Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetada. Tere, head raadiokuulajad, te kuulate teadusuudiste rubriiki puust ja punaseks, kus räägime teadlastega viimastest põnevamatest teadusuudistest. Mina olen Sandra Saar ja sel nädalal on siin stuudios minu külaliseks Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg. Randel terror Sandra. Ja tänases saates me räägime kaladest ja ka vähkidest, kes tungivate elupaika, mis ei ole tegelikult neile mõeldud ja võivad sellega häirida järve ökosüsteemi. Kuidas satuvad liigid, mis ei peaks järves elama, ühel hetkel järve inimesed toovad kuidas nad toovad, põhimõtteliselt on, kas siis nii-öelda sihilik toomine, võimitu, sihilik toomine, sihilik toomine on see, et kui loodetakse, et see uus liik teeb midagi kasulikku inimese jaoks näiteks tuuakse meie vetesse mõnikord paks laupasid või valgeamuuri selleks, et nad puhastaksid mingisuguseid kanaleid, siukseid taimesid, mingit Tiigi sööksid näiteks vetikatest taimedest puhtaks ja, ja siis nad sealt satuvad ka nii-öelda vabasse loodusesse. Või siis noh, omal ajal on Eestisse erinevaid kalaliike üritatud asustada ka näiteks Paaliat ja vikerforelli, et lihtsalt rikastada näiteks meie keskkonda ja uusi liike siia tuua. Ja siis see teine viisat nii-öelda nagu sihilikult tähendab siis seda, kui, kui sa tood näiteks mingisuguste kalapüügi vahenditega mingid uued liigid siia või, või laevade ballastvetega tuuakse mingeid uusi liike või jah, niimoodi mingisuguse tegevusega kogemata. Ehk siis, kui mul on hoovis näiteks sätiik ja ma tahan, et see tiik ei kasvaks rohtu või vetikatesse ja toon sisse kalad, kes siis seda puhastama peaksid, siis see ilmtingimata ei olegi võib-olla heategevus või kuidas seda tüüpi tegevust nimetatakse biomanipulatsiooniks. Ja noh, see on alati eriti väga riskantne asi, sellepärast et Need, loomade vahelised seosed või süsteemi sees olevat seosed ei ole nii ühesed nagu, nagu inimestele tundub. Okei, et see valge Amuur näiteks mingisugused taimed ära küll. Aga pärast ta tõsi, nende seedimise efektiivsus on hästi halb ja siis ta kakab suure osa nendest taimeosakestest sinna vette, nii et siis see vesi on selliseid taimejäänuseid täis. See vesi võib hakata seal õitsemas, hakkab lagunema, seal seal tekkinud tulevad mingisugused uued hädad. Ehk siis sellist olukorda tegelikult, seda on väga riskantne teha niimoodi, et proovida loodust enda soovide järgi kujundada. Nii et kui mul kodus on hoovis selline tiik, siis tegelikult peaks lihtsalt lihtsalt laskma vetikatele vohada, seal näiteks suurtaimed võivad üleliigsed, et toitained sealt tiigist välja nii-öelda imedabi ära süüa. Või kui ta on selline kunstlik tiik, kus sa tahad ujuda või kui sa tahad, võib-olla ma ei tea, ilukalasid või viilu taimesid kasvatada, siis tõepoolest sa pead teda puhastama ja siis ta ongi selline 100 protsenti kunstlik. Kui ta on looduslik, siis looduslikud süsteemid üldiselt on mingisuguses sellises tasakaalu seisundis. Akvaristid teavad seda, et, et kui sul on suur akvaarium salatseda nii-öelda aasta aega pidanud siis mingil hetkel kõik need filtrid ja asjad on isegi ebavajalikud, et see akvaarium suudab nagu ise säilitada olukorda ja looduslikud süsteemid ja veekogud samamoodi. Ja, ja siin hiljutine siis teadusartikkel seda tegelikult uuriski. Et kuivõrd tundlikud need looduslike süsteemide tasakaalud on või kuivõrd mõjutatavad nende sisserändavate liikide poolt. Kahtlustati, et see üks viimane võõrliik, mis siia mingisugusesse järve näiteks tuuakse, võib-olla see viimane piisk karikas, mis rikub kõik ära ja leiti selle, et sellega oli nii-öelda nii ja naa. Et mõnikord see tõesti juhtus nii, mõnikord mõnikord mitte millestki olenes, et mõnikord juhtus mõnikord mitte sellest millist ökosüsteemi osa see invasiivne võõrliik siis nii-öelda asustus, et hästi laiast öeldes leiti, et kalad ja näiteks vähid sellised veeselgrootud, nemad mõjuvad üldiselt kehvasti, nad need kalad on, tulevad, söövad kedagi, rikuvad selle nii-öelda tasakaalu ära, selle tulemusel on tavaliselt vesi või, või järv läheb siis tuksi või, või selle tasakaal läheb paigast ära. Ja samamoodi nende selgratastega. Aga samas siis, kui, kui taimede kohta leiti, et need võõrliigid, taimede võõrliigid, mis tulevad Järva ei avalda väga suurt mõju ja karbid näiteks rändkarp, mis meil siin Eestiski mitmetes veekogudes levinud. Nemad võivad lausa positiivset mõju avaldada, sest need karbid on filtreerivad, nad filtreerivad veest igasugust toiduollust endale ja, ja seeläbi hoopis puhastavad vett. Sellega on nii-öelda nii ja naa vahet, seal vaadati erinevaid elustiku gruppe pandi testis, metauuring, pandi paljud teadustööd kokku ja, ja siis sedalaadi üldistused tulemused nad siis said. Mis tegelikult ei tea, et mis liike võib hästi mõjuda, mislik halvasti? Üldiselt mitte ja sellepärast, et ka ka see konkreetne teadusuuring seal nad mudeldasid, seda kõike ja mudeldamine on paratamatult seotud igasuguste üldistamisega. Ja need tasakaalupunkte nendes järvedes on tegelikult mitmeid ja iga järv on ainulaadne ja iga liik on omamoodi. Et jah, natuke loto ja, ja hea ja sa võid proovida, aga, aga see ei ole kindel, et see õnnestub. Aga kas pigem tasuks proovida või pigem mina, mina võõrliike kindlasti sisse ei tooks kuskile lihtsalt deta hävitabki selle loodusliku keskkonna, ta võib hävitada tasakaalu. Ta võib sobituda, on on näiteid sellest, kuidas uus võõrliik tuleb ja jääb ja midagi väga hullu sellest ei juhtu. Aga ta võib ka nii-öelda meie jaoks armsaks saanud või millegipärast olulised liigid sealt eemale peletada. Ja selles mõistes selles mõttes on tegemist ikkagi sellega, et mida inimene eelistab, kui talle meeldib see nii-öelda vana hea keskkond nende vanade heade liikidega, kellega ta on harjunud, siis on võõrlik paha. Aga samas looduses ei ole häid ja halbasid liike, kui see liik sinna tuleb, tema tahab ellu jääda, tema otsib endale nišši, otsib endale elupaika, ei saa öelda, et ta on nagu halb ja, ja kris sinna nagu jah, see on niisugune natukene selline inimesepoolne lähenemine, see, see halb ja, ja Healik. Aga, aga et mõnes mõttes on see ka õigustatud, sest sest tihtipeale need liigid on iirise poolt toodud ehk siis see kriitika on võib-olla pigem inimeste käitumisele, mitte mitte sellele liigile. Paljudele inimestele ei meeldi näiteks ujuda järves, kui vetikad jala külge jäävad või mingi hein hein vastu tuleb, et siis tegelikult inimene peaks ikkagi leppima sellega, et ta on läinud keskkonda. Noh, võib-olla ei peaks minema. Nii et lasse keskkond elab nii, nagu ta elab mul jälle vetikate heina vastu, mitte midagi, minul on sellest, kas see küsimus seal on terve hulk igasuguseid loomasid, seal on kalamaimud, seal vetika heina ääres on suuremad kalad, keda ma seal spinninguga püüda. Et, et see on jah näide ka sellest, et kuidas see suhtumine sellesse, milline on nagu hea või halb keskkond, on inimese seisukohast vaadatuna hästi individuaalne. No ma saan aru, et, et kogu selle probleemiga nii-öelda võidelda, siis üks variant ongi mitte tuua võõrliike paika, kus nad ei peaks elama, aga kas on veel midagi, mida me teha saame? Ega neid võõrliike keskkonnast enam kätte ei saa. Et kui nad siia levinud on ja on terve hulk selliseid nii-öelda regulatsioone, millega siis võõrliikide sissepääsemist üritatakse takistada. Siin osad riigid on rangemad, näiteks Austraalia on selles osas nagu äärmiselt range osad riigid leebemad ja noh, Eestis võõrlikke tegelikult päris palju, kui mõtlema hakata, eriti noh, veekogud hiljuti tuli meile muidugi šaakali võõrli, kes hakallust ei ole, ta tuli ise on ju, aga kähriku millalgi me tõime ised kopra minu arust me tõime ise või toimusse, taasasustamine orgaaniliselt, ma ei mäletagi. Aga kalaliike siin hõbekoger ümarmudil on siin terve Eesti ranniku asustanud. Et siin kui mõelda veekeskkonna peale, siis, siis Läänemeri on selline noor meri riimveeline ka veel kuhu neil võõrliike lisandub tegelikult väga regulaarselt ja ja seal võõrliikide lisandumine võib-olla ongi osa sellest Läänemere arengust, kui, kui niimoodi võtta, et Eestis tegelikult neid võõrliike on päris palju ja, ja, ja paljud nendest on võib-olla ka meile juba koduseks saanud, võib-olla kähriku ja hõbe kogra puhul me enam ei mäletagi, et nad võõrliigid on vaid, vaid on tavalised liigid, kes meiega koos siin elavad. Võtame neid justkui omasid, raha on siin Eestist ju läbi käinud, erinevaid loomasid on ju olnud perioode, mil on siin metsad olnud, teistsugused on olnud rohkem laialehised metsad ja soojemad perioodid. Ja see elustik nagu muutubki, et seal mingis mõttes on see normaalne protsess. Aga noh, siin näiteks kui me räägime veel, paneme siia veel lisaks globaalmuutused, muutused ilmastikus siis tuleb need faktorid juurde juurde. Sellised teadusuudised said selleks nädalaks aitäh Sulle Randel stuudiosse tulemast ja järgmisel nädalal juba uued põnevad teemad koos uue teadlasega. Mina tänan teid kuulamast ja peatse kohtumiseni puust ja punaseks, puust ja punaseks.
