Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, Meie kuulajad, tere, minu poolt ka. Nüüd on siis suvi sellel läbi saanud ja kooliaeg kõik peale hakanud. Tänavu oli ilus sügiskuu algus ja kes on metsas käinud kõigi oma suurte tegemiste vahel ja maalapsed muidugi eriti päevad põllul on näinud. Kuidas siis sügis siia, meie mail astub? Ja ta astub mulle, tundub küllalt aeglase sammuga, ilmad on seni olnud küllalt sellised päikesepaistelised ja kenakesed ja soojakraade ka päris mõnusalt. Kui päike peale paistab, tuul ei puhu. Siis on päris palav olla sellistes sügisriietes, nii et võib-olla see on isegi sihuke suve jätkumine veel õige sügise olles hakkab meie ukse peale koputama. Jah, sest sügis 23. septembril ametlikult astugu ametisse. Nonii, ma usun, et kõigist oma suvereisidest ja juhtumistest olete nüüd jõudnud koolis üksteisele ära rääkida ja vast nüüd kirjutate meile ka, sest et nüüd sügise hakul oleme me saanud ainult ühe kirja Ja selle saatis meile Alo Särg, kes õpib nüüd Türi teise keskkooli kümnendas klassis. Tema on meie vana hea tuttav, ta kirjutab, et talle väga meeldis eelmises saates mardikate jutt. Jah, ja ta soovib, et me veel räägiksime mardikate püüdmisest, ma usun, pidime, räägime nendest Mardikatest veel juurde ja räägime sellest ka, kus kaugele ja põnevates kohtades neid püüdmas käidud on ja demondi hooldasti loodust vaadelnud on näinud sookurgi ja kakkusid ja kitsi ja jäneseid ja rebaseid ja ühesõnaga kõiki selliseid loomi, keda meil Eestimaa peal küllalt palju on ja keda igaüks, kes natukene silmi lahti tahab hoida, võiks tegelikult näha. Ja tema kirjutab ka, et selleks, et loomi näha, tuleb käia metsas päikeseloojangu ajal ja olla vaikselt Ja, ja ma kardan, et see viimane ongi eriti raske see seal metsas vaikselt olla. Aga sina, Georg käisid nüüd ka ühel reisil, see oli seal siis ka nagu suvega hüvastijätmise reis. Ja nii võib öelda küll, sest ilmad olid just sellised, et, et täitsa suvetunne oli peal kogu aeg 25 28 kraadi oli sooja, päris palav oli, kogu käisin ma Saksa demokraatlikus vabariigis, külastasin õige mitmeid kõrgkoole ja ka mitmeid loomaaedu, aga miks siis niimoodi minu jutuga kiirustada? Eelmises saates Me lubasime, et Mati Kaal räägib oma Helsingi muljetest ja ma arvan, et kõigepealt kuulame, mis temal Helsingist pajatada. Kui siin Tallinnas need Loomaaia juubelipidustused lõppesid, siis teie, Mati Kaal, Loomaaia direktor, sõitsite kohe siit koos külalistega, kes meie loomaaiaski olid Helsingis, missugune näeb siis välja siis 100 aastane loomaaed? Helsingi loomaaed on omapärane sellepärast, et tema asub saare peal ja see korgia saari või eesti keeles võiks ju kõrgessaare öelda, on siis niisugune paik, kus enam kui 100 aastat tagasi tekkis üks linlaste väljasõidupaik, kuhu ehitati üks restoran ja siis see restoran sai endale nimeks kitse või, või sokurestoran tähendab, sest selle restorani ette tehti pronksist kitse kuju ja kui nüüd see restoran oli juba hästi soodsaks muutnud linnarahvapühapäevased käigud kõrgest saarele, siis siis hakati sinna restorani ümber ühte teist loomapuure tegema ja niiviisi kujuneski kõrgessaarest loomaaed. Ja 100 aastat tagasi oli siis selle loomaaia osa avamine ja, ja see on praegust ka sealse restoran ja toimib siis loomaaia sisesele toitus kohana. Ja loomaaeda saab minna laevaga kahest paigast Helsingis üle teise saare üle mustikamaa on võimalik sinna sõita ka autoga ja ja nii nagu kõik unistavad suuremast territooriumist praegusaegsetes loomaaedades, nii ka Helsingi kolleegid loodavad seda mustikamaad, mis on kaks korda nii suur, kui kõrgessaar liita enda külge ja selleks, et see võiks mõeldav olla, on neil vaja näidata, mis laadi asju nad nüüd siis teha tahavad ja selle tõttu nad on viimase aasta jooksul kõrgessaarest poole praktiliselt ringi ehitanud ja plaanivad siis järgmise poole aasta jooksul ehitada ka teise poole ringi ja loodavad, et siis linnavõimud ja linnasaadikud näevad, missugused on nende taotlused ja ja kuidas see kaasaegne loomaaed siis hakkab välja nägema ka siis, kui nad, selle mustikad, vabad, ja me siin hoiame kõik pöialt, et nad ikka selle mustika ma endale saaksite, siis oleks loomad juba kahe saare peal kõrgessaares ja mustikamaal. Ja on see muidugi soome lasteriks mõnus paik puhkamiseks ja on küll ja juba see niisugune romantiline käik sinna laevaga, see on väga vahvad ja loodus on poole loomaaeda seal valmis ehitanud need graniidi kaljud, mille peale on kogu see asi rajatud, näevad palju paremad välja kui kunstlikud, betoonist tehtud asjad, nii et selles suhtes on loodus neile appi tulnud, ainuke, mida nad kurdavad, et see saar on pisike, Helsingis on väga palju huvitavaid loomi, näiteks no võib-olla kõige enam väärib äramärkimist nende tegevus irvist ehk lumeleopardi tega, kelle rahvusvahelist suguregistrit nad peavad ja keda seal on väga palju, kes väga hästi seal paljunevad. Ja siis näiteks niisugune huvitav loom nagu lumekits kes on ikka täitsa vapustavalt omapärane elukas, kes on võimeline ronima kitsaid kaljukarniisi pidi ja samal ajal välimuselt väga kohmakas, nii nagu oleks mitu mõõtu suurem pahupidi kasukas seljas neil. Ja need on loomad, kes võib-olla ainult paaris kolmes kollektsioonis maailmas paljunevad ja sellepärast Helsingis väga edukalt ja ja siis näiteks veel happega, kuid väga ilusat lapimaalt pärit kullid. Vaat siis niisugune huvitav loom nagu ahv kelle niisugust Skandinaavias taastamise programmi jällegi Helsingi loomaaed veab. Ja üldse Helsingi looma töötab väga palju selle printsiibiga just loodusele tagasi, seal on küll palju huvitavat vaadata, aga mitte väga palju maailma erinevatest paigust loomi. Praktiliselt ainukene niisugune Zoë töötav siseekspositsiooniga maja on maja, kus Peetakse väikesi laiali nalisi ahve. Jällegi loomad, kes looduslikus kodus on hävimas ja kelle, kelle päästmine tõenäoliselt ilma loomadeta välja ei tule. Aga muidu on ülejäänud, on, on suuresti niisugune seltskond, kes kannatab selle loodusliku elu välja vähemalt soojustatud niisukese putkaga, ütleme näiteks väike panda on üks niisugune himalajast pärit loom, selle suure panda sugulane küll mingil määral, aga üldse mitte nii sarnane, kui võiks arvata seal rohkem pesukaru sugulane ja rohkem pesukaru sarnane. Aga ma ikkagi väike panda, tema suudab Soome kliima üle elada kergelt soojendatava putkaga ja ülejäänud loodus on talle vastuvõetav, kuigi ta on pärit kaugelt lõunast, aga mägedest. Kollektsioon on väga hea, kuigi pisikene ilma suuremõõduliste eksootideta, mida on võimalik siis hakata juurde tooma, kui mustikamaa peaks õnnestuma, et saada ja see uus ehitatav ekspositsioon on praegust mõeldud just zoogeograafiliselt ülesehitusega, nii et see tänavu ilmselt jõuluks valmiv osa on siis nagu Euro-Aasia eriti just Tiibeti ümbruse peale rõhku pannes. Ja see, mida siis tuleval talvel alustatakse, järgmine aasta valmis tehakse, on siis Ameerika kollektsioon. Kas lapsed seal kooliajal käivad ka näiteks oma loodustundide ajal? Ja no see on maailmas väga levinud nähtus ja, ja nendel täpselt samamoodi ka registreeritakse, pannakse aeg kinni ja tullakse ja tehakse tunnid seal, see on parim võimalus Soloogias neid asju selgeks saada ja selles suhtes tehakse Helsingis ka väga palju tööd. Selle aasta jooksul on valmis ehitatud uued Lektooriumi ruumid, kus praegust oli nende ajalugu käsitlev näitus, aga mis edaspidi hakkab toimima just kooliõpilaste ja, ja mitte ainult kooliõpilaste, vaid ka ka õpetajate ja muude loodusega tegelevate inimeste täienduskoolituseks üks tund, loomade seltsis või loode siis on tunduvalt kasulikum kui 10 tundi seal pajate pilte. Ja seda muidugi asi on ikka niiviisi, et see on ju vana tõde, et, et ükskord näha on, on sama, mis 10 kord kuulata ja ja ükskord teha on seesama, mis 10 korda näha. Jah, see muidugi haiget ükskord näha on palju parem kui 10 korda kuulata ühte jutud. Nojah, ja siin Mati Kaal rääkis Helsingi loomaaia valminud Lektooriumist, kus hakatakse õpilastele ja õpetajatele loodusalast koolitust andma. Meie loomaaed on ka püüdnud õige mitmed aastad samasugust tööd teha. Oleme püüdnud kõikvõimalike asutustega koostööd arendada, et saaks ka meile elektooriumi rajada, kus tõesti korralikult ilusas saalis õpperuumides võiks siis kaasaegsel tasemel natuke seda looduspropagandat ka teha vaid lihtsalt aidata õpetajatel tunde läbi viia. Niinimetatud soo, kooli või loomaaia koolitee on meil mõttes mõlkunud juba vähemalt kuus-seitse aastat, kui mitte kauemgi. Lapsed, kes meil loomaaias on käinud loenguid kuulamas, need teavad, millistes tingimustes need loengud toimuvad. Loomaaiatöötajatest see kahjuks tõesti ei olene, et need ruumid olemas oleksid. Aga ma usun, et nüüd, kui kooliaasta peale hakanud ikka on neid lapsi, kes tahavad tulla oma loodusla tundi pidama loomaaeda on see ikka võimalik ju. No ta ikka on võimalik jah. Kasutades neid meie kitsaid olusid, on võimalik saalis teha diapositiivide ka või ka videoprogrammidega loenguid ja platsi peal siis ka elusaid loomi lisaks juurde vaadata. Aga muidugi selleks, et loengule tulla ekskursioonile tulla, peab ette teatama. See etteteatamise telefon on viis, üheksa, üheksa kaheksa viis viis seda me oleme vist juba korduvalt siili saates maha hõiganud, aga ega küll küllale liigad. Nii et kellel on siis soovi oma loodusla tund loomaaias läbi viia, helistage siis telefonil. Viis üheksa, üheksa, kaheksa, viis, viis. Nii lapsed möödunud saates rääkisime me sellest, et meil on teile öelda midagi põnevat loomaaia ajaloost. Ja nüüd ma siis olengi külas. Arno Pihlak kulg, kes on ameti poolest, näe, mees ja tal on teile midagi põnevat jutustada. Tuleks alati sellest 1937. aasta sügisel minu tädile Meeta pihlakule, kelle abikaasa oli Harjumaa maha arst, tema sõbratar Elinor Frozen kes oli viibinud suvel Ameerikas kusagil Kesk-Ameerikas ujulise Brasiilias, ma täpselt ei mäleta, kõige olulisem on see, et meeto pihlakule toodi sealt siis küla kostina kaks pisikest krokodillipoega suures traatvõrega kastis. No need krokodillid siis esialgu elasid siis minu tädi pool, tädi oli väga suur kaktuse sõber, tal oli omal ajal üks suurimaid kaktusekollektsiooni Eestis. Kuna sellised tähtsad külalised saabusid, siis need kaktused tõsteti väiksest tubasest triiphoonest välja ja tehti sinna sisse, niisugune väikene terrarium nende krokodillipoegade jaoks. Seal oli siis tehtud väikene niisugune vee lõigukene sooja vett ja sealt käis soojendus kah läbi, et temperatuur oleks kogu aeg umbes 25 26 kraadi ja seal siis need krokodillipojad. Kui siit põhiliselt. Aga et neil oleks suuremat liikumist ka, siis võeti nüüd ikka üks kord päevas keset kastist välja ja siis jalutasid nad mööda vaipa ringi, nad olid sõbralikud, sõbralikud ja päikese käes, keskpäeval siis tatsas soojendasid, silmad pandi kinni ja mõnuneti naha, kui siis perega naine neid kutsus, sistantii nagu kassipojad, käisid tal järel ühest toast teise. Kõige põnevam oli siis nende krokodillipoegade söötmine. Selleks lasti siis vanni sooja vett. Krokodillipojad pandi vanni, seal nad siis ujusid tasapisi, aga kui siis sinnasamasse vanni lasti elus kalu, väikesi siis paugupealt nad muutusid nagu välk olid nendel kaladel järel ujumine seal vees toimus niivõrd kiirelt ja niivõrd energiliselt, et vesivannis lainetas, muidu ta oli, põrand märg ja aga nii kui söönud, siis nad tulid jälle täiesti rahulikult. Teid võeti rahulikult sealt vannist välja kuivatati ära ja siis pandi jälle nende teraariumisse, kus nad siis mõnulesid päikse käes soojenedes. Krokodillipojad olid hästi toidetud ja kasvasid selle tõttu kah päris suureks. Kulitoodida tulid umbes 25 sentimeetrit pikad aga nad sirgusid juba varsti olid poolemeetrised, no ja korteris pidada muidugi ta enam ei olnud võimalik, siis parajasti just hakati organiseerima Tallinnas loomaaeda ja kui ma ei eksi, see oli vist kas 38. aasta sügisel Need krokodillipojad, siis anti üle Tallinna loomaajale, nad olid ühes triiphoones, kuhu nende jaoks oli tehtud siis väikene betoonbassein triiphoone lõpus ja kas triiphoone mitte ei asunud, kus praegu noortepark, kas selle kõrval siis oli see triiphoone või olidki juba Lasnamäe all, sellel territooriumil? Mitte ei tule meelde, no seal need krokodillid elasid kah päris ilusasti, kasvasid jõudsalt ja olid muutunud agressiivsemaks, räägiti, et üks nende hooldajatest, kes oli ettevaatamatult ütelda, nendega suhelnud, seal oli ta üks krokodill, siis tuti juukseid peast võtmes. Noh, aga minu tädinad tundsid alati ära. Ma paaril korral olin tädiga, seal tähendab krokodillide külas siis kui ta sinna basseini äärde tuli ja neid kutsus, siis nad olid paugupealt unisus oli kadunud ja olid kohe vees ja ninad basseini ääre peal. Siis lubasid saga ilusasti kratsida, küll kukla pealt, küll lõua alt ja häälitsesid sealjuures ise u-konna moodi natukene. Nojah, aga kahjuks nende krokodillide elu oli väga lühike, neid külm võttis ära, kuidas tegelikult juhtus, vist oli see just sel külmal 39. aasta kevadtalvel ja vot selles triiphoones, kus nad asusid, see küttesüsteem sai kannatada. Tähendab, kas seal torutaksid olekski igatahes soe vesi enam ei tulnud, sissetemperatuur Trip hoones järsult langes ja räägiti, et seal basseinid olevat jää Cervenegi peal olnud muidugi krokodillid selle tõttu siis surid seda külma surma. Kahju küll, muidu oleks Nad ei olnud tol ajal meie loomaaia jaoks võrdlemisi ilusaks huvitavaks eksponaadid. Siis tulid ka kõik need rasked aastad, need sõja-aastad ja ka loomaaia elanikkond sai kannatada selle sõja tõttu. Tore, et nüüd on jälle loomaaias krokodillid ja, ja tore on meenutada, et ühed esimesed elanikud olid ka seal loomaaias, Sist, krokodillid. Jah, nad peaaegu vist üheaegselt või natuke hiljem, kui see ilves ilmusid siin igatahes nad olid ühed esimesed, ma arvan, et ikka inimesed paned, peaksite mäletama. Ja nüüd ongi meil siis palve meie kuulajatele, lapsed küsige oma koduste käest, et võib-olla neist mõned mäletavad veel neid kaugeid loomaaia alguse aastaid ja eks siis oleks tore, kui meile ka kirjutate. Eks ajalugu ole üldse põnev ja loomaaias, praegu seatakse kukku raamatut Loomaaiaajaloost ja meie töötajad on kõik väga-väga tänulikud iga huvitava fakti ja uudise eest, mis siis loomaaiaelu seal olnud loomaaia algusest alates, aga no ma usun, et teil on seoses loomadega lapsepõlvest peale nende krokodillide ka veel midagi meenutada. No ja no kui oma aedadest rääkida, siis mul 37. aastal oli võimalus koos isaga olla Saksamaal ja siis sai seal külastatud nii Berliini loomaaeda ja Berliini teraariumit kui ka Hamburgis haagenbeki loomaaeda, Berliini loomaaed, see oli esimene selline suur ja korralik loomaaed, kuhu ma sattunud, see jättis väga sügava mulje. Kõigepealt huvitav oli, see loomad olid ju seal, mitte nii, nagu meil olime harjunud nägema, eks ole, siis tsirkus loomaaeda või rändloomaaedades, nad olid puurides seal suuremad loomad olid lahtiselt niisugustel aladel siis kraaviga eraldatud ja siis neid sai seal näha peaaegu nii nagu vabaduses elevantidel oli suur ala, seal oli veel huvitav see, et suured naelad olid betooni sisse valatud, nii et nad ei saaks sinna kraavi äärde tulla täiesti ja sinna sisse kukkuda, siis oli ahvide jaoks suur nisu kalju tehtud, seal nad siis selle kalju peal istusid ja kaklesid omavahel ja kisasid ja rahvas loopisid neile banaane sinna. Kaljukitsed olid samuti sellistel kaljudel lõvide jaoks ja tiigrite jooksul tehtud kahti sugused koopataolised asjad seal sõjakahtsada alad, seal oli väga palju huvitavat vaadata. Hamburgis ja vot seal oli tehtud papagoid alli terve pikk tee, mis viis läbi loomaaia. Võib-olla seal Berliini loomaaias, mille üle 50 aasta möödunud sellest et praegu on raskelt meelde tuletada, oli siis Berliinis või oli ses Hamburgis. Aga see oli huvitav, tervivad seal alleel, seal olid siis pingid ja ikka ühel pool ja teised riikide vahel olid siis õrrelt, vaata kui teie jaoks suured papagoid seals rohelised ja küll olid sinised haarad ja igasuguseid ei tuli seal põhiliselt suured papagoid kakatud. Mõned nendest siis oskasid rääkida ka, aga viisakalt nad igatahes rääkinud millegipärast nähtavasti poisid olid neid õpetanud jäetud. Nuia aga veel oli üks huvitav niisugune atraktsioon, seal oli võimalik lasta ennast fotografeerida lõvipoegadega, šveiki nisugune ümmargune Puur, fotograaf oma aparaadiga, siis oli üks väikene diivan seal niisugune, nagu veel aiadiivan selline puust sussi ta lapsemata istuma siis lõvipojal võeti siis kraesid pidi kinni, nad oldi unised seal ja ei pööranud millelegi tähelepanu, pandi siis lapsele sinna sülle, võis kõrvale või siis fotografeeritud neid seisin, vaatasime siis seda asja, no ja siis üks väikene tüdrukuke, see siis ikka kah tahtis ta õliga fotografeerida. Ma vaatasin, tuli nii ilusti riides, Polangidega kleit oli valge, kleit oli suure roosa nisuse Leifiga seal ja mammad ja papad Kaavega võiksid viisakad sealjuures fotografeerimine nagu praegu mäletad, maksis kaks mark, maksta sellele siis ära tütarlaps läks siis sind naistus diivani pealast, lõvipoeg, nisugune laaga uimase näoga tõsteti siis talle sinna kõrvale ka diivani veel panni siis nii et ta oli siis ilusasti ülal keha ja siis käppadega, oli tal siis süles. See siis haigutas nii armsasti ja siis oma roosa keelega tõmbas siis ta siit kohe ilusasti lõua alt kolige sinna kõrvani välja üle. Nähtavasti niukene mõtles, et ta nüüd hakkab sööma. Pilt tuli, arvatavasti tore, just sellest saab, on momendiga siis fotografeeritud. Teiega lõviga pildile jäid? Ei, mina ei fotogrošeerinud. Liiga kallis oli meie jaoks lihtsalt, järelikult pidid need olema nii tohutult ilusad ja eredad elamused, nii kauaks meelde jäänud. Kindlasti ja nojah, ja siis väga huvitav oli sperlini suu juures teraarium, mitmel korrusel olid siis madude osakond ja siis olid veel seal igasugused kilpkonnad ja sisalikud ja no muidugi suur bassein, krokodillid, troopiline taimestik ja seal võis olla üks kümmekond või isegi rohkem krokodille ja üle selle siis viis, üks seis on bambusest tehtud purre sealt või siis vaadata. Aga muu oli siis tehtud niiviisi see ala tehtud, kõik klaasseintega olid eraldatud laiast õige laiastisust, koridorist koridoris ise hämar, aga ruumid, kus siis loomad olid need väga hästi valgustatud madude jooksots, puud pandud sealsest trippasid seal puuokstel või lihtsalt liiva peal omaette korruseli kalade jaoks väga ilusad kral kalad, koralliriffide elanikud, värviküllased, hiidsisalikud Galapagose saartelt ja Jaaval ja päris suurtes sisustusteraariumitest, nii et jättis väga niisuguse huvitava mulje. Need klaasid olid niivõrd puhtad tiivalt läbipaistva, sest tõesti oli nii, nagu oleks madu sul sealsamas kõrval, kui ma ei eksi, vist just töötatud sõjategevuse ajal. Suuremad lahingud olid siis Berliini tsoon alal seal toimunud 45. aasta kevadel siis olevatelt terrarium ja see hoone akvaariumi hoone hävinud, nagu suurem osa Berliin soos. No nüüd on jälle Berliinis ilus, ilus, suur loomaaed. Jah, nii nagu praegu on Berliin kaks, nii on ka nüüd loomaaedu Berliinis kaks tükki, see loomaaed, millest me kuulsime neid elavaid mälestusi, see jääb Lääne-Berliini alale, tan ilusti taastatud, üles ehitatud, kahjuks mina pole seal oma jalaga käia saanud, aga ma olen näinud pilte ja brošüüre sellest loomaaiast ja peab ütlema, et ta on ka üks juhtivaid loomaaedu praegu Euroopas. Aga Ida-Berliinis on samuti nii nagu ise nad nimetavad tiirpark Berliin ja see on samuti väga põnev ja väga ilusti ja kiiresti sealjuures ehitatud loomad ja seal mul õnnestus nüüd tõesti mõned päevad tagasi olla. Esimene mulje, mis ma võiksin öelda, on see, et ma käisin seal viis tundi ringi ja selle viie tunni jooksul ma jõudsin käia läbi umbes pool loomaaeda, võib olla ühe kolmandiku ainult ja ma vaadanud sugugi väga pikalt ühegi puuri juures, no natuke pilte tegin, aga põhiliselt ma käisin kaunis kiire sammuga. Ja nüüd kujutage ette, kui suur see loomaaed pidi olema, aga ma olen seal natuke varem ka juba käinud, sellepärast ma siis otsustasin mõnda kohta natuke põhjalikumalt vaadata. Ja mis mulle eriti meeldis, oli krokodilli maja, see oli uus krokodillimaja ja seal ma tõesti veetsin selle reisi võib-olla kõige ilusamad tunnid. Kaks suurt kasvuhoonet oli siis kokku ehitatud ja seal ma tõesti ei lugenud neid kokku üle paarikümne oli neid tõesti ja siis nende kohal mööda sildu sai liikuda ja kõik see oli kujundatud väga uhkelt troopiliste taimedega ja seal ümberringi lendasid ringi mitmesugused troopikalinnud, kaasa arvatud ka kolibrid ja kasvasid, õitsesid, troopilised, taimed ka palavus oli selline nagu troopikas tõesti oli tunne, nagu oleksid kusagil troopilises metsas ja ainult need metalläärevõred, mis olid maalitud bambuse moodi välja nägevaks. Need siis reetsid seda, et sa ei ole metsas, vaid oled siis selles krokodillimajas. Minu jaoks oli muidugi suur elamus kangese kaavial, keda ma oma elus esimest korda elusana nägin. Se pikaninaline krokodill, kes elab Indias kanges jões, siis nägin ma ka isaseid koonkrokodill. No miks ma just rõhutan, isaseid sellepärast et meie loomaaias on kolm emaste con krokodilli, kes ootavad kannatamatult endale kaasat juba õige mitu aastat ja meil ei ole õnnestunud kusagilt seda hankida. Siis oli seal konni basseini serval peesitamas. No tõesti, sadusel paks kilpkonna kist oli basseini serva peal ja noh, see kõik see toredus jättis lauset vapustava mulje. Mul õnnestus terve filmidest sellest krokodillimajast teha. Seal tõesti mõned pildid jätavad sellise mulje, nagu oleks ma mitte loomaaias neid pilte teinud, vaid vaid pildi järgi võiks arvata, nagu oleks krokodill kusagil jõerannas liiva peal peesitamast. Teine selline väga põnev maja oli Alfred preemi kuulsal saksa loodusuurija nime kandev maja, preem Hous. Ja seal on siis sees suur kari aasia lõvist. Need on väga haruldased loomad maailmas, neid on alles jäänud, mõned sajad isendid ainult vabas looduses ja Berliini loomas paljunevad nad imetlusväärselt hästi. Ja seal siis siseruumides on neile tehtud suured kunst, kaljud ja koopad ja suur bassein, kus nad ujuda saavad. Rääkida on seal tõesti palju ja ma ei käinud mitte ainult Berliini loomaaias. Käisin veel ka Rostocki Feriini ja köstrovi väiksemates loomaaedades ja lisaks nendele loomaaia muljetele võiksime rääkida ka natuke sellest, kuidas üldse saksa lapsed bioloogiat, loodusteadusi õppivad, selle asjaga ma kattusin ka ennast kurssi viia. No ja nüüd ongi aeg sealmaal juba, et me peame varsti ütlema nägemiseni kuulmiseni järgmises saates, aga. Enne veel meenutame lastele, et sellel laupäeval ja pühapäeval kutsub rahvarinne kõiki hea tahtega eestimaalasi rahvarindepoliitilistele talgutele ja ma usun, et kõik meid kuulavad siili sõbrad muudu loodusesõbrad on samuti hea tahtega eestimaalased ja Ma usun, et me kohtume kõik rahvarindetalgutel. Nii et jõudu teile siis kas olete majandi põllul või oma aias, et see päev oleks igati meelde jäänud. Aga meie kohtume teiega jälle kahe nädala pärast ja seni ootame kannatamatult teie kirju küsimuste, ettepanekute ja kõige muuga. Mida te heaks arvate meile kirjutada? Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
