Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge on Taesztee siililegi selge. Tere, lapsed, täna peame me oma saadet alustama ilma siili poisikesest siilipoiss saatis meile mingeid ebamääraseid signaale ja me ei saanudki täpselt aru, kas ta tuleb täna või ei tulegi. Täna on nii ilus kevadine ilm, küll aga tuul tuur on juba selline, et noh, päris raske oli siia raadiomajja ennast kohale pressida, sest tõesti see vahel oli tunne, et ma nagu oleksin vastu müüri jooksnud jopeedinsalt müüristis läbi vajutama. Aga tegelikult see on omamoodi mõnus, kase kevadine tuul üldse nõgusa kevadise orkese kevadine tuulidega niimoodi kurjaks nagu sügisel tuule peale kurjaks, kui ta takistab vihma näkku, pressib ase, kevadine tuul teeb tuju heaks ja, ja lõbusaks isegi natukene. Nojah, aga kui nüüd selle tuule käes ei ole ja tuult kuulata, siis undab küll samamoodi, kuid sügisel ja talvelgi. Tuulamast välja puhunud kõik need pisimutukad ka, kes talveunes meil ümberringi on olnud, terve talv läbi kadunud on. Lähipäevil nägin ma kärbseid juba ja sipelgad aeg-ajalt tulevad juba soojemate ilmadega pesa peale ennast soojendama, nii et kevad tuleb igalt poolt ja see elu hakkab jälle uut ringi tegema. Ja ma usun, et meie sõbrad on nüüd hästi palju üles märkinud, mida nad siis looduses näinud on ja mida just eriskummalist Ma loodan, et nad ei pea oma märkmeid saladuses, vaid saadavad ka meelesaaksime ka teistele lastele neid ette lugeda. Varsti on ju koolivaheaeg ja meie järgmine siilisaade on alles 11. aprillil. Nii et teil on aega ringi vaadata ja märkmeid teha. Ja ma loodan, et te teete seda hoolsasti. Kuulan, ma kuulen nagu seda tuttavat signaali läbi selle tuule vingumise. Signaal oli küll tuttav aga. Tere, siilipoiss. Kuule. Sa oled kuidagi täna jälle karnevalikostüümi sättinud. Kas see oligi sisse veider signaal, et sa täna teed meile üllatuse? Et ei olnud mul tegelikult vabandust, mul tegelikult plaanis mingit üllatus, tead, aga nii hirmus tuul oli ja ja nii kohutavalt palju tolmu, et ma olin sunnitud selle vana tolmumantli üles otsima ja ta selga tõmbama, aga näed? Mina olen ikkagi siiamaani kõik tolmu täis. Ja ilmselt nüüd see tuul keerutab kõik selle sodi, mis vähegi kusagile põõsa alla või või mõne aiaäärte maha on poetatud, kenasti kõik lagedale. Siin linnas on eriti talvel seda lund ja jääd eriti ei olnud, siis vist need plaanid olid autojuhtidel ikka kätte antud, et tuleb tänavaid aeg-ajalt liivatada. Tänavate liiv on maha jäänud ja nüüd ta siis lendab tuulega suhkru ja silma ja igale poole, kuhu ta satub. Tead, mina hakkasin mõtlema, et igavest sellest meie sügisesest üleskutsest ikka midagi tolku ei olnud. Mis mõttes? Mäletate, me rääkisime, et teeme kõik ümberringi puhtaks, koristame ära ja mul on küll niisugune tunne, et kõik on täpselt samamoodi nagu olid nii palju tolmu ja prahti ja ma sain mingisuguse tühjalt otsiga vastu pead, kui lendasin mingi ajaleht, tuli mulle vastu nägu ja hirmus. Noh, mul on vähemalt prillid. Ei tea, kas peaks kõigile soovitama vä? Ma arvan siiski, et nende mootorratturi prillidega ei ole vist eriti mugav ja sul on vist hoopis sellised prillid, millega tavaliselt vee all käiakse. Külg jah, ja see katab ju peaaegu terve näo ära, sa mõtle, kui hull lugu tuleb, sõber vastu ei tunne ära, jätad Telegi ütlemata, tuleb siiski leida mõni teistsugune variant. Et ehk ikka leidub neid, kes seda Eestimaad armastavad päris palju ja need tänavad saavad puhtaks ja ma usun ka seda, et tegelikult maal vast ei ole üldse nii hull lugu, kui siin Tallinnas. Nojah, võib-olla tõesti hea, et ma olen nii palju seda prahti ei ole, aga jah, tegelikult kui viimati metsas käidud, siis ei saa just öelda, et seal eriti puhas oleks olnud. Ja mul oli ka hilja vestluse väikese poisiga ta neli aastat vana, ainult. Mõtlesime siis temaga kahekesi selle üle, mis mets selline on. Sõitsime mööda just Kadrioru pargist ja tema vaatas aknast välja, ütles oi, kui kausin on, ma küsisin, et kus siis huvitavam natuke on, tema ütles minule, et huvitav on siis, kui maale vanaema juurde sõita, et seal on mets tee ääres. Ma ütlesin, et, aga siin on ka ju metsast. Mis see siis kabuudio temast? Ei, et see ei ole, mets, metsas on igasugust kolu puude all. Ma küsin, mis korrusel siis on näiteks vanad autokered ja, ja voodid ja, ja igasugust muud prahti on seal ka, muidu ei ole mets. Minule tundub see natuke imelik, sellepärast. Kuidas siis nüüd, lapsed hakkavad juba metsa selle järgi ära tundma, seal vedeleb igasugust prahti. Vaat, mul tuli selle jutu peale meelde hoopis nisugune lugu. Varsti tehakse Tallinnas üks hirmus huvitav näitus seal prahist tehtud taieste näitus. Ja, ja mina arvan, et lapsed võiksid ka kõik kodude ümberringi vaadata, et et mis, mis imelikke asju seal on ja prügimägedele. Ja siis võiks ka seda üleskutset järgida, et, et välja selgitada, et kui seal on mingi eriti tarvilik ja, ja, ja tegelikult isegi väärtuslikese, et kes viskas prügimägedele, viiakse tänapäeval igasuguseid asju, mida tegelikult oleks võimalik veel päris edukalt kasutada. Nojah, tegelikult ega see muidugi ei tähenda seda, et need peaks need prügimäed kõik laiali kandma ja siis kusagil jälle uues kohas maha viskama. Aga lihtsalt tasuks aeg-ajalt vaadata ringi, et mis seal niisugust tarvilik on, mis, mis ikka tõesti tarvilik on siis kasvõi kasvõi näiteks meile kirjutada, et mis te seal leidsite või, või siis näiteks, et, et millise vabriku või tehase või, või asutuse auto tõi näiteks millist vajalikku kraami ja, ja nii edasi. Ja üks igavesti põnev asi on prügimäed ka. Aga ma arvan, et ega me ei taha teid nüüd suunata prügimägedele tuhnima, vaid me ikka tahaksime rohkemat. Teeksid oma ümbruse korda ja ikka see, mis prügimäele kuulub, selle sinna viiksite, nagu teil seal midagi silma hakkab, siis meile ka teada annaksite, aitab nüüdsest prahist vaatanud laste kirjust, need on päris kena portsukene siia laua peale kogunenud. Kui varblased talvel pakasega puude ja põõsaste otsas käratsevad, tuleb kolmandal päeval sulaat. Kui suvel varblased vihmase ilmaga rõõmsasti sädistavad jääb sadu varsti üle. Kui varblased Emmdee tolmus lihtlevad, siis hakkab järgmine päev vihma sadama. Kui Aga varblased veeloigus suplevad, siis tuleb kuiv ilm. Kui varblased aga hoonetesse või räästa alla kipuvad, on talvel külma ja tuisku suvel aga vihma oodata. Need vanaema tarkusesalvest pärit mõtted pani kirja mailis Udras, kes õpib parksepa kooli kolmandas, b klassis ja selle klassi lapsed on meile saatnud tõeliselt toreda Varblase raamat. Ja, ja kuigi ma arvan, et nendest vargustest hirmus palju teame, siis tegelikult on meie teadmised kaunikesti kehvapoolsed. Ilmselt sellepärast parksepa lapsed ongi selle raamatu kokku pannud, oma teadmisi täiendada, siin on kõik kenasti kirja pandud. Millised varblased meil Eestimaa peal elavad, on helehallide põskedega, koduvarblased, ovaalse, musta lapikesega valgel põsel põldvarblased üks neist eelistab nagu linnaelu rohkem, siis on see koduvarblane, teine elab rohkem maal temasse, põldvarblane, nad on natukene erineva iseloomuga ka ja ka pesi teevad erinevatesse paikadesse, põhiliselt teevad koduvarblased pesa räästa alla. Põldvarblased tegelikult kasutavad palju ilusaid paiku. Aga see varblase pesa, kui te kunagi leiate, see on omaette vaatamisväärsus, jätab mulje sellist lohakust, pereemast, kes on kõik matsud ja lapid ja kõrvekesed ja kõik ühte kohta hooletult kokku puistanud ja selle koleduse keskel kõik siis peavad need varblasepojad üles kasvanud, võib-olla sellepärast natuke särtsu täis ja uulitsapoisi moodi välja näevadki, et nende kodune ümbrus natukene kehvakene on. Siin on veel vana sõnud, näiteks vana varblast pole võimalik aganatega petta ja, ja Allan ku joonistatud ilus hernehirmutise pilt juurde. Õpetlikku lugu kirjutatud, et aeda üles pandud hirmutis teda ei heiduta, kuigi ta esimesena selle juurde ei lenda. Alles siis, kui näeb, et teistel lindudel hirmutuse juures halba ei juhtu, suvatseb varblane kohe juurde lennata julgelt selle pähe või õlale istuda. Kelkivalt käratada, et vaadake, kui kange mees ma olen ja vahel võtta isegi sinna hirmutise mütsi alla oma pesa ära paigutada. Siin on veel üks selline luuletuse moodi rahvatarkused. Ära varblast vihka, varblane võtab küll tihti, kuid annab põllu kurnajatele vatti. Arukas vanasõna-, arukas rahvatarkus. Sellepärast et kui varblane teratoidule lintalalt paks nokk, millega on hea neid seemneid korjata ja neid puruks teha, siis kui pojad pesas on, siis nende toitmiseks seemneid hästi ei kõlba. Seemnete asemel toidetakse poegi siis putukatega ja vot sel ajal kui Varblasele pojalt pesas, siis ta sööb ära väga palju põllu- ja aiakahjureid, sellepärast siis ta nendele põllu kurnajatele vatti annabki. Ja vaata, siin on lapsed üles leidnud väga toreda raamatu. See on koroodovi poolt kirjutatud lindude riigist, see on ilmunud Tallinnas 1923. aastal. Sellest raamatust võib leida palju põnevaid lugusid lindude kohta ja need on väga naljakalt, et meie jaoks praegusel ajal kirja pandud, aga samal ajal hästi südamlikud ja, ja õpetlikud lood. Et kui teised lapsed ka kusagilt taolise raamatu kätte saaksid, soovitaksin kindlasti seda lugeda. Tundub, et neil lastel oli sellist varblase raamatut tore koostada, nad on siiani niivõrd palju huvitavaid asju kirja pannud ja kõige lõpuks mõistatusi. Seda viisid, kes pistab hommikul esimesena oma nina pakase kätte. Ma arvan, et see võiks olla varblane. Aga sa nüüd hakkad mulle neid mõistatusi esitama vä? Ei, ega ma ei olegi sinu käest seda küsinud, siis ma enam ei vasta. Järgmised küsimused jäävad lastele vastamiseks. Väga hea tumehallid, sulepallid valgel lumel hüplevad siuhti, siuhti, siuhti, siuhti käivad üles-alla nad, kes need on, need tumehallid, tumehallid, lumepallid, või siis kes ehitab esimesena oma pesa meie akna kohale või veetoru alla? Kas jäidele nüüd see küsimus meelde, kes ehitab esimesena oma pesa meie akna kohale või veetoru alla? Teine ülesanne on need, kes toob esimesena pesakonna poegi ja läheb nendega jalutuskäigule. Tegelikult leiab kõigile neile küsimustele vastused raamatust, nurmelt ja niidult. Isegi kui te teadsite kohe vastus neile küsimustele, siis ikkagi tasuks läbi lugeda see raamat. Ja sest seal meie vanema põlve looduskirjaniku Kustas Põldma südamlikud ja mõnusat loode talle neid raamatuid veel, ma arvan, räägime nendest raamatutest kunagi hiljem, lisaks, aga praegu siis soovitame seda raamatut nurmelt niidult. Aga kui me nüüd jutt juba raamatutele läks, siis on meil täna siin veel üks huvitav raamat ja usun, et koolivaheajal pakuks teile küll kindlasti mõnusat lugemist. See on juba kaunikesti vana raamat, ilmunud aastal 1965 Tallinnas kirjastuse valguse poolt ja tema pealkirjaks on huvitav Soloogia lugusid jutte loomadest. Siin raamatus on põnevaid ja toredaid faktikesi kõikvõimalike loomade kohta, mismoodi nad elavad, mismoodi need üksteisega läbi saavad, kuidas loomi dresseeritakse ja, ja kes on kõige suuremad ja kes on kõige väiksemad ja näiteks siinsamas mulle juhuslikult kohalt raamatu lahti ja on ühe pildi peal Lõuna-Ameerika kolibria kimalane loomulikus suuruses ja nad on täpselt mõlemad ühesuurused ja samas kõrval on pilt maailma kõige suurematest lindudest võrreldud neid inimestega. Siin on tiigrite juttu ja terve rida põnevaid küsimusi raamatu lõppu pandud, millele raamatust ise vastuseid võite otsida, nii et see on igatpidi huvitav ja põnev raamat. Kellel aega on, siis otsige kooli Vaherda välja. Aga nüüd, nüüd peaks hakkama küll laste küsimustele vastama. Eelmine kord rääkisime delfiinidest ja lapsed on küsinud, et kui vanaks delfiinid elavad ja see on päris raske küsimus, aga teadlased arvavad, et nad elavad umbes nii 30 noh, mõned väiksemad ligi 20 aastat vanaks, võib-olla mõned ka 40 aastat kusagil selles ringis nad elavad, aga täpset vastust ilmselt ei teagi, mitte keegi. Aga siin on veel üks küsimus vanuse kohta, kui vanaks elab rohutirts, rohutirtsud on asi lihtsam, tema on meil suve siin kenasti näha, kogu aeg siristamas rohu sees ilmuvad nad kusagil juunikuu seas. Kui me neid nägema hakkame, siis kooruvad pojad ja kohtame neid rohutirtsu kusagil augustikuuni, need paar-kolm kuud, nende eluiga on, sealjuures nad siis vahepeal kasvavad enda täis. Et küllalt lühikese Elujaga putukad on need rohutirtsud. Siis on üks küsimus siin muti kohta, kuidas mutt näeb? Jah, no kui ühesõnaga, vastates ma ütleksin kehvasti, mutt, nagu te teate, elab maa all, seal käikudes ta kogu aeg ringi tuhninud muldada uuristab, ajab oma need käigud sinna maa alla ja selleks, et seal tööd teha, ei ole eriti head nägemist vaja. Ja sellepärast ilmselt kunagi ammu-ammu siis, kui muti esivanemad maakeral ringi liikuma hakkasid, ma arvan, et nadolid, nägijad loovad neile päris hea nägemine ka tasapisi kuna nad siirdusid maa alla, elamus hakkasse, nägemine neile ka ülearuseks muutuma ja sellepärast siis tasapisi see muti nägemine hakkas ära kaduma ja tänapäeval mutid eristuvad minu teada ainult noh, ütleme valgust varju, sest pisikesed silmad on neil olemas, seega päris õige ei ole. Mutid on pimedate, nad ei ole päris pimedad, vaid nad eristuvad valgest ja varje, võib-olla isegi suuremaid kogusid, suudad eristada. Aga mingisugust teravat nägemist ka pilku neile muttidele omistada küll ei saa. Siis on veel üks küsimus lindude kohta, miks pingviinid, tiivad ja miks on pingviin meeldivad? Ma arvan, et nad on lihtsalt alles jäänud kunagi pingviinide esivanemad, nii nagu muti esivanemad olid nägijad, loomad, niga, pingviini esivanemad, ilmselt olid lendavad linnud. Keegi neid pole kunagi näinud, keegi ei tea, aga niimoodi vähemalt arvatakse. Ja tasapisi, kuna pingviinid asustasid paigana, kus on Antarktika, kus neil vaenlasi olnudki, ründasid ja neil ei olnud vaja sealt, kuhu rännatanud, said aasta läbi paigal olla. Tiibu nad eriti ei kasutanud, tasapisi need tiivad, nad hakkas täitma hoopis teist ülesannet. Nimelt hakkasid nad pingviine abistama ujumisel sku pingviinid sukelduvad vee all, siis nad lehvitavad tiibadega, nii nagu linnud lennates ainult lendamine seal vee all ei ole siis mitte päris lendamine, vaid see on siis ujumine ja ujumiseks sobivad need pingviini tiivad suurepäraselt. Kas pingviinid on siis ainukesed, kes nii külmalt maalt talveks ära ei lendaks? Jah, ega need kuhugi minna ei ole küll, aga nendega nad ainult Antarktikas ei alaneb, pingviin, nemad elavad veel ka Austraalia lõunaosas, näiteks on pingviin Lõuna-Ameerika lõunaosas ja ka Aafrika lõunarannikule mõned pingviiniliigid olemas ja seal Vaikse ookeani saartel võime pingviine kohati, nii et nad on mitte ainult Antarktika linnud ei ole, aga põhjapoolkerale tähendab ekvaatorist põhjapoole nad kunagi ei tule. Selles suhtes on need operaatorid, kes valmistavad meile uhkete trükikirjadega dressipluuse, millel nad uhkelt on inglise keeles peale kirjutanud, et põhjapooluse elustik ja sinna alla pingviini joonistanud, siis nende kooperaatorite kooliharidus küll eriti kõrge ei ole, nemad pingviinide elust suurt midagi ei tea. Võib-olla nad teavad rohkem karudest, see on üks küsimus karu kohta ka, et mis kuul tulevad, karupojad ütlesid, no see sõltub nüüd ilmselt aastast. Aga põhiliselt sünnivad need karupojad kusagil kui jõulud uue aasta paiku seal läheduses, nii et detsembrikuus jaanuari alguses. Kuigi paljudes vanemates raamatutes võib siis lugeda ka seda, et karupojad sünnivad veebruaris-märtsis, siis see ilmselt ei pea paika. Sest loomaaedades on pikka aega nüüd karupoegade sündi jälgitud, et nad on ikkagi sattunud sündima alati sinna jõulu paiku ja aastavahetuse ümbrusesse. Hiljaaegu Me Georgiaga käisime loomaaias lindistamas keskeprogrammil ja siis käisime vaatamas ka kaht karupoega, kes metsast sinna loomaaeda hoiule toodud, sest ema oli nende juurest ära hirmutatud ja ilmselt enam nende juurde tagasi siis ei tule, kui inimene juba poegade juures käinud. Ega ta ei tule jah, ja ta jookseb ära metsa ja siis need pojad on hukkamisele määratud, need jahimehed, kes siis selle karu üles ehmatasid, vähemalt niigi palju tegid head, et nad need pojad kaasa võtsid ja, ja siis ära loomaaeda toovad hinnad, vähemalt jäävad need pojakesed ellu. Ja meil õnnestus piiluda sinna päris titetuppa ka ja ma arvan, et anname nüüd kuulata seda mõnusat karupoja, söögi, jorinat ja natuke juttu ka sinna juurde mida siis rääkis meile Liivi Allas, kes tegeleb nende karu beebidega? Praegu on siin kaks lutipudelit ja nii nagu pisikesed tited on nad kohe otsimas, kus ometi saab süüa nutukisa, nii nagu väikestel lastel. Täpselt. Need on ka arutki, toodi meile, kuna jahimehed käisid jälle jahil ja häirisid muidugi karuema ja üldse see aasta on karud nähtavasti väga ärritatud, kuna neil ei ole lund, koopas on kindlasti vett täis, sellepärast nad on sellised ärkvel. Ja kuna veel jahimehed metsas liiguvad, siis karud lihtsalt ei oska enam kuidagi poegadega midagi peale hakata, võib-olla lähevad, jooksevad minema või, või proovivad poegi teise kohta peita või tasside ja siis kui jahi Medele nendele peale satuvad, siis ongi nii, et tuuakse ikka igal aastal neid loomi siia hoiule. No peaaegu jah, mitte nüüd karusid just iga aastaga muidugi küllalt tihti, mida lutipudelilt kätte saanud ja läheb päris hästi. Nüüd varsti hakkavad sellist mõnu häält tegema nagu väiksed traktorid panevad. Kus see, kes meil siin rõngaga lutt, kes Ugalas ei püsi suus nyyd imevad sisse, kes sülitab välja. Aga nüüd pimedad kõike. Karu poistel kõht täis, kas siis kohe või? No üldiselt jah, nad on nii väiksed praegu veel sellepärast. Millal nad hakkavad seda päris karu häält tegema, vanustega näiteks erinevad hääled teevad üldse? Oleneb, kas on emane või isane või ikka see tuleb täiskasvanust peast ikka karuajal, ütleme kuskil nelja, viie aastaselt. Nojah, oli ikka mõnus urin küll, aga tegelikult see tõi mulle jälle see loomaaia töömured meelde, seal on neid probleeme, meil igasuguseid lapsed tõid meil talvel tammetõrusid ja kastanimune aitasid loomi, tõid loomade arstimiseks ravimtaimi ja nüüd oleme jälle mures, ma ei teagi kohe, kuidas seda probleemi lahendada. Meil hakati nüüd rajama veelindudele suurt tiikide kompleksi, sinna tuleb kaks ja pool hektarit tiiki. Jäneda tiigi kaldad tulevad kõik munakividega ära kindlustada ja sinna läheb 300 kantmeetrit munakive. Ja kuskohast need munakivid kõiguvad? No kuule, see on siis vist üks üsna pirakas hunnik võimist, nojah, see on ikka niisugune päris korraliku maja suurune hunnik. Oi oi, oi, oi. Kuule, aga no ega siis muu ei aita, kui peab sellega pakkuma lastele külastajatele välja, et kui ennem teine tammetõrusid ja kastanimune, siis miks mitte siis nüüd munakive tuua? Igaüks, kes loomaaeda tuleb, võtab ühe munakivi kaasad kui suured need olema peavad? No nad muidugi väga suured ei peaks, aga kusagil 10 sentimeetrit kuni 30 sentimeetrit läbimõõdus, vot sellised võiksid olla muidugi käe otsas raske tassida ka suviti ja kevadest juba peale tulevad lapsed tegelikult autodega emad-isad toovad neid autodega loomaaeda või või tullakse bussidega ekskursioonile, siis siis sinna bussipõrandale või auto pagasiruumi pandud kivi ilmselt ei tohiks küll eriline raskus alla, nii et see on päris hea mõte sul. Loomulikult on hea mõte. Seda enam, et on neid inimesi küll, kes kangesti tahavad loomaaeda midagi kaasa võtta, nüüd on ometi ükskord võimalus midagi sinna tuua. Ja tähendab, et eks need kivid muidugi on meile seni nuhtluseks lausa olnud, sest nii mõnigi on kive kaasa võtnud ja kasutan neid siis lihtsalt loomade pihta pildumiseks, aga nüüd me kohe lubamlik kivid tuua ja paneme välja siis sinna parkimisplatsi juurde tulba, kus siis ütleme, et siin kivide mahapaneku koht. Tuli veel selline mõte, et maal lapsed käivad vahel põldude peal abis kive koristamas ja ma kujutan ette, et on paiku Eestimaal, kus ollakse kividega kohe hirmsasti hädas, et ei ole neid kive kusagile panna, niiet et nüüd oleks hea võimalus kivid kokku koguda ja siis loomaaeda toimetada. Kahepoolne rõõm. Nojah, ja tähendab, kui kuskil on juba suur hunnik kive kokku kogutud, siis ei olegi vaja hakata neid ise toimetada, võib omada, helistada näiteks numbril viis üheksa üheksa kaheksa viis viis. Ma kordan üle viis, üheksa, üheksa, kaheksa, viis, viis. Ja, ja siis tuleb juba meie auto järgi ja toob need kivid, loomaaed ise. Muidugi igale kivile järgi sõita looma ja auto ei saa. Et see peab paras hunnik olema. Siilisõbrad ja loomaaia sõbrad ja üldse loodusesõbrad, teil on nüüd hea võimalus teha midagi loomaaia heaks ja nii saab loomaaed rutem valmis. Vähemalt saavad need tiigid ilusti ära kindlustatud ja on seal tiikide kallastel mõnus jalutada ja saab ka neid veelinde paremini vaadates. Praegu vähemalt minul on küll nendest veelindudest kahju, kui nad seal koledates betoonkausside Sulbivad ja, ja seal on need kausid kõigepealt nii väikesed linnud, nii tihedasti vaadata, need paha ja ega ta eriti ilus ka kõik välja ei näe. Nii et nüüd oleme teile andnud päris mitmeid ülesandeid, väiksemad said mõistatusi. Ja siis need kevade kohta tehtud tähelepanekud siis prügime uuringud, kevadised koristustööd ja loomaaiakivid need tegemistest ja selle õppimise muu asja kõrval küllalt olema ja ongi siis tänaseks kõik, kohtumiseni ja me kohtume teiega kuu aja pärast. Aga teie kirju ootame muidugi varem. Nii ma ei oomi. Ja. Ei tea, iial jookseb alla mööda käimine on tõesti siililegi selge.
