Tere jätkame nähtamatu nähtavaks tegemist. Selle nädala film räägib värvilisemast maailmast,  kui me palja silmaga näeme ja kommenteerima olen seda filmi palunud. Tartu Ülikooli füüsika instituudi direktori doktor Marko Kilmi. Kas võib siis öelda, et tehnoloogia areng annab meile  võimaluse näha maailma enam ja enam uues valguses? Ja loomulikult, kui meie silmatundlikkus annab meile nähtava valguse,  siis tänu kavalatele, seadmetele ja aparaatidele oleme me  võimelised nägema väga pikkadel lainepikkusel,  see tähendab infrapunases aga täpselt, samuti  ka väga lühikestel lainepikkustel, kus on röntgeni kiirgus  ja kammakiirgus. Siin filmis võrreldakse meie nägemisulatust. Klaveriga Öeldakse, et meie näeme üks okdaav,  aga kui mitu okdaavi siis teadlased praegu juba näevad? See on väga keeruline küsimus ja ma vastaks sellele niimoodi,  et, et erinevad teadlased vaatavad erinevaid oktaave,  osa mängivad kõrgemates helistikes ja osa madalamates,  aga see ulatus on ikka tõesti väga lai, et kui me läheme  nii-öelda millimeetri stest lainepikkustest,  lähme hästi-hästi lühikestele, kus on oluliselt lühemad kui  nanobikomeetrit temptomeetris, et lainepikkuste skaala on  väga suur. Aga millised on need põhilised tehnoloogilised vahendid,  mida teadlased kasutavad nähtamatu nähtavaks tegemiseks  ja mida ka selle filmi valmimisel on kasutatud? Kui me alustame ajaloost peale, siis ei saa mööda  ega üle ega ümbert fotograafilisest plaadist,  mis oli pikki aegu üks võimalus jäädvustada,  mis looduses toimub. Sellest arenes välja teletehnika, arenes välja film. Aga tänapäeval on üheks levinumaks detektoriks on  laengutundlik detektor CCD ehk meie igapäevaelu mõistes digifotoaparaat. Erinevalt igapäevaelust, teadlased, Nad teevad nende  detektoritega palju trikke. Nad jahutavad neid maha kuni vedela lämmastiku  temperatuurini või jahutavad neid termoelektriliselt,  et vähendada mürasid. Ja sellistest detektoritest ning sobivatest materjalidest on  võimalik kokku panna siis vastavale spektraalpiirkonnale  vajalik aparatuur, et seal siis näha. Filmis me näeme, kuidas ühe mardika elutegevus peaks aitama  teadlastel leida vahendit avastamaks varajase metsatulekahjusid. Milline see tööpõhimõte on? Töö põhimõte on selles, et mardikal on bioloogilise  evolutsiooni käigus välja arenenud siis hästi pikalainelise  kiirguse tundlikkus. Et metsa tulekahjudega kaasneb kuum õhk ja seda kuuma õhku,  siis nii-öelda see mardikas näebki. Ja kui me suudame ehitada, siis oma nendest CCD kaameratest või digifoto operatiivs,  mis iganes süsteemid, mis tunnevad täpselt samu lainepilt Kus siis on võimalik tõesti kauge maa tagant leida üles need  need kuumad õhuvoolud ja selle kaudu ka siis tulekahju  võimalik tulekahju asukoht. Aga mida meil teie arvates lausa oleks vaja näha sellest maailmast,  mida me ei näe, oleks meil näiteks vaja näha  elektriauamagnetvälja või oleks meil näiteks vaja näha kiirgust,  mis tuleb mobiiltelefonist või, või siis mikrouunist. Just sel põhjusel, et see võiks olla meile ohtlik. Ei, need on väga huvitavad mõtted ja kindlasti oleks need realiseerimist. Mina isiklikult arvan, et kuna me tegelikult ei tea,  kuidas need nõrgad elektromagnetlained, mis tulevad meil  mobiilist või mikrolaineahjudest või kus  kus iganes, tähendab, kuidas nad meie tervist  ja kõike mõjutavad, et selle jaoks on andmeid  nii ja teistpidi nagu teaduses ikka. Aga kuna kogu see tehnoloogia on nii noor  siis ma võib-olla tõstaks esile ühe teise probleemi,  mis meid kõiki puudutab. Eesti asub sellises kliimavöötmes, kus on teatud  aastaaegadel piisavalt pikad ja pimedad õhtud  ja ööd. See tähendab seda, et kui me liigume teedel autodega,  siis on väga suur oht Kokku põrgata metsloomadega ja tänapäeva detektorid. Just selle infrapunadetektorid peaksid olema küll sellise tundlikkusega,  et oleks võimalik neid loomi nii-öelda ennetada,  et meie auto oleks. Tark hoiatas, et vaadake, et sealt läheb kitsekari üle tee. Sealt läheb metssiga põrsastega, et ärge neile otsa sõitke. Küsimus on ainult selle tehnoloogia hinnas,  et kas me oleme nõus selle auto eest nii palju maksma,  kui ta väldib selliseid ohtusid. Kas või kui palju Eesti teadlased Eesti füüsikud on tegevad  nendes valdkondades, mida me siin filmis näeme? Eestil on ju väga pikad traditsioonid astronoomias. Tuletage meelde Tartu tähetorni Wilhelm Struvet,  kes mõõtis esimesena kauguse tähend. Loomulikult, eestlased on kaasatud astronoomiasse,  mina füüsikuna tööks esile füüsika instituudi teadlaste tegemisi,  kus me loome uusi valgust, kiirgavaid materjale. Me samuti loome uusi materjale, mis võimaldavad  siis neid röntgen ja kama kiirgusi konverteerida sellises spektraalpiirkonda,  et kõik need kavalad kaamerad saaks nad hästi efektiivselt  ära mõõta. Samuti me käime kasutamas sünkrotrone,  need on kiirgusallikad, mis kiirgavad täpselt samuti nagu  emakene loodus väga laias piirkonnas infrapunasest kuni  kalgi röntgenini. Ja seal me kasutame siis neid mitmesuguste füüsikaliste  ja keemiliste protsesside uurimist, paremaid materjale luua  või aru saada mingitest nähtustest, mis mõjutavad seadmete toimimist. Aitäh Marko Kirm selle huvitava sissejuhatuse eest teemasse. Ja nüüd saab juba igaüks ise vaadata, millisena meid  ümbritsevat maailma veel on võimalik näha.
