Sarja eelmises osas külastasime uhket merekindlusesse  rajatud muuseumi ja sattusime keerulise raja lõiku. Siimul lõi praegu silma särama. Aga lihtsalt võtab kuidagi närviliseks, see. Seejärel eksisime aga uhked koske, otsides kinnisele territooriumile,  misjärel neid politsei eskordiga tsivilisatsiooni toimetati. Kõigi katsumuste järel sattusime sööma põnevasse  lambarestorani ja ronisime mahajäetud linnaga. Tutvu. Oleme Kaikoi linnas ja see tähendab siis kivilinn. Siin elati juba alates 14.-st sajandist,  seda on lisaks siis sellele inimeste kadumisele veel räsinud  ka üks maavärin umbes 10 aastat tagasi. Veeti uskus su? Peale ühe vana kirikuga tutvumist sattusime kokku aktiivse  inglise keelt rääkiva kivikaupmehega, kes peale kiiret  müügitööd meid ühe vana majaga tutvuma kutsus. Vana. Kohta. Avases. Lik. Vaata morfan. Välja. Bussi ja too põldu. Siin on siis selline puit. Detail on pingesse aetud ja kui tõmbad ukse kinni See lukustab ära ja nüüd, kui avada tahad vajuta nuppu. Ja uks tuleb lahti. Geniaalne ja. 15.. Sajandil. Hers leping. Aasta 1000 kirsistro. Pir. T? Ja. Kui vanale majale sai tiir peale tehtud,  suundusime tagasi autode poole. Selleks leidsime aga sutsu suurema piletiputkasse viiva tee. Osta tõesti? Ei sa. Iga enda lugupidava turistiobjekti juures on  ka siin 101000 mingit nänni müüjat. Mingi tädi teeb. Üle õla, mingit leiba saab seal panna ahju  ja ahjust välja võtta. Ja saab välismaasju osta läikivaid hõbedast kullast,  kurat, millest veel tundmatute asjade. Lõpppalav on siin. Aga muidu tore koht. Lisaks nännile käis pääsla turul suur leivategu müüdi  vettinud postkaarte ja kauni kujulisi ehteid. Sna. Maksa kaks, kaks 50 eurosed toetan siis kohaliku küla elu siin,  et tegelikult väga ilus koht ja mulle küll meeldis. Otsa. Kilinate kulinate ostmise järel sättisime end taas teele  ning suundusime sisemaalt mereäärsetele imeilusatele. Soo, s ja mass ja ma. Terve päeva oli temperatuur püsinud 40 kraadi juures  ning see kurnas kehast viimasegi jõu. Palusime navil end järgmisesse privaatsesse laagripunkti  juhatada ning see suunas meid umbes tunni pikkusele mägiteele. Ja kui me lõpuks kohale jõudsime, leidsime eest küll imetabase,  et paksult erilastega vürtsitatud laagrikoha vette. Sealt aga paraku ei pääsenud. Lained olid suured ja kivid teravad. Aga kurja küll oli ilus. Isa. Järgmisel hommikul ärkasime koos erilastega,  pakkisime laagri kokku ja võtsime suuna järgmise hüljatud  iidse linna poole. Ühel hetkel jõudsime aga mingisse meeletusse  põllumajanduslikku piirkonda ning kõiki orge  ja laugemaid mäenõlvi hakkasid katma valgelt helkivad kasvuhooned. Ja selle kõige vahel pidi end peitma meie järgmine huvipunkt. Järjekordselt on täna väga-väga palav, toppisime mütsid pähe  sellepärast et muidu võib vist kehvasti lõppeda. Et eile me kõrbesime natukene ära ka, tegime väikes,  mis. Rannalebopäeva. Kõik rannas, aga nüüd me oleme natukene ära panen. Täna on juba tegelikult parem. Aga nüüd meil on niigi iidne linn siin kaljude sees. Lähme vaatame, kas peame selle kuumusele vastu. Külm jook ja. Ja lähme turnime sinna mägedesse. Oleme antiikses Müürse linnas, mis on üks vana roomaaegne  linn selle müüride Ajamääramine on dateeritud kuskil 500 aastat enne Kristust. Ametlikud andmed on kuskil 100 aastat enne Kristust  ja linn oli tegelikult täiesti aktiivselt kasutuses kuni  esimese maailmasõjani. Kuniks siis taaskordse populatsiooni siis vahetus tehti  ja ja väga palju ortodoksi kirikuinimesi saadeti Türgist  välja ja ja moslemeid omakorda Kreekast. Selle koha üks võib-olla kõige siis. Huvitavam tegelane on püha Nikolas, keda siin piirkonnas  väga austati. Väidetavalt siis tema sellisest nagu heast südamest  ja ja tore toredast olekust ja väga teistele anda tahtvast. Meelest sai alguse tegelikult jõuluvana kultuur et arvatakse,  et see on siit kandist pärit ja temast alanud. Oma suureks pettumus, eks tuleb tõdeda, et nendesse salapärastesse,  käikudesse ja ruumidesse me ei pääsenudki  ning kogu linn oli suures osas vaid vaatamiseks. Itaalia ümbruses on neid kasvuhooneid nii. Valge, nagu oleks lumi maas, kui kuskilt mäeotsast vaatad,  hirmus palju. Aga mis on päris arusaamatu on see, et kui noh,  tomateid kasvatavad seal, aga need tomati taimed on visatud  vanad taimed on visatud jõeorgu koos võrkude  ja nööride ja kõigega, et noh, minu silma järg on,  see ootab and, millal suur vesi tuleks ja  selle merre viiks. Et see on värvis jõhker, kui see asi nii on,  noh, tõenäoliselt ta nii ongi, et ma ei usu,  et keegi seda sealt ära korjab või põlema paneb  või ma ei tea. Mis? Ütles. Nüüd siin mööda Vahemere äärt sõites jääb vägisi mulje,  et Türgis võid jääda lihtsalt sobivasse kohta seisma,  mis endale hästi meeldib, lööd oma laagri lahti  või paned telgi ja, ja oled siin nii kaua kui jaksab  või kui tahad, et, et sellist eramaa sildistamist  või mingisuguseid piiratud alasid, noh loomulikult on siin  hotellide ümber, aga siin on sadu ja sadu kilomeetrit  lihtsalt tavalist rannajoont, kuhu ma ei tea nagu käsipiduri  peale oledki kohal. Ja. Itaalia on tuhandete eestlastele tuttav rannapuhkuse linn  Tauruse mägede jalamil asuvas linnas ning  selle ümber elab umbkaudu 2,5 miljonit inimest  ning see teeb Ataaliast ühe suurima Vahemere äärse Türgile  kuuluva linna. Linn ise ning selle pakutavate rannamõnud meile suurt huvi  ei pakkunud. Küll aga leidus linna idapoolses küljes üks ennenägematu  linnakosk koos kõige juurde kuuluvaga. Melion elion. Iseneist sobib see. Kalamehi on eluaeg minu arust natukene imelikuks peetud,  et et käivad igast hulludes kohtades kala püüdmas,  aga siin me leidsime veel hullemad, ma arvan,  kui, kui hullud kalamehed, et nad on läinud ikkagi väga  kõrge kose alla, ennast salgavalt oma saatust püüdma ja,  ja seda me kahjuks ei näe, kas nad seal midagi saavad  või ei saa, aga, aga mehed on tõmmanud selga omale  kummiülikonnad selleks, et natuke ose pääseda  ja kõrval sama vend on ujukatega ja laseb samasugust kalapüüki,  nii et eks nad seal omavahel võistlevad ja õhtuks selgitavad parim. Et lõppe Tere. Ja lisaks sellele Kosele ja nendele kalameestele  selle all käib siit üle iga 45 sekundi taga  ka üks lennuk, mis inimesi Türki juurde toob. Ja. Kadesta. Preemia kaks kodust. Ei proua lon ka. See on Vastus. Soo. Sot wi hk. Sotwi st wi. Sot wi ast st wi, st wi ti. Soft fi twi. Soo. Tee. Järgmisel hommikul leidsime end taas mägedes  ning meie ümber käis vilgas tes. Tere hommikust, ärkasime täna hommikul hoopis väikestes kämpamajades. Eile, kui Antalia juurest ära sõitsime mägedesse ööbimise mõtetega,  siis hakkas ühel hetkel tunduma, et tegelikult võiks võtta  ühe sellise vähe teistsuguse majutuse, kus natukene pesta saab,  sest eile näiteks oli terve päev kole kaheksa kraadi palavust,  õigemini kuumust võiks lausa öelda ja, ja see jättis kehale  ja vaimule oma jälje, nii et väike pesemisega majutus teeb  kindlasti järgnevate päevade olemise palju mõnusamaks. Tutusasutuse valikusse kuulusid ka mõned basseinid,  millest enamus, tõsi küll, nägid välja pigem kalakasvatus tiikidena. Siin bassein on ka ilusti olemas, aga basseinivesi ei kutsu väga. Aga siis mõtlesin, et lähen siia mägijõkke,  kus teised käivad. Nii-öelda. Paadiga sõitmas. Väga külm oli, nagu oleks harrastanud praegu talisuplust,  aga hästi mõnus, väljas on juba nii palav  ja siis, kui sa seal külma sees ära käid,  siis oli moodi. Nii mõnus. No no. Muus osas oli piirkond aga igavesti lumma taamalt paistvatele,  suurtele mägedele ja kanionitele. Lisaks voolas meie kõrvalt läbi ka kaunis kärestikuline jõgi. Siin oli üks äärmiselt populaarne raftingu jõgi ja,  ja kui me siia sõitsime, siis tulid meil bordide kaupa vastu  suuri busse ja turistibusse ja mõtlesime,  et kuskohast nad kõik tulevad. Ja kui kohale jõuda Võtsime saigi selgeks, et siin see koht ongi,  kus sellises meeletus konveieri formaadis neid turiste  teenindatakse ju neid sealt Antalias ja teistest  kurdlinnades siis bussidega tuuakse hommikul siia rahtitatakse,  tehakse neile mingisugust ohvroud sõitu siin  ja igasugust muud meelelahutust ja õhtul topitakse kõik  jälle tagasi ja viiakse ära. Ja seetõttu olidki tõenäoliselt need majakesed valmis  ja kui me kohale jõudsime, siis olid need kõik koristamata,  aga kibekiirelt tehti nad korda ja saime  siis kokkuleppele 17 euri nägu. See andis meile ühe sellise konditsioneeriga  ja ja vooditega väikese pangaloh, kus oli iseenesest tore magada,  kuni kella nelja 20-ni, mil käivitus maja taga olev kukk. Selle peale käivitas maja taga olev koer  ja seejärel kõik pardid ja haned ja kõik muud elukad,  kes siin elavad. Aga muus osas oli ikkagi väga tore ööbimine. Tee. Ja tegelikult mõjub moraalile jube hästi see ka,  kui vahepeal saab oma riided ära pesta. Ja. Ja nagu Türgile kombeks, oli ka selle jõe ääres vabu  laagerdamise kohti hulgaliselt. Vali vaid sobiv koht ja tõmba käsipidur peale. Näe, näe. Ja. Tee viis aga mägedesse ühte uhket kanjonit vaatama. No et keegi Ta ja. Läksime uhked kanjonit vaatama ma nime peast ei tea,  aga aga teid on, sinna läheb igatpidi keerulisemaid  ja vähem keerulisemad ja. Tundub, et me sõitsime valele poole, nüüd ots ringi  ja 20 kii tagasi. Aga siin mägedes minul meeldib ülesand sõita,  sellepärast et alla minnes kipuvad pidurid otsa saama  ja et pidurid otsa ei saaks, siis tuleb jälle  nii aeglaselt minna, et. Ja. Tagasitee viis üle kanjonit ületava uhke,  22 meetri pikkuse ja 2,7 meetri laiuse antiikse kivisilla. 1997. aastal restaureeritud silla kõrguseks on umbes 35 meetrit. Ja nagu seesuguse uhke ja kõrge silla puhul ikka,  olid ka sealsed vaated lumma. O. Seesama sild on ka antud jõelõigus, ainus,  mida mööda vastas kaldal asuvate rahvingu,  siibrifariit ja muid seiklusi pakkuvate firmade juurde  kohale jõuda. See aga tähendab seda, et sellest kitsas sillast käib  igapäevaselt ülemeeletu liiklus. Turiste veetakse maasturite ja lahti lõigatud mikrobussidega  erinevatele seiklustele ja tagasi. Tümps põhjas ja näpud püsti. Aa. Aga et see värvikirev ja kriiskav kamp meiega sama kanjoni  poole liikus, tuli veidi üllatusena. Ja. Masklatisi aga. Meid on siin natukene rohkem kui kaheksa. Niisugune väga ilus piirkond on siin. Jah. Väga ilus, aga väga palju inimesi ka, et ei oleks osanud oodata. Me oleme sattunud turistilõksu. Üritame siis lõksust võtta leebe väljamineku. Ja igal pool on väga palju veepudeleid. Kus vähegi kõrvale vaatad, see on veepudeleid täis,  maha loobitud. PõuaIrmijad. Ka vaskanase Grupaani. Veetakse nagu seakarja davaidavai olete vaadanud,  hakkame minema. Hakkame minema, meie auto, number seitse,  tulge nüüd. Ruttu, ruttu. Ruttu. Aitab küll. Jõudsid siia alles viis minutit, viis minutit autode juurde. Tasi ehk meie keeli Kotka Kanon asub kui kannoni nimelise  rahvuspargi territooriumil kuni 400 meetri kõrguste kaljuseintega. Kanjon sai suurema tuntuse osaliseks alles mõnede aastate eest,  mil nutitelefoni tootja Huawei seda oma reklaamis kasutas. Sellest ajast alates on hakanud vaatamisväärsuse juurde  voorima meeletus koguses rahvast ning sellest on saanud  ka üks pulmafotograafide eelistatumaid võttekohti. Teine s. Matkahuvilised leiavad sealt aga hulga põnevaid  ja erineva raskusastmega matkaradasid ja kauneid telkimiskohti. Kuna ennegi Mingi. Seejärel liikus juba tagasi ranniku äärde mitte  puhkusekuurortite rüppe heita, vaid selleks,  et seal on ainsat teed, mida mööda saab kiirelt ida poole  edasi liikuda. Tule. Teine kuulus Türgi puhkuselinn Lania asub Ataalias 133  kilomeetri kaugusel idas. 2012. aastal elas linnas ja sellega piirnevatel aladel  umbkaudu 264000 inimest. Vahemere kliima. Looduslikud vaatamisväärsused ja ajalooline pärand teevad  Alainast populaarse turismi piirkonnas. Noh. 1958.-st aastast alguse saanud turismivõidukäik on kujunenud  ka linna peamiseks tööstusharuks. Just täpselt lõuna paiku sattus meie teele üks teeäärne  söögi ja teeäri. Pidasime kinni ja läksime asja uurima. Laik Whit, prad it. Hele ja pane. Üritame selgeks teha, et saaks värsket saia,  aga nad tahavad igale poole panna kas juustu  või kohupiima või mingit seda koriandrit asju,  aga, aga me lõpuks suutsime selgeks teha,  et me tahame ainult saia. Mina ei oleks nii kindel, et nad aru said,  mis me tahame. Sellepärast me võtsime kaks, üks esialgu vaatame välja,  mis saab. Vähem. Noh, ütleme niimoodi, et see ei olnud vist päris see,  mida me tahtsime, aga ma usun, et see maitseb väga hästi. Et õhtuks paneme siia värsket tomatit vahele  ja võib-olla miskit midagi veel, nii et. Söök on söök. Meie otsime tavaliselt palava ilma vastu jahutust,  külmast, õllest või, või veest näiteks mis meie mõistes nagu  väga hästi aitab. Siis kohalik inimene on ammu aru saanud,  et see ei ole õige plaan. Et õige mõte on ikkagi juua sooja teed, mida siin on tehtud  iidsetest aegadest ammu kasutatud. Siis just kuumuse vastu. Seda pakutakse väga. Lahkelt kõikides poodides, tänavaäärsetes,  putkades isegi kaubamajades see tähendab seda,  et kui teed juba pakutakse, siis ta türklane kutsub sind  tuppa ja üritab sinuga kindlasti sõbruneda. Loomulikult selle arvelt kooritasud seitse nahka. Et midagi maha ärida ja, ja nagu tee tee joomine tähendab  niisugust head sõbraliku traditsiooni. Niisugune see tee tuleb, äkki tuleb nii kange,  et ma kukun pikali, kui ma seda joon. Ma tean, et vangis juuakse kanget teed, vaatame,  mis Türgis juuakse. Pakuti suhkrut ka. Mul on tegelikult moosi, ma paneks hea meelega moosi siia  tee sisse, aga siis. Piinlik ka, vaata et see on ikka täitsa hull see valge poiss,  aga nad ise pidid jooma ilma suhkruta. Ma proovin ka. Tee nagu tee Aga? Nagu rikutud inimene, ma olen, ma panen ikkagi suhkrut ka. Tegelikult hakkas kõik sellest pihta, et me tahtsime seda  ilusat kohevat saia, mida siin igal pool söögikohtades pakutakse,  aga no jäi mätta ja ta tõenäoliselt oli ka tigen veidi teistsugune,  aga tädi tegi head saia ja vahepeal läks  selle saia tegemise käigus isu nii palju pealetungivaks,  et ei jäänudki midagi muud üle, kui lasime tal kohapeal  tarbimiseks ka ühe sellise juustuga versiooni teha. Ja see on samasugune sai nagu ta on, lihtsalt juust on vahel ja,  ja hoolimata sellest, et see on kohutavalt tuline,  on see Ikkagi äärmiselt mõnus, et see on mingi selline kitse  juustulaadne toode siin sees. Liigse tervislikkusega see kindlasti nüüd kuhugi  edetabelisse ei ei pääse, aga maitse poolest on see väga  suur pluss, mida kindlasti tasub Türgis proovida. Küsisime, et mis see maksab, ma nüüd ei tea,  kas me maksame viimase eest või veel mingit eest,  aga öeldi 20 liiri, et umbes kaks euri. Tule söö saiaks ennast siin Türgis kui tahes. Ma proovin ka. A. Sarja järgmises osas käime vaatamas kaunist merekindlust  ja vallutame selle reisi kõige kõrgema tipu. Jääme sinna ööbima kõigile. Loodame, et autosmagajad ikkagi elavad selle öö ilusasti üle,  seejärel pakuvad mägiteed hulganisti huvitavad. Vaata iste silma ilu ning lõpuks jõuame välja karjuste juurde,  kes on lahkelt nõus meid endale külla kutsuma  ja postitama.
