Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere päevast, kuulate teadusuudiste rubriiki puust ja punaseks, kus lahkame teadlastega viimaseid huvitavamaid teadusuudiseid. Ja sel nädalal on mul hea meel tervitada stuudios Ülikooli zooloog Randel Kreitzbergi, tere Randel. Lõdvere ja mina olen Sandra Saar ja tänases saates tuleb meil juttu verejanuliste nahkhiirtest ja kuigi tegu on verejanuliste loomadega, siis uuest uuringust selgub, et verd joomas käivad nad hea meelega koose sõpradega. Aga Randel, alustame sellest, et need kiired, kellest selles uuringus juttu on, ei ole ju need, kes Eestis elavad. Ja Eestis olevad nahkhiired toituvad peamiselt putukatest ja on igasugused veel Endlased ja seda tüüpi elukad, need on päris mitu liiki ja täitsa huvitavad loomad. Aga need, kellest siin juttu on, nemad on tõesti vereivajad. Hammustavad väikese haava näiteks suurte kariloomade naha sisse ja siis limpsivad sealt välja nii-öelda nirisevat verd. Ja kuna selle haava hammustamine on suhteliselt suur ja raske töö, sest karilooma nahk on paks ja sa võtad mingi peaaegu pool tundi aega, siis on see töö, mida on mõistlik oma sõprade või teiste lähikondsetega siis jagada. Et saab kiiremini, noh, selles mõttes, kui teine on juba augu ette ära teinud, siis, siis sa saad ka vahepeal käia seal nii-öelda kaevu peal limisimas aga see tähendab siis seda, tegemist on üsna seltskondlikke loomadega ja et selles selle töö nii-öelda uudsus ja põnevus seisnebki, et seda, et näiteks lähisugulased käivad koos toitu otsimas ja aitavad 11, seda teati juba siin kaheksakümnendatel Ki aga nüüd siis vaadati kõiki erinevaid viise ja versioone, kuidas nad seda toidu otsimisega seal tegeleda võivad. Nad panid? Ma ei mäletagi täpselt, mis tüüpi saatjad nad nendele nahkhiirtele selga panid ja avastasid, et, et ei pea sugulane olema, aga võib lihtsalt olla nii-öelda lähikond või sõber, kellega sa koos oled. Ma ei tea, küll külje kõrval võib-olla seal koopas öö veetnud kuidas neid nii-öelda vampiirnahkhiired kutsume neid siis niimoodi, kuidas nemad leiavad omale sõpru. Klassikaline näide on see, et kuidas ahvikarjas afitsal sugevad 11 ja sügavad ja otsivad, täisid või, või alati otsigi, vaid see ongi selline sotsiaalne käitumine. Siis, ega nahkhiired on samuti imetajad ja ka nendel selline ma olen näinud seda nii-öelda kroomingu, käitumist või üksteise eest hoolitsevad käitumist, on täitsa kirjeldatud ja, ja teine asi on lihtsalt see, et ta ongi tõesti noh, et sa oled eelnevalt selle loomaga koos veetud, eks nad ikka tunnevad 11 ja suurema tõenäosusega ega ikkagi ei saa ära välistada seda sugulust, et suurema tõenäosusega koos elavad nahkhiired on ikkagi lähemalt või kaugemalt ka sugulased. Et see on selles mõttes ka evolutsiooniliselt ikkagi põhjendatud. Et ainult sõprusega seda põhjendada ei saa seda, seda nii-öelda ühist toitumiskäitumist. Kas loomad saavad aru, kellega nad sugulased on, kuidas nad sellest aru saavad ja, ja saavad ikka aru. Üks viis näiteks on lõhn. Et seda on, on testitud ja need nii-öelda feromoon on analüüsitud mitmetel noh, imetajatele näiteks ka, et et kindlasti saavad, ma ei tea, kui väga nad seda teadvustavad, aga aga, aga saavad. Ehk siis ikkagi sugulane on kuidagi mingisugune tugevam side on sugulasega kui tavalise loomaga ja, ja kahtlemata on ju isegi olukordasid siin näidatud, kuidas kehvemini toitu otsivad kaaslased või sugulased, et nendele antakse siis toitu ainult aitakse neil nii-öelda elus püsida ja seda, see pole isegi ainult mitte loomade maailmas, vaid, vaid isegi taimede maailmas isegi on teada, et juurevõrgustik, kuidas on võimalik toitu jagada, suur puu annab väiksematele puudele, aga ka loomade puhul ka ka kindlasti, et, et see on oluline faktor evolutsiooniliselt mõttekas nende jaoks. Aga nagu sa juba enne mainisid, siis need vampiirid, kes siis on kas suguluses või omavahel oleks saanud, siis hea meelega nad käivad koos jahil, aga räägi siis natuke lähemalt ka sellest uuringust ainult istusid seal igasuguseid erinevaid strateegiaid, et kas nad siis lähevadki üheskoos, külg külje kõrval, otsi otse looma üles hakkavad seal siis toituma vaid kuidas nad seda teevad. Mingi kuus erinevat stsenaariumile, mida nad testisid. Ja siis nad avastasid, et põhimõtteliselt oma sellest õõnsusest lähevad nad välja ikkagi täiesti eraldiseisvalt ja juhuslikult saavad siis kokku seal nii-öelda põllu peal. Ja kui siis see nii-öelda nahkhiir, kellega sa kokku saad, seal on kaaslane siis lepitakse tema kohaloluga meelsamini kui siis võrreldes võrreldes sellise olukorraga, kus sinu kõrvale maandub mingisugune võõras nahkhiir, mis nad siis teevad, kui võõras nahkhiir maandub nende kõrvale, eks nad ikka kaitsevad oma toiduallikat, et siis ei ole meil põhjust seal seda, seda nendega jagada, miks on nahkhiirtel mõistlikuma toitu ühiselt otsida? No üks on siis evolutsiooniline põhjus, teine on puhtalt, et see on ökonoomsem, koostööd on mõistlik teha. Ja kolmas põhjus on see, et niimoodi on võimalik näiteks seda toiduallikat sissetungijate eest kaitsta. Et lisaks nahkhiirtele seda käändeks Kaarnatel kirjeldatud, et siis jääb ikkagi see hea kraam omale. Kas see juhtub tihti seda, et nahkhiired, et lähevad mingisuguse nii-öelda toiduallika juurde ja siis suuremad loomad ajavad nad sealt ära ja püüavad ise selle allika endale saada. Oma nahkhiirte ja liikidevahelisi suhteid ei tea aga, aga noh, see kariloomade elus muidugi, onju, aga, aga mingisuguste surnud ära lõppenud raiete puhul on see täitsa tavaline jahedalt, et erinevad liigid purelevad selle looma ümber, igaüks tahab sealt oma oma ampsu saada ja tegelikult seal on selline päris vahva selline rollide jaotus või et eks need söövad hundid söövad suuri luid, kotkad söövad pehmemat kraami ja, ja mõned loomad käivad ka erinevatel kellaaegadel toitumas, et, et igaüks saab sealt oma oma suutäie kätte, aga, aga loomulikult oma toiduallikad kaitstakse. Siin on huvitav, tegelikult ju see ka, et nahkhiired lähevad siis nii-öelda selle eluslooma külge, selle uuringu juures oli üks video ka, kus siis oli lehme ja siis need kaks nahkhiirt lendasid talle selga ja siis proovisid sinna siis nii-öelda auku või haava teha, millest siis verd imeda. Aga see loom, keda siis nahkhiired ründavad, kas ma eeldan, et tal võiks ju valus olla ka see protsess? No ma ei tea, äkki on siis piisavalt suure sules ja, ja tegelikult. Ma pole lahkhiirte hammustusega niivõrd palju tuttav, aga minu arust tundub loogiline, et nendel on evolutsioonis välja arenenud viis seda verd imeda niimoodi, et et sa saad rahulikult seal närida ja sa saad selle vere kätte ja sai ärrita seda looma, sellepärast et muidu sa, sa jääd oma toiduallikast ilma. Selles mõttes tundubki natukene naljakas näiteks et näiteks meie puhul sääskede hammustus tekitab sügelust, et evolutsioon võiks suunata seda sääskede hammustust selles suunas, et et võib-olla miljoni aasta pärast on alles ainult need sääsed, kes suudavad verd imeda ilma nii-öelda sügelust tekitama. Ja tegelikult osad ju sääsed, sa kohe tunned, kui ta sind hammustab ka, et mõnikord tekib selline tugev valu, teinekord ei saa arugi, et sääsk kallal käinud ja täpselt siis ei tasugi maha lüüa neid sääski, kes nii-öelda mitte valusalt või mitte sügelevad tammustavad, sellepärast et siis natukene võib-olla aitad evolutsioonile kaasa. Nii et saab laiendada ka sääskede peale, kusjuures selles uuringus see video, mis seal uuringu juures siis oli see lehm, keda nad, nahkhiired puresid, tema kusjuures oli täitsa ärkvel ja ta liikus küll ta püüdis justkui neid nahkhiiri oma seljast ära saada, aga nad olid väga jonnakad ja ei jätnud jätnud seda lehmakest rahule. See video küll ei olnud väga pikk. Aga jah, nii et ei tea, kuidas see protsess seal täpsemalt käis, nii et ma natuke tahaks arvata, et ta midagi ikka tunneb, kui need nahkhiired talle selga lendavad. Huvitav fakt on see, et tegelikult on isegi Eestis on üks liblika ka liik ööliblikas ängel heina vöölane, kes ei suuda vist küll loomaaia inimese naha sisse kui hammustada, aga kui tegemist on mingisuguse väikese haavaga, siis vere lõhna peale lendab kohale ja toitub väga meelsasti sellise sooja looma verest, et tal on isegi spetsiaalsed sellised nagad, millega nahale kinnituda ja, ja sealt kinni hoida, et ta saaks rahulikult rahulikult verd limpsida, kui see võimalus on. Ja need liblikad elavad Eestis ka ja, ja need üldPiusa kandistaneid leitud. Et järgmine kord, kui liblikat näete, siis mine sa tea, võib-olla seal hoopis vereimejast liblikas, et Eestis võivad mõned liblikad olla Maiemat, meie vere, pealegi nahkhiired. No näed, sellise põneva faktiga täna lõpetamegi juba homme oleme tagasi, et tuua teieni järgmine põnev teadusuudis aitäh kuulamast, busse punaseks, puust ja punaseks.
