, siis omavahel sõdisid  ka Kreeka ja Türgi. Ning selle sõja lõppedes tehti selline kokkulepe,  et ei ole siin Türgis enam mingisugust ususegamist  ja siis saadeti Türgist välja umbes miljon ortodoksi. Kiriku inimest ja, ja Kreekast omakorda siis pool miljonit  moslemit ja nii see küla siin tühjaks jäigi. Seda on lisaks siis sellele inimeste kadumisele veel räsinud  ka üks maavärin, umbes 10 aasta. Las. Tase. Must. Sarja järgi ses osas jätkub mahajäetud linnaga tutvumine. Sealne soravkeelne rasta tutvustab vana maja. Misjärel võtame suuna järgmise vanalinna juurde. Loodus kattub lugematute kasvuhoonetega. Valge, nagu oleks lumi maas, kui kuskilt maja otsast vaatad  hirmus palju. Ja siis leiab oma kadunud kose hoopis suurest kuurortlinnast. Ees ootavad lisaks lugematutele turistidele  ka auke kaniun ning järgmised kohalikud toidud.
