Me oleme täna tulnud järvselja ürgmetsakvartalisse  ja vaatame seda metsa täiesti uutmoodi. Kuidas kõlab puude hingamine ja millised helid kostavad  metsa mullast? Kuulge, ma leidsin siit midagi ägedat. Sihuke asi, no ma ei tea, mis see siis on  kes elasid Saaremaal enam kui 400 miljonit aastat tagasi? Ma leidsin elu esimese trilobiidi, see ei ole mingi naljaasi,  seda ei ole igal pool. Me oleme täna tulnud järvselja ürgmetsakvartalisse  ja vaatame seda metsa täiesti uutmoodi. Järvseljal Eesti vanimal metsakaitsealal on pea 100 aastat  olnud keelatud igasugune inimese sekkumine metsa loomulikku  elukäiku mis teeb sellest ideaalse paiga,  metsaalase, teadus ja õppetöö läbiviimiseks. Sel suvel seadsid kaks šveitslast helikunstnik Markus Meder  ja ökofüsioloog Roman Saifel siia üles omapärase vaatluskeskuse. Te just siidete is Iko akustiksopaja. Kuidas teie neid katseid siin teete, et mida te siin teete? Mis te uurite minu enda teadust on eelkõige seotud metsaga  ja metsa kasvuga pool sellest 19 koma kahest hektarist on täna kaardistatud,  kõik need puud on kaardistatud. Ja, ja see, kuidas need puud siis siin kasvavad,  toimetavad see on see, mida meie oma töörühmaga jälgime. Aga siin, kui rääkida nüüd Järvselja ürgmetsast,  siis neid uurimusi on oluliselt rohkem kui see üks puistu  struktuuri uuring, kui me hakkame vaatama need pikaajalised katsetööd,  mis ikkagi noh, on selle ala võlu, et see katseala,  kui selline on olemas siis need ikkagi eelkõige käsitlevad seda,  et missugused on siis üldse taimekoosluse muutused,  millised on alustaimestiku muutused, milline on mullastiku muutused. Aga see, mis meil tänane tehnoloogia või kasvõi  ka see, mida siin tehakse täna, võimaldab,  ikkagi on see, et me vaatame seda nii-öelda igapäeva  liikumist püüame mõista seda, mis mõjutab  siis seda puude igapäevaelu ja, ja see on selline pool,  mille kohta meil on veel palju avastamisi. So have u pild aldis Machiines sel. Hi desest altrusonica custic. Ja teis teise? Järvselja ürgmetsast kogutud andmetest valmis Eesti Rahva  muuseumi jaoks kunstilist teaduslik ruumiinstallatsioon. Silva. Tehnoloogia abil saab igaüks kogeda metsa keerukat  olemust viisil, mis vabas looduses võimalik ei oleks. Ja proovida mõista metsa hoopis uuel moel. Ma olen tulnud Saaremaale, et kohtuda geoloogide  ja paleontoloogidega. Meid, huvitav, kes siin Eesti kõige suurema saare asukohas  sadu miljoneid aastaid tagasi elasid, keda nad sõid,  miks neid enam pole. Aga äkki on nad siiski jätnud endast maha jälgi. Algab osooni ekspeditsioon ürgselt põneva Saaremaa elu otsingul. Siin ongi see kõige kuulsama mürtsatuse ja paugu koht terves Eestis. Samas mitte keegi pole kuulnud ega näinud,  kuidas see päriselt. Just tõsi ta on, kuigi siin võisid meie esivanemad kusagil  Saaremaal olla ja kuulda seda pauku. Aga tõesti, me peame kogu seda paugu asja hindama kivide järgi,  me peame kividest ja sellest pinnasest välja lugema,  et mis siin päriselt toimus. Kas on võimalik öelda, kuidas meteoriit siia jõudis  ja plahvatas, mis suunas ta tuli, kuidas Saaremaa ise välja nägi? Väga hea küsimus. Seda me saame tegelikult siin platsi peal vaadata küll,  et, et määrata, kus suunas meteoriit tuli,  tegelikult me peame vaatama natuke laiemalt. Me peame vaatama, kuidas siin veel ülejäänud kaheksa  meteoriidikraatrit selle kraatri peakraatri suhtes asetsevad  see metioor, kui ta sisenes atmosfääri, ta purunes  väiksemateks tükkideks ja pillutas siia nii-öelda kraatrist  ida ja lõuna suunda. Veel kaheksa kraatrikest. Et selle suuna määramiseks tõesti me, me saamegi öelda,  et kuna, kui kõik on tõenäoliselt näinud seda Venemaal  toimunud meteoorkeha, mis tungis atmosfääri,  et sealt hakkas pudisema väikseid tükikesi,  et kohe, kui see meteoriit atmosfääri väiksemateks tükkideks  pudises väiksemad tükid, neid mõjutab õhk palju rohkem,  nad kukuvad natukene enne peakratrit maha. Ehk tegelikult selle järgi, et vaadates,  kus need teised kraatrid siin asuvad me võimegi öelda,  et suure tõenäosusega tuli lõuna poolt. Võib olla kiirelt rääkides, et kuidas see meteoriit siia sisenes,  et et tegelikult Ta se see plahvatus ei toimunud sellel hetkel,  kui kivim see nii-öelda meteoorkeha nii-öelda põrkas  maapinnaga kokku, tegelikult see kivi tungis maa sisse  ja seal toimus plahvatus ja selle plahvatuse tagajärjel  muidu horisontaalsed lubjakivikihid väänati  siis sellise nurga alla, nagu me siin praegu näeme,  et siin on geoloogile just hea koht, et noh,  kraater on ka äge. Aga siin on just hea koht, kus geoloog saab vaadata siluri  ajastu kivimeid, et need kivid on siin maapõues olnud enne  seda plahvatus laias laastus 420 miljonit aastat. Sellel hetkel, kui Eesti ala asus kusagil lõuna  või noh, siin ekvaatori lähistel, et nendes kivimites on,  on see info kõik siin ilusti olemas, lubjakivi,  see on nüüd siin osaliselt tolomiidistunud,  aga see lubjakivi näitab seda, et et see on väga soojades  vetes madalates ette. Mees tekkinud. Just soojas siluri ajastu meres elanud loomi Saaremaal  otsime kõlab hoomamatult, aga jäljed, mida leida püüame,  on tekkinud umbes 420 kuni 430 miljonit aastat tagasi,  kui Eesti asus oluliselt rohkem lõuna pool kui praegu. Enam-vähem samast ajast, mis kaali meteoriidikraatri  tekkimisel maapõuest välja paindunud kivimürakad pärineb  ka kaugatuma pank sõrme poolsaarel. Siin lausa kubiseb elu jälgedest. Meie ekspeditsiooniga liitub geneetik Erik,  kelle harrastus on kivististe uurimine. Siin paekivi sees on sellised sõrmuse moodi kivistised. Ja sellepärast kutsutakse siinset poekivi sõrmus paasiks. Väga ägedaid mustreid on siin näha. Tegelikult on need kivistised ja viitavad loomadele,  kes siinkandis kunagi elasid. Need on siis meriliiliate lülid, mida me siin näeme,  et need on selle looma siis nagu selle varre läbilõiketükid,  mis on siia laiali paisatud läbi aegade. Meil neid väga tihedalt koos. Miks nad siin olid, on sellel ka mingi põhjus,  miks me neid siit leiame, õigemini. Suure tõenäosusega, kui seda pilti vaadata,  siis nad selle koha peal nüüd ei elanud,  et nad natukene ikkagi pidid kas siin mõnevõrra eemal elama,  võib-olla natukene isegi sügavamas vees,  aga peale nii-öelda oma eluteekonna lõppu siin maal Nad  lihtsalt lainetuse tegevusel lõiguti tükkideks ja,  ja paisati mingisse ühte kohta kokku, et kas see oli nüüd  selline pidev lainetuse tulemus või on selliste üksikute  tormi sündmuste tagajärg, seda on nüüd siin võib-olla raske hinnata,  aga aga jah, et, et nad siin kusagil lähedal elasid  ja nad siia kokku kanti. Meriliiliad on tänapäevaste, siis meritähtede  ja merisiilikute kauged sugulased. Et see on sama perekond ja needsamad meriliiliad on  tänapäeval ka meil täiesti olemas maailma meredes. Nad ei ole kuskile kadunud, lihtsalt see mõõtkava,  et nad ei ole enam niisugused ühe-kahe meetrise,  mis nad siin mõnikord olla võivad, need võisid olla ühe kahe  meetri pikkuse ja et isegi kui siin hoolikalt otsida,  siis ma arvan, et kunagi sellise teravate silmadega inimesed  suudaksid leida. No vähemalt poolemeetriseid, terveid juppe saab ikka siit kätte. Aga samas, kogu organism võis ikkagi kasvada siit ikka pealt  10 meetri pikkuseks ka, et see varjus võis kasvada ikka väga pikaks. Meriliilia, see viitab ikkagi sellele, et ta justkui on taim,  aga tegelikult olid nad loomad keda või mida nemad sõid,  näiteks millist elu nad elasid. Nad olid filtreerijad, ehk siis siin, kui me vaatame seda  nüüd vart, see ongi selle sama, see on siis allo krienus on  selle ladinakeelne nimi, et selle looma siis pea otsas,  siin on, on selline asi nagu nimega pähik. No pähik näitab ka, nagu oleks taim, aga tegelikult on loom  ikkagi seal seal tal oli suu ja selle suu ümber oli tal veel  ka erinevad kombitsad, millega ta oli võimeline  siis filtreerima, toitu, planktonit, mingisuguseid  ränivetikaid kindlasti sõi palju sõigi seda,  mis seal ümbritsevas keskkonnas ringi ujus. See omakorda ütleb meile järelikult ka seda,  et siin pidi olema palju materjali, mida tal süüa oli. Animaatorite abiga saame hea ettekujutuse,  missugune üks ürgne meriliilia merepõhja kinnitununa välja nägi. Astume kaugatuma pangal mõnikümmend meetrit kõrvale,  et mõista, kuidas on organismi de jäljendid kiht kihihaaval  läbi aja jäädvustanud. Iga see kihiplaadike, mis sa siin näed, on olnud võib-olla  mingi selline mingi mingi tsükli osa, et kas sul on vahepeal  olnud madal vesi, siis on tekkinud nii-öelda settepaus  siis on vee veetase jälle tõusnud ja siis on tekkinud jälle  see mingi siin kaheksa senti mingit asja,  eks ju. Ja siis üks hetk sai siia peale veel veel mõni 100  meetrit setteid ja, ja see põhimõtteliselt suruti  siis kõigest sellest mudast suruti vesi välja. Ja kui nad oli piisavalt palju sügavamal,  siis siis küpsetati sellest mudast lubjakivi. Ja nüüd me näemegi siin lubjakivis neid neid merililletükke. Maakera ajaloos liigume nüüd umbes 13 miljonit aastat varasemaks. Jaani rannas Põhja-Saaremaal on merest aja jooksul  paljandunud lade, mille vanuseks hinnatakse 433 miljonit aastat. Praktiliselt igal sammul võib siin märgata kultuurmustika  suurusi käsijalgseid ehk prahiopoode. Milline seis? Kuulge, ma leidsin siit midagi ägedat. Täitsa vee seest. Aitäh, mis sa leidsid, siuke asi, no ma ei tea,  mis asi see on. See on nautiloid. Siin on näha need nautiloidi kambrid väga selgelt joonduvad välja. Ja et tal ongi, et ta läks, see koda läks siitpoolt veel  kitsamaks ja sealt poolt läks laiemaks, et elusorganism  või nautiloidi loom ise elas siin kõige jämedamas otsas. Ja, ja tegelikult see koda oli tal lihtsalt tühi,  enamasti. Tema oli meil siin üks tippkiskjad, tõenäoliselt,  kes ringi ujus, kes seisis, teisi loomasid,  et see viitab sellele, et siin pidi olema  ka muu elu elukooslus olemas, et ega ta siin üksinda ringi ujunud. Siin on meil päris mitu erinevat loomaliiki  või loomahõimkonda, isegi et meil on siin triloopid,  mis meil kokku kogunes, päris suur hulk,  üksikud terviklikud näidised, mis on väga-väga haruldane. Täitsa kenad silmad, asjad on alles veel. Meil on siin kõrval, on autiloidid need on  siis need tippkiskjad, need siis sõit, kõike,  mis siin laual põhimõtteliselt olema peaks,  ma arvan, peamiselt tõenäoliselt trilobiti. Meil siin edasi on, loomadest on näiteks,  on siis toruusside. Fossiilid. Need on niisugused omapärased loomad ja täpselt nagu nimi ütlebki. Toru sees ela, buss. Neid on ka tänapäeval maailma meredes olemas,  täiesti. Siin on meil sarvkorallid ehk siis rugosid,  need on ka välja surnud, aga sarve nime on nad saanud  siis selle järgi, et nad näevad natuke niisugused  sarvekujulised välja. Võib-olla see on siin kõige parem näide. Ja siis nad kasvasid, merepõhjad niimoodi püsti saha asendis. Aga neid jah, tänapäeval enam ei ole kahjuks korallide  poolest siis meil on käsijalgsed ehk Praja poodid,  need on siis need mustikad näiteks. Aga siin on ka selliseid lapiku, maid ja teisi liike  ka siin meil tulevad vastu siis korallid. Siin on meil näiteks ahelkorallid, on sellised tegelased,  et me näemegi nagu see ahel joondub välja väga hästi  ja väga ilusasti ja kusjuures nende meriliiliatega on  huvitav see, et me näeme siin oma Saaremaa peal,  näeme, kuidas see evolutsioon on toiminud. Et need meriliiliad on 10 miljonit aastat vanemad  siis sellest, mis oli seal kauget maa rannas,  seal, kus on see rõngas baas, näiteks kus need olid need  paksud ja jässakad, grinoidide või meriliiliad,  need lülid, need sambad, et siin nad natuke nooremas eas,  ehk siis evolutsioonist tagasi minnes on palju,  palju väiksemad ja tillukesemad. Siin on tigude sisevalatised, et teod, tigude kojad  tegelikult ei kivistu, aga mis kivistub,  on see, mis sinna teokoja sisse satub mingi muda  või vulkaanituhk või mis iganes seal olla võib. Et see, see materjal, mis sinna koja sisse satub,  see kivistub ära ja siis me leiame neid. Ja see on ainult väike murdosa sellest, mis siin tegelikult oli,  sest et väga palju elu ei kivistunud, sest et nad ei  sattunud õigel ajal õigesse kohta ja pluss,  kui nad olid pehmed. Need, kõik on eranditult on olnud kõvad,  kestad ja kõva kesta on niisugune väga hea,  hea hea asi, mis kivistub, noh nagu Erik mainis siin,  eks ju, et et teod noh, nende kest ei säili,  aga kuna ta vajus sinna mutta kodatäitus mudaga,  siis sellest nii-öelda sisevalatisest jääb jälg inimesele. Kuulge, mul on teile üllatus, ma leidsin täna oma esimese trilobiidi. See on täpselt samasugune, aga veel pisem. Suunda siit välja, praegu on pull. Olen mega õnnelik, ma olen ikka leidnud mingi harulduse enda  jaoks ja kuule, kas trilobiidid, need on ju looduskaitse all. Nüüd. Sellisel juhul, kui, Kui neid, palun, ära kurvasta mind, ütle,  et see on trilo beit. See on sul tõesti trilobiit ja. Kõik see, mida me siia praegu Saaremaale tulime tegema  ja ühe hetkega olen megaõnnelik. Ma olen tõesti siiralt õnnelik. Ma leidsin elu esimese trilobiidi, see ei ole mingi naljaasi,  seda ei ole igal pool. Need on täpselt suhteliselt identsed, et võib öelda,  et suure tõenäosusega samal ajal elanud samal ajal elanud  samal ajal siia kokku lükatud, setitatud kivistatud. Vaata sellega, nüüd on tõesti see, et, et kuna ta on terviklik,  siis, siis tegelikult on, on ta juba looduskaitse all,  et sellest võiks võiks nüüd juba spetsialistide teada anda. Kas, kas siis pilte tehes, aga sul on täna lihtsam,  sul on spetsialist kaasas, aga jah, see on tõesti väga kihvt leid. Kuulge see väärib seda, et Hifive, kuulge,  aitäh. Ja hästi, minu päev on tehtud. Silm on säilinud, siin vaatab sulle otsa. Seda ei näe iga päev, et imelik, et see olla mingisuguse  kivistise peale südamest õnnelik, aga veidi on nagu see tunne,  nagu oleks Eestis ja uuris dinosauruseid,  meil neid päriselt niimoodi siin saadaval kohe ei ole,  aga see-eest on näiteks trilobiidid ja umbes 300 miljonit  aastat vanemad kui dinosaur. Järgmisel nädalal jätkame ürgse elu avastamist Saaremaal  ning otsime üles uhke korall. Käsnarivi uurimisretkega ühineb paleontoloogiadoktor Karin  Truuver ja üheskoos proovime leida haruldase kiskja. Looduskaitse aluse meriskorpioni.
