Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, tere. Ma usun, et kõigil olid väga sisukas, toimekas, töökas, kena ja lõbusk nädalavahetus, sellepärast et laupäeval oli ju kodu koristamise päev. Ja igal juhul mina oma sõpradega küll koristasin. Eks me kõik koristasime, eks me kõik ole näinud ka, kui palju siin tegelikult koristada tarvis on. Jah, ega sellest ühest nädalavahetusest nüüd küll ei aita, et see eestimaa nägu puhtaks saaks, aga kui iga päev tasapisi endale seda kommet sisse harjutada, et seda prügi üldse enda ümber vähem ja vähem pilduda, siis ma usun, et meist saab asja küll. Peab ilmselt asja saama, sest niimoodi enam edasi minna see kõik ei saa. Käisin möödunud nädalal koos Pärnu looduskaitse inimestega mööda Pärnu rajoon ja me vaatasime siis, mismoodi see Pärnumaa välja näeb. Kui palju oli seal igasugus kolu küll vedelemas. Me leidsime väetisekotid väetisehoidlast seal kümnete meetrite kaugusele eemal vedelemas. Väetis oli valatud põldude servale maha, põõsaalused olid täis veetud, vanarauda, seal oli kombain ja traktor, autorid on mingi kahtlane tsistern, kus voolas mingit sodi välja ja mis haises ja pani silmad kipitama. Noh, kõikvõimalikke asju võis seal leida. Aga siis me läksime ka mere äärde vaatama, mis seal on. Leidsime mererannast ühe ettevõtte suvila, kui seda riistapuud nüüd suvilas võib nimetada, sest see jõukas ettevõte siis oma töötajatele puhkamiseks vedanud vana roheliseks värvitud Ikarus bussi ja see oli siis linnaosa alla pandud, no vot selliseid asju siin ümberringi on ja kui me niimoodi edasi elame, kui meil on põõsa all puhkekoduks vanad lagunenud autobusside väetis vedeleb ja ja vana raud vedeleb ja üleüldse, kui me hoovid ja, ja territooriumid näevad välja nii, nagu oleks seal loodusõnnetus parajasti üle käinud ja loodusõnnetuse jäljed on äralikvideerimata jäänud siis ilmselt sellest asjast, sest vabariigist ja kõigest suurt midagi asja ei saa. Nüüd mõni võib mõelda, et alustavad saadet kohe niisuguse ebameeldiva jutuga. Aga eks me pea tõsiseid asju ka rääkima. Eriti veel, kui meelde tuletama, et me oleme sellest kodukaunistamise kodu korrastamisest minu meelest rääkinud vähemalt kolm aastat oleme igal aastal hõiganud kümmekond korda välja, et hakkame jälle Eestimaad puhtaks tegema. Aga kui siin Eestimaal ringi liikuda, siis ega siin suurt midagi targemaks ei ole läinud küll. Peab lihtsalt seni kui asi korda läheb, see nii peab rääkima. Ja muidugi rääkima pead, aga rohkem tegema kaat. Siin on üks kiri, mille saatis meile Noarootsi üheksa klassilisest koolist Annely Raudsepp ja tema kirjutab, et nemad küll hoolitsevad oma kodu ja kooli ümbrusest väga koolimaja, neil uus ja ilus, seal käib ka palju külalisi ja väga piinlik oleks, kui tulevad inimesed vaatavad, et koolimaja ümbrus on korrast ära ja ilmselt on lastele sisse harjunud juba see puhtuse hoidmine. Nende koolimaja ümbrus seisabki puhas. Ma arvan, neil lastel endil on ka päris mõnus seal koolis käia, kui see koolimaja on ilus ja puhas, vähemalt minule küll meeldib. Kui minu ümbrus ilus puhas, siis ma teen palju parema meelega tööd ja üleüldse lähen sinnapaika palju parema meelega, kus on puhas räpaseid kohti, nendest hakad kaugelt ringiga mööda käima. Ja ja Eestimaal on tegelikult ju palju ilusaid kohti ja puhtaid ja korras koolimajasid. No muidugi on kujukese ekskursioonide aeg peale nakanud ja lapsed kõik reisivad mööda Eestimaad ringi ja natuke silmad lahti hoiavad küll jalgsi kõndides küll rattaga sõites bussiaknast välja vaadates siis nad näevad tegelikult kui ilusson. Kevad on ikka väga-väga ilus aeg, kui palju värv praegu bussiaknast välja vaadates metsas käies, kui palju värve seal näha võib, kui palju erinevaid rohelisi toone ja kuidas sinna siis tulevad küll lillad, valged, kollased ja kõikvõimalikud teised värvid sinna hulka ka veel. Ja kui seda kõike vaadata, siis tundub, et meil on ikka selle maaga kohutavalt vedanud. Me oleme sattunud väga mõnusa maa peal elama. Ja kui ma nüüd ise temast natuke hoolitsema, siis ma usun, et meie järeltulijatel on ka veel õnn siin ilusa maa peal elada. Minul näiteks on kahju jätta ilusa lille või põõsa kõrvale oma tühjaks joodud limonaadipudelit võid konservikarpi või. Nad ei sobi sinna. Muidugi, nad ei sobi ja ja tegelikult on väga palju asju, mis sinna veel ei sobi ja väga palju asju ka, mis sinna suurepäraselt sobinud, kas või nurmenukud, Ülased, kullerkupud, mardikad, rästad või ükskõik keegi, kes seal elanud on juba tuhandeid või kümneid tuhandeid aastaid. Ja võis pärast meie pea, mis nende elu keerulisemaks tegema, nende kena ümbruse ära rikkuma. Toreda pika kirja saatis meile Pärnust Marko. Ta tunneb päris paljusid linde tauninud sinitihaste linavästrik, kanepi lindu, metsvinti, rohevinti ja veel paljusid teisigi linde, nii et on hästi tore, kuid metsas linde eristada. Mõni vaatab, et näed, puu otsas on lind ja ongi kõik. Nojah, see nõuab juba natukene oskusi ja, ja natukene tahtmist ka tähele panna, mis seal ümberringi toimub, sellepärast et tõesti esimesel pilgul võib tunduda, et metsas elab kahte sorti lindu, suuremad need on need varesed ja need väiksemad varblased. Aga noh, kui neid natuke lähemalt vaatama vaata, siis selgub, et seal on terve rida põnevaid linde. Väikesed linnud kannavad ka väga erinevaid nimesid. Neid väikseid linde näha muidugi natukene raske ja asjatundjad eristavad ja saavad teada nende olemasolust tavaliselt selle järgi, et nad tunnevad ära need linnud laulu järgi. Ja see laulmine on siis igal linnul väga iseloomulik ja ma arvan, Marko tunneb samamoodi nende lindude laulu ja laulu järgi ta teada ongi saanud, kes seal metsas elavad. Ja kuna ta elab mere ääres, siis käib ka tihti seal uudistamas, mere ääres on ta näinud laululuiki sinikaelparte tuttvarte naerukajakaid, kalakajakaid. Nojah, ja ma usun, et seal on veel väga palju põnevaid linde, kes ei ole juhtunud veel tema silmapiiril, aga suve jooksul ta näeb seal kindlasti veel palju-palju huvitavat. Noh, kindlasti ilmuks sinna veel mitmeid pardiliike ja ilmub siia mitmeid kurvitsialisi ja ma arvan, et üks toredaim kohtumine on kohtumine pisikese kurvitselise tülliga liivatülli ka, kes on selline väle jooksisel mööda liivad, on natuke suurem kui varblane ja ta putib nii kiiresti-kiiresti seal mööda Liive järsku siis kui ta arvab, et teda enam tähelepandust kükitab, sinna liiva peale maha, jääb liikumatult lamama ja siis on tihtipeale nii, et võid praktiliselt talle peale astuda, enne kui ta lendu läheb ja ta nii liivaga ühte karvad peaaegu võimatu on teda seal näha, üles leida. Kõige tillemad need on siis, need on tegelikult vist kaks tükki, kes kaunikesti nii ühe tillukesed, võta sa kinni, kumb neist siis väiksema? Raamatutes on kirjas, et kõige väiksem on ikkagi pöialpoiss see, kes meil siin puude latvades imepeenikese häälega laulab, nii et laul on nii kõrge, vanemad inimesed ei pruugi seda üldse kuuldagi, issand juba ultraheli piirimail. Ja teine selline tillukene lind, aga sealjuures hästi vapper ja julge ja väljakutsuva käitumisega lausa on käplik. Tema laul on tugev ja võimas. Ta laulab nii tugevasti, nagu oleks tegemist umbes kuldnoka suuruse linnuga. Laulu järgi võiks arvest, aga tegelikult on pöialpoisiga enam-vähem ühe suurune sabandal uljalt püsti kahvatukene, teine pruunikas ja veidi seal Brulise sulestikuga. Tema on huvitav komme teha risuhunnik tuttesse pesa sellest siis ka tal on rahvapärane nimetus, veel risulind. Risu keskele teeb ta pesa nagu pisihiir, kui keegi juhtus meie saadet kuulama, kus me rääkisime loodusimedest ja selles pisikeses ümmarguse pesapallis kasvatab see käblikuma pojad vä? Üles pisikese linnukesega pisikesed pojad ja nendele sihuke kena tillukene ümmargune pesa sobib imehästi koduks. Et aga üks suuremaid Desi on minu meelest toonekured ja Valtu lapsed paluvad meil jutustada veidi kurest, miks ta seisab ühe jala peal. Mitu liiki kurgesid on Eestis ja kas kured lendavad igal kevadel oma möödunud aasta pessa tagasi ja kuidas nad selle ometi üles leiavad, siis, et jah, nii palju küsimusi korraga. Kõigepealt alustame sellest siis palju meil kurgesid, Eestis on kurgesid, on meil üksainus liik, on sookurg demondis päris kurg. Aga siis on meil veel kaks toonekurge siin Eestimaa peal, nemad kuulutasid sinna toone kureliste seltsi ja ilmselt huvitavad hoopis need toonekured, meie sõpru, Valtust. Üks on kurgi ja teine on toonekurg toone kas see toonela Jõgi või et kas selle järgi on toonekurg oma nime saanud või? Nojah, tegelikult on saanud tõesti toonela järgi oma nime, sest vanasti elasid meil Eestimaa peal mustad toonekured põhiliselt ja must lind oligi siis toonela saadik või see, mis hingesid sinna toonela jõele saatis. Ja sellest siis tema nimi ka toonekurg, aga hiljem nüüd 300 aastat tagasi, kui hakkasid tulema meile need valged toonekured, sest nad hoidsid mustaga kaunikesti ühtemoodi ja siis tuligi valge toonekurg, see toonelase musta toonekure toonela nimi on kantud üle valgele linnul ja neil on kaunikesti erinevad elu kombed sellele valgele mustale toone, must-toone kurbaga inimpelglik eelistab pesa teha sügavasse laande, valge toone, kohtemon inimsõbralik, kui teil on hoovi peal mõni sobiv puudel lausa seal hoovi peal puu otsa pesa tegema hakata või või elektripostide otsa korsten otsa. Kõikvõimalikud kõrgemad paigad ja tema inimeste pelga sügiseti te võite näha tihtipeale pilti, kus nad jalutavad ka traktorite ja kombainide vahel ja väga asjalikud seal toimetavad just nagu nad kuuluski nende suurte virisete masinate vahel. Ja, ja kes on olnud meie saadete usin kuulaja, siis mäletad kindlasti, kuidas me pikalt pikalt rääkisime sellest toonekurest, kes Võru linna vahel jalutas. Toonekured kodustuvad hõlpsasti ja on teada päris kurioosseid juhtumeid, näiteks Taanimaalt, kus üks emane toonekurg sai vigastada ja jäi siis oma pesapaiga lähedale tallu talvituma pantides lauta kinni ja tema paariline sinnasamasse ei lennanud ära ja nad elasid seal oma kümmekond aastat niimoodi selles talus, kusjuures pojad lendasid igal aastal neil minema lõunasse ja vanemad jäid sinna tallu talvituma. Kevadel haugust uued pojad välja, jälle pojad lendasid ära. Nii et selliseid asju juhtub ja ja siis kohe teada toonekurge, teil on selline hästi välja kujunenud pesapaigatruudus, see tähendab siis seda, et nad tulevad üpris sageli sinna pessa tagasi, kus nad pesitsenud juba ja pojad tulevad üles kasvumis pesa lähedusse pesapaika otsima. Need lapsed tahavad teada, et mispärast, et toonekured isegi ühe jala peal seisavad, vot see on küll raske küsimus. Ega keegi nii väga mõistlikku seletust sellele ei ole osanud andagi, ühed väidavad, et nad lihtsalt puhkab jalga, kui ta seisab ühe jala peal. Osa uurijaid arvab, et ta soojendab seda jalga seal sulestikus jahedatel aegadel. Ja ma ei tea, see ühe jala peal seismine on väga paljudele lindudele iseloomulik. Võib-olla sa kuidagi seotud energia kokkuhoiuga või, või tõesti selle soojendamisega selle koha pealt ma väga täpselt ei oskagi te vastust anda. Kui keegi asjatundja kuuleb meie saadet ja teab mõnda uut ja head seletust selle nähtuse kohta siis võiks meile kirjutada või, või tulla kasvõi ise rääkima, et lastele see probleem lõplikult selgeks teha. Aga kuidas nad ikkagi selle pesapaiga üles leiavad, igal aastal uuesti? See on ka teadlase meistrile veel päris suureks mõistatuseks, kuidas konkreetselt see oma pesa üles leitaks, ilmselt seal on väga keeruline orienteerumismehhanism, pesapaiga ülesleidmise mehhanism, sest toonekured talvituvad kusagil kaugel Aafrikas. Lõuna-Aafrikasse lendavad nad tihtipeale välja ja kui nad sealt siis tagasi tulevad, siis ilmselt Euroopasse jõudmiseks orienteeruvad nad seal küll maa jõujoonte ja küll ilmselt ka kuu ja tähtede järgi ja päikese järgi. Aga ma arvan siis, kui nad on jõudnud juba sinna päris kodupaiga lähedale, et seal nad orienteeruvad, nende meelde jäänud maastikuobjektide võib olla tunne tänavune suure puu või vaja korstna või kes teab, ja siis, kui nad oo pühapaika tervena ei leia või on natukene mööda läinud, siis vähemalt sinnakanti satuvad nad ikka tagasi. Enamasti on nii, et kui ta päris oma pesapaika tagasi tulles sama toonekurg, siis ta jääb sinna 10 või 20 30 kilomeetri kaugusel nad küllalt suure täpsusega ikkagi sealt kaugelt tagasi tulevad. Aga mis neid täpselt aitab, seda vist kunagi. Päris kindlasti teada ei saagi. Almanni nii imelik. Saate alguses me rääkisime puhtusest. Mulle tundub, et loomad on küll puhtusearmastajad või kuidas sellega. On küll, sest noh, neil on eluliselt vajalikud, ta puhtust ei armastaks, siis sigines tema selg õige pea palju kõikvõimalikke sitikaid, satikaid, kes seal ennast hästi tunneksid ja seal oma järglasi ilmale tooksite. Kui neid satikaid ikka väga palju selga sigineb, siis läheb see elu väga kibedaks ja loovad surevad ka ära. Loomad selleks, et puhtalt püsida, peavad ennast kuidagimoodi pesema. Väga paljudel lastel on kodus rotid või austrid tänapäeval siis nad on näinud, kuidas need hamstrid käpakestega ennast puhastavad ja, ja lakuvad, ja siis jälle modi hõõruvad endale kõik üle pea käpakestega. Siis mõned loomad omavad pikemaid küüniseid, millega ta oma karvad läbi kammivad harjavad ja mõned lähevad ära. Solistavad seal õige pikka aega näiteks kude loomas, käite karusid vaatamas, te näete, kuidas karud mõnuga kohe pundide viisile ootavad ennast seal vees ja seal näiteks keegi sinna karvade vahel on elamu pugenud siis pärast paaritunnist ligunemist ta ilmselt otsustab siiski loobuda selles antud elupaigast näiteks kassid on eriti puhtad loomad, nemad pesevad ennast kohe väga palju, eriti palju pesevad ennast suvel kuuma päevaga ja me arvamegi, et see on kassi suur puhtusearmastus kassil, see pesemine ja teisest küljest veel hästi vajalik. Nimelt kas kuuma ilmaga võib muidu üle kuumeneda ja siis ta lakub enda märjaks ja siis märg karv hakkab auruma niimoodi viib alla oma kehatemperatuuri niimoodi, kas ennast jahutaks endal nagu higistamise asemel või kuidas seda nimetada meie selleks, et kuumusest üle saada, hakkame kõvasti higistama. Kassid siis ei higista, nemad teevad oma karva süljega märjaks ja saavad niimoodi ennast kuuma eest kaitsta. Mõnedel loomadel on see pesemine kaunikesti raske, no näiteks sinu sõber siil, kes metsas elab tema nokaline okastega kasukat on raske harjata ja puhastada, sest need okkad on risti-rästi ja ega sealt keelega küll ei tõmba või käpakesega ei pese. Sellepärast siili kasukas ongi need parasiit erakordselt palju, seal võib olla puuke ja kõikvõimalikke tegelasi selleks tema, et oma kasukat puhastada, aeg-ajalt sülitab enda täis, ajab imelikku. Uurijad on näinud, kuidas siin täitsa vahu korral ja arvatakse näiteks, et tsiviilparasiitidest vabanemiseks kasutab tihtipeale õunu. Haagib endale selga need õunad just sellepärast, et sealt tilgub siis seda õunamahla, mis parasiitide-le ei meeldi, see puhastab natuke neid. No vot, happed, siukesed hapud asjad on üldse nendele söödikutele natukene ebameeldivad ja linnud, kes ennast hästi pesta ei saa, sest neil seda sülge nii palju ei ole, nemad nokitsevad nokaga sealt putukaid sulgede vahelt välja ja selleks, et puhtust pidades mõned linnud kasutavad teiste loomatapi, näiteks sipelgate abi, pasknäärid ja kuldnokad käivad aeg-ajalt võtmas sipelghappevanne ronivad sipelgapessa sipelga närviliseks vajavad suled kohevile, sirutad tiivad laiali. Sipelgad pommitavad neid sipelgahappega. Linnusulgedel sipelghappe midagi ei tee, aga need parasiidid, kes sulgede vahele pugenud neile on, see äärmiselt ebameeldiv, nõuavad, pudenevad sead sulgeda vahelt välja ja sipelgad saavad endale kerge õhtueine. Nii et seal on nagu vastastikku kasuliku else vannivõtmine sipelgate sellepärast söök tuleb koju kätte kohe ja lindudele siis selle poolest nemad saadavus söödikutest lahti. Ja siis on vist kõige parem elu hoopis nendel, kes vees elavad. Need pesevad ennast kogu aeg, vaalad ja delfiinid ja kaladest rääkimata. Nojah, ainuke häda on see, et vot vees on ka neid parasiite, kes elavad kogu oma elu vees, näiteks kaladel on kõikvõimalikke parasiite äraütlemata palju ja kui sa oled piltide peal juhtunud nägema filmides vaalasid, siis need vaalad on kõik muhkusid täis, sest nende selg on kasvanud elamu niimoodi kümnete kilode kaupa ruutmeetrite kaupa. Tõruk vähikesi, kes tunnevad selle paha seljas ennast suurepäraselt, muudavad naha krobeliseks vaalal vaeseks, see ei ole praktiliselt mingit võimalust nendest väikestest vabaneda. Nii et kui sa kogu aeg jälle vees, eladega sellest kael abi, seal on omad satikate söödikud, kes kasutavad selle vee ära ja ronijad ikka selga elama. See on jah, huvitav, et vaata, isegi mees ei saa ennast puhtaks. Nojah, see loodus on ju niimoodi säetud, et need elupaiku kõik püüavad aina juurde juurde leida, igaüks püüab leida väikse nišikese, kuhu ennast sisse seada ja endiselt need osa parasiit on leidnud vee sust mõnusad olendid, kelle selga ennast elamus. Ega vist loomad ei unusta ennast kunagi pesemata nagu mõne lapsega juhtub, aga kuidas näiteks rotid oma hambaid pesevad? Aga nende toit on juba selline tervislik, mis hambaid eriti rikkuja rotil on veel selles mõttes head hambad millega ta närib, et need kasvavad terve elu jooksul otsast, nagu püüab neid kogu aeg ära kulutada, kasvad uued hambatasemele ja uued hambad, nagu sa isegi tead, ilmselt on tervemad kui need vanad hambad. Ja sellepärast on tema kõige parem viis oma hammaste eest hoolitseda, rohkem närida. Mida rohkem ta närib, seda rohkem hambad kasvavad ja seda tervemad nad on. Aga nüüd on üks huvitav küsimus. Kes on mudahüpik ja kus ta elab. Kas mudas? Kui nii konkreetselt öeldes ta elab tõesti aeg-ajalt muda asja aeg-ajalt vees ja kui natukene laiemalt vaadata, siis ta elab Kagu-Aasias seal sealkandis, kus on Vietnam ja Tai võite kaardi pealt järgi vaadata ja tema eelistab elupaikadeks kohti, kus On mangroovivõsad ja kus on suured tõusud ja mõõnad, nii et aeg-ajalt meri läheb nii kaugele kaldast tagasi merepõhi paljanduv mudas. Ja vot seal elavadki need kalakesed, keda kutsutakse muda hüpikuteks, neid on õige mitu liiki ja nad on 15 kuni 30 sentimeetri pikkused, hästi kummalise väljanägemisega, suured punnis silmad pealae peal nagu muhukesed seal. Ja neil on Huvitavad esimesed uimed, mis näevad välja nagu juba algelised jalad. Ja need on selles mõttes veel toredad uimed nendega. Ta haarata ka kusagilt kinni, seda vahel haarab isegi nii kõvasti kinni, et ronib puu otsa, nii et see on kala, kes käib puu otsas, kui tal Asjon ei roni küll väga kõrgel, aga siiski puu otsas, ta võib käia. Ja kui ta juba puu otsa läheks, tähendab, ta saab veest välja ronida ja selles mõttes ta on veel huvitav kala, et ta võib mõnda aega elada kuival maal. Seda saab teha nii, et ta võtab kaasa suutäie vett ja siis selle suus oleva vee arvel selle kuhutama lõpuseid, sealt saab ta siis hapnikku. No ja arvatakse mõningate teadlaste poolt. Et mudahüpik ongi olnud üks tänapäeva maismaa elusolenditel esivanemaid, tema oli üks esimesi julgeid, kes siis kuivale maale tuli. Muidugi temast vist päris esivanemad teha ei saa, sellel lihtsal põhjusel, et et noh, meie areng on läinud natuke teist teed, meil on ilunud kopsud ja Me ei käi ringi, suu punnis vett täis ja hinga lõpustega seda vett vaid me ikkagi hingame kopsudega ja mudahüpik, noh, oli esimene julge, kes sinna kuivale maale tuli, aga ega ta väga hästi kuiva maaeluga veel kohanenud ei ole. Nüüd see mudahüpik on selles mõttes veel tore kallad, sel ajal, kui ta kuivale jääb sealt veest, siis isased ehitavad endale ümber mudas pallikesed, noh, need suured, natuke suuremad, kui see kala enda pikkus on. Ja siis istuvad nad seal igaüks oma noh, nagu väikese mängukindluse keskel ja põrnitsevalt oma punnis silmadega üle nende valliäärte üksteisele otsa ja niimoodi säilitavad territooriumid, milleks neil seda vaja teha on, selliseid mängusõdu mängida ei oska päris hästi seletada ju nende elus siis taoline tarvidus aeg-ajalt tuleb nüüd müürikesi vallikese ehitada ja sel ajal siis, kui see meri mõõdab, kui satud siis sinna nende elupaika, siis võib jääda mulje, et just just on ära läinud terve lasteaiatäis lapsi, kes on siis tegelenud kindluse ehitamisega, nüüd kasvatavad nad kõik kokku, korjanud ära lõunat sööma viinud kindlused on sinna mere äärde maha jäänud. Maailm on huvitav ja küsimused on huvitavad aga kahjuks me ei jõua enam vastata teie küsimustele. Ja. Kirjutage meile, millest võiksime oma saadetes edaspidi rääkida. Millistest paikadest tahaksite midagi kuulda, milliste inimestega te tahaksite, et me vestlesime, millistest loomadest taimedest võiksime rääkida, ühesõnaga kõik, mis loodusest teile huvi pakub, küsige meie käest, meie püüame siis teie soovid täita. Ja meie aadress on ikka. Tallinn 200 100 Lomonossovi 21 lasteraadio ja siilile. Mulle ikka mulle soovime teile kena kevadet ja koolivaheaeg ei ole ka enam kaugel, niiet pingutage veel veidi. Ja meie kohtume teiega siis selle kahe nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
