Meie inimesed usume, et meil on olemas valikuvabadus  või midagi, umbes sellist. Veel usume, et just õigete valikutega oma elu uueks loome. Õnne õue peale toome. Usu meie ära päriselt tulevikku on võimalik korraldada. Ehkki kogu looduse ja maailma ajalugu õpetab,  et arengu aluseks pole mingi plaan või kava vaid pime,  kuid siiski õnnelik juhus. Eile valima minnes jäin mõtlema kas poleks valimiste asemel  targem määrata. Riigikokku pääsevad erakonnad juhuse ehk loosiõnnega. Näiteks nii, et kui meil on 10 teovõimelist erakonda,  siis tõmbame liisuga neist viis kes moodustavad riigikogu  ja siis ka valitsuse. Kujutate ette? Riigikogu ilma reformi või keskita, et peavad neli aastat ootama,  kas siis on ehk loosiõnn. See polegi nii jabur, nagu ehk alguses paistab. Igatahes on see palju odavam ja ka õiglasem,  kui praegune esindusdemokraatia. Presidendi võiksime sobivate isikute seast samuti loosiga määrata. Näiteks et. Või te ei soovi? Täna ei läinud ma siiski esitama konstitutsiooni parandusettepanekuid,  vaid tulin siia kalale. Siin valisin koha, kuhu puurisin augu, siis valisin kastist  sobiva õnge, panin sellele sööda otsa ja nüüd valin,  mis kiirusega seda õngekest võdistada. Aga kui hästi ja õigesti ma kõike ka ei teeks,  on see ainult pool asja. Mind peab soosima ka juhus, see, et kala just siinsamas all  ujub ja et tal on võtutuju. Oma harrastuste ja huvialade leidmisel on juhusel märksa  suurem roll kui teadlikul valikul. Juhtumisi kutsus sõber kalale kaasa, juhtumisi sõite kenasti  kala ja näe, ongi uus tali kalastaja sündinud. Võrreldes 15 aasta tagusega, mil talve jooksul toimus kolm  neli kalastusüritust on nüüdseks saanud talikalastus est  lausa rahvuslik harrastus. Igal nädalavahetusel on kaks-kolm võistlust talvepeod  ja perepäevad peale selle. Rahvas ajab lausa hullu, pööra taga vaimset  ja füüsilist tervist. Ja kui kala ei saagi, siis päikest saab ikka vintskem. Kalamees on naistepäevaks juba pool nägu. Tõsi, sedapidi ära päevitanud. Väike päike. Kuid nagu ütles juba Galileo galilei. Ka päikesel on plekid. Päikeselt jõuab maale muudki peale valguse. Viimasel ajal on taas rääkima hakatud päikesetormidest,  mis lähematel aastatel maad tabama peaksid. Kas meie kodutäht on tõesti kurjaks saanud? Päike on oma 11 aastases aktiivsuse tsüklis jälle  aktiivsemaks muutumise tõusuteel. Et kui siin mõni aasta tagasi oli, oli selline olukord päikesel,  kus Ei olnud tema aktiivsuse indikaatoreid mis on,  milleks üheks indikaatoriks on päikeseplekid,  et ei olnud neid plekke praktiliselt üldse päikese pinnal. Et see on siis päikeseaktiivsuse madalseis  ja kuna nüüd viimasel ajal on päikese pinnal  ka plekke järjest rohkem näha, siis see viitab sellele,  et päikeseaktiivsus on tõusuteel. Ja ühtlasi kaasneb siis päikeseaktiivsuse tõusuga  ka võimalus, et võivad sellised Päikeseloited, või, või, või aine väljapursked päikesest  toimuma hakata, päikesemagnetvälja jõujooned tungivad  päikesepinnast välja ühest ühes plekikogumis  ja naaberpleki kogumis, siis nad suunduvad päikesepinda  sisse uuesti, nii et eripoolusega, nagu on need päikeseplekid. Päikesepurskeid on väga erinevaid neid aine väljapursked  päikesest on sellised kõige suurema suurema massi mõttes  massiivsemad pursked. Nendelt jõuab aine maanina umbes paari päevaga. Mõne päevaga. Aga on olemas ka päikeseloited, mille puhul see osakeste  kiirus on ülimalt suur ja noh, seal võib juba rääkida  tundidest ja, ja võib-olla isegi kümnetest minutitest  kus need osakesed võivad maani jõuda. Jõudes maa lähedale need elektriline t laetud päikeseaine osakesed. Jällegi. Satuvad vastasmõjusse maa magnetvälja ga. Ja siis. On siis kahesuguseid nähtusi võimalik täheldada maapinnal  kas siis ühest küljest maa magnettorme, maa magnetvälja  rahutuks muutumist ja teine asi on siis virmalised,  mida me märkame. Kui valgus liigub päikeselt maani kõigest kaheksa minutiga  siis päikesetuumast päikese pinnale jõudmiseks kulub  fotonitel rohkem kui 100000 aastat. Neli ja pool miljardit aastat vana päike on pidevas muutumises. Päikest on uuritud juba päris tükk aega,  et alates Galileist, kui siis selgus, et seal päikese peal  on midagi ja tegelikult ka uurida, mitte ei ole niisugune  täiesti ideaalne kera siis hakati uurima kõigepealt muidugi  päikese plekke, mille siis ka Galilei avastas. Aga peale Galilei avastust päikeseplekid kadusid päikese  pealt mõneks sajandiks umbes ja siis, kui nad hakkasid  uuesti tekkima siis, ütleme, 18. sajandi lõpust,  19. sajandi esimesest poolest alates siis on üsna  põhjalikult arvet peetud päikeseplekkide üle. Eestis on uuritud jah, seda päikesemõju maale  ehk siis kuidas see maa magnetväli häiritud saab. Vahetevahel aga on ka Tartu observatooriumis teraveres  uuritud päikest just statistilisest vaatevinklist. Et kuidas päikeseplekid seal päikese pinnal arenevad ja. Teadur Jaan Pelt on tegelenud siis jah, ka see kõige viimane  tema töö oli käsitleski just seda, et, et  kus kohas päikeseplekid ikkagi elavad, et kas neil on  mingisugune kindel koht nii-öelda selle väikese sisemise osa  suhtes või, või nad nagu rändavad juhuslikult päikesepinnal ringi. Keskmine päikeseplekk on umbes maa suurune  ning peamiselt just neid plekkidelt paiskuvad meie suunas osakesed,  mis põhjustavad näiteks magnettorme. Magnettormi puhul võiks siis rääkida sellest,  et, et magnetvälja suund Saab häiritud, et kui, kui tavalise rahuliku magnetvälja  korral on meil nii-öelda kompass näitab magnet pooluste  suunda ja, ja väga ei värise siis magnettormi ajal hakkab,  hakkab magnet kompassi nõel jukerdama ja tantsima. Et see suund on siis nii-öelda ebamäärane  või igal ajahetkel erinev. Ja, ja muidugi ka magnetvälja tugevus hakkab  siis kõikuma. Päikesetuule puhul ei olegi väga suuri mõjusid,  aga kui just need aine välja pursked on siis tõepoolest,  kui on need eriti suured pursked ja see avab täpselt maad  siis maa magnetväli saab väga tõsiselt häiritud  ja siin maa peal võib olla täitsa märgatavaid efekte,  umbes, et elektriülekandeliinidel just travad,  hävinevad isegi suisa ja et siin põhja põhjapiirkondades. Kanadas on olnud selliseid juhtumeid tõesti,  kus, kus näiteks alajaamade trafod päris läksid füüsiliselt  katki nende magnetväljade mõju tõttu. Kõrvutades päikeseaktiivsuse ning maa ilmastikuandmeid võib  nendega vahel seost märgata. Arvatakse, et sel võib olla mingisugune seos,  aga see on jällegi, et, et see on arvamine,  sest materjali on liiga vähe. See nii-öelda väikene jääaeg, mis oli seal renessansi aja  lõpus ja uus aja alguses, et Euroopas oli igal pool väga  külm talviti, et see langes parasjagu kokku  selle ajaga, kui päikesel plekke peaaegu ei olnudki,  olid väga üksikud plekid, vahel harva. Ja nüüd siis? 20. sajandi jooksul on olnud keskeltläbi tunduvalt soojem  kui siis näiteks sellel väikesel jääajal,  kuigi see keskmine temperatuuri erinevus on väga pisikene. Ja noh, terve 20. sajandi on ka päike väga aktiivne olnud. Et elame-näeme, nüüd ennustatakse, et, Päikeseaktiivsus võib jälle sootuks ära kaduda. Arvatakse ka, et, et järgmine aktiivsus tsükkel,  mis just nüüd on algamas, et see on kõige võimsam noh,  seni vaadeldutes siis üldse nii et tegelikult Me elame sellisel hetkel, kus me päris täpselt ei tea,  mida päike järgmiseks teeb. Nii et päikese uurijatele saab olema huvitav aeg. Ent milline on päikese aktiivsuse mõju meie tervisele? Kas teadlaste jaoks huvitav aeg tähendab tavainimestele  peavalu ja väsimust? Võib-olla on, on tõsi taga ka nendel, kes nendel inimestel,  kes ütlevad, et magnettormid nende tervisele mõjuvad. Kuigi minu teada on ka, on ka selliseid uurimustulemusi,  mis viitavad, et see seos inimeste tervise  ja magnettormide vahel ei, ei pruugi nii üks ühene olla. Aga aga nii palju, kui mina tean, ei, ei ole need seisukohad  ei üht ega teist pidi veel väga kindlad. Vaevalt et nüüd inimesi peaks, peaks kuidagi mingisuguse  varjestusega kaitsma hakkama, et, et, et. Aparatuuri on mõistlik muidugi kaitsta, sest aparatuur võib,  võib täiesti rivist välja minna, aga, aga seda pole nagu  kuulda olnud, et inimene päris rivist välja läheks. Tõravere töötajad endale tinamütsikesi pähe ei pane,  magnetarmi ajaks. Ei seda mitte. Jah. Ise ma ei ole midagi täheldanud et mingisuguseid seoseid ei  ole täheldanud nüüd päikse aktiivsuse ja,  ja oma tervise vahel. Küll ma olen lugenud, et, et selliseid seoseid väidetavalt on,  ma olen näinud, et räägitakse neist magnettormipäevadest ja,  ja ennustatakse neid ette. Kui palju sellel nüüd tegelikkuses? Nagu pistmist on, ma ei oska ausalt öeldes hinnata. Kui läbitungivad need osakesed, siis on,  et kui nüüd keegi tõeliselt on paranoiline  ja tahab ennast selle eest kaitsta, kas piisab,  kui ta läheb autosse peitu või tuppa peitu  või peab tõesti sellist hoolimist mütsikest kandma hakkama? Tegelikult on niimoodi, et need osakesed ise maapinnale ei jõuagi. Et, et need. Kõige-kõige niisugune hirmsam osa sellest päikesekiirgusest on,  ütleme, see röntgenkiirgus ja võib-olla natukene  kammakiirgus loidete käigus tekib see peetakse maa  atmosfääri poolt väga hästi kinni ja nüüd need osakesed,  need püüab kinni maa magnetväli, et ja kus nad  siis nii-öelda maa maa magnetvälja sisse nagu tungivad  ja mööda maavälja jõujooni atmosfääri liiguvad,  seal me näeme virmalisi, need laetud osakesed põrkuvad  siis maa atmosfääri aatomitega ja annavad oma energia neile. Ja siis noh, aatom ei saa olla eriti kaua aega mingisuguse  sellise suurema energiaga oleku, siis ta kiirgab  selle energia valgusena lihtsalt ära. Ja siis hapniku ja lämmastikumolekulid on need hästi tüüpilised,  mis siis põhjustavad neid virmalisi. Et erinevad erinevad värvivirmalised tulevad erinevat tüüpi  siis maa atmosfääri osakestelt võib niimoodi ütelda. Aga noh, virmalised on ka mingi mingisuguse 80  või 100 kilomeetri kõrgusel, nii et umbes seal see päikese  mõju tegelikult selline otsene mõju lõpeb. Selge lugu kala ei tule sellepärast et magnettorm  ja päikesetuuled kalastus, kunsti oluline osa ongi leida  veenvad selgitused sellele, miks just täna kala ei saa. Tuul pöörab, rõhk langeb, esimesena tuli vastu naisterahvas  ja nii edasi. Me tahame ju kangesti kõike ära seletada,  kontrolli all hoida ja targasti juhtida. Ning meile mahub väga vaevaliselt pähe, et loodus ei olegi  lõpuni seletatav ja ammugi mitte juhitav. Miks kadus juba sajandite eest Läänemerest heeringas? Millal tuleb tagasi tursk ja kus on see oh kadakaid  ja karjamaid ja pikki suitsuangerjaid? Käesoleva aasta jaanuaris saatis keskkonnaministeerium  laiali teate angerja ekspordi ja impordikeelust kogu Euroopas. Seda, et angerjavarudega on olukord halb,  teadsid kalurid juba mõnda aega tagasi. Hiljuti selgus aga tõsiasi, et angerjaga on lood kriitilised. Ülemaailmselt. Kui ajas tagasi minna, siis sai angerjavarude kiirem langus  alguse juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel. Aastatel. 20 aastaga kadus maamunalt 95 protsenti angerjatest. Praeguseks on angerjas kantud maailma punase raamatu liikide hulka,  kui eriti ohustatud kalaliik. Sealt edasi järgmine aste on juba väljasuremine. Põhiline põhjus, miks. Kaks angerjat nii vähe on, on see, et kuna angerjas käib  kudemas Sargasso meres see on üks Atlandi ookeani osa siit  meie vetest kusagil 8000 kilomeetrit kaugel ja,  ja sealt, kui ta on siis kudenud, siis need eelvastsed  siis hoovuste toel kanduvad Euroopa rannikule. Ja põhiline põhjus, miks, miks siis teda vähe on,  arvatakse, et vahepeal siin seitsmekümnendai  kaheksakümnendad aastad püüti seda välja rändavat  rändangerjat seda kudema minevat angerjat liiga palju välja. Kuidas see ekspordi impordi keeld seda angerja olukorda  paremaks teeb? Juba 1990.-te aastate keskpaigust hakati. Aasia poole pealt eriti Hiina huvi tundma angerjakasvatuse  vastu ja, ja angerjaid kasvatati kohe suuremas hulgas turukalaks,  nii et see väga suur hulk klaasangerja nii-öelda  asustusmaterjalist Müüdi väljaspoole selle liigi levila piire. Ja see oli üks, on kindlasti üks põhjus,  et, et isegi kui sealt neid oleks lastud kusagile avatud veekogudesse,  siis siis nad kindlasti ei oska tagasi ja ei olegi võimalust  kuskile kudema kunagi jõuda sealt piirkonnast. Hiina angerjakasvatajad kalu merre kindlasti ei lase  ja nii ei saagi Sargasso merest Euroopasse naasvad  klaasangerjad looduslikes vetes suureks kasvada. Püügikoormus on olnud suur nii noortele klaasangerjatele kui  ka kudema tõttavatele vanadele kaladele. Kas selline käitumine võib tõesti tekitada olukorra,  kus meil on reaalne oht angerja kui liigi kadumiseks tervest maailmast? See on võib-olla praegust olukorda arvestades Natukene võib-olla üle pakutud, see on minu selline. Selline isiklik arvamus, et, et ega neid nüüd  nii vähe nüüd ka ei ole, et neid üldse. Enam ei jõuaks meie vetesse või, või siis Euroopa vetesse  sealt sargassast tagasi. Aga siiski kui nüüd tegemist oleks, oletame ainult sellega,  et on see see vähenemise põhjus on ülepüügis olnud,  siis, siis on tehtud spetsiaalsed arvutused  ja mudelid. Et noh, umbes selleks, et taastada need varud,  mis kunagi olid, võiks minna umbes 40 kuni 70 aastat  erinevate arvutuste põhjal, et kuna ta on hästi pika  elutsükliga kala Et enam-vähem 15 aastat või 20 aastat on ta normaalne eluea pikkus,  sest kui ta kudema läheb, siis ta sureb peale seda,  et ta ükskord elus ainult, aga teine ja palju ohtlikum  moment võib olla selles, kui, kui tegelik Põhjus selgub järsku, et ikkagi on, on need muutused  Sargasso meres, mille noh ümberkujundamiseks  või taastamiseks või, või endise olukorra taastamiseks on,  on võib-olla palju vähem võimalusi kui lihtsalt püügi piiramine. Et see võib olla tõesti reaalne oht. Kahtlustatakse, et globaalsed kliimamuutused võivad Sargasso  meretingimusi muuta sedavõrd, et sealne elukeskkond enam  angerjatele kudemiseks ei sobi. Mille poolest on Sargasso siis niivõrd eriline,  et kogu maailma angerjad just seal koevad? Teab, miks see nii on, aga Sargasso meri iseenesest on  tõesti väga eriline paik, et seal on sellesse piirkonda,  ümberringi tulevad hoovused ja, ja nagu lähtuvad hoovused,  et see on selline vaikne piirkond, mis, mis tasapisi nagu  ringi ratast, seal vesi ringleb aga hästi. Väikese kiirusega ja mis oluline on see,  et, et kuna see on hästi läbipaistev, puhas vesi,  seal on vähe vetikaid ja, ja angerja need eelvastsed  või kui ta üldse peale sellest marjast koorumist nagu  toituma hakkavad. Et nad söövad nii-öelda vetika lagu. Produkte või selliseid pisikesi osakesi siis,  kui nad on parasjagu seal siis kasvanud teatud aja  siis nad Kui nad satuvad sellesse nii-öelda välimisse ringhoovuses,  siis ühel hetkel nad satuvad siis ka sellesse eemale voolavasse,  suurde hoovusesse ja siis tulevad näiteks golfi hoovusega  siia Euroopa rannikule välja ja, ja siin teevad läbi moonde,  muutuvad selliseks, mida me nimetame klaasangerjas juba angerjakujuliseks. Ja siis hakkavad sisevetesse tungima jõgesid pidi ülesse  ja enamasti elavad järvedes. Kust on pärit Eesti angerjad, kas otsesaar kassomerest  või hoopis kasvanduste basseinidest? Eesti angerjat suuremas osas vähemalt praegusel ajal  kus seda on üsna väheks jäänud, on kogu Peipsi vesikonnas,  see tähendab Peipsi järv Pihkva järve, Võrtsjärve vesikond,  kõik. Kõik see kokku, siin on nüüd alates 1950.-te aasta algusest,  kui sinna Ivangorodi poolele tati hüdroelektrijaama pais ja,  ja need turbiinid siis peale seda nagu looduslikult ta siia  sisse ei ole saanud ja kõik see varu, mis siin praegu on  ja on olnud ja, ja välja püütud on baseerunud puhtalt  asustamisel ja näiteks nendest hulgast angerjatest,  mida me siin oleme märgistanud nii nii Võrtsjärve kui  väikejärvedesse kui ka Narva veehoidlasse. Spetsiaalselt on neli püütud kinni Taani väinadest. Angerjas on keerulise bioloogiaga liik ja vangistuses teda  veel siiamaani paljundada ei ole suudetud. Nii ongi väikeses klaasangerjast saanud rahvusvahelise  tähtsusega äriobjekt. Nõudlus klaasangerjate järele on 15 aastaga tõstnud eluskala  kilo hinna 100-lt eurolt pea 1000-ni. Sellest hoolimata ostetakse Eestisse klaasangerjaid  nii loodusesse asustamiseks kui ka Võrtsjärve ääres asuvasse angerjamajandisse. Kuidas ekspordiimpordikeeld mõjutab Eesti angerjakasvatajat? Üldjuhul ainult positiivselt, kuna angerja,  asustusmaterjal ehk klaasangerja kättesaadavus oluliselt  paranenud ja ka hind stabiliseerunud. Kuidas see varem siis olnud on? Kui sul on kindel kogus klaasangerjat vaja,  siis selle koguse tellimusel sa ei pruukinud üldse saada,  et meie enda kõige kurvem kogemus on see,  et 300 kiloga vaimu tellimisel 65 kilo saime. Ja hind. Aasia turg lihtsalt maksis nii palju üle,  et vaba konkurentsi tingimustes hind kerkis üle 1000 euro kilost. Mis see klaasangerja hind siis praegu hetkel on? Olenevalt kanalitest, kust ta kätte saada,  milline firma sulle vahendab seda jääb vahemikku 500 kuni  650 euri kilo. Nüüd viimased angerja majandamise kavad,  mis on vastu võetud Euroopa Liidu. Poolt. Need üldiselt võivad elavdada angerjakasvatust,  kui majandus haru natukene just asustusmaterjali toota mise mõistes. Mis kaladega siin sinu juures tegemist on  ja mis nende tulevik on? Konkreetselt nende kaladega siin basseinides? Need on kõik 2010 kevadisest klaasangerjast kasvatatud  suuruses kolm kuni 100 grammi ja nende tulevik on see vaba  vaba loodus. Siit enam kaubakalaks ei lähe ühtegi. Eestis angerjas Punase raamatu liigiks veel võetud ei ole. Ning angerja püük on täiesti legaalne tegevus. Pole ka ime, sest valdav osa meie vete angerjatest on just  nimelt kalurite raha eest siia lastud. Euroopa Liidu poolne angerja kasvatamise püügi  ja asustamise reguleerimine peaks looma olukorra,  kus meie veed sellest ainult võidavad. Aga laseme ta kenakese jälle tagasi. Absurdne ju, eks ole? See, et istun nagu lume koi keset otsata valgust väristan  looduse eeskätt ja olen ütlemata rahul, et mul see võimalik on. Muide, kas teate? Eesti järvede ja veehoidlate jäte pindala on üle 2100  ruutkilomeetri mis teeb iga Eesti elaniku kohta  nii 1400 ruutmeetrit.
