Rannarootsi muuseumis oli elev päev. Äsja valminud vaipa näidati ajakirjanik Selle tikkisid Rannarootsi muuseumis koos käivate neljapäeva memmede käsitööringi liikmed. Kavandi autor oli muuseumi kuraator Jorma Friiberg. Vaiba kallal algas töö 2018. aastal, kuid 2020. aastal tuli eriolukorra tõttu vahepeal pausi pidada, jätkab Rannarootsi muuseumi neljapäeva memm eness Mõzlova. No meie käime koos ainult neljapäeviti praktiliselt ja neljapäeviti tööd tegime nagu kuskil kolm tundi, võib-olla ja, ja nii selle ajaga nagu sai ta valmis tehtud. Vaibal on siia jäänud eestirootslaste lugu 1944. aasta suurpõgenemisest kuni 2013. aastani, mil 80 aastase pausi järel peeti Haapsalus taas eestirootsi, laulu ja tantsupidu. Vaibale tikitud pilte kirjeldab rannarootsi muuseumi kuraator ja vaibakavandi autor Jorma Friiberg. Algab siis nii-öelda põgenemise ajaga pihta kus siis paati asuvad inimesed, naised, mehed, lapsed, ja siis püütakse nad siis mere peal kinni, saadetakse vanglasse. Ja siis on seal vanglas olemise aeg, pommitamine. Edasi tulevad juba niisugused tööd ja tegemised üles kasvumised. Kõik see kalurite elu. Vaip läheb näitusele Stockholmis asuvas Eesti Majas. Rootsis tuleb näitusele ka teine ranna vait, mille valmistasid seal elavad eestirootslased ning mis jutustab omakorda loo sellest, milline oli 1944. aastal põgenenute ja nende järeltulijate saatus. Rootsis jätkab rannarootsi muuseumi direktor Ülo Kalm. Sel nädalavahetusel saab Eesti Majas avatud rannavaip kaks näitused, nii Eesti pool tikitud vaip kui rootsi pool tikitud vaip ja jääb esialgu üles Eesti majja nädalaks ja teeme edasi tööd, et järgmisel aastal saaksime vaibad üles panna Rootsis mõnes uhkes muuseumis. Silmas on meil muidugi meremuuseum.
