Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge on tõesti siililegi selge. Tere kõigile meile endile ja lastele ja kõigile sõpradele ja ja siis koolivaheajale. Tere. Nii pikk teretust oli, sel suvel on päevad ka pikem ots võib ju rohkem rääkida, et nojah, nii ta on muidugi päeva tunni pikemad, valget aega, rohkem mööd. Jah, tegutsemisaeg on rohkem, küllap te tegutsemist leiate igaüks meelepärast sel suvel. Aga meie lubasime, et Suvesaadetes vastame hästi paljudele teie küsimustele, et sügiseks ei jääks. Jälle võlgu ja mina kohe käisin inspiratsiooni otsimas, läksin siis ära metsa ja vaatasin, mis posel metsast leian, ulakas silmud tänavu aastal kohutavalt palju laululinde. Ühel hommikul ma ärkasin üles, kell oli vist neli. Ja siis oli tunne, et kõik linnud sellest rajoonist, kus ma olin, on kogunud kokku ümber minu maja, laulavad seal, see oli tõesti selline kõrvulukustav linnulaul, sellist võimsat linnukontsert ja ma ei ole kunagi kuulnud. Ilmselt on see imeline kevad ja lindude üheaegne küllalt kiire saabumine tekitanud neil terava konkurentsipesapaikade pärast, nüüd nad peavad juba poolest ööst laulma hakkama, nii et oma pesapaikade asjad kenasti ära klaarida. Mis linnud seal laulsid? Oi, seal oli nii palju ööbik, laulis Punarind, laulis lehelinde käosulane ja rästad, vainurästas, musträstas ja laulurästas ja ja põõsalind oli seal ja ja need on tõesti niimoodi, et seal lausa üksikud linnud enam ei kostnud sellest koorist välja, see oli tõeline lindude koor, nii et nad moodustasid ühtse ansambli ja ühe linnulaulu äratundmisega. Selles kooris oli kohe päris päris tükk tegemist. Aga kus see salapärane paik siis on, kus käisid ja kus neid linde? Nii palju õnne, et ma käisin Võrumaal ja seal Võrumaal ka väiketalu keset metsa ja seal väikese talu ümbruses, ilmselt siis lindude liha rahulik olla, sellepärast nüüd siis kenasti nii hommikul laulisidki. Meie praegu seda Võrumaa linnulaulukontserti kuulata ei saa, ka meil on lindil mitmeid toredaid lauluviise. Kui me teeme lindude soovikontserti, annad mulle praegu valida, mis lindu Me kuulata võiksime, siis ma arvan, et me võiksime kuulata käosulase laulu. See on üks pisike linnuke ja väga valju häälega ja ta on veel sellepärast tore, et tal oma päris laulu ei olegi, vaid ta jäljendab ja paneb oma laulu kokku teiste lindude laulust ja need, kes head linnulaulutundjad on, võivad siit võib-olla ära tunda õige mitme linnulaulu, aga esitaja on üks ja ainus käosulane. Ja kes tahab ka hommikuti neid linnulaulukontserte kuulda, siis peab seda kohe tegema, sellepärast et linnud vist varsti enam ei laula, nii usinasti laulavad veel üpris pikka aega ka selleks, et sellest tõelist suurt kontserti kuulata peab natukene varem üles tõusma ei saa väga suur unimüts olla, siis tuleb tõustalt kella nelja-viie paiku, siis on see linnulaul nagu kõige intensiivsem ja siis metsa minna eemaleteedest ja asulatest ja vot seal võib seda laulu tõesti kuulata. Ja muidugi hea oleks, kui see paik oleks selline, kus ei ole ainult ühte tüüpi mets, näiteks seal võiks olla siis natuke niitu ja natuke võsa ja natuke paksemad metsa ja sealt Väikse matkal äppi tehes kuulete te kindlasti oma paar-kolmkümmend erinevat linnuliiki. Aga ma usun võete veelgi rohkem kuulda. Aga varsti umbes kuu möödudes saab pesitsemishooaeg lindudel läbi ja kui nad teist korda enam pesad tegema ei hakka, pole neil nagu põhjust enam laulmiseks. Mõned üksikud jätkad laulmist veel juulis-augustis ka, aga siis on neid lauljaid tunduvalt vähem. Nüüd on sellised hilisemad pesitsejad ja noh, ega linnud ei taha energiat asjatult raisata laulmise peale, kui on tarvis hakata koguma jõudu lõunasse rändamiseks ja siis nad laulmise asemel söövad palju, et siis jõuaksid lõunasse lennata. Aga kuidas nad ära tunnevad, kui palju nad süüa tohivad, et nad nii raskeks ei läheksid nad taevast alla kukuvad Eino nii raskeks nendest süüa ei saanud, pidevalt ikka tõusevad õhku, lendad uue koha peale ja kui nad enam õhku tõuseks, nad jätavad mõneks ajaks söömise järgi. Aga tegelikult on lindude ainevahetus nii kiire ja selle kiire ainevahetuse käigus, siis kulub neil palju energiat ja selleks, et seda rasva selga saada, selleks nad peavad tõesti palju palju sööma, muidu kui nad vähem sööksid, siis nad sööksid täpselt nii palju, et taastavad selle energia, mille ära kulutanud lendamine on hirmus raske töö. Sinna siili ilmselt ei ole proovinud lennata, aga kui sa mõne linnukesega võistleksid, siis saaksid teada, et see lendamine on ikka tunduvalt tunduvalt raskem kui näiteks käimine. Ma protesteerin. Mina lendan ka, aga mina lendan. Teisi teid pidi, ma pidin ometi siia lendumuga oma planeedilt, eks ole, ja muidugi selles suhtes on sul õigus, et et mul ei ole muidugi tiibu. Aga lendamiseks on mul omanikuid. Nippe sul on, aga ma arvan, et nüüd peame küll hakkama laste küsimustele vastama ja räägime tiigrist. Räägime tiigrist ja hoopis mitte sellisest tiigrist, keda te olete harjunud nägema kas või siinsamas Tallinna loomaaias vaid hoopis valgest tiigrist Bagolman, kes siili poisist mitu vahvat pilti saatis ja neist piltidest me ka eelmises saates rääkisime, kirjutas meile. Tema luges üht raamatut ja selles raamatus oli juttu valgest tiigrist, nüüd palubki rääkida, kes see tegelane niisugune on? Jah, see valge tiiger pani mu tõesti põis raskesse olukorda, sest ega temast nüüd nii väga palju ei olegi kirjutatud ja ma ei teagi, kust kohast pakkude most lugeda sai. Ma vaatasin nüüd kätte, saadad eestikeelset raamatut kiiresti läbi ja sealt ma ei leidnud küll peaaegu mitte midagi, see valge tiigri kohta, aga tegelikult need valged tiigrid on päris tuntud ja teatud ja nendest on maailmas päris palju juttu tehtud. Aga enne, kui me nende valgete tiigrite juurde lähme, räägime üldse natuke tiigrivärvidest. Sest nagu te kõik teate, tiiger on selline oranžikas mustade vöötidega loom. Ja mõningates piirkond kondades on ta natuke tumedam põhja pool, näiteks sinu suuri tiigrid, amuuri tiigrid, need on hoopis heledamad, aga mida lõuna poole liigud, seda tumedamaks need tiigrid lähevad ja räägitakse, et isegi päris musti tiigrid on olemas. Neid kutsutakse siis melanootilisteks tiigriteks ja neid melanootilisi tiigrid, noh, mõned teadusemehed kalduvad arvama, et neid polegi olemas, et on lihtsalt segi aetud musta pantriga tiiger, seda, mis melal poolne on. Seda ma tean. Aga meil anootiline, mida see tähendab, kas see tähendab seda, et kõige melanhoolsema või väga kurb? No seda ma ei oska öelda, kas ta nüüd selle looma kurvaks teeb, aga aga kõiki musti loomi kutsutakse melanootilisteks loomadeks, nii et see on siis sama mis, mis musta värvi. Nii et ütleme siis musta värvitiigil, et üks taoline musta värvi tiiger siis tõesti on ka inimeste kätte juhtunud ja see toimus küll päris ammu aega tagasi 1895. aastal, aga rohkem minu teada need musti tiigrid ei ole inimesel käes olnud. Siis on nii huvitav, kui see ka pole, on olnud ka siniseid tiigreid, vot sellist värvi tiigrid, nagu need pärsia kassid, kuulsad pärsia kassid, kes on hästi karvased ja sama värvi nagu see pärsia sinine on olnud ka üks tiiger, mis saadi kätte ka juba küllalt pikka aega tagasi. See oli aastal 1924 ja see tiiger oli Hiinas. On veel olemas kollakaid, tiigreid, tumekollased vöödik peal, aga tuleme tagasi nende valgete tiigrite juurde, kellel on sinised silmad. Sinised silmad näitavad siis, et tegemist ei ole päris alpinootiliste loomadega, seda Balbinootiline loom on siis selline, kellel on kõik värvained kehast kadunud, kellel üldse nüüd värvained ei ole ja selle albinootilise loomal on siis ka punased silmad, aga meie tiigritel on silmad sinised ja selline valge tiiger püüti elusalt kinni aastal 1951 ja see koht asub Indias. Selle koha nimi on relva ja selle relva maha tša püüdis selle tiigri siis kinni. Nii see oli siis isane tiiger ja paar aastat hiljem püüti kinni ka üks emane sealtsamast piirkonnast ja siis pandi nad ühte puuri elama ja mõne aja pärast sündisid neil järglased. Aga kõik need järglased, kes sündisid 1955. aastal, kõik need järglased, maalse tiigri värvi, ükski nendest polnud valge. Siis paar aastat hiljem ristati uuesti juba üks nendest noortest sündinud tiigripoegadest uuesti selle valge tiigriga ja vot siis need järglased kõik, ehkki olid täiesti lumivalged ja need neli lumivalget tiigrit sündisid 30. oktoobril 1958 ja sellest saigi alguses valgete tiigrite liimida, siis nüüd praegu loomaaedades ja igal pool mujal näha võib. Nad on üliharuldased, praeguse ajani peaks nüüd olema olemas olnud umbes kolm-nelikümmend looma ja nad on väga kallid, ainult kõige soliidsema suuremat loomaaiad ja sirkused suudavad taolisi valgeid tiigreid enesele siis muretseda. Esimene tiiger, esimene valge tiiger, kes siis 51. aastal kinni pütil oli muidu valget värvi, tema kehaga katsid siis tumehallid, vöödid ja saba piirkonnas, et nad päris tumedad, peaaegu musta värvi. Nii et ilma vöötideta tiiger ka ei olnud, täitsa ilma värvita, samuti mitte päris albiinuks, mida ta lugeda ikkagi saab. Kast tiigrite hulgas on siis neid albiinosid kõige rohkem või kelle hulgas see valget värvust tõsineb tegelikult kõikide loomade juures ja, ja Moskvas on üks tore muuseum, mida kutsutakse Darwini muuseumis ja seal on kõikvõimalikke loomaliikide all piinud valged isendid välja pandud. Õnnestus rääkida väga pikalt, aga ma arvan seda, teeme mõni teinekord ainult ühe juhuse, räägin teile veel hästi haruldast albiino loomast, see oli albiino känguru. Lisaks sellele, et ta oli valget värvi, sündis temal ka kaks poega, kes mõlemad olid samuti valged. Tavaliselt sünnib kängul ainult üksainus poeg. Aga nii, et see oli siis erakordselt haruldane juhus, kus känguru sündis kaks poega, känguru ise oli valge, see tähendab albiino ja tema pojad olid ka siis Albinud. Ja muidugi noh, mul endal, kui ma seda pilti vaatasin, kus need albiino kängurud peal olid, siis mul tekkis kohe küsimus, kuidas need kaks poega seda kukkuma ainult jagavad, sellepärast et see kukkur on üldiselt mõeldud ühele känguru pojale. Kuidas need sinna kahekesi sisse mahuvad, eriti kui nad suuremaks on kasvanud väiksest peast veel mahuvad nad sinna ära, aga, aga suurest peast läheb ilmselt raskeks ja nad pead väga tõsiselt omavahel aru pidama. Pildi järgi otsustades olid nad küll kõik äärmiselt sõbralikud, vaatasid nii kenasti roosade ninade ja punaste silmadega. Fotograaf, piloot. Huvitav, väga huvitav. Aga ma arvan, et Paco võiks meile kirjutada missugusest raamatust ta sellest valgest Kiievist tugestlik jakk. Aga nüüd me läheme järgmise küsimuse juurde ja selle küsimuse saatis meile pette murdma ja ta küsib. Miks jänesel on pikad kõrvad ja kas tal on midagi ühist ees liga? On küll lühist Eestiga, et mõlemal on pikad kõrvad, nii jänesel kui eesli nagu need asja natukene lähemalt vaadata, miks siis jänesel ikka pikki kõrvu vaja on, siis selgub, et nendega on tema elu palju ohutum ja palju mugavam. Kuidas siis nii? Kas pikki kõrvu omades on siis elu ohutum või huvitav, peaks proovima? Kõigepealt kuidas ohutum, kui jänesel rohuses hüppab ja tahab ümbrust uurida, nägemine on kaunikesti vilets. Aga selle eest need suured kõrvad teevad tal kuulmise hästi heaks. Ja nüüd, kui need kõrvad on hästi suured, siis tarvitseb tal vaid kõrvad rohusest välja tõsta, need ei torka nii väga kaugele silma, ka jänes ise jääb sinna rohu sisse peitu ja saab samal ajal teada, mis ümbruskonnas juhtub, kus liigub üks või teine loom või kas kusagil on noh, midagi muud ohtlikku läheduses olemas a- aia ja need on nagu antennid või vastuvõtjad ja need on siis vastuvõtjad jah, nendega ta kuulab ja saab teada, mis ümberringi toimub. Teiseks on kõrvad head siis, kui ilm on palav. Jänesel pole üldse higinäärmeid ja meie siis kui palav on, nagu te isegi teate, higistame kole palju, aga jänese higinäärmed ei ole tema vaeseke kuumeneks, siis üle saaks kuumarabanduse, kui tal neid pikki kõrvu ei ole, aga nüüd need pikad kõrvad päästatasest rabandusest ära sellepärast et seal kõrvades on hästi palju veresooni ja tuul, mis neid kõrvu siis jahutab, jahutab ka verd ja niimoodi siis jänes jahtub maha, ilmata üle kuumeneks. Ja higinäärmeid tal siis vaja polegi. Ma kardan, et vot sellepärast on ka Eestil pikalt kõrvalt, sest ee, seal nagu te teate, lapsel kuumadel maadel ja seal on need kõrvad kogu aeg tuule käes lehvimas, tuuneid jahutab ja niimoodi võib oma kehatemperatuuri allapoole. Mõnikord tähendab jänesekõrvad hästi vastu pead. Nojah, siis kui ta midagi parajasti kuula ja magama heidab või niimoodi tasakesi maas lebab, siis ta tõmbab need kõrvad hästi vastu pead, niimoodi teeb endale hästi väikeseks kivi sarnaseks, sest noh, oleks natuke naljakas ka, kui jänes jätaks need kõrvad kikki. Sest ta püüab see kivi moodi välja näha ja mis kivis ikka suurte kõrvadega, eriti veel kõrvadega, mis tuule käes ringi liiguvad ja kuulavad, ikka olla võiks. Ja see ärataks kahtlemata nendes sööjates loomades suuri kahtlusi, kuid jänes laseb mitte ainult magama heites kõrvad lonti. Vaid üks aeg on veel, kus ta peab kõrvad lonti laskma siis, kui vihma sajab, vihma käes. Kui vihma käest jänes hoias oma kõrv kikkis, võiks vihm sinna kõrvu sisse sadada. Ja kõrvas võiks tekkida väike üleujutus, lisaks jänesele kaunikesti ebamugav olla ja selleks vihma ajaks peatuma, kõrvad lonti laskma, aga see tähendab ka seda, et sel ajal ta ei saa eriti kuulata, mis ümberringi toimub ja tal jääb ainult loota, et rebased ja hundid ja kullid ja kes siis teda võiksid varitseda, et need ka vihma ajal püsivad oma pesades kusagil varju all ja ei hulgu ringi ega püüab jänese peale jahti pidama hakata, sest jänes on vihmal kaunikesti abitu. Väga põnev, väga põnev. Aga jänesest me seekord rohkem ei räägi. Aga mina nägin televiisorist ühte väga huvitavat looma. Ta oli täpselt nagu pooleks lõigatud, käkkis ja aga muidugi käbida ei olnud. Ja mis ta nimi on, see ei tule mulle ka meelde. Kas ta oli käbik? Ei olnud. Võib-olla oli nulgur, ei olnud, mul ei tule meelde, Georg, äkki sina tead? No ega siin palju võimalusi ole, loomion üpris vähegi käbi moodi välja näevad, loom on kindlasti soomusloom ja tegelikult see käbi loomse on päris õige nimi, sellepärast et soomlast kutsuvadki päris ametlikult seda looma käbiloomaks võib-olla kuulsid seda juttu soome keeles ja sellepärast see käbiloom sulle meelde jäi? Võib-olla küll, jah, ja, ja see on tegelikult põnev loom ja minul on ta hästi meelde jäänud veel, sellepärast ta on üks minu lemmikloom, et ülikoolis ma sain zooloogiaeksami tema pärast nelja sest mul ei tulnud meelde, kuskohas on selle looma hambad. Ja nüüd sa võid muidugi küsida imestada, et mis tähendab, ei tule meelde, kus on loovhambad, mina oleksin küll teadnud, muidugi suus ju. No vot, nii arvasin mina ka, aga tegelikult sellel elukalon hambad maos, ta on ainuke elukas, kellel on siis imetajatest hambad maos ja vot see ei tulnud mul kohe meelde, aga nüüd on mul meeles igavesest ajast igavesti ja sealt põnev loom, kelle keha on kaetud soomustega, nii nagu rooma etel, mitte siis taoliste karvade, nii nagu ülejäänud imetajatel on. Tal on hästi tugevad tagakäppade kaunikesti kehvad esikäppadega, kõik jalad on tal hästi suurte küünistega varustatud ja siis, kui ta rahulikult jalutada topsist, ta toetab kõigil neljal jalal, uutel järsku kiire hakkaksite, tõuseb tagajalgadel umbes nii nagu kängu Rugi jookseb tagumistel jalgadel ja see suur paks saba, mis on samuti soomustega kaetud seedis aitab tal tasakaalu hoida ja niimoodi ta näeb väikse känguru moodi välja, siis on tal pikk koon veel ees ja sellest koonust tuleb välja pikk limane ja kussi taoline keel. Ja see on siis temal kõige tähtsamaks toitumise vahendiks. Sellega käib ta siis jah, käib küll, seda on lihtne öelda, tegelikult enne peab ta kõvasti tööd tegema, ta käib ühest termiidipesa juurest või sipelgapesa juurest teise juurde oma tugevate küüntega kaevaks need pesad lahti ja torkab terava nina sealt kaevatud august sisse ja vot siis käikudes suuskab selle peenikese Limase keele ja sinna vihased termiidid ja sipelgad tulevad kõik siis selle keele kallal. Püüad siis jultunud sissetungijad, nad arvavad uskis, nende pessa tuleb tagasi tõrjuda, jäävad selle keele külge kinni ja sellel soomusloomal ei jää siis muud vaeva, kui ainult keel suhu tagasi tõmmata ja ruttu alla neelata, kus maos juba nende peenestamine peale hakkan, pott ja sellepärast temaatiliselt kiiresti on vaja sealt ka limpsida keelega putukaid ilmselt suus ei oleks aega neid siis närida ja siis ma usun närimiseks aega küll ja seal siis nende peenestamine, tükeldamine toimub. No see loomakene on veel osav ronija, ta võib näiteks ronida puu otsa ja seal saba ümber oksa keerata ja ja oma poegi kannataga seljas, nii nagu näiteks palju lahvidki teevad selles mõttes veel loomade hulgas kaunikesti erandlik. Otserei tungis aafrika samannides ja metsa piiril elutseb soomusloom, kes näeb välja nagu üks pooleks lõigatud kuusekäbi. Väga huvitav oleks temaga tuttavaks saada käbi loomaga. Ma usun, et seal võib-olla tuleb võimalus. Aga miks ta Tallinna loomaaias ei ole? Tema pidamine ongi raske sel lihtsalt põhjusel ma ütlesin, mida ta sööb, mis sa arvad, kust kohast loomaaed võtaks välja sellise suure koguse sipelgaid Jedermiite kellega seda elu toitma peaks, ma arvan, et asendustoidu leidmine on küllalt raske, tähendab noh, selles mõttes, et need toitained muidugi ükskõik kokku segada millestki puudust, kuidas panna see elukas sööma seal toitumismeie oleme endale kokku keetnud, vot see on omaette küsimus. Aga kas teda pole siis tõesti üheski maailma loomaaias? Ma usun, et kusagil ta kindlasti on seal, kus näiteks termiitide ja sibulaga tankimine erilist vaeva ei nõua, aga meil on nende elukate hankimine küllalt vaevarikas ja meil. On see loomapidamine ilmselt raskendatud, aga kahjuks ma ei oska sulle täpselt öelda, millistes loomaaedadest olemas on uus ja väga tähti Jarthalism uurin järgi siis. Nojah, muidugi see oleks ka paha, kui see käbiloom kõik sipelgad ära sööks. Enam sipelgapesast ei oleks ju. Nii et las ta jääb, peadeksin Aafrikasse. Aga Georg, sa lubasid meile ju natukene loodusajaloost rääkida. Räägime siis täna natukene sellest, mismoodi siis meie teadmised aastatuhandete jooksul sellisteks on saanud, nagu nad praegu on, sest kui te nüüd ise oma teadmisegi bioloogia vallas meelde tuletatud kindlasti leiate, te teate päris palju asju ja tegelikult inimesed, kes elasid võib-olla 200 aastat tagasi või 300 aastat tagasi, neid polnud taolistest asjadest veel aimugi ja kõik need teadmised on alles küllalt hilise ajaga inimeste ette jõudnud ja hakkamegi teiega koos täna arutama seda, mismoodi siis inimesed ühest või teisest asjast teada on saanud. Ja lähme siis nii kaugele ajalukku tagasi, kui me vähegi materjali leiame. Ja hakkame siis ajast peale, mis on enne meie aja arvamist, tähendab siis ta enne Kristuse sündimist, et see ajaarvamine hakkas siis 1990 aastat tagasi peale ja kõik, mis enne seda juhtus, kannab juures märget enne meie aja arvamist ja seal enne meie aja arvamist teate tegelikult juba päris palju. Sellel ajal on muidugi raske rääkida, mingisugust bioloogiateadused, arstiteadused, ükskõik millises teises teadlased, sest kõik need teadmised olid kuidagi natuke teistmoodi ja teistsuguse väärtusega puhvast bioloogiat nüüd tollel ajal ei olnudki, sest see oli rohkem nagu meditsiiniga segi ja sellepärast päris alguse need esimesed teated ongi siis kas siis seotud koduloomade kasvatamisega või siis inimesel ravitsemisega. Ja kõige vanemad andmed, mis ma siis taolisest valdkonnast leidsin, viivad meid tagasi aastasse 2200, enne meie aja arvamist, see on siis kusagil 4000 aastat tagasi ja tollel ajal avaldati siis esimene teadaolev retseptide raamat, seal on siis kirjeldatud, mismoodi ühe või teise taimega on võimalik inimesi ravida ja see, et tegemist retseptide raamatuga on see avastati alles 1955. aastal, siis läks korda see tekst ära dešifreerida. Sinnamaani oli üpris selgusetu, mis sinna tahvlikese peale kraabitud just parajasti oli. 1400 aastat enne meie aega on teada esimene kirjatükk hobuste kasvatamisest ja seda võib pidada siis kõige esimeseks Soloogiliseks kirjatükiks üldse, mis meieni jõudnud on. Paar sajandit hiljem, 12. sajandil leiame me jälle ühe Assüüria retseptide raamatu, kus peale taimede haigust on kirjas juba ka mõningate ravimite valmistamise viisid. Tähendab, kui palju ühte või teist taime tuleb võtta, kuidas need kokku segada, see on kõik sinna raamatusse kenasti üles tähendab kuus sajandit ei juhtunud nagu Nende kahe teaduse vallas peaaegu mitte midagi, kui juhtus, siis ei ole, sest kirjalikke teateid. Ja alles kuuendal sajandil enne meie aega. On jällegi Indias välja antud kuuest raamatust koosnev koguteos, kus olid kirjas jällegi ravimid ja aga seal oli kirjas juba ka palju teadmisi inimese anatoomiast ja inimese ravimisest. Ja avatakse tänapäeval, et selles kuues raamatukese sorri kirjas kogu tolle aja teadmine meditsiinist ja üldse inimese ravimisest, need olid põhjaliku ülevaateteos juba ja siis viiendal sajandil juba enne meie aja arvamist ikka me oleme seal enne meie aja arvamist koostas kreeka õpetlane, demookritus, antiikaja esimese ravimtaimede loetelu, tema, siis lugesin lihtsalt ette, milliseid ravimtaimi tuntakse ja kus neid siis kasutada saab. Kas tänapäeval ka neid taimi selliste nimedega kutsutakse? Täpselt selliste nimedega? Ei no päris nii neid ei kutsuta, nende taimede nimed on tegelikult aegade jooksul õige mitmel korral muutunud. Ja tihtipeale on nendest vanadest raamatutest kaunis raske just sel põhjusel aru saada, et ma ei tea enam, mis nimi tollel ajal ühel või teisel taimel oli, muidugi mõned nimetused on sarnased või samad, kuid väga palju nimetusi on aegade jooksul juba muutunud. Ja päris huvitav, bioloogiline teadmine ilmub samuti viiendal sajandil enne meie aega. Kreeka teadlane Emmbeedookeles avaldas arvamust, et organismid kõik liigid maa peal on ilmunud siis erinevate elementide ühinemise teel ja et need elemendid siis, kui ühinesid ja tekkis õnnestunud liig, siis liik ei elama, aga siis, kui see ühinemine nagu ebaõnnestus, tekkisid mingisugused värdjad või siis sellised loomad, kes ei suutnud selles eluvõitlus vastu pidada, sest need surid ära ja jälle elemendil said vabaks ja ja tulid nagu uued kombinatsioonid. Nii et see on nagu midagi tänapäeva evolutsiooniteooria taolist juba. Ja samal viiendal sajandil on veel, see oli, tundub üldse õnnelik sajand, avastati palju asju sellel sajandil. Eas kuulus arst Hippokrates, kes on siis andnud alusega praeguse ajani kestva arstivandele ja tema tegi väga põhjalikke uurimusi haiguste uurimisel ära ja avaldas tohutu töö, mis koosneb 58-st erinevast köitest, nii et see oli väga põhjalik tolle aja arstiteaduse vallas. Ja see, minu teada oli möödunud sajandi alguseni arstide hulgas üks põhjapanevaid uurimusi, mida arstid kasutasid ja millele nad toetusid, nii et näete, see töö pidas vastu peaaegu 20 sajandit. Neljandal sajandil kuulus teadlane Aristoteles avaldas tööd zooloogia vallas ja tema panigi aluse tegutsioloogiale. Ja need tööd olid siis sellised nagu loomade uurimisest ja loomade kehaosadest ja ja loomade tekkimisest. See on samuti väga põhjapanev töö, nii et seda tsiteeriti veel keskajal ja hilisemal ajalgi üpris põhjalikult ja poetati just selle Aristotelese autoriteetsel arvamisel. Sajand hiljem tehti põhjalikku tööd taimedest. See oli kreeka teadlane, diofrastus. Tema kirjutas siis töötaimede uurimisest taimede füsioloogiast ja põikas hoopis teise valdkonda mineraalide valdkonda, nii et see oli siis ka esimene geoloogiline uurimistöö, mis siis tema poolt valmis tol ajal teadlased tundusid olevat väga laia profiiliga Aristoteles sky oli väga mitmel alal viljakas ja, ja töökas mees ja selsamal kolmandal sajandil üksteufrastus õpilastest töötas välja siis anatoomiaalused ja Süürias tehti väga põhjalikke uurimisi loomade anatoomia ja füsioloogia vallas. Nii, ja siis tuligi praktiliselt kuni meie ajaarvamise alguseni kaunikesti tühi aeg, kus suuri avastusi enam midagi tehtudki kui ka edaspidi läkse elu palju kiiremini edasi joonid avastusi hakkas sajandite möödudes aina enam ja enam juurde tulema, aga sellest kõigest juba räägime järgmistel kordadel. Ja nüüd hakkabki nii saade lõppema. Ja teie küsimustele vastame jälle kolmandal juulil. Jakk kirjutage meile ikka. Aadress on endine Tallinn 200 100 Lomonossovi 21, lasteraadio siilile mulle ja kohtume siis jälle, kolmandal juulil. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
