Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Tere kõigile, kes kuuldel. Täna räägime ravimtaimedest ja huvitavatest loomadest, aga ma arvan, et alustame ravimtaimedest sellepärast et Urmas tuli metsast neid uurimas. Käisime neid korjamas talveks. Ja meie käest on küsitud, mida praegu koguda saab. Paljud liigid on kevadel kuivatavad ja suve hakul, aga nüüd, sügise poole augustis jääb järjest vähemaks, mida ka ajaks teetaimeks korjata. Aga äkki on sul mõni hea ravimtaimekoht soovitada meie kuulajatele ka ei toimi, kasutada heamaitselise teeks või ka haiguste ennetamiseks. Neid kasvab kõikjal, nii metsas kui niitudel. Oluline on see, et neid korjatakse linnadest ja teede äärest, kus pääseb tolm ja autode heitgaasid taimede lähedusse. Nojah, eriti hullud on need heitgaasid sellepärast, et sealt läheb taimedesse, siis terve rida raskemetalle lõpuks ravimtaimedeks saada hoopis mürktaimi. Nii et katsuge ikka meeles pidada, et ei lähe suure maantee äärde ravimtaimi korjama. Ja aga praegu päris palju taimel kasvamas õitseb, mis inimesele kasu toovad? Üks hea teetaim on liivatee. Võib kohata kuivadel aladel ja ka mererannas lausa liiva peal kasvab väga vähe nõudlik taim ja pune tuntud vorstirohu nime all, nemad on õiepoolest sarnased, mõlemad on huulõielised ja maapealsed osad, mida kutsutakse jurdiks, sisaldavad rikkalikult eeterlikke õlisid. Praegu õitseb veel naistepunamis on samuti hea teetaim ja kõrvenõgest võib jätkuvalt korjata ja niiskemates kohtades kasvab vesimünt. Milles saab õhtul hea rahustava tee tuleb ja huli rabades hakkab õitsema kanarbik. Kanarbiku saab ka hea maitsega tee. Paluti rääkida veel raudrohust. Ja selle ma unustasin Ravdroy praegu rikkalikult õitsev Raudroiad on hea materjal millest saab teed valmistada. Ta on küll pisut kibeda maitsega, aga sellega harjub ära. Ja võib teha ju erinevatest ürtidest segu, teesid ei pea neid jooma, eraldi kogumisel tuleb tähelepanu pöörata. Sellele taimi tuleks koguda ikkagi kuiva päiksepaistelise ilmaga keskpäeval, mitte hommikuse kastega ega õhtul, kui juba päike on loojumas ja kuivatada tuleb taimi varjulises õhurikkas, kohas ja korjata ei tohiks neid ühest kohast mitte kõiki ära, vaid neid peaks jätma ikka seemne jaoks ka. Maal võib kuivatada lakas või aidas aga linnas. Linnas korteris ei ole hea panna otse päikese kätte kuivama akna peale, vaid sellisesse kohta, kus päiksevalgus peale ei paista. Kui rõdu avaneb tänava poole ja tänavatel tuleb tolmu, siis rõdu peal ei ole paik kuivatamiseks ja see kuivatamise aeg sõltub taime enda välimusest ja kui paksud või õhukesed taime lehed. Kui taim on kuiv, siis taim sõrmede vahel katsudes puruneb läheb väikesteks tükkideks, siis on õige aeg panna paberist kotti ja kappi talveks hoiule. Muidugi, sügise ja suve jooksul on kõige parem ikka teete ja värsketest taimedest ja taimeosadest, mis on kuivatamata. Aga kui me korjame rohkem, mis meie tarbimisest üle jääb, siis on seda aega talveks säilitada. Sa ütlesid, et tuleb panna paberikoti ja paberikotiga kappi, aga ma tean väga paljud hoiavad oma ravimtaimi klaaspurkides kaane all kõvasti kinni pandud. Kas see pole siis õige hoidmise viis ja aga enne klaaspurki sulgemist peaks toimuma kindlasti täiesti kuiv muidu niiskusega võib tekkida hallitus. Nüüd oli juttu neist taimedest, kus me korjame neid maapealseid osi aga palju head kraami kasaka veel maa all. Ja võib-olla üks tuntumaid an palderjan palderjanijuured, õige aeg sügise poole korjata, tedremarana juuri korjatakse. Värvimiseks kasutatakse tedremarana hõlpsasti eristatav teistest marana liikidest Erremmaranalon neli kollast kroonlehte. Teistel liikidel on viis kuivemata niitude taim armastab lubjarikkaid kasvukohti, siis augustis-septembris võib korjata veel takjajuuri. Taimed, millel kasvatatakse juuri, tuleb ettevaatlikult maa seest välja kaevata. Ja kui need on väga mullaga koosseis. Esmalt võib nad mullast puhtaks pesta ja siis panna kuivama. Lihakata juurte kuivamine võtab palju rohkem aega, kui taimemaapealsete osade kuivatamiseks kulub. Ma tean, et mõned ütlevad, et panime praeahju, seal kuivavad hästi ruttu ära. Ja kas siis ei tohi see väga kuum olla? Paljud marjad on kasulikud süüa nagu pihlakamarjad, neid võib kuivatada, ka mustikaid võib kuivatada. Kibuvitsamarjad sisaldavad eriti ohtrasti C-vitamiini. Urmas lugesin üles päris palju taimede nimesid ja võib-olla kõik lapsed ei teagi, missugused need taimed on jäigad, seda juttu kuulates kõik meelde kah ei jää. On ju ka raamatuid, kus siis sealt tasakesi ja rahulikult omaette uurida, enne kui korjama lähed. Kondaris ravimtaimede raamatuid eesti keeles üsna mitmeid välja antud, aga ka Eesti floora annab iga taimeliigi kohta kasutamise kohta näpunäiteid kõigi taimede kohta TEMA väärtuslike omaduste osas. Sageli kasvab parkides viirpuu, temal astmeline põõsas ja sügisel saavad valmis jahukad, punased marjad. Mis on päris maitsvad, punaste viljade ilupõõsaid meie aedades parkides päris palju ja kes ikka ei tunne ära, et tingimata viirpuuga tegemist on, siis ei maksa seda Maria sealt põõsa küljest suhu panna, sest meie haljastuses kasutatakse näiteks väga palju taolisi marju, mis on tegelikult väga mürgised ja selle jutu juurde ma tahan veel lisada seda, et kui ikka midagi tunne, siis ärge seda suhu pange. Parem jäta mõni mari söömata, sellest ei tule midagi halba, kui te sööte näiteks ühe ülearu ja juhtub olema mürgine mari, siis võib pärast pahandust sündida sellest oi-oi kui palju. Ja selleks, et pahandusi ei oleks, selleks oleks vaja mõnda raamatusse pilk sisse heita ja vaadata noh, kas või näiteks väiksemad lapsed, vaadaku raamatut Sa vaata vaid, mille on kirjutanud professor Viktor Masing, kus luulevormis ilusti on räägitud väga paljudest meie Eestimaa taimedest. Ja nüüd alles ilmus kaupluselettidele Taani keelest tõlgitud raamat mürktaimed ja kes seda raamatut juhtub nägema ja vaatama, siis seal on nendest mürgistest taimedest ja mürgiste taimede hulka arvatud ka väga palju taolisi taimi, keda noh, isegi mina pole kunagi mürgiseks osanud pidada. Nii et seda raamatut tasuks kindlasti vaadata kui lihtsalt sellist õpperaamatut ja hoiatavat raamatut. Ja arst on öelnud kunagi, et kõik on ravim ja, ja kõik on mürk, oleneb ainult sellest, kui palju seda kraami sisse võtta. Ja ilmselt siis nende ravimtaimedega ka täpselt samamoodi, et ega sööta ravimtaim on. See ei tähenda veel seda, et kõike võiks nii palju sisse võtta, kui vähegi pähe tuleb ja ja siis juua nii palju, kui tervis kannab. Meeldib meil oli, meil oli mürgiga seoses üks küsimus, see oli nüüd. See aasta on nii palju konisid ja see küsimus oli nii. Kas kärnkonn on ka mürgine? On küll ainult et kõik Tallinna tähendab see, mis ühele mürgine, see ei pruugi teisel üldse mürgine olla ja näiteks kärnkonn. Harilik kärnkonn, kes Eestimaa peal elab, on väga mürgine väikestele loomadele, väikestele kiskjatele, kes temast saavad siis tugevat mürgituse või põletikku. Aga inimese jaoks ma olen kuulnud paljude inimeste käest, kes on näinud kuma konna pihku, võtan kärnkonna, eriti kuidas ma seda julgen teha, nüüd lähevad kõik käed kärnasest inimeste seas levinud uskumused, kärnkonnast lähevad käed, kärn. See ei pea sugugi paika, enamiku inimeste puhul võivad olla mõned hästi-hästi tundlikud inimesed, kellel tõesti kärnkonna naha mürk natukene siis nahka erutab, see Nahkuid punasemaks minna või mõnel siis no eriti hästi tundliku nahaga inimestel väikesed villid tulla. Aga põhimõtteliselt normaalse tundlikkusega inimesele ei juhtu see kärnkonna pihku võtmisest küll mitte midagi. Aga sellel kärnkonna keha katavad sellised väiksed käsnakeseda Kebrukesed pea taga kaks pikemat nääret, mida kutsutakse Barutiid näärmetega ja vot need on need mürgi paiknemise kohad siis mürki seal valge piimjas vedelik ja sedasi kärnkonn siis eritab, eriti kui teda pannakse sellisesse raskesse olukorda, kus keegi teda hambaga proovib näiteks mõni kiskja või siis keegi teda väga kõvasti pigistab, siis tal hakkab mürksalt erituma. Aga see siis inimesele ohtlik ei ole, terve naha peal. Muidugi ma ei tea, mis reaktsioon siis, kui, kui kärnkonna hammustada, noh, inimene muidugi seda hammustama ei lähe, aga ma mõtlen seda, kui see mürk satub siis käte küljest näiteks suu limaskestale või näiteks keegi urgitseb ninna või hõõrub silmi kärnkonnamürgiga koos olnud kätega, siis ma kardan, et võivad selles õrnadel limaskestadel põletikud tekkida, nii et kui te olete konna katsunud, siis oleks hea pärast käed puhtaks pesta. Võib juhtuda, et midagi ei juhtu, aga igaks juhuks mine, sina tead. Aga ma olen kuulnud, kuidas con karjub. Ma olen ka kuulnud seda, kuidas kunde karjumise moodi häält siis ta peab olema väga hädas, aga kuidas tema seda häält teeb? See on päris hästi seletada ei oska, ilmselt teeb ta seda häält sel põhjusel, et ta tehakse väga haiget ja seal on nagu niisugune hädakarje, aga kuidas see hääl tuleb, sest konna loomulik hääl, nukrooksumine ja imelikud piiksumised ja te kõik olete seda kindlasti kuulnud. Milliseid hääli konnad võivad teha otse kisa, jah, kuidas hääl tekib, seda ma ei oska öelda, aga, aga harjuda see konn võib tõesti. Ja kui veel tagasi tulla selle konna kättevõtmise juurde, siis. Ma tahaks teile öelda, et ega seda konna nüüd nii väga kätte võtta ei ole neid pisikesi konn ja suuremaid konni veel suuremaid konn hüppab hästi palju praegu ringi. Ja nii mõnelgi võib tekkida ahvatlus, et võtame ta kätte ja vaatame, pigistame teda või viskama õhku ja igasuguseid asju. Keegi on välja mõelnud, mis nende konnade kõige ette võtta saab. Aga ma arvan, konnal nüüd eriti hea ei ole, kui ta sinna pihku surutud ja ta ei tea, kas ta sealt välja saab ja kuidas ta sealt välja saab. Parem on siiski, kui me vaatame, et ta lihtsalt ja laseme tal oma teed minna. Selles päris kindel olla, et ükski konn kedagi ründama Nojah, kui mitte pidada rünnakuks seda, kui konn maas istub ja järsku hüppab teie poolest tema silmanägemine on kaunikesti udune ja kui te vaikselt seisatega pane teid tähele, te olete temal udune, ähmane laik. Ta hüppab sinnapoole, lootuses, et ta kuhugi vastu veel ei põrka ja ta kaugust hinnata ei oska, et nii mõnigi kord kui tiheda rohu sees käia, võivad konnad hüpatavastri algaja, eriti kui keegi paljajalu kõnnib, siis pärast sellist kokkupõrget konnaga kostuda, päris sihuke ahastav kiljatus, karje ja võib tunduda, et nüüd on hirmus suur õnnetus lahti, aga siis kui lähemale jõuad, siis selgub, et keegi oli konnaga lihtsalt kokku põrganud, oli väike avarii lihtsalt seal rohudžunglis juhtunud. Aga nüüd on meile veel tulnud selline küsimus, et kes on salamander, vot mina ei teagi, kuskohast see nimi nüüd tulnud on, salamander juba ladina keeles on nii mõnelgi Nendest loomakestest nimeks salamandri ja kes on kandnud Saksamaalt ostetud kingi, siis seal võib selle kingatalla sees ka lugeda suurt kirjasalamander. Aga see salamander ise, kuigi ma ei tea, kust tema nimi pärineb on konnade sugulane, tähendab, ta on ka ise, on ainult tema konn, kellel on kõverad väikesed jalad ja tagajalad sama pikad kui esimesed ja pikk saba taga, nii et tema sabakonn ja sabakonnadest siis ta kuulub salamandrite hulka. Ja need salamandrid on samuti Limase nahaga nagu konnadki. Võib-olla lahkun veidikese kuivem ja nad elavad mõned kuivamatest paikades, aga enamasti tahavad nad ikkagi taolist niisket paika või päris vett. Nii nagu meie Eestimaa salamandrite hulka kuuluvat triittonid või vesilikud. Kuidas me neid siis kutsume, kes suvel suurem osa ajast elavad hoopiski vees või vähemalt kevadel sest vesi on salamandritel ja triittonitele väga vajalik selleks, et seal oma järglased ilmale tuua. Kuigi kõige tuntum salamander, tähniksalamander või tulisalamander, tema on selline, kes sünnitab elusaid poegi, see tähendab seda, et tema heida vete kudu vaid heidab vett juba kulles, et mis on küllalt suured ja niimoodi siis ta ei pea seda kudu nii palju raiskama, nii nagu meie tavalistel konnadel on seal kudu klompis või kuduniidis mõningatel isegi paar-kolm 1000 marjatera või kudu tera. See tähniksalamander tuli, salamander on kaunis väike loomakene 15 16 sentimeetrit võtta, pikaks kasvada ja elab ta ka liidu territooriumil Karpaatides ja sealt lõuna poole jäävatel aladel. Eelistab külmemaid, mägijõgesid, ojasid nüüd salamandril on imelik nimi tulisalamander, kaua aega ei osatud ära seletatud, miks teda tuli salamaanduks kutsutaks, osa arvas sellepärast, et tema välimus on väga muutlik, et osa on päris mustad kollaste täppidega, teised on lausa erk-erkkollased üksikute mustade vöötidega. Et see kollane värv on siis vihje tulele. Aga tegelikult on selle nime sünni põhjuseks hoopis see, et need salamandrid talvituvad puukoore vahel ja seal Karpaatides on mäed metsased ja seal tehakse üpris palju metsatöid talvel. Ja siis, kui seal talvel metsamehed ennast lõkkele soojendasid, sõitsid tulle ronte ja nende rontide koore vahel tihtipeale salamandrid peitu pugenud, need vaesekesed sattusid keset sügavat talveund järsku lõkkesse. Ja siis muidugi läks elunil kuumaks ja nad hakkasid sealt välja pugema. Ja siis need ebausklikud metsa raidurid, arvasid nüüd tulest sünnivad salamandrid ja et see on üks väga tähelepanu väärne seik. Ja neid loomi tuleb nii karta kui austada ja sellepärast siis sealkandis näiteks inimesed, kuigi meelsasti neid loomi kätte ei võta, üldse nendega kohtumist ei peeta eriti heaks Endeks no võib-olla ka sellepärast, et salamandri mürk võrreldes kärnkonnamürgiga on juba natukene kangem meie kärnkonnamürgiga ja see võib põhjustada juba õige mitmetel inimestel keskmise tundlikkusega inimestel põletusesarnaseid plekke kätele või jalgadele, kui seal loomale peale astuda või näo peale, kui ta näiteks juhtub üle näo öösel roomama ja sellepärast siis seda loomaga võib-olla peetakse tulega seotud loomaks need põletuse haavad või armid jäävad samamoodi nagu tules kõrvetada saanud. Lisaks tulisalamandril on salamandriga lõige mitut. Neid elab mitmetes maailma osades mägistel aladel, millegipärast armastavad mägesid ja päris huvitavad salamandrid, kes küll nüüd päris sugulased sellel tulisalamandril ei ole, elavad Jaapanis ja Hiinas, eriti kuulson pani hiidsalamander, kes on praeguseks ajaks siis järelejäänud konnadest maailmas kõige suurem tema pooleteise meetri pikkuseks ja meenutada laialivalguvat sülti, massi kaunikesti vormitu olevus. Ja tema on siis maailma praegusel ajal kõige suurem konn, keda me siiamaani teame. Ta on hirmus haruldane, sest need jõgesid, kus ta elada saab, on väga vähe alles jäänud. Tema tahab väga-väga puhast vett. Ja praegu ta on kantud maailma punasesse raamatusse ja teda kaitstakse hoolega. Kunagi ammu kuuekümnendatel aastatel Velasse loom ka Tallinna loomaaias, aga see on vist ainuke kord, kus teda siia Eestimaale jõudnud on. Ja selle loomaviibimisest Eestis on möödas juba paar-kolmkümmend aastat ja ma arvan, et ega ta siia enam ilmselt kunagi ei satu ka. Loomaaedades on ta väga-väga haruldane. Tuli salamandrid, võite väga paljudes loomaaedades kohata neid pisikesi salapanduid kuid hiidsalamandrid on ainult mõnedes üksikutes maailma loomaaedades. Sooakvaariumis võite seda looma näha ja teda siis imetleda tõesti imetlust vääriv loo. Konnad on üldse väga huvitavad ja ma usun, et küllap edaspidi kaanist konnadest Juttu tuleb? Jah, see hiidsalamander on siis tõesti väga põnev loom. Meil on ühe linnu kohta küsimus, see on ninasarviklind, et kas see on seesama lind, kes dinosaurust koos ringi lendas? Vaat seda ma ei teadnud, kas tema dinosauruste koos ringi lendas. Ma arvan, et siin on mõeldud ühteteist, lindu, kes praegu elab Aasias ja Aafrikas. Ja tegelikult, kui te vaatate seda loomade elu köidet, kus on juttu lindudest, siis seal ta ei leiagi märksõna ninasarviklind, vaid seal on hoopis teistsugused terminit kasutusel on sarvik, ronk ja, ja maasarvik, no need on kõik nimed ühe linnu kohta, nagu öeldakse, heal lapsel mitu nime, nii et ilmselt see ninasarviklind sarvik, Ronkuja tarvik on ka siis väga hea laps olnud, tutvuda nii paljude nimedega on ristitud ja tema on väga omapärane linn, ta on meie rõngast umbes kaks korda suurem enamasti musta värvi. Ja siis need liik on erinevaid, nii et mõnel on sarv kollakas ja mõnel on ta must ja mõnel on silma ümbert ja pool nägu, näiteks sinine või tulipunane. Ja mõni on üleni musta näoga, need on erinevaid. Aga neil on kõigil väga huvitavat pesitsuskombed. Nimelt need sarvik, rongad ja maasarvikud pesitsevad puujoontes, nad toituvad puuviljadest, aga pesa teosis puu antesse ja pooltdesid teevad nad pesa nii et vooderdatud seal põhjas ilusti saepuru või puupuruga ära. Emalind istub siis sinna sisse, muneb muna ja siis tuleb isalind, toob savi ja müüripsil emalinnu sinna pessa sisse kinni, nii et ainult selle noka ots jääb sealt välja. Ja siis emalind istub seal pesas senikaua, kuni see muna välja haududa. Tuttpoeg suureks on kasvanud ja ainult nokaaugu kaudu ja selle pisikese augu kaudu isalind käib teda siis toitma. Miks selline asi seal looduses sündinud on, et üksteise kinni müürib puu sisse? Asi on nimelt selles, et seal puude otsas troopilises vööndis ronib ringi väga palju igasuguseid tegelasi, kes tahavad kedagi seal puu otsas elavat nahka panna ja nii näiteks on seal väikeseid kiskjaid kassi moodi või, või nugise taolisi kiskjaid joon seal madusid ja, ja on seal kõikvõimalikke muid tegelasi ja kõiki nendega võidelda. Sellise suure avavusega puu juures on väga raske, tähendab austa väga raske kaitsta, sellepärast et kujutage ise ette, kui suur peab auk olema puu sees, kust noh, kasvõi hanesuurune lind läbi mahuks selle päris suur auk olema, seda nokaga lihtsalt kaitsta, näiteks mao eest on väga raske, aga selline tillukene auk, mis on viis, kuus sentimeetrit, ainult läbimõõdus, sellist auku on selle suure nokaga väga kerge kinni toppida. See nokk on kõva ja tundetu, seal ei hakka ükski hammas peale, ega temale midagi kahju teha ei saa. Selliseid auku on palju kergem kaitsta, sellepärast et poeg ema seal ennast kindlaks tunneksid, sellepärast siis isalind nad kinni müüribki ja tema siis on vaeseke pidevalt lennus sellel ajal, kui emalind pesas istub ja muutkui tassib toitu sinna pessa, sest tema ei saa ju ilma toiditajat, toob ka natukene mahlasemaid puude vilju ja, ja oksi ja lehti. Et see emalind ka janusse ei sureks. Ja hiljem, kui pojad veel välja koorunud, tuleb ka nende jooksul toituda asjadest, ta peab hoolitsema kõikide nende näljaste suude ees, kes seal puu sees kinni. Aga ikkagi, miks tal selline kummaline nimi on ninasarviklind? Tal on selline kummaline pikk nokk, noka peal on tõesti nagu teine nokk veel peale pandud tagavaraks kusesse, teine kas pöördub siis veel ülespoole ja on seest tühi, mõnel puhul isegi ära murdub ja milleks seda teist nokka tal vaja on, seda ei oska keegi päris täpselt öelda. Võib-olla see on selle kinni müürimise juures tarvilik. Selle seda ei oska seletada, nagu väga paljusid teisigi looduse saladusi ei oska inimene praegu veel ära seletada. Aga sellest välja kasvus seal noka peal, siis linduma nimme on saanudki, et tal ninasarviklind, kes teda näinud ei ole, see võib raamatutest pilte vaadata, näiteks selles samas loomade eluski. Ent Sarbija kronkasid õige mitu tükki üles joonistatud ja nad on suured ja ilusad ja värvilised. Ja kellel aega võib jalutada loomaaeda, seal on need maasarvikud kenasti puuris olemas ja võite neid vaadata ja imetleda nende siniseid ja punaseid nägusid puuri nurgast vastu vaatamas. Tuul PTA saanisaade oi peenralt soovee tuul ei pea saamissa. Täiskoormus ei saa. Me seal. Ei märka? Aga varsti tuleb see aeg, kus linnud hakkavad meilt ära lendama. Kahju. Nojah, seal muidugi kahju, kui nad ära lähevad, aga talvel ei ole neil siin midagi süüa ja siis oleks veel koledam, kui nad siia jääksid, siis nälja tõttu ära sureksid, aga praegu on neid linde kõik metsad ja niidud ja aasad täis kuldnokad juba kogunevad parvedesse, telefonitraatidesse ja elektriliinidele roostikutesse hakkab juba lindu kui lendama ja metsast praegu Sidinate vidinat nii palju, sest kõik linnud on need pojad suureks kasvatanud ja pojad tahavad süüa. Poegade sädinat on kõik metsad ja võsad ja kõik paigad, kus vähegi süüa, mide konn on seda vidinat vidinat täis, sealt siis võib neid linde praegu vaadata küll ja need pojakesed on veel küllalt julgelt, nii et nad lasevad päris lähedale ja seal on hea vaadata näiteks kuidas poeg siis vanalindudest erineb. Sest nad on enamasti kahvatumad lühema sabaga ja need värvid ei ole nii kenasti esile tulnud nagu vanalindudel, nii et kui te näete linavästrikut, kes ei ole nii valge ja särav mustakirju, nii nagu täiskasvanud linavästrik või ohakalindu, kes ei ole nii ilusasti värvunud või, või karmiinleevikesed, kellel ei ole veel tulipunane ilus pea, vot siis võid suure tõenäosusega vaata et tegemist on poegadega. Poegade vaatamine on päris tore ja, ja vahel ka päris naljakas. Nii et soovimegi teile veel augustikuus toredaid metsaretki ja üldse kõike head. Kui aega saate, siis kirjutage. Ja meie aadress on ikka Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 lasteraadiosiilile kohtume teiega jälle nädala pärast ja siis vastame teie küsimustele ja räägime natukene pooleli jäänud juttu bioloogia ja meditsiiniajaloost. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
