Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Tere päevast, te kuulate teadusuudiste rubriik puust ja punaseks, kus lahkame teadlastega viimase aja põnevamaid teadusuudiseid. Mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on minuga stuudios ka Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Tere, Randel, Sandra ja täna me räägime plastist ja merelindudest. Nimelt maailmas toodetakse igal aastal umbes 400 miljonit tonni plasti ja paraku sellest osa jõuab ka keskkonda, mis omakorda siis lõpuks jõuab ka ookeanidesse ja nimelt merelinnud, siis kipuvad seda plasti sööma ja seeläbi koguvad nad plasti keemilised komponendid ka oma lihasse. Alustame sellest, et miks linnud plasti söövad, sellepärast et sa näed välja nagu toit. Ja vähe sellest, kui see plastitükk on mõnda aega näiteks seal merevees ulpinud, siis ta hakkabki lõhnama nagu toit. Et seda tüüpi käitumiskatseid on tehtud lindudega ja seda küsimust, miks nad seda söövad, et kas nad siis ei tee vahet, et seda on esitanud teadlased juba mõnda aega. Ja hiljuti leiti, et just need plastitükid, mis on sellise sellise biokilega või sellise Limase kihiga vetikatega kaetud. Et see eritab ka sellist lõhna, mis, mis meenutab lindude jaoks toitu. Ehk siis plast tihtipeale ulbib veepinnal on sellise sobiva suupärase tükiga näeb välja nagu toit, lõhnab nagu toit ja linnud on evolutsioonis endale selgeks teinud, et et asi, mis vastab nendele nõuetele, ongi toit. Et kahjuks pole nad jõudnud veel nii-öelda ümber evolutsioneeruda silmaga nemad siis ei suuda eristada, et see tükk, mis ulbib, ei ole kalavõimu. Ja järelikult järelikult ja no mitte ainult ka linnud, vaid, vaid kalad ise, kes söövad mikroplastitükikesi, planksun, organismid ja ka mereimetajad, kes on ju imetajad, isegi isegi nemad ei tee alati vahet. Nagu ma aru saan, siis see, et linnud kogemata plasti söövad, ei ole selline harukordne juhus, vaid seda ikkagi juhtub massiliselt. Kahjuks küll. Et siin see hiljuti avaldatud teadustöö, kus jaapani teadlased uurisid, kus koos partneritega erinevatest kohtadest üle maailma merelindusid, just siis nemad vaatasid, et mis 52 protsenti lindudest sõid plastikut. Aga tõenäoliselt on, need protsendid võivad olla nii suuremad kui väiksemad, sõltub kohast ja, ja keskkonnareostusest. Aga fakt on see, et plastik on meie ümber igal pool nii merekeskkonnas kui maakeskkonnas. Ja need loomad ei ole selle plastiku kohaloluga harjunud ja nad seda sisse söövad. Mis juhtub linnuga, kuidas seda plasti endale sisse sööb? Pikka aega arvati, et, et see mõju on peamiselt mehhaaniline ehk siis umbes sarnane, kui inimene sööks endale sisse, ma ei tea, paar suutäit, vati, et see tekitab sulle seedehäireid, võib tekitada mingit sooleummistust, põlet, isiku ja kõike seda tüüpi asja siis mingi hetk avastati, leiti juurde, et need plastitükid, mis on nanomõõtmetes, et need läbivad raku seinasid ja liiguvad suhteliselt vabalt loomade kehades ringi, kes siis tõi nagu nii-öelda sellise uue aspekti selle selle ohu juures. Ja siis nüüd see, et kas seesama jaapanlaste teaduste nemad siis kirjeldavad, et et kui seni arvati, et sealt plastikust nagu väga palju seda toksilist ainet nagu välja ei Leostu, siis nemad leiavad, et tegelikult Leostab, küll nad seal võtsid lindude, neid Taranipu, näärme proove, noh, see on seal selline nagu õline vedelik, millega merelinnud oma sulgesid, hooldavad selleks, et need suled, et enam-vähem veekindlad oleksid. Ja siis nad siis nii-öelda pühkisid need linnu tagumikke ja analüüsisid sealt, leidsid väga palju erinevaid Basti lisaaineid mis siis on lindude, selles rasvareservis ja, ja siis nad siis väidavadki, et et need seedeensüümid ja need ained, mis lindudel on soolestikus, et need suudavad siis seda plasti suhteliselt edukalt lagundada. Ja kõik need igasugused lisaained, mis, mis teevad plasti vastupidavaks painduvaks värviliseks. Et need siis tulevad seal plasti seest välja ja kogunevad lindude rasvkoe sisse. Miks see probleem on? Sellepärast, et see on toksiline, see on üks lisastressor keskkonnas, et nii nagu inimene jalutab mööda tänavat, hingab sisse autode heitgaase sisse toksiline. Meie maks ja erinevad organid tegelevad nende toksiliste ainete Sis, kihast, väljutamisega või neutraliseerimisega. Ainult lindudel on selle plastiga selles mõttes isegi keerulisem ja teistel loomadel ka plasti lisaained on tihtipeale inimese poolt loodud uued ained, millega loomad pole evolutsiooniliselt varem kokku puutunud. Kui see nafta ja autode heitgaasid on, on sarnased endale vulkaani pursatele ja teistele traditsioonilistele toksilistel ainetele lainetes klassist välja tulevad, on uued ja nende kehasteeritamise mehhanismid ei ole veel piisavalt efektiivsed ja piisavalt hästi välja arenenud loomadele, et nad ei suuda neid aineid oma kehast väljutada. Lindude organismi, plasti satub, kas see võib neile ka eluohtlikult lõppeda? Eluohtlikuks osutuvad pigem ikka sellised ja mehhaanilised hädad, et kui tal on kõht selle plasti niivõrd täis, et seal ummistus ta ei saa enam toituda. Ja siis ta sureb. Toksiliste ainete sisaldused, need on mõõdetavad, aga hetkel. Ma ei ole kindel, ma ei julge öelda ei üht ega teist. Et kindlasti nad avaldavad mõju lindude tervisele, tekitavad stressi ja võivad teha nende linnud haigeks. Niisugused immuunhaigused ja igasugused muud muud hädad. Aga kas nad nüüd konkreetselt ta lähiajas ära tapavad, seda ma ei julgeks võib-olla öelda, aga eluiga võib lühendada ikka jaa, seda kindlasti. Rain. Kuidas Eestis lood on, kui palju siin satub lindude organismi plasti? Eesti pole selles suhtes erandlik. Meil on siin plast samuti, ma ise olen Eesti rannikumerest mikroplasti otsinud ja leidnud, et praktiliselt igas liitris vees on üks tükikene plasti samuti meresetetest ja on teada ka, et näiteks paljud mehe kajakatest käivad sisemaal prügimägedel toitumas ja, ja kes meist ei oleks läinud hallvareseid linnas prügikasti kallal askeldamas, et kindlasti jõuavad plastitükikesed ka Eesti lindude kõhtu ja veel väiksemad mikroplastitükikesed siis ka eesti kalade kõhtu. Et meil see keskkond on üks selles suhtes, et noh, inimene tarbib mingit näiteks toodet, kus siis mis on siis nii-öelda plastümbrises viskab selle prügikastist tihtipeale varesed või mingid muud linnud väga agaralt, lähevad selle prügikasti kõrvale ja saavad selle nii-öelda plastitüki siis sealt kätte ja siis söövadki selle võib-olla siis ära, aga mis me saame teha selleks, et et see jõuaks nendeni üldse? No plast iseenesest ei ole halb materjal, plast on hea kerge materjal, mis hoiab kokku transpordiga kaasnevaid kõrguseid, kütusekulusid, plast kasutab ruumi efektiivselt, sa saad teha kandilise pudeleid, panna need ilusti külg külje kõrvale. Et ei ole mõtet demoniseerida plasti ja öelda, et kaotame kogu kasti ära. Aga plasti tuleks kasutada nii, nagu seda on mõeldud. Ta on püsiv, järelikult võiks seda püsivalt kasutada. Ta on ümbertöödeldav materjal, järelikult võiks teda ümber töödelda. Ja üks oluline aspekt on veel see, et paljud plastpakendid koosnevad kätest erinevatest kokku sulatatud kihtidest, mille ümbertöötlemine on äärmiselt keeruline. Et üleüldiselt võiks lähitulevikus pakendid muutuda lihtsamateks keemilises mõttes lihtsamateks, et neid oleks kergemini ümbertöödeldav ja ma arvan, et see oleks väga suur suur nõnda lahendus või boonus sellel probleemil. Kui tõenäoliseks sa seda pead, et see juhtub lähiaastatel? Tegelikult isegi pean, see on muidugi suuresti poliitiline otsus, aga siin rohepöörde ja ringmajanduse arendamise ja toetamisega tegeletakse aktiivselt. Ja ma ise tegelikult olen isegi optimistlik, sest ma mäletan lapsepõlvest seda, kui kuuritagused olid raudkola täis. Mingi hetk hakati metalli kokku ostma kalli raha eest ja need rauahunnikut kõik kadusid lastel samamoodi materjal ja keegi ei viska ega ei raiska materjali, mille eest tegelikult peab maksma. Ma arvan, et juba praegu, näiteks minu kodust viiakse pakendiprügi tasuta ära, sest ma saan aru ja ma täiesti mõistan seda, et see on. See on materjal, son, tooraine, mida on võimalik kasutada. Et ma ei näe põhjust, miks peaks plasti minema viskama. Aga laiendame seda teemat lindudest ka inimesteni, kui tihti juhtub seda, et inimene endale kogemata plasti sisse sööb? Ma arvan, et ei ole hetkel praegu meie siin stuudios sama moodi et meil on siin põrandavaip, mis on tõenäoliselt kunstmaterjalist igasugused seinakatted. Võimalik, et mikrofoni heligate, et igalt poolt siit väikesi osakesi tolmuna lendleb meie ümber ja me hingame seda sisse. Et mõõdet tulid inimesed ööpäeva jooksul hingavad sisse siin paarsada kuni paar 1000 osakest ja jah, kasvõi ühele magades voodiriided ja, ja seesama tolm. Ja on siis samuti hüpatiseeritud, et kui suur see mõju on. Kas see mõju on kuidagi erinev sellest nii-öelda looduslikust tolmust pidama näiteks tänaval või metsas või mererannas sisse hingama liivatolm? Sest noh, plast võiks suhteliselt inertne olla. Aga päris kindlalt veel ei teata. On tehtud üksikuid uuringuid, on leitud, et võib siin-seal tekitada mingisuguseid ummistusi ja need nanosuuruses osakesed liiguvad mööda keha vabalt ringi. Et kes teab, igatahes on praegu see hetk, mil on mõistlik seda probleemi teadvustada. Praegu on veel plasti kogusalt meie ümber keskkonnas, sellises hulgas, et me saame enam-vähem normaalselt hakkama siin elades ja, ja kui seda rohkem väga palju juurde ei tekiks, siis ehk on kõik hästi. Aga kui me seda probleemist nagu mööda vaatame, siis ega me seda plasti hiljem sealt keskkonnast enam kuskile ära ei saa. Ehk siis praegu on täpselt see hetk, kui midagi tuleks muuta. Ärgem vaadakem siis sellest probleemist mööda, aga selline saade sai tänaseks, meie kohtume teiega uuesti juba homme, aitäh kuulamast, usse punaseks, puust ja punaseks.
