Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Tere raadio kahes alustas puust ja punaseks, see on meie igapäevane teadusuudiste rubriik. Sel nädalal vaatame uudiseid, mis tulevad meditsiini ja inimkehavaldkonnast ning mina olen saatejuht, koledad minuga koos siin täna Tallinna Ülikooli geeniteadlane Kairi Koort. Ja see tänane uudis on kindlasti väga põnev nendele, kes on jälginud krimisarju siia, sai stiilis kriminalistikasarju, kus lahendatakse kuritegusid erinevate laborianalüüsidega kogudes tõendeid meie jaoks võib-olla isegi enne olemas. Tul viisid enneolematutesse kohtadest ja Ma küll ei tea, kas kusagil sarjas on seda kasutatud, aga ka üks selline päris uudne. Tunnistan, et minu jaoks ootamatu viis on nüüd tõeks saamas. Ehk siis me teame, et kuriteopaigal korjatakse alati DNA proove, otsitakse kas kusagil niimoodi pindadel või ohvri küljes. Kusagil on, oldi sellelt toimepanijat siis jäänud mingisugused jäljed, et saaks seda tuvastada. Ja nüüd tuleb välja, et DNA proove on tegelikult võimalik koguda ka õhust see õhk, mis on ruumis, mis on meie ümber. See kõlab nagu üsna uskumatult, aga aga mis on see, mis on nüüd teinud võimalikuks sellise edusammu? Aga see konkreetne teaduspublikatsioone räägib siis tõepoolest sellest DNA proovi kogumisest õhus. Tegelikult õhustan kogutud DNA-proove juba viimase kümneaegsel küll ja küll kuid seda valdavalt siis mikroobide DNA puhul. Et kui me mõtleme sellele, et meie ümber hõljuvad ka erinevad mikroobid sellises madalas kontsentratsioonis siis põhimõtteliselt on võimalik seda õhku siis läbi filtri tri suunata ning need mikroobid siis sinna selle filtri peale saada ja siis DNA seal teha eraldada. Aga nüüd selle konkreetse artikli puhul on erinev lähenemine selles mõttes, et seal ei koguta mitte mikroobset DNAd, vaid sellist DNAd, mida teadlased nimetavad e-DNA-ks ja see e-viitab siis n vajamentland ehk keskkonna-DNA-le. Ja see on selline DNA, mida näiteks ka sina ja mina iga päev tegelikult keskkonda tahtmatult eritame, on ta siis süljega uriiniga või lihtsalt meie nahalt teemalt vaata surnud naharakkudega. Ja, ja seda teevad ka teised elusorganismid. Ja ütleme niimoodi, et, et tehnoloogia, kuidas keskkonnast üldse DNAd eraldada, on olnud pidevas arengus ning tänase päeva läbilöök on seotud sellega, et me suudame järjest väiksemaid ja väiksemaid koguseid DNAd siis keskkonnast eraldada ja identifitseerida. Et varem ei olnud see võimalik lihtsalt seetõttu, et need kogused olid imepisikesed ja tõepoolest oli vaja kriminalistikalaborisse mingi konkreetne, ma ei tea karvanääpsu sisse mingi veri naharakud küüne alt ohvrilt. Aga tänapäeval on need kogused, mis võimaldavad tuvastada erinevaid liike, juba palju väiksemad. Ehk siis piltlikult öeldes, et kui nende rääkides mingi sülje piisk jääb kusagile õhku lenduma või väike naha tükikene, siis saadesse kätte on võimalik teadlastel siis välja lugeda põhimõtteliselt minu, minu DNA, sealt nagu viia ühendused, mina olen seal ruumis olnud. Keskkonnabioloogid ökoloogid on juba pikemat aega uurinud v keskkondi selleks et monitoorida näiteks levinud kalaliikide olemasolu mingis konkreetses näiteks lahes või uurida, kas noh, meil siin Tallinna lahes näiteks kas mõni võõrriik näiteks ümarmudil on seal arvukus on suur, suurenenud vett filtreerida üsna kerge ja me saame nii-öelda selle püsipopulatsiooni kohta infot selle kaudu et sealt DNA eraldame ja identifitseerime, aga ka nende võõrliikide kohta. Nüüd, kui me räägime sellest, et kas meie väljahingatud õhk jätab mingi signatuuri, siis ka selle kohta on erinevaid mõtteid olemas. Kuid selle rakendus sellises kriminalistikavaates on kindlasti veel tulevikumuusika, et täna me räägime esimestest katsetest eraldada siis DNAd õhust ja need konkreetselt teadlased Londonist uurisid seda, et kas õhust kinnises keskkonnas näiteks nagu laborisse keskkond, kus loomad ise elavad või siis näiteks mõni koobas, kas sealt on võimalik saada piisavalt DNAd, et tuvastada see konkreetne liik nii nagu seda tehakse veest? Ja, ja ma mäletan, et ma olen siin ska saates rääkinud, kuidas arheoloogid koriaadid pinnasest samamoodi DNA proove suudavad sealt nagu eraldada, et kui vanasti oli ka tarvis ikkagi sellist mingit kolpa, mille sees seda kätte saada, siis, siis nüüd on liigutud senimaani, et juba sellisest näiteks koopapinnasest välja sõeluda DNA proove ja lausele hinnanud vaata siis, kes seal aastatuhandeid tagasi võis olla elanud, et mis on selle protsessi juures nagu kõige keerulisem, et kas on nii-öelda üldse nende osakeste kättesaamine või siis nende osakestest niimoodi väljasõelumine, millised neist kuuluvad nüüd inimesele konkreetsele loomale või on hoopis mikroobidelt pärit või siis juba nendest pisikestest tükkidest selle, selle genoomi välja lugemine ja selle tõlgendamine. No kõik need osad on keerulised, et loomulikult number üks on see, et DNA kui selline ei ole pärast stabiilne molekul, et ta lihtsalt aja jooksul tedrateerub, mis tähendab, et kui muidu ta on selline kaksikahel pikk molekul, siis mida aeg edasi, seda väiksemateks tükkideks ta siis laguneb ja kui on väikesed tükid, siis on võimatu tunda ära juba, et millist, mis liigist see pärit on? See number üks siis kindlasti seesama eelpool mainitud kogu see küsimus, et kas me saame piisavalt seda DNAd, et meie praegu kasutusel olev tehnoloogia võimaldaks seda paljundada, seda DNAd ja seejärel siis tuvastada. Number kolm on kindlasti need andmebaasid, millega me võrdleme, et kas meil on infot nende genoomide kohta, mida me tahame tuvastada, et meil oleks võimalik millestki kinni hakata mitte pimedat sekvineerida ehk DNAd järjendada, mis on väga-väga kulukas ja väga nii-öelda töörohke protsess, et sealt siis infot välja filtreerida, et neid etappe, millele peaks mõtlema, on päris palju. Ja sellepärast need konkreetsed teadlased alustasid ka oma katset laboris. Ta oli varem tegelenud siis selle keskkonna e Teeenna eraldamisega veekeskkonnast ja mõtlesin, et nad rakendavad sedasama tehnoloogiat siis laboris paljas, kuidas eesti keeles Bayas tuhnureks paljas tuhnurite puhul paljas tuhnurid elasid neil siis sellistes väikestes nii-öelda majakestes. Ja nad panid lihtsalt sinna sellise filtri piss, millest õhk läbi käis ja mingi aja pärast siis vaatasid, kas nad suudavad tuvastamis DNA seal peal on olnud ja sinna peale oli tõesti siis sattunud selle filtri peale DNAd, mida uuriti teatud kindlate trailer järjestustega, mis võimaldavad tuvastada teatud genoome millest me huvitatud oleme. Ja, ja nad leidsid, et jah, tõepoolest, sellest õhust nad leidsid selle paljas tuhnuri DNA fragmendid. Ja seejärel siis nad uurisid, et kas sedasama asja oleks võimalik teha ka väliskeskkonnas. Ja no väliskeskkonnas saab sellist asja rakendada kindlasti väikestes sellistes kitsastes oludes, kuhu näiteks me ei mahu või ei taha minna ise mingitel põhjustel näiteks Eestis võiks, ma kujutan ette rakendada seda nahkhiirte uurimisel. Nahkhiiri ei taha näiteks talvisel perioodil häirida, sest nad ärkavad üles ja siis suurendab nende surevust. Kui nad ärkavad liiga tihti talve jooksul. Et sealt võiks põhimõtteliselt koguda seda DNAd sellise meetodiga ja, ja kinnises keskkonnas, näib, et see on rakendatav juba täna. Nüüd, kas seda saab laiendada kusagile kriminalistikas ja see on juba teinegi? Ma arvan, et ilmselt ta jõuab nendesse filmidesse sarjades enne kui, kui pärisellurakendamisse aga igal juhul väga põnev uus lähenemine ehk siis nii-öelda igale poole, kuhu DNA jälgi maha jääb, on põhimõtteliselt neid võimalik siiski koguda ja ja mingi aja jooksul hiljem veel siis tuvastada ja, ja identifitseerida, et sellised selline põnev uudis meil täna ongi aeg tänaseks läbi, täname kuulamast, stuudios olid Arko Oleski Kairi Koort ning jätkame sarnastel teemadel juba homme kõike head puust ja punaseks, puust ja punaseks.
