Et tuutuutuutud akna Täna jutustab näitleja Raivo Trass üle loo muinasjutuvestja lõvist. Kuumas Aafrikas vannis elas kord lõvi. See oli üks kummaline lõvi. Ta ei murdnud ega söönud ühtegi looma, kõndis ainult ringi ja rääkis kriigile. Muinasjutte. Sellest ta elaski. Kord kuulis lõvipõõsatehnikust kellelegi haledat nuttu. Ta läks sinna ja nägi, et üks üle annetu kaelkirjakulaps, kes ema juurest ära jooksnud, oli ogaliste väetide sisse kinni jäänud ega suutnud enam kuidagi välja saada. Lõvi päästis ta lahti, rääkis talle jutu üleannetust elevandipojast, kes igasugu vempe tegi. Kaelkirjaku lapsel kuivasid pisarad kohe ja rõõmsana kepsud, tõsta ema juurde tagasi, lubades teinekord ilusasti sõna kuulata. Siis jälle kaklesid pärdikud ahvileivapuu vilja pärast. Nadolid teineteisega arvus kinni, hammustasid ja karjusid hirmsasti. Lärm oli nii suur, et kõik linnudki puu otsast mujale lendasid. Lõvi kuulis seda läks pao baby alla sest nii on ahvileivapuu nimi Aafrikas. Ja rääkis kakleiele juttu Kahest rumalast hüveräänist, kes mitte kuidagi ei suutnud konti omavahel jagada ja niimoodi nälga jäid. Pärdikud kuulasid vaikides, kratsisid kõrvataguseid ning jagasid suure vilja lõpuks kenasti pooleks. Nii said mõlemad söönuks ja kakelda polnud ka enam vaja. Edaspidi elasid nad sõbralikult ja suures üksmeeles. Nad palusid lõvi, et see nende juurde elama jääks. Mida lõviga tegi, see suur puu pakkus head varju ja nii mõnus oli kuumal päeval jahedas pikutada. Õhtul aga, kui enam nõnda palav ei olnud, kogunesid Paubaby alla loomad ning ülesokstele linnud et kuulata muinasjutuvestja lõvi imepäraseid lugusid sest lõvikuulsus ulatus juba päris kaugele. Kes oli tulnud kurva või haigena tühja kõhuga või lihtsalt muidu pahurana lahkusid alati rõõmsate ning lahketena, sest lõvijutud panid neid unustama oma tühised hädad ja sundisid olema teiste vastu õiglased ning head. Tänu Lõvi muinasjuttudele oli loomade elu muutunud hulga paremaks ja oleks kindlasti veelgi paremaks läinud kui mitte savanni. Poleks ilmunud Kurik. Sellel pütil oli kodus suur kollektsioon igasugu jahitrofeesid, ainult lõvi nahkpuudus tal veel ja selle järele ta nüüd oli tulnudki. Savanis silmas kütt, meie muinasjutuvestjad, lõvi, kes ahvileivapuu varjus lõunauinakut tegi. Ta pani püssi palge, sihtis ja tahtis juba tulistada, kui lõvi ärkas olukorda täis tas ning hakkas kütile jutustama muinaslugu kurjast krokodilli-ist ja alatust Shakalist, kes mõlemad oma ahnuse läbi surma said. Mees kuulas nagu paigale naelutatud, laskis püssi langeda ja tahtis minema joosta. Aga lõvi rääkis talle veel ühe jutu sellest, kuidas rumal isepäine makaak teiste sõprust hindama õppis. Nüüd läks mees lõvi juurde puu varju, istus tema kõrvale maha sosista lakka ja lõvi pajatas kütile veel palju-palju toredaid muinasjutte. Kui kütt lõpuks vannist lahkus, oli ta varasemast tunduvalt rikkam, mis sest, et lõvinahk saamata jäi ning püski maha unus. Seest oli tal nüüd varandus, mida ta kavatses jagada kõikide oma ja võõraste lastega. Muinasjutuvestja Lõvi, ilusad õpetlikud jutud. Millest ühest neist täna Teiegi osa saite? Unest ei tuule eest. Kindlasti.
