Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere jälle, täna alustame sellega, et kiidame neid, kes on olnud kõige usinamad vastajad ja meile kirjutajad hästi usinad ja tublid vastajad on olnud Valtu üheksaklassilise kooli kolmanda klassi lapsed siis tihemetsa, üheksaklassilise kooli bioloogia Ringparksepa keskkoolist saame päris päris palju kirju ja usinad vastajad Anvelt, Alo nõmm, Erki Sisask, Loona Krass, Evelin Manglus, Tiiu Labi, Mari Amos ele Ainso Karin kivid, Evelin lumi, Alo Särg, Viljar, viska, noh, neid on nii palju, et ega neid jõuagi kõiki üles lugeda. Aga osad lapsed, kes algul olid päris usinad aneedist talveunne jäänud ja teine osa jälle on justkui mingist unest ärganud, on hakanud usinalt kirjutama. Nojah, nüüd me hakkasimegi rääkima talveunne jäänud lastest ja ja siis on vist paras aeg rääkida ka nendest talveunne jäävatest imetajatest, kes seal punases raamatus on, uni, lastest need elukad, magad tõesti kohutavalt kaua. Mõned uurijad on tähele pandud, aastast magavad pisikesed loomakesed maha seitse kuud. Ele ainsa küsiski, et mispärast küll nii armsate loomakestega on pandud nimeks Unilased Ma arvan, et see vastus tuli nüüd sellest jutust välja ja nad on siis hiirte ja oravate sugulased, närilised, loomad, kes vajavad oma elupaigaks metsi, kus on palju lehtpuid, tihe võserike ja ilmselt ka paljusi sarapuid eriti armastab sarapuu pähklinäpp sellest ilmselt tema nimi ja nad söövad siis marju ja puuvilju ja pähkleid ja tammetõrusid, nii nagu meile on kirjutanud parksepa koolilapsed ja, ja paljud teised lapsedki veel. Aga huvitav on see, vaatamata oma närilisele eluviisile on nad tegelikult ka küllalt suured kiskjad, näiteks nad võivad murda ka mitte ainult pisikesi loomi, nagu putukad on, vaid tihtipeale ka hiiri või karihiiri, eriti murdja loom tundub olevat lagrits, keda me loomaaias oleme tihtipeale jälginud murdmas, näiteks uruhiiri uruhiir on meie koduhiirest natukene suurem, aga ta saab sellega päris nobedasti toime, niiet närilise maski taga tegelikult maskidega võib lagritsa kohta kohe sõna otseses mõttes öelda, sellepärast et tal on peas nagu mustad prillid nagu röövlimask ja neid Unilasi siis meil Eestis on praegu teada kaks liiki, üks on pähklinäpp ja teine on siis lagrits. Ege Johanson kirjutab jälle, et Kunelit on ka nähtud ja siis küsib, et miks teda ei ole punasesse raamatusse kantud? No vot selle Kuneliga lugu natukene kahtlane, tema nägemise kohta on ainult üksainus teada Eesti looduses ja siiski nii vilksamisi autoaknast üle tee jooksmas. Autor küll kirjutab, et tegemist oli kindlasti Kuneliga, aga praegu me ikkagi Kunerit eesti loomaks ei pea. Ju tegelikult on meie jaoks küllalt salapärased Velgadeni pähklinäpid ja lagritsad ja nende leiukohti on veel väga-väga vähe teada, aga juhul, kui teie või teie isad-emad keegi on nüüd või varasemal ajal juhtub tulevikus neid Unilasi nägema, siis olge head ja kirjutage Tallinna loomaaeda Uudo timmile, ta püüab siis teha kartoteeki, leida siis kus need loomad meil Eestis elavad ja millal neid siin nähtud ja kus kohas nähtud on ja te saate kõik temale suureks abiliseks olla. Seekord juhtus ja sedamoodi, et ei olnudki ühtegi vale vastust, kõik lapsed teadsid täpselt ära, millised Unilased meil on ja sinna punasesse raamatusse kantud. Aga eelmine kord me rääkisime eksi külalistest. Ja siin on tulnud üks küsimus Karin kivilt, Evelin Lumilt. Miks lääne-pöialpoiss ei ole kantud punasesse raamatusse? Siin on tegu ilmselt sellega, et kui punasesse raamatusse kanti pöialpoiss kui Leaksid lääne-pöialpoiss con lihtsalt arvatud juba optina hulka tema on ikka seal punases raamatus olemas tantsud pöialpoisi jutu sees ka ära mainitud. Sellest punasest raamatust me räägime natukese aja pärast uuesti, aga neid vahepeal räägib taimedest Urmas Laansoo. Enne kui sa vastama hakkad, räägime botaanikaaias uudistanud. Talvisel ajal palju uudiseid ei ole, aga troopikakasvuhoones on meil õitsema läinud, eks ilus epifüütne puude otsas kasvav orhidee, kellel on suured värvilised liblika moodi õied. Selle orhidee nimi on Katleia. Väljas on nii külm, kas sellise külma ilmaga ka teil botaanikaaias ikka rahvast käib? Päris paljud nädal aega ette on meil kõik ajad. Tellitud lapsed on jälle nende taimede kohta küsimusi saatnud, eelmisel korral oli üks küsimus, mille me jäime võlgu. Nimelt küsis Alo Särg tüli teisest keskkoolist, mis on Scunksi kapsas. Kas oled nüüd vahepeal midagi teada saanud, sellest kummalise nimega taimest? Oojaa oleks kohe teadnud taime ladinakeelset nime, nagu botaanikud taimi tunnevad, siis ei olekski see võõras toimunud, aga Skungi kapsas on, oli mulle teadmata. Ladina keeles teaduskeeles on tema nimi sümplo, karpus, sümpla. Tema kasvab looduses Jaapanis ja Sahhalini saarel, samuti ka Kanada lõunaosas ja Ameerika Ühendriikides. Ta on niiskete kasvukohtade soiste kasvukohtade taim. Seeskongi kapsas on tuntumatest taimedest kalla sugulane. Sinna hulka kuuluvad ka troopikataim flamingolill, mis praegu just botaanikaaias meil õitseb. Skongi kapsal on aga õiekatteleht violetne ja varieerub õievärv vahel rohekas-pruunikas ja ta on ebameeldiva küüslauguhaisuga. Lehed on tal kalla moodi. Õitsemisajal on lehed väikesed, peale õitsemist kasvavad lehed kuni 40 sentimeetri pikkuseks, õis ise on 10 15 sentimeetri pikkune ja viis sentimeetrit läbimõõdus. Hiljem tulevad talle värvilised viljad külge sügise poole. Aga ei tea, mispärast seda kapsaks kutsutakse, on ta kapsaga kuidagimoodi sugulane vä? Ei kapsliga tal sugulust ei ole, aga tal on lihtsalt palju juurmi. Sirossetjaid lehti meenutavad nagu tihedat kapsapead. No ma arvan, et siit tuleb see nime seletus väga ilusti välja ka ses konks on tegelikult Ameerikas elutsel väike musta-valgekirju loov, kes haiseb koledasti, kui sel lillel on kole hais ja siis selline kapsa moodi väljanägemine. No ongi hea kokku panna see nimi, Scunksi kapsas ühelt poolt haisva nime poole päritolu sai selgeks ja teiselt poolt siis kapsapoolne nimi sai selgeks, ongi mõistatus vist meie jaoks lahendatud. Me oleme siin kahekesi nüüd seda taime nimetanud, sina Skungi kapsaks ja mina Scunksi kapsaks ja oleme nagu kumbki jäänud oma joonele kindlaks, aga tegelikult ma arvan, see tuleneb sellest, et vanasti oli see loomakese nimi, keda me tänapäeval tunneme Scunksi nime all kutsuti teda Scunkiks. Nii et sealt ilmselt sisese taime nimi eesti keelde on jäänud ka. Aga nüüd on siin selline küsimus, missugune on kontpuu? Kontpuu on meil kodumainepuu, aga samuti ka kasvab neid nii Hiinas, Jaapanis kui Põhja-Ameerikas. Eestimaised kontpuud on väikeste valgete õitega, neil on neli kroonlehte ja neli tolmukad. Lehed on neil munajad või süstjad. Ühel liigil kirss-kont pul on õied hoopiski kollased. Enamikel liikidel on õied valged aga keskkond, punu leiad kollased ja ta õitseb juba enne lehtimist aprilli lõpus või mai alguses. Siis on kaugelt põõsas üleni kollaseid õisi täis. Kirss-kontpuu kasvab Väike-Aasias, jaga Kaukaasias, temal on munad, lehed ja sügisel ja suve teisel poolel tulevad punased piklikud viljad. Kirss-kontpuuviljal on luu kõva seeme sees. Ja viljaliha on tal söödav. Ja praegu, talvisel ajal vähemalt ühe kontpuuliigi, see on verev kontpuu tunnetada hästi ärakude linnas, majade ümbruses. Ühesõnaga elamute ümbruses võite neid näha ja parkides ja haljasaladel igalt poolt on küllalt tavaline liik. Tunnetada ära selle järgi, et tal on peaaegu tumepunased, mõnel ka natuke heledamad, punased oksad, meil on väga vähe puid. Eestimaad, mis on punaste okstega punase koorega temalade ilusti hästi väljas näha. Peale selle, et tal on ilusad punased varred, on ta ka väga hea EKi põõsast annab väga hästi pügada ja õitseb sügiseni välja, üksikute võitjana. Peale selle kontpuude varred on punased, on ka kontpuid, mille varred on kollased. Eriti talvel on kaugelt juba see kollane võrse värv. Hästi silma hakkav. Siin ühes saates rääkisid söödavatest mittesöödavatest marjadest ja Karin Kivi ja Evelin lumi kirjutavad, et neile koolis sügisel just selline näitus, kus siis said nad vaadata, missuguseid marjad on söödavad ja missugused mittesöödavad. Ja nad kirjutavad, et nende jaoks oli suurim avastus see, et leedripuumarju võib süüa, kui neil seemned seest välja võtta. Punase leedri puhul ei ole marjad mürgised aga punane leedripuu ei ole meil kodumaine taim nagu võiks arvata. Kuigi ta on meie metsades väga hästi kodunenud tema kodumaal Kaukaasias, Väike-Aasias ja ta on äratuntav sulgete lehtede tõttu, kui tema vart võrset katki murda, siis on tunda ebameeldiv lõhn, mis peletab ka hiiri ja rotte. Jah, täna kipuvadki kõik taimede ebameeldivat lõhna, millest me räägime. Aga tähendab, seda ma nüüd päris hästi ei taha uskuda, Need punase leedripuumarjad mürgised ei ole, mul on endal kogemus punase leedripuumarjadega. Me käisime mõned head aastad tagasi õpilastega ekskursioonil ja seal siis poisid ei tundnud kaerapunast leedripuud, pidasid teda pihlakaks. Imelikud väikesed pihlakamarjad ja sõid siis neil läksid pärast kõik kõhust nii koledasti lahti, et vaat, tuleb ekskursioon ära katkestada. Sellepärast. Ja vahel küll isegi temast releed keedetakse, aga inimeste tundlikkus on erinev, nii et peab proovima ja pihlakas ta hõlpsasti eristatav. Pihlakal on marjad lamedates vilja kobarates, aga leedri puulunud Kuvikjates võib püramiidsetes vilja kobarates. On veel teine leedripuu, liigson, must leedripuu, meil kasvab ta Saaremaal või ma ei tea, kas Hiiumaal ka Meist lääne poole jäävatel ja lõuna poole jäävatel aladel on ta päris massiline. Ma ise olen neid söönud ja ei juhtunud mitte midagi ja näiteks Kesk-Euroopa maades on neid teede ääres ja igal pool kohutavalt palju ja vähemalt sakslased pidid neid kasutama lausa moosi keetmiseks. Neid musta leedripuumarju. Must leedripuu on äratuntav oma mustade marjade värvi poolest aga leedripuu, praegu on selle perekonnanimi hoopiski leederkuna. Perekonda kuulub ka täiesti rohttaimi rohelised, mille maapealsed osad talveks surevad. Üks niisugune kasvab Poolas ja Kesk-Euroopa maades. Selleks korraks on siis sul küsimustele vastata. Jah, aga kui teil tekib probleeme taimedega, siis kirjutage meile praegu võib ju niisugust mängu teha, et vastastikku korjate loodusest, põõsaste ja puude oksi, väikseid oksakesi ja annate mõistatada, mis puu või põõsa con tegemist pungade järgi. Puu küljest on hõlpsam ära tunda ka, aga siis väikse oksa juurest tuleb juba uurida täpsemalt pungade kujujas, punga, soomuseid ja võrse karvasest. Aitäh, aitäh ja peatse kohtumiseni. Aga nüüd tahaks niisugusest asjast rääkida, et, et see tänavune talv tuli hirmsa paugu ja müristamisega ja palju inimesi virmalisi näinud ja ja ma arvan, et sellest võiks võib-olla rääkida Andres Tarandiga. Nojah, kui võtta niimoodi, et mis kõik imelikke asju veel ees seisab sellel talvel, siis on neid vähe olnud, aga teistpidi muidugi võib öelda nii ka, et päris palju on olnud, sest poolest Ta on imelik, kui talvel väga suure pauguga müristab, aga olen ka kuulnud talvel müristamist. See on niimoodi, et tegelikult jällegi Meristamiseks muud vaja kui seda, et kuskilt äkki tuleks hulka soojem õhk kui see, mis on ümberringi nagu näiteks, kui sauna kütad sauna ukse lahti teed, siis tuleb sauna uksest igavene, vahin sooja õhku välja. Aga saunatäis sooja õhk on nii vähe, et sellest veel mingit välku ei saa. Tallinn on siin mere ääres nagu sümneristaminegi oli mere pealt vait olla üks pahvakas niisugune terve meretäis sooja õhku ja kui see tuleb siia külma sisse, siis see soe nagu sauna lavalgi. Mida kõrgemale, seda palavam, eks ole. Soe õhk, mis merelt tuleb, kipub kole kiiresti kõrgemal kõrgemal, siis ta võib kiiruse kätte saada, et seal hakkavad välgud ja paugud ka käimas ja ongi müristamise ja välgu tekkimine, et väga kiiresti see õhk hakkab tõusma. Väga äge, jõud on taga. Vaata suvel, kui päike paistab, siis on niisugust asja sagel, eks olla, päike paistab kuskile ja sealt hakkab kõhk kuumenema rohkem kui ümberringi, siis tekivad äikesepilved koha peal. Talvel on tõepoolest seda arvel, aga kui mälu ei peta? Ta on näiteks vist Pöide kirik kunagi saanud isegi talvel välgust torni pihta, nii et põlema läinud ja nii et vahel harva on isegi siin eestis õnnetusi olnud ja miks see lumesajuga seostus nüüd paar nädalat tagasi või palju sellest nüüd ongi juba veelgi rohkem, see on just sama nagu suvel sajab äikesepilvest rabinal vihma, üsna jämedat lumi oli nüüd sama värk nagu suvel vihma. Hästi tihedasti langes ja palju tuli. See on just nagu äikesepilves suvel tuleb viimi, tuleb talvel palju lund, väga iseäralik ei ole, aga nii palju iseäralik, siiski annab nad seal rääkide tagantjärelegi. Aga tänavu on ka palju virmalisi nähtud, kuigi praeguse aja inimene tahab kõike, mis taeva all on rohkem Vufox nimetada lendavas taldrikus, aga tegelikult sünnib seal ikka muid asju ka üsna palju ja praeguse aja lapsed, mina olen seda enne ka kahetsenud, et ega nad siin linnavalguses elektrilampide all suurt märkan taevast ju mina maal samamoodi asulas on jälle laternat tänaval ja siis ei märka kuin silma, igalt poolt paistab elektripirne. Aga varem, kui elu natukene hämaramas käis või pimedamasse, siis mina nägin lapsepõlves veel õige palju virmalisi ja kohe, et mis nagu praksusid taevalmi vägevaid peaaegu no vähemalt tundub, et nad lausa ragisevad, aga muidugi nüüd võrreldes nende kude ja paukudega on virmalised hoopis teine asi ja nii et ühtegi pilvetükke ei tohi taevas olla, et neid näha, siis nemad on nii kõrgel, on üks 100 kuni 200 kilomeetrit meie peade kohal ketsi, värvide mäng. Ja see on nüüd isegi, kui hakata päris tõsiselt seletamine, jutt igavaks. No ütleme niimoodi, et igal mehel on igal tüdrukul, igal poisil on korra käes kompass olnud, võtta balleti ühe asendi, eks ole, see nõel näitab põhja poole nagu meil koolis hästi õpetataks. Ja vaat ümber maakera nõel sinna lähevad niuksed, magnetjõujooned, raske seda uskuda, neid kunagi näha ei ole. Paša kompassiga nõel on. Ja vot kui nüüd tulevad päikese poolt need jälle väiksed rohelised mehikesed väikselt päikeseosakesed öeldaks päikesetuul või väga väikesed aineosakesed, nemad jõuavad maa ligidale, siis needsamad magneti joonelt krabavad need kinni, suunavad põhja ja lõuna poole otse mõlemas. Ja siis, kui need küllalt palju saab, nad hakkavad seal lõhkuma seda hõredat õhku, mis üleval meie peade kohal on ja löövad selle helendama nagu nendes klaastorudes, kui rekla raami pannakse kuskil mingi parfümeeriapoodide peale kirjutatud on tulikirjas nii-öelda, vaat see on sama efekt tekib seal hõredas õhus ta müstiline asi väga ei ole seda nüüd oma silmaga paljud lapsed näinud seda poleti, väljendab seal peaaegu ja seal on veel niimoodi, et olenevalt sellest gaasist ma nüüd võin segi ajada, aga näiteks lämmastik oli see, mis annab rohelist ja, ja hapnik või osoon annavad seal punast ja seal oleneb sellest, mida see päiksepisikene osakene, millist õhu pisikeste osakeste mõjust parasjagu tabab, selle helendama lööb sõnaga lööb nagu silmas told välja, ütleme niimoodi kuidagi niisugune küllalt imelik asi seal toimub ja kui nad nüüd tugevad, see on siis, kui päike on aktiivne, siis kui päike saadab rohkem neid välja siis on ka rohkem virmalisi näha ja eriti just põhja ja, ja väga lõunamaades lõunamaades mitte selles mõttes, kus me arvame, et banaanid kasvavad vaid seal, kus Antarktika Oksoliidi jää ja täitsa külm ja mina olen neid nüüd oma silmaga mõlemas maakera otsas niimoodi näinud ja võiks öelda, et siin põhjamaal, kus meiegi elame, on palju ilusamad, värvilisemad ja nii et kui juust on maal või tuled ära kustutada lausa sülle ja vaadata, et äkki on küllap siis ikka üks, kümmekond korda talve jooksul võib näha. Ja lapsed, kui te veel juhtute sel aastal nägime mingeid kummalisi loodusnähtusi, siis pange nendega hoolega kirje kirjutage meilegi, kaotatud. No see ei ole nüüd küll mürin, ei, seal on rohkem nagu müdin. Ja ma arvan ja see peaks olema vist mets, thats, kes seal tuleb? Oi küll mul oli kiire tulla siia tere tuppa ja tere kõigile lastele seal raadiote taga. Metstotsid, kust sina siis sellise jooksuga Puhkimisega tuled? Hoia, kui ma tõesti kiirustasin kohe siia, sellepärast et mets on ikka veel üllatusi täis ja ma kohe ei saanud siia tulemata jätta, adeks vahepeal tuiskas ja tulin täna hommikul kännu alt välja ja koheselt kännu alt andis tükk aega ennast välja kaevata. Sumpanja šampanja jõudsin ikka lageda taeva all aeg, vaatan siis seda kõrged puud enda ees ja ja mis ma näen, korraga on puu nagu jõuluehtes, mina mõtlesin näiteks, ma olen nüüd selle suure jõulutuleku kohe nii maha maganud, et ei ole tähelegi pannud, millal need jõulud juba möödas. Aga siis järsku hüppas harakas vaapik saba suure Kädinaga õhku ja ja muudkui teatas oma uudiseid. Eks teie tea ka, kui palju nimesid võib jõle ühel poisil olla või tüdrukul, eks Harakalgi on päris mitu-mitu nime küll, teda kutsutakse inki ta keda ja Katsak, jah, kätsak ja käkke ja kitarrikodarik ja Wateks Lada, Daral Leenul ole ka palju-palju-palju häid nimesid. No vot. Ja siis vaatasime, need puud on juba nii jõuluehte söönud, et kohe neid punapugulisi ja kõrge sabalisi ja siis vaatasin, et need punapugulised on ju hoopis leevikesed, järsku lendasid nad õhku niimoodi? Ma ei tea, kas lumi potsatas maha või tuul puhus nii kõvasti, eks selle leevikesed olla ka päris mitu nime. Need leevikese nimed, ma leidsin ühest raamatust tost, vaatasin korraga oma raamaturiiuli üle ja vaatasin, et mitu nime siis leevikese lõige antud on. Oi, seal oli suur suur nimede rida küll talle oli pandud nimeks pumpapikeneja punn, Paapia paabu ja punakurguke ja punapugu punalind ja Tsintsutajaiat, rüükse lindia, Lüübik, Talvik ja külmalind ja kurja ilma lind, kanepilind ja õunapuu lindia. Aga mis te, lapsed, arvate, mille pärast talle ikka kanepi Lindam pandud? Ma arvan, et tema käib ju talvel vaatamas, kus veel kanepit alles on. Seda ma tean ka, et ennevanasti olevat vana peremees ja vana perenaine ikka viinud oma kodu ümbrusest linnukeste jaoks ja loomakestele toitu. Ja eriti uhke oli see toidu viimine küünalde valguses jõulude ajal siis lauta, viidi süüa ja, ja lauda taha ja metsagi ja ma arvan, et teiegi võtate sellest palju õppust ja võib-olla jääb mõni kakukega minu kännu kõrvale. Ja aga siis, mis ma veel nägin seal puu otsas oli kassikakk. Ja see on ju selline suurte silmadega ja tema pea pöörab ümber. Ma arvan, et selja taha näeb ta küll, tema nimeks on kah pandud, et oo Jaak U ja kõrvadega öökull ja kassikull ja aga rasvatihane või rasva Ants, vaata kui naljakas. Linnule on pandud kohe päris inimese nimi. Aga need lapsed? Nüüd ma annan teile küll ühe mõistatuse ja selle mõistatuse, ma vaatasin välja ühest targast raamatust ja selle raamatu autor. Ei, ma ei ütle teile veel seda autorit, aga autori perekonnanimi on ühe looma nimi ja see loom magab ka nagu karu, aga ta ei lemmid. Dekaru tänaveteks rääkisid sa küll väga huvitavaid jutte ja ma usun, et lapsed selle raamatu kindlasti kindlasti üles leiavad, sest et sellest raamatust on nii mõneski meie saates kunagi juba varem olnud. Ja sealt leidsin ma ühe mõistatuse teie jaoks, aga enne ütlen ma lastele, kui te oma raamaturiiulist seda ei leia seda raamatut, siis minge käige raamatukogus ja küsige raamatukogu tädi käest nõu, siis tema annab teile kindlasti selle raamatu. Kui te nüüd kuulate seda mõistatust, siis andke teada, et missugustel lindudel on sellised nimed nagu me harilikult poistele ja tüdrukutele anname. Ühe linnu nimeks on ja teise linnu nimeks on Reet ja üks on Margus, teine Mikk, üks on p. Ja Teime Villu. Oot, see on väga huvitav küsimus, mis mets thats andiski. Andke meile teada missugustele lindudele on rahvas andnud päris kohe poiste ja tüdrukute nimed ja nendeks on siis Jaak Reet, Margus, Mikk, Peep ja Millu. Ja ja see ongi küsimus teilegi. Ma usun, et nüüd me sinuga metsiteets, kohtume pärast seda, kui metsarahvajõulupuu on möödas, ma usun ka kohtumiseni ja ilusat kaunist jõulu ja rahulikku, rahulikku, rahulikku talve. Ja nüüd nagu lubatud, räägime jälle punasest raamatust. Ja sellest me oleme sel aastal rääkinud juba õige õige palju. Minule tundub, et mida rohkem seda raamatut uurida, seda huvitavam. Tundub, ja, ja mina uurisin teda nüüd jälle ka ühel õhtul ja ma leidsin ka enda jaoks päris huvitava fakti ja mõtlesin, et sellest võiks lastele kohe esitada küsimusi. Me teame, et punases raamatus on kõik taime- ja loomaliigid, mis on väga haruldased, mida me peame väga kaitsma ja seal on need erinevad värvilehed, mille peale need punase raamatu liigid kantud on, jääb, aga ometi on punases raamatus ka kolm loomaliiki, keda lausa töönduslikult püütakse. Ja neid võib siis näha titel suitsutatud, konserveeritud, marineeritud, ja nüüd ma tahakski laste käest küsida, missugused liigid need siis on, kes on kantud küll punasesse raamatusse, aga kellest siis tehakse, kas konserv või marineeritakse neid suitsutatakse. Nii et ma arvan, et see on teile ka päris huvitavaks üllatuseks, kui te need liigid sealt punasest raamatust üles leiate. Niisiis, neid oli kolm liiki, jah, kolm liiki ja ja otsige siis üles punases raamatus need loomaliigid, keda siis töönduslikult püütakse. Ega nad ometi punasele lehele kantud ei ole? Ei, punasele lehel nad ei ole kantud, aga aga valgel lehel on nad kõik ja. Aga siin on üks niisugune kivi. Marko Runtal kirjutab, et ta on oma koolimaja lähedal puukuhjade juures ja niitmata heina val näinud põld püüsid ja imetlenud siis, kui toredasti näeb, õhku, tõusevad ja ja teevad niisugust imelikku urinat lendu, tõusevad soovibki teada, et mismoodi need linnud niisugust urinat saavad. Põldpüüd ja teised kanalised ka, kes need sugulased on seal laanepüü, teder ja metsis, kõik nad lendu tõusevad, teevad tiibadega iseloomulikku kanalise urinat ja noh, kui te olete kuulnud näiteks part üle lendamas või hanesid, luikesid küllalt madalalt lendavus, olete ilmselt kuulnud, et ka nende tiivad Urysodka, varblane poristab, tähendab, tiibade liikumisel tekivad taolised õhulained ja mida kiiremini need tiivad liiguvad, seda intensiivsem ja tugevam see urin on. Ja niimoodi siis vuristades need linnud kõik lendu lähevadki. No näiteks kui eriti kiiresti mõne linnutiivad liiguvad, siis ei kostu enam urinat lauset sihin või sahin, nii et me erista enam nüüd tiiva üksikuid lööke vurinana, vaid kuulemaid, peenikest sihinat või sahinat. Nojah, siis ei olegi midagi salapärast. Aga Erki vaader Tallinnast küsib, et kas kalad ka räägivad. Kõik loomad räägivad omavahel erineval viisil ja kallad häälitsevad ja eriliste mikrofonidega, mis vee alla pannakse. Hüdrofonidega on võimalik seda kalade häälitsemist ka kuulda. Inimesel algus, arvate tõesti, et kalad on tummad? Kas siis, kui need kavalad riistad hüdrofonid leiutati ja vee alla lasti, selgus, et seal käib tõeline tuvada. Kui see inimese kõrvale kuuldavaks teha, siis piiksumine, rähkimine ja kõikvõimalikud hääled. Kalad räägivad tõesti omavahel ja teevad kõikvõimalikke imelikke hääli. Ja me teame sellest praegu veel üpris üpris vähe, aga seda me vähemalt teame, ajavad juttugi. Aga praegu oleks vist üsna sobiv aeg minna kuulama, mis meil siin olevat. Linnud omavahel räägivad. Metsas neid linde on kaunikesti vähe, aga mõned nendest teevad päris huvitavaid hääli, näiteks kas või seesama meile kõigile tuntud leevike häälitseb üpris salapäraselt ja poisis need siidisabad, kes meile talikülalistena tuleb. Nende häälitsus sildistamine on kaugele kuulda, enne kui need linde märkadki, kostab kõrva nende hääl ja see on küllalt sihuke meeldiv ja huvitav kuulata, kus sinna puu alla minna, mille otsas nad parajasti istuvad ja siis võib seal all päris pikka aega seista ja vaadata, kuidas nad seal pudistavad, need marjakestad alla kukuvad ja see on jälle omaette huvitav looduselamus. Ja ja selle jutuga mul tuli meelde, et et noh, sellest vist ei olegi küll mõtet rääkida, aga igaks juhuks ma arvan, et, et lapsed on nii tublid küll tegelikult isegi, et nad panevad lindudele söögimajad üles, aga aga no need, kellel on see meelest läinud, tuletage siis meelde, siis kuulete oma akna taga ka seda särinat ja nüüd ei jäägi muud üle, kui öelda teile, et pange posti, oma küsimused ja vastused meie küsimustele ja saatke need aadressil. Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 Eesti Raadio siilile. Kohtume jälle kahe nädala pärast, siis on ilmselt juba koolivaheaeg. Aga me usume ikka, leiate mahti raadiot kuulata ka koolivaheajal. Justjust kohtumiseni. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
