Inimene on arenenud koos meid ümbritseva loodusega  ja kuigi meile mõnikord tundub, et me oleme justkui  loodusest välja kolinud, elasime kõigepealt rehielamutes,  nüüd näiteks korterites. Siis ega loodus meid tegelikult maha jätnud ei ole. Me ei saagi kunagi üksi olla, sest inimene ise ongi ökosüsteem. Kui tihti ja kuidas sa oma kodu käsid? Seda ei tohi küsida. Mul on kohustus iga ühe päeva tagant teha kõik toad korda. Oi no võiks tihedamini. Aga kord nädalas kindlasti kodu proovin kasida ikkagi korra nädalas,  vähemalt siis, kui on tolmu juba parajalt kogunenud. Igal laupäeval ikkagi üritan tolmuimejatte võtta. Nagu iga hea sõpruskond, vajab ka see inimeses elav kooslus  kokku kasvamiseks aega ja kui on juba kokku kasvatud,  siis ei tule eraldi elamine enam väljagi. Nii ongi inimene ja ka suurem osa olenditest hoopis  tervetest kooslustest koosnevad superorganismid. Seetõttu on inimese viiruste, bakterite,  seente ja muude olendite ajas ja ruumis koos tegutsemine  kuum teema, mis ütleb meile nii mõndagi ka meie endi elu  ja ajaloo kohta. Tere tegelikult ma ei ehmatanud sellepärast,  et ma polnud juba enne siin päris üksi, mul oli kaasas minu mikropiota,  aga küsimus, mis mind vaevab, on see, et kust ta üldse minu  juurde tuli? Ta tuli põhimõtteliselt ta tuleb siis, kui te hakkate sündima. Meil on olemas kaks erinevat versiooni, osa teadlased  arvavad seda, et mikroobid on juba emausas olemas  ja laps juba harjub nendega emausas. Teised arvavad seda, et me saame esimesed mikroobid sünnitusteedest,  see tähendab seda. Kui laps sünnib aginaalselt, siis ta saab oma ema kas  siis tupest ja ka seedetrakti mikroobid. Aga teiselt poolt need lapsed, kes sünnivad keisrilõikega,  see tähendab seda, et nad puutu kokku normaalse mikrobiota. Need saavad need mikroobid, mis on ema või isa naha pealt. Nii et juba algusest peale. Tegelikult see mikrobiota kujunemine võib olla erinev,  oleneb sellest, kuidas me sünnime. Ja teiselt poolt on siis see, et vastavalt sellele,  mida laps alguses sööb, missuguses keskkonnas on on tehtud  erinevad uuringud, näidatud seda, et väga palju mõjutab just  toit ja see meie keskkond, sellepärast et kas me oleme sündinud,  kuidas öelda arenenud ühiskonnas või Aafrikas,  siis meie mikrobioota on erinev, aga kuskil kolmandaks,  neljandaks eluaastaks. Kui laps hakkab sööma sellist toitu nagu täisealised inimesed,  siis kujuneb see lõpuks välja ja jääb stabiilseks peaaegu  kuni elu lõpuni, nii et võib öelda, et esimestel eluaastatel  kujuneb teil välja mikrobiota. Nii et võib öelda, et liivakastist meisterdatud mudakoogid  on andnud minu mikropeotale kõva täienduse. Viimaste aastakümnetega on saanud aina selgemaks,  et mikroobid, mida kunagi kujutati inimkonna hädade allikana,  mängivad meie elus asendamatut rolli. Oleks naiivne öelda, et need nüüd just kõik kasulikud on,  aga tarvis läheb neid kindlasti. Mida vähem on mikroobe keskkonnas, seda vähem on  ka lastel mikroobe ja öeldakse, on selline hügieenihüpotees,  see tähendab seda, et kui meil on palju mikroobe,  siis nad treenivad meie immuunsüsteemi. Ja allergia puhul ongi see, et meil on immuunsüsteemi häire  ja meie immuunsüsteemi treening on nõrk,  sellepärast et meil on vähe mikroobe. Milline on siis see seos mikropiota ja inimese tervise vahel? No see seos on väga suur, sellepärast et kui me räägime,  kui palju meil on noh, erinevaid mikroobe,  siis nad ikkagi mõjutavad, nad mõjutavad meie elu,  nad mõjutavad, nad öeldakse ka seda, et mikroobid sunnivad  veel mingeid asju sööma, eks meie eelistusi  ja mõnes mõttes mikrobiotaga seotukse ka tänapäeval väga  palju haigusi. Sket on need haigused, mida me räägime niinimetatud Lääne  ühiskonna haigused. Need on need haigused nagu me räägime, allergia,  ülekaal, erinevad kardivaskulaarsed, haigused  ja need on just need haigused, mille esinemissagedus  tegelikult hakkas suurenema eelmise sajandi keskpaigas,  see tähendab seda, et kui meie elukeskkond väga palju muutus. Sellepärast et allergia ei ole olnud mingisugune,  eks põhimõtteliselt eelmise sajandi algus,  haigus või ka räägime ülekaalust, ülekaal on ju tekkinud nüüd,  ülekaal on ju tänapäeva ühiskonna haigus  ja seda seostatakse just sellega, et meie mikrobiota on  muutunud ja mikrobiota muutub tänu sellele,  et keskkond muutub. Esimesed imetajad ilmusid evolutsiooniareenile 210 miljonit  aastat tagasi kuid nemadki pidid leidma oma koha maailmas,  mida juba valitsesid mikroobid. Sama kehtib ka nüüdisinimese kohta, kelle esimesed  teadaolevad isendid elasid 200 kuni 300000 aastat tagasi. Sellest ajast saadik on inimeste ja mikroobide vahel  kujunenud välja kooselu. Viimase sajandi jooksul on aga käivitunud  selle sama ammu kokku kokku harjutud kooselu lõhkumise eksperiment,  mille tulemusi me alles praegu mõistma hakkame. Meil on hästi palju erinevaid desinfitseerivaid aineid  ja me ei söö enam kodus tehtud toite. Me ei söö hapendatud toite, me ei söö väga palju  kiudainerikast toitu ja see kõik mõjutab meie mikrobiotat  ja ta on mõjutanud selle niimoodi, et meie mikrobiota on  jäänud vaesemaks. Eks meie mikroobi kooslused on jäänud vaesemaks,  mikroobide mitmekesisus on jäänud vaesemaks. Ja teiselt poolt on ka see, et meil on vähem erinevaid piimhappebaktereid,  sellepärast et piimhappebakterid on tegelikult väga olulised  mis mõjutavad meie mikrobiootat. Kõik need erinevad muutused on teinud ka seda,  et meil on suurenenud siis allergiliste laste ülekaal  ja meil on väga palju, eks rasvunud lapsi ja,  ja teistpidi ka rasvanud täiskasvanud. Kui mikropyota kujuneb välja esimestel eluaastatel,  siis elab see meiega ju kogu elu. Seega praegu väärikas eas inimeste sees elav kooslus  kajastab keskkonda ja olusid, milles nemad sündisid. No meie oleme Eestis uurinud oma 100 aastasid,  aga eelnevalt on neid uurinud siis neid on uuritud Koreas,  Hiinas, Itaalias, Jaapanis, noh sellepärast meie oleme  Euroopa ja ja tegelikult meie 100 aastaste mikropeota on  sarnane itaallastega, see tähendab seda,  et seal on palju erinevaid mikroobe võrreldes noorte inimestega,  seal on palju keskkonna mikroobe, see tähendab seda,  et nad ongi keskkonnaga rohkem kokku puutunud. Täpselt liivakoogid, see muld, mida nad on söönud. Nad on tavaliselt rohkem elanud maal, nad on kokku puutunud loomadega. Teiselt poolt on neil rohkem sellised mikroobe,  mida seostatakse sellega, mis on pärilikud mikroobid  ja need on ka sellised mikroobid, mis kaitsevad meid  kardiovaskulaarsete haiguste eest. Kui me nüüd vaatame lapsi, kes on sündinud 90.-te aastate  alguses siis tegelikult nende mikropeota erines 100 aastaste mikroobiotast. Neil on liigivaesem ja neil on rohkem sellised mikroobe,  mida me seostame asfaldil kasvamisega ja selliseid mikroobe,  mida me seostame just rohkem sellega, et nad söövad rohkem. Ei ütle nüüd krapi, aga rohkem loomseid proteine. Kas me nüüd teame, kui palju ja täpselt,  mis mikroobid meil seal kõhus on või me avastame siiamaani  ainult uusi? Me ei tea seda See oli, võis öelda, 70.-te alguses öeldi,  et neil on 100 korda rohkem mikroobe kui inimese keharakke. Siis mindi edasi, öeldi, et meil on 10 korda rohkem mikroobe,  kui on meie keharakke. Ja nüüd on tänapäeval tehtud, selline mudel on võetud  siis 70 kilone mees, kes on meeter 70 pikk,  on arustatud välja, et kui palju tal on erinevaid keharokke. Ja siis on arvutatud välja ka see, et kui palju on temal  erinevaid mikroobe ja siis arvatakse seda,  et meil on mikroobe kuskil 1,3 kuni kaks korda rohkem kui on  meie keharakke. Kui palju meil mikroobe on, siis meil neid mikroobe,  mida me saame kunstnikel söötmetel kasvatada,  on 1000 aga kuna meie teadus areneb ja me oleme võimelised  tegelikult nüüd kasutama molekulaarseid metoodikaid  ka mikrobiot uurimiseks, siis neid arvatakse,  et on 2000. Teistpidi on ka nüüd näidatud seda, et neid võib olla kuni 7000,  sellepärast et kui on nüüd uuritud näiteks Amazonases  elavaid hõimusid, on näidatud seda, et nendel on hoopis  teistmoodi DNA, mida me tegelikult ei teagi,  mis, missugused, missugune on nende mikrobioot. Nii et me arvame seda, et tegelikult me kogu aeg avastame  uusi mikroobi. Kas või kui me võtame sellise mikroobi nagu helikubaktero,  mis on meil maas olemas ja mida me teame kindlasti,  et ta põhjustab meil mao vähki, see avastati alles 1982. See tähendab seda, et meil tegelikult need teadmised kogu  aeg tulevad juurde ja ma arvan seda. Me ei oska täpselt öelda, kui palju meil mikroobe Kuid inimese ja mikroobide suhe on oluliselt keerulisem. Jah, me võime oma toitumisega muuta seda,  kes elab meie sisemuses, kuid mis siis, kui seos kehtib  ka vastupidi ja mikroobid suudavad mudida  ka meie valikuid? Kui meil on mingisuguseid mikroobe rohkem,  näiteks mis lõhustavad rohkem erinevaid loomseid valke  ja kui me kogu aeg sööme loomset valku, siis teiselt poolt  nende mikroobide osakaal ju meie mikrobiotas tõuseb. Kui me soome rohkem erinevaid kiudaineid  siis tegelikult suureneb nende mikroobide hulk,  kes kasutavad oma toiduks kiudaineid. Kiudained lõhustavad meil erinevad piimhappebakterid,  nii et see olenebki sellest, et mida me sööme,  kui mida rohkem on meil selliseid baktereid,  mis lõhustavad, eks loomseid valke, seda rohkem me  tegelikult sööme ju loomset vark, see tähendab ki seda,  nagu öeldakse, et mikroobid sunnivad meil sööma seda,  mis on neile toiduks vajalik. Keegi ei taha ju välja surra. Teisisõnu, kui me oleme kasvatanud enda kõhus hulga baktereid,  kes armastavad süüa liha ja nad siis järsku nälga jätame,  tunneme seda nälga ka meie ise. Süües kasvab isu. Aga kas nad suudavad siis meile nagu isu peale ajada? No öeldakse, et tegelikult, et mikroobid on see,  kes võivad öelda, mis on meie eelistused Inimene ei ole ainus superorganism. Samamoodi on seda kõik suuremad loomad ja taimed. Meie nähtamatud kaaslased ei ole meile mitte üksnes kasulikud,  paljusid asju me nendeta teha ei saakski. Umbes nagu ei saa üksi kahemehes aega saagida. Ehk siis steriilseid loomi loodusest ei leia. Üks ainsatest kohtadest, kus neid aga kindlasti leida võib,  on teadusuuringud. Laboris elavad valged hiired pole oma elus kordagi  mikroobidega kokku puutunud. Ajalooliselt arvati, et ei saa kontrollida kõiki muutujaid ja,  ja siis tõmmati kõik need muutujad üldse maha,  et loomad saavad mingit standardsööki, elavad mingis  standardsetes tingimustes ja et meil oleks võimalikult  lihtne aru saada, et mida. Mingi süsti tegemine või käitumisuurimine,  et mida see mõjutab ja kuidas see mõjutab jah. Sellepärast neid kasutatakse, aga mina arvan,  et tänapäeval võiks juba natukene edasi liikuda  või tagasi siis pigem. Need valged laborihiired ongi nagu valged lehed aga  mis oht nendega kaasa tuleb? Ma alustan sellest, et baasteadust, et uurida mingite  geenide funktsiooni, selle jaoks on täiesti imelised loomad,  et. On võimalik teha hiir kellel mingit geeni lihtsalt genoomis,  see rikutakse ära. Ja siis võrdledki tavalist, seda laborihiirt  ja selle rikutud geeniga hiirt ja siis selle järgi saab ennustada,  et mis selle geeni funktsioon on, et mille eest ta vastutab  sul kehas? Aga kui nüüd minna mingite kas ravimite või  siis mingite teadusteemade peale, mis sa tahad inimese peale  üle kanda siis nad on meist lihtsalt nii erinevad. Nende immuunsüsteem näiteks ei ole meie moodi  ja on ajalooliselt tegelikult paar sellist täiesti kohutavat  katset või olukordi olnud, kus siis on tehtud ära need  kliinilised katsed mingite puhaste loomade peal  ja siis mindud tegema kliinilisi katseid patsientide peale. Ja tulemused olid täiesti katastroofilised,  inimesed said mingeid mürgistusi, mingid organid ütlesid üles,  kes jäi pikemaks ajaks haigla voodisse, ühest katses vist  isegi paari, mis suri ära. Ja see oli puhtalt siis sellepärast, et. Kuna nendes puhastes hiirtes oli tehtud katse,  neil ei ole varasemat immuunsüsteemi siuke,  st. Kasvamise või valmimise püksimise kogemust. Neis töötas see ravim ühtemoodi, aga nüüd inimeses,  kes on noh, emaüsast väljatulekust alates kokku puutunud  väga erinevate mingite pisilaste, bakterite,  seente, viiruste, millega iganes. Et meie immuunsüsteemid toimivad lihtsalt  nii palju, erinevalt. Paar aastat tagasi tegid teadlased sama ravimiga uue katse. Seekord uuriti mõju valgetele ja mustadele hiirtele. Steriilses keskkonnas kasvanud isenditel toimis ravim  jätkuvalt suurepäraselt. Koos bakteritega sirgunud hiirtel aga tekkisid samad probleemid,  mis varasemas katses inimestelgi. Järelikult polnud traagilise vea taga mitte põhjus,  et inimesed ja hiired on erinevad. Asi oli hoopis selles, et erinevalt inimestest  ja niinimetatud mustadest hiirtest ei olnud laborihiired superorganismid. Kui nüüd oleks olnud paarkümmend aastat tagasi  selle puhta hiire ja, ja siis teiste loomade  ja inimese vahel oleks veel olnud selline katse nende samade  mustade hiirtega siis täiesti võimalik, et me oleks võinud,  et seda oleks võinud saada ennetada seda niisugust. Imeilusasti välja mõeldud, välja töötatud. Katset, mis lihtsalt põhineb valedel alustel,  mis samastab puhtas keskkonnas hästi puhtas teriilses  keskkonnas kasvanud looma immuunsüsteemi inimese omaga. Aga teie kasutate siis oma laboris musti hiiri? Jah, nii-öelda musti hiired jah, kus. Hiired, kes meil on, on endiselt laborihiired. Aga meil on Tallinna loomaaias siukene. Väike punthiir, kes siis keda seal kasvatatakse,  siis loomadele söögiks? Ja, ja siis neid me kasutame nagu sellise rikastava  keskkonnana seal loomaaias ei ole see keskkond  nii puhas kui Meil, et see on täitsa tavaline siuke noh,  loomapoe keskkond, et nendel loomadel on immuunsüsteem  olemas ja nad puutuvad seal kokku erinevat bakterite  ja viirustega ja siis me lihtsalt kasvatame neid koos. Ja, ja need bakterid, viirused, kõik kanduvad üle  ja sellega neile tekib siis immuunmälu rakud,  mida meil puhtas keskkonnas olevatel loomadel lihtsalt ei  ole tegelikult vaja. Sest nad ei puutu millegagi kokku. Nii et need loomaaia hiired on siis nagu Immuundoonorid. Jah, immuunsüsteemi tooni täpselt, jah. Kes on koroonapandeemia kestel vektsiini uudistel silma peal hoidnud,  see teab, et vanemate inimeste immuunsüsteem toimib teisiti  kui noorte oma. Teadlased ütlevad selle kohta, et immuunsüsteem vananeb,  ehk immuunrakud väsivad. Kui nii juhtub, siis reageerib kogu immuunsüsteem  haigustekitajatele hoopis teistmoodi kui varem. Siin võivad aga mustad või hallid hiired anda olulisi  vastuseid pandeemia seljatamiseks kriitilistele küsimustele. See immuunvastus ei ole ainult erinev nendele viirustele bakteritele,  vaid ka vaktsiinidele. Enamik vaktsiine on selliseid, et kui sa noortele inimestele  teed süsti siis tulemuseks on see, et noh,  80 protsenti näiteks noortest on kaitstud  ja neil algab see immuunfektsioon hakkab pihta  ja jõuavad välja siis nende mälurakkudeni. Aga kui sa nüüd vaktsineerid vanemat inimest,  siis see immuunfektsioon samamoodi hakkab pihta,  aga kui sõltub nüüd üks lüli vahel? Ära väsinud nendest erinevatest rakkudest,  mis see immuunvastuse nagu kokku annab siis see vastus tekib  nõrgema ja need vaktsiinid, mis on töötanud noorematel,  seal 80 protsendilise tõhusus ega sageli on. Vanematel poole peal kuskil, et mõnede gripivaktsiinidega on  üldse kukub noortel 50 pealt ma ei tea, 20 peale,  et siis. Vanemates inimestes siis. Ja, ja siis tekib küsimus, et esiteks Kas seda on üldse mõtet teha seda vaktsiini ja,  ja mis on siis minu, minu tegelik tegelik soov on teada saada,  et kuidas muuta vaktsineerimist just vanemaealistes niimoodi,  et. Et see neil ka töötaks. Inimene kui miljonitest elusolenditest koosnev superorganism  võib tunduda vapustav mõte. Aga kui me läheme sammukese veel edasi ja vaatame veel  väiksemaid tegelasi nagu näiteks viirused  siis läheb pilt veelgi segasemaks. Ega inimkehas on lood nagu igal pool mujal elus keskkonnas. Et umbes kümmekond korda on rohkem viiruseid kui bakterirakke,  et see on suhteliselt universaalselt peaaegu,  et igal pool, et kas või Antarktika veealustes järvedes  kuskil sügaval ookeani mudas, 10 kilomeetri sügavusel või,  või niisama kuskil merepinnas või mullas,  et natuke varieeruvalt, aga rusikareeglina on igal pool  viiruseid 10 korda rohkem kui baktereid ja nõnda on  ka meie endi sees. Kuigi see praegusel ajal rääkides tundub kuidagi kohatu aga  tõepoolest on ka väga kasulikke viiruseid. Ühed, viirused näiteks istuvad meie naha peal  ja ootavad, kuniks saabuvad bakterid, kes armastavad meie  naha peal olevat igasugust toidulauda, kasutada. Nemad siis nagu kiskja varitseb oma saaklooma kuskil tee ääres,  kui ta jooma läheb ja on endale hea koha saanud. Ja kui me sellised faagid on, need ehk baktereid söövad  viirused naha pealt ära hävitame, siis on suur oht,  et, et see bakter hakkab meil naha peal vohama  ja teeb midagi paha, mingit põletikku või midagi muud säärast. Nii nagu nahal hoiavad viirused ka mujal meie organismis ära  bakterite vohamist näiteks soolestikus, kus nende tasakaalu  paigast minek võib tähendada kõiksugu tervisehädasid. On siis nagu head karjased, et jälgivad,  et kõigil oleks kõik hästi ja. Pigem nagu nagu metsasanitarhunt, ma ütleks,  et aitab hoida looduslikku tasakaalu. Et see väga ei varieeruks ühest otsast teise. Ehk siis inimesed ja viirused on palju lähedasemad sõbrad kui,  kui võiks arvata. Eks nad ole ühtaegu nii sõbrad kui vaenlased,  nagu nagu mõnikord naabritega ikka on ja lihtsalt läbi  aastatuhandete või miljonite ei oleks võib-olla tabav öelda,  et nad on kõrvuti elanud, kuna viiruseid on hästi palju rohkem,  et siis pigem me oleme kogu aeg elanud bakterite  ja viiruste keskel ja kohanenud nendega koos eksisteerima. Kuid viirused ei ela mitte ainult inimese organites,  vaid vahel ka meie geenides. Mõnede viiruste elutsükkel käibki korra peremehe genoomist läbi,  et siis seal ära teha, mis paljunemiseks vaja. Enamasti aga kaaperdab viirus inimese raku,  et selle mehhanisme enda paljundamiseks ära kasutada. Nagu evolutsioonis ikka, võivad siingi tekkida vead  ja viiruse geenijupid võivad inimese genoomi jääda. Sellised juhused ei ole sagedased, aga evolutsiooni jooksul  on neid ette tulnud küll ja küll. Retroviirused ehk need, kelle loomulik elutsükkel käib  korraga genoomist läbi nendest on jäänud hästi palju  ja nende kaugemat sugulased mida nimetatakse mingiteks mobiilseteks,  elementideks, genoomis sõltub sellest, et kui laiad  sugulased kõik kokku lugeda võib moodustada isegi kuni 50  protsenti inimese genoomist ja need retroviirused näiteks HIV,  kaugemad sugulased, et neid on kuskil seal viis kuni 10 protsenti,  et kuidas keegi tahab neid täpselt kokku lugeda. Evolutsiooni näitemängus võib selline geenidesse sisse  ja neist väljahüppamine muutuda tõeliseks põnevil ks. Viirused on igavesti kavalad tegelased, nemad mõnikord  teevad isegi sellist trikki, et nad laenavad nii-öelda jutumärkides,  laenavad organismi geenid, Enda genoomi näiteks mõned  immuunsüsteemi tükid ja siis kasutavad seda organismi  ärapetmiseks ja paar hästi vahvat juhtumit on herpes  viiruste sugukonnas, kus on näidatud, et,  et immuunsüsteemi olulisi komponente on viirus kõigepealt  laenanud oma peremehelt endale siis mõne aja pärast on see  natuke muutunud, on peremehele tagasi läinud,  et selline vastastikune laenamine ja ületrumpamine. Ja samal ajal käib selline siis nagu kassihiiremäng  või või nagu nagu luure ja vastuluure, et sa pead kuidagi  tekitama olukorra, et et teine pool sind ära ei tunne. Aga samas samas on alati võimalus, et keegi teeb valemängu  ja sa pead kuidagi ka ka seda arvesse võtma,  et see on üks igavesti keeruline ja põnev kooslus. Ning mastaabid, mille juures sellised spioonimängud käivad,  on hämmastavad. Näiteks hingab inimene iga päev kopsudest läbi miljardeid viiruseid. Võrdluseks maailma rahvaarv on tänapäeval enam-vähem samas suurusjärgus,  kahanedes kaheksale miljardile. Seega ööpäevas hingame sisse välja umbes sama palju viiruseid,  kui on kogu planeedil inimesi. Lohutuseks võib öelda, et enamik nendest viirustest on need,  kes nakatavad baktereid või taimerakke et neid,  kes meid endid konkreetselt meid kui inimese rakke,  et neid on seal suhteliselt vähe. Aga igast organismist käib mingi nurga alt vaadates ikkagi  üsna massiivne viiruste geneetilise materjali läbivool  ja aeg-ajalt ikka nagu igal pool kõik süsteemid on natuke vigased. Võib juhtuda, et mõned nendest viiruse geenitükkidest  satuvad meie genoomi ja osutuvad kasulikuks. Aga see, mida nad väga täpselt teevad, selle uurimine on  alles üksjagu algusjärgus. Et on mõned üksikud, mis on hästi kirjeldatud inimeste retroviiruste,  st on üks geenitükk, mis siis saab kodeerida ühte valku  satunud inimese genoomi ja see osaleb platsenta arengus  ja on seal väga oluline ja tähtis. Ja üks asi, mis mõnikord juhtub, on see,  et kui viiruse geenitükk on sattunud organismi,  siis organism suudab seda kuidagi ära kasutada,  selleks, et ta enam selle või lähedase viiruse nakkust  nii hästi ei saa. Et võiks siinkohal peaaegu et tsiteerida Eesti  filmiklassikat sõprade ja vaenlaste kohta otsi alati endale  sõpru oma vaenlaste seast, siis oled sa suuremeelne  ja võitmatu. Mõnikümmend aastat tagasi oli laialt levinud antimikroobsete  seepide ja muude ainete kasutamine. Uute teadmiste valguses on sellest tänaseks üle saadud  ja me teame, et mõned bakterid on meile kasulikud  ja koguni vajalikudki. Nüüd tuleb välja, et on ka viiruseid, kelle abita suurem  organism hakkama ei saaks. Evolutsiooni vaatemängus võivad ka need kaasa tuua,  aga päris ootamatuid pöördeid. See on üks mehhanism, mille alusel tekitatakse looduslikku mitmekesisust. Ja siinkohal on üks selline hästi põnev aspekt see,  et kui me vaatame, et nagu elu on ainult rakud  ja viirus on eluta loodus ja kui nüüd viiruse geenid satuvad  meie organismi, mida, mida meie või, või mõne teise elusa  olendi organism ära siis justkui on juhtunud selline asi,  et me oleme saanud uued geenid endale, kuskilt keskkonnast  peaaegu nagu eluta maailmast. Et eluta maailm annab meile eluks vajalikud geenid,  mis, mis toimivad. Aga see on ainult siis, kui me peame mõneti viiruseid  kuidagi biosfäärist väljaspool olevaks. Sellisel juhul me saame öelda, et keskkonnast tekivad uued  geenid meile nagu peaaegu nagu nagu mustadest sokkidest  hiired või mis need muud ilusad rahvalikud väljendid on. Mustades sokkides tekivad hiired või ei aga iseenda,  oma koera või kassi või ükskõik millise organismi päris  eraldiseisva olendina nägemine muutub uute teadmiste  valguses järjest keerulisemaks. Uhkest üksildusest on asi kaugel. Me kõik oleme nii oma mikrobioota, immuunsüsteemi kui  ka geneetika poolest pea laest pimesoolani. Superorganismid. Ajapikku on inimene õppinud hoidma oma kodu korras puhtana  isegi steriilsena aga nüüd on teadus näidanud,  et siia keskkonda kolinud superorganism peab õppima  ka siin edukalt toimima. Kuna ilma oma looduslike kaaslasteta jääksime oma muredega  tõeliselt üksi. Teadlased tegid ühe eksperimendi. Nad andsid ühele grupile äädikakärbestele probiootikume  ja teisele grupile antibiootikume ehk esimese grupi  mikrobiota toideti ja teise grupi mikrobiotat hävitati. Seejärel uurisid teadlased nende kärbeste  paaritumisharjumusi ja avastasid, et probiootikume saanud  kärbsed eelistasid partneriteks teisi probiootikume saanud  kärbseid ja antibiootikume saanud kärbsed eelistasid antibiootikume,  saanud kärpseid. Ühesõnaga sai taaskord kinnitust tõdemus,  et armastus, see käib kõhu kaudu või noh Täpsemalt. Mikrobiota kaudu.
