Kiske programm looma öö viib meid Tallinna loomaaeda. Saate autor on Anne Parksepp. Kui oleks pimedana ja missuguste häälte keskel mida praegu kuulda, siis minul näiteks võtaks küll hirmu naha vahele, aga Tallinna Loomaaia vanemteadur Georg aher teavitab. Muigama, mis ta nüüd ikka võtab muhelema, vähemalt. Praegu suveööl üldse nii väga pimedaks kunagi ei lähe. Ja need hääled, mida me kuulsime, ega need ka nii väga kogutavad, nüüd just ei ole, sest nende häältetekitaja istub siin meist mõne meetri kaugusel, vaatab meid oma suurte oranžide silmadega natuke hämmeldunud pilguga mulle meenutab tasukest lühinägeliku tegelast, kes on prillid just hiljaaegu maha pillanud ja nüüd ei saa aru, kas sind ees on midagi või, või on seal ähmane kujutlus, temal lihtsalt jälgib meid oma suurte silmadega ja ja ta ei saa arunud, mis temast tahetakse. Igaks juhuks püüate jätta endast võimalikult kohutavat muljet, ajab oma suled kõik hästi kohevile napsutab nokka ja läheb vahepeal isegi kuni kaks korda suuremaks, kui ta tegelikult on, tähtsalt puhevile ajab ennast küll ja need suled tal ees meenutab mulle kangesti pudipõll, et lapse ees ja lind, keda me siis siin vaatame, on kassikakk meie metsade üldse maailma kõige suurem rahvasuus kutsutud öökull ja kelle me tunneme särave nende suurte sulg kõrvade järgi suurt ilusat ümmargust oranžide silmade järgi. Ja need silmad sulgkõrvad on tegelikult tal vältimatult tarvilikud. Sest tema nagu teisedki kakud, kõik on tõeline öölind või ööloom ja nende abil tema siis seal öösel oma toimetused toimetatud saab. Seal on ju tõeline metsa valitseja lindude hulgas küll öösel on ta tõeline lindude hirm ja siis ta võib palju suuri või väikesi linde või imetajaid endale saagiks korjata, aga selle võrra abitum on ta jälle päeval, kus isegi näiteks varesed, kui nad avastavad kassikaku kusagil puhkamas, siis nad tõstavad tohutu lärmi. Korrapealt on kohal kümneid, võib-olla isegi mitmeid kümneid vareseid, kes siis armutult ründavad vaest kassikakku, seni kui see õnnestub, siis kuhugi puuvõrasse nii sügaval ära peita, et varasid talle lihtsalt juurde ei pääse, aga öösel tänumal endale huvitavat sulgedele, mis sind pudipõlle juures ka hästi näha on hästi pehmed ja karvased suled, on tema liikumine täiesti hääletu. Nii suur lind, kui ta päeva lind oleks siis oma tiibade vihinaga, ta tekitaks sellist häält, mida oleks juba õige mitme meetri peale kuulda, aga tema suudab lennata täiesti kuuldamatult niimoodi, et mitte keegi ei aimagi enne, kui ta nagu must vari on kohale jõudnud. Ja vot praegu nägime huvitavat ta pead keerab. Hetkega oli pea pööratud selja taha ja see on ka jälle vajalik, hääletult saatuse pead liigutada, sest tema silmad nagu kõikidel röövlindudel, kellel on vaja hästi täpselt kuhugi sihtida, on suunatud ettepoole ja see piirab seda vaateväljadelt väga väikeseks. Ja selleks, et paremini näha, on vaja tagada kaelaga peale suurem liikuvus ja tema võib su pead keerata 270 kraadi. Seon noh, peaaegu täispööre peaaegu kukla taha tahavad, võiks endale vaadata. Jah, praegu me näeme kassikaku hääl, et tegelikult on päris omapärased ja päris õudsed, kui ta öösel naerab näiteks ja. Nii nagu meie jutu kinnituseks hakkaski häält tegema ja, ja see selline südamepõhjast tulev u on päris kõhedaks tegevtagasihoidlik ja kui ta kõik registrit avaks, siis ostaks päris kaugele, päris päris õõnsalt, aga tema ei ole muidugi ainuke, kakkisime metsades elab ja, ja ka tema hääled ei ole võib-olla nii, nii õudselt, kui näiteks seda suudab majade lähedal elutseb väike kodukakk teha, kes ongi andnud alus enda hirmu ja õuduslugudele vaimudesse kõigist muudest koledustest, mis siis mahajäetud majades liiguvad. Sest tema tõesti hoiata nii südantlõhestavalt võtab isegi, isegi kui sa tead, et seal on ainult kodukakk kusagil puu otsas istumas võtab päris niimoodi jalust nõrgaks ja tahtmise ära kaugemale edasi minna. Noh, võib-olla kõige rohkem kardetakse asjatult täiesti muuseas nahkhiiri, keda siis peetakse küll saatana kätetööks ja saatana saadikuteks väga palju räägitakse näiteks huvitavatest väikestest pool ahvidest Leemuritest, keda siis kohalikud Madagaskari elanikud peavad surnud esivanemate vaimudega, kes siis käivad öisel ajal ringi ja hõikavad ja teevad koledaid hääli ja püüavad siis või elusaid inimesi veel hirmutada. Kagu-Aasias on, keda näiteks paljudes keeltes kutsutaksegi kummitusloomaks, aga eesti keeles on tema nimi don't kandlane, siuke pisike poolahv kes on ahvide hulgas siis ainuke loom toidule, tähenduse ussikesi sisalik ja mardikaid ja väike tavaliselt tal on hiiglasuured, silmad väiksed nagu känguru, jalad, pikk sabad väga suured kõrvad näo ilmutan Hurtel silmade kogu aeg imestan nagu ta vaataks maailmast hämmeldunud pilguga, et küll on palju üllatusi siin sees. Ja vot see tont kandlane tema, kuna ta selline imelik välja näeb vahelisi joonistatakse taoliseid kuradeid, siis tema kohalikes elanikes äratab ka küllalt palju hirmu ja arvatakse, et temaga kohtumine on, see on üks väga halb enne ja siis midagi head. Ei ole loota, et mõned inimesed kohe on valmis järgmisel päeval hinge heitma suurest hirmust, aga tegelikult on tegemist jah, väga hästi eluga kohanenud loomakest, kes on täiesti kahjutu ja loomulikult halbu omadusi, asju endaga kaasas kunagi ei kanna, aga peljatakse rohkem kui võib-olla selle metsade tõelist õudust tiigrit, leopardi mõnda teist looma. Aga tähendab, inimene on jälle võrratult leidlik ja leidlikum, ükski loom ja tema oskab neid loomi ka öösel oma pahategudeks ära kasutada. Nimelt Indias on mõnede elukutselised vargad juba vanast ajast peale sellest ajast peale, kui veel ei tunta selliseid konkse, millega üle müüri ronida, kasutanud siis endale abilistena suuri varane banaanid tänu oma küünistel väga osavad ronijad ja siis need majad, kus rikkad elasid, hoida kõrgete Saviaedadega piiratud, nüüd üles ronida ilma köied ei saanud, aga selleks, et köit üle visata oli vaja, siis noh, midagi sinna üles aia külge kinnitada. Vot siis seoti varaani sappa tugev köis, plasti varan mööda seina üles ronida, demoronis üles, kuni leidis mõne müüri proovi lohe eakas sinna sisse pugema, kui teda sabast nööriga sikutades ta klammerdub kõvasti sinna lõhesse põhise sügavamini sinna lõhesse sisse pugeda, siis ta oli nagu elust müüri konks. Väga sihukesed, omapärased kasutusviise leiab inimene loomadega ümberkäimiseks. Loomade kael annab tegelikult väga palju veeretada, kui aga tahtmist on. Kui palju siin Tallinna loomaaias neid tegelasi on, kes on öösel ärkvel? Ma arvan, et need päris öösel ärkvelolijaid on umbes kolmandik. Lindudest on meil enamik päevalinnud, kes meil siin pooridesse pandud lindudest on ainult kakud ja üks tore pikkade kuklasulgedega ja väike nagu veidi kössi võtatud haigur nimigi on juba öö haigul haiglate hulgas üks väheseid siis öisel ajal ringi liigub ja toiduotsingutele läheb, päeval istub ta lihtsalt puu otsas, kassitavad seal niimoodi nukralt kokku võtatult ja öösel, kui nendest lendu lähevad, meenutad oma lennud kangesti kakkusid öökulle ja see võib-olla isegi mingisugune selline kohastumine öise eluviisiga, et pakud neid nagu omadeks peaksid ja mittekallale ei tuleks näiteks kassikakku suur lind on võimeline jagu saama ka sellistest väiksematest kakkudest nagu näiteks kodukakud. Ma tean ühte juhust, mitte küll Eestimaalt, aga Saksa DV, kus neid kakkusid pikka aega ühe paiga peal uuritud et ühes piirkonnas pikka aega elutsevale kassi kakule jäi üks isane kodukakk kaks korda leseks ja alles kolmanda abikaasaga õnnestus tal siis pojad ilmale tuua. Sest ikka enne, kui pojad välja jõudsid, kooruda tema abikaasa munadest, siis sõi kassikakk selle abikaasa ära. Et jah, ega suured kakud paistab, et ka oma suguvendadele armu ei heida ja võib-olla ka neil öö haiglatel ka siis kassikaku käest näiteks pääsemist ei oleks. Aga paistab, et neil on natuke erinevad elupaigad veel ja sellepärast tõsisemaid konflikte ei teki. Aga see haigur kui selline on iseenest põnev lind, kasvõi juba sellepärast, et tavaliselt taoliselt veelinnud tegutsevad kõik päeva ajal. Ja öisel ajal, nemad nagu ei taha üldse paigalt nihkuda, nad istuvad suurte kolooniate puu otsas ja nii on turvaline. Hulgakesi koos ikka keegi märkab vaenlase lähenemist, aga nemad patseerivad päris niimoodi üksi või paarikaupa vee ääres ja püüavad, saatis väikseid kalu ja ussikesi ja ja kõike muud, mis siis sealt veest söödavad kätte saada on võimalik. Ja välimuselt on väga kaunid vaatus hallid tumehall, selja poolia, helevalge valkjas, roosakas, kõhklen, pikad, uhked kuklasuled punane, särav, punane, silmsel peas, näevad väga efektsed välja ja on sealjuures hästi-hästi ettevaatlikud linnud veel. Nii nagu linnul linnul kohane ollong. Esimesel pilgul, kui nüüd siit selle puuri elanikku vaadata, siis kui pead ei paistnud, oli selline tunne, et mingisugune suur loom on siin. Aga kui oma uhke punase lotiga lillakassinise ja helesinise teha püstid tõstis suure sarv krooniga siis selgub, et ikka nagu lind või. Ja see on väga omapärane ja väga vana pära Linzon lindudest evolutsioonist kõige vanem ja loomaaias seal kiiver kaasvaar ja ega tema suledki päris linnusulgede moodi välja ei näe, meenutavad nad tõesti karvu. Ja linnu välja, nägi, mis annab talle võib-olla kõige rohkuse linnu nokk ja linnu jalad, sest isegi tiibu temal ei ole korralikult tiibade koha pealt ripendavat sulgedest välja neli Sarbijat listakud või oga, mis siis on kõik, mis tema tiibadest järgi on jäänud ja see Kagu-Aasia džunglites elutsel kiiver kaasa haaranud väga aukartust. Ta linud kohaliku elanikkonna hulgas. Teda kardetakse rohkem kui ükskõik millist suurt kiskjat tänu nendele pikkadele küünistele, mis temal siin kolmanda varba otsas on. Ma just vaatasin, et tema kinganumber, võrreldes tema peaga on küll kohutavalt suur. Ja kuna see kinganumber on nii suur, siis tema jõud nendes jalgades on ka tohutu ja sellepärast need kohalikud elanikud teda kardavadki, sest džungli kitsaid radu pidi käies, kui sihuke hein vastu juhtub, siis tema ei taha mitte kõrval astuda, vaid püüab modi jõuga läbimurde läbimurdmiseks, kasutab ta siis oman suurte jalgade hoope ja kui vaadata seda suurt küünist, mis on oma 10 sentimeetrit pikk, see on sama hea kui piss toda lisaks omal suurele kogule on ta ka väga agressiivne, ründab ilma ette hoiatamata ilma igasuguse põhjuseta ja ilmselt ka ilma igasuguse põhjuseta ja noh, kui mitte põhjuseks pidada seda, et talle ei meeldi, et keegi tema tee peal ees on. Nojah, ja võib-olla ta seda ka, et tema on ikkagi ütleme, 100 miljonit aastat, kui inimene on ainult viis miljonit aastat siin maakeral olemas olnud ja ta lihtsalt ei ole veel harjunud sihukese tühise olendiga nagu inimene tema kõrval. Praegu on ta küll üpris rahulik ja ja ei tee meist suurt väljagi. Nojah, tema on inimesega juba pikka aega siin kõrvuti elanud loomaaiatingimustes, ta saab inimese käest toitu, ei pea teda kuigivõrd tülikaks naabriks, pigem isegi kasulikuks naabriks. Sellepärast ta siis nii rahulikult meisse suhtub. Teda võib pidada ka harulduseks siin Tallinna loomaaias. No üldiselt kui me vaatame liidu loomaaeda teemestiku, siis seal kaasahaarav minu meelest oli veel ühes loomaaias tema sugulase muusid ja Nandusid ja jaanalinde on küll rohkem, aga kaasoor jah, loomaaias meid liidus vähemalt on küllalt suur haruldus. Tal on päris ilusad suured silmad. Ja kuna ta elab suures hämaras džunglis, siis seal selleks, et midagi näha, on vaja tõesti natuke suuremat silmi, sest tema on ka päeval sisuliselt loom selles mõttes, et seltsi troopilistes vihmametsades päeva ajal nii hämar nagu meil ilusatel suveöödel, öösel muidugi on seal kottpime, seal ringiliikumiseks on tõesti vaja suuri silmumis võimalikult palju seda valgust kinni püüaksid. Ja kuna seal on veel väga tihe, vot selleks ongi uhke luukiiver seal tihedas tehnikust lihtsalt läbi murda, ta läheb niimoodi pea ees ja kiivriga, murrab endale teed, nii kui inimesed kasutavad mozzeetesid läbimurdmiseks, temaga Läheb uljalt kiivrit ette surudes. Kiiver lükkab oksad kõrvale ja ei lase okstel silma tulla. Kas kõigil ööelanikel on sellised suured hiilgavad silmad? Noh, peaaegu kõigil, noh, kui me nüüd seda tuleme tagasi selle öö haigru juurde jälle keda taseme siis tema silmad olid küll linnu jaoks väikesed, aga nad hiilgavalt säravad kaks punast rubiini. See algus peegeldav kiht on nendes ikka olemas, nii et nemad saavad. Tänu sellele kihile näevad nad ikkagi väga hästi ja saavad siis niimoodi oma toidu hankimisega südaöösel hakkama, tihtipeale ainult nägemisest. Niisiis on vaja kuulda teraselt ja siis need helilained, mis tulevad Need siis aitavad selle objekti kindlaks tehes silmi kasutatakse alles hiljem siis kui juba päris rünnak lahti läheb. Viimasel hetkel orienteerutakse nägemise järgi, aga kõigepealt ikkagi kuulmine, see, mis eelneva informatsiooni juba loomani toob. Stepikotkas väljendas muret, ilmselt ta kartis oma valesse kohta ehitatud pesa pärast röövlinnud, tavaliselt teevad pesa küllalt kõrgele sellele stepi Kotkale sai pesaalus tehtud varikatuse peale. Vilistas kõige selle peale, võitis kaks kõrk, pani nende ümber kõhu alla risti. Pesitseb siinsamas, 10. on üks valge muna siin all ja. Kas ta istub siin niimoodi terve öö aega, nüüd? Ja nüüd tehtud siin kindlasti ka. Vot seda ei tea, ma arvan, ikka sulgatab miskil ajal natukene. Aga suurema osa ööst ilmselt on ärkvel vähemalt siis, kui keegi teda häirib. Paistab, et ta ikka tahab natuke magada. Kas ta päris magusalt ajas noka pärani ja mina ei teadnudki, linnud ka haigutavad niivõrd südamest ja kõik loomad minu meelest haigutavate konnade kohta ma ei oska päris täpselt öelda, mul on nagu haigutama näinud aga näiteks maod, kilpkonnad, krokodillid, nemad kõik haigutab väga südamest, eriti. Mulle meeldib madude haigutamist vaadates, tema lõualuud lähevad nüüd 180 kraadise nurga all, suu on nii pärani, see pikalt pikalt kestab, ükskord ma jälgisin oma kolm minutit, kuidas madu haigutas, pidi ikka kõva uni sellele järgnema, kui nii pikk haigutus enne seda uneaega siis tehti, nii et loomadel saab siis ka aru selle järgi, kui nad haigutama hakkavad. Neil ikka uni silmas on, arvatavasti tähendab haigutusse on üldse sihuke imelik asi inimene haigutama mitte alati siis, kui tal union vaid haigutab, kipub haigutama ka siis, kui näiteks ajul hapnikupuudus tekib süsihappe kontsentratsioon ümbritsevas õhus läheb liiga kõrgeks, siis see on nagu siuke reflektoorne sügav sissehingamine. See haigutamine, et kopse õhuga täita nii järsult ja võib-olla et loomadel ka kuigivõrd sellega seoses paistavad palavusega kipuvad nemad ka rohkem haigutama. Või on see haigutamine kuigivõrd seotud ka termoregulatsiooniga lindudel näiteks stepikotkas, keda me siin nüüd vaatame, tema hoiab suud juba pikka aega päris lahti ja selle tagajärjel, et mitte üle kuumeneda, nad vot niimoodi suus olevate limaskestade kaudu annavad ära siis liigset soojust ja jahutavad siis kogu organism. Kui need suveööd on nii valged, et kui inimestel on selle magama jäämisega raskusi ei saa kuidagi minna magama, kui väljas nii valge on, siis eks lindudel ja loomadel ole ka natuke keeruline. Ja ma arvan küll, keeruliseks teeb see ilmselt ka see veel, et et noh, looduses on neil oma kindel rütm, on päevarütm, mis rangelt on määratud päikese ja sisemise bioloogilise kella järgi aga loomaaiast ja nende elu küll natuke raskeks. Sisemise rütmi, veel kohandama talitajad üldse nendega läbi käivate inimeste poolt pakutava rütmiga, sest need käivad siin puhastamas ja süüa toomas kindlatel kellaaegadel ja see rikub neil nagu selle oma bioloogilise rütmi ära, aga tundub, et nad kohanevad sellise rütmimuutusega siis päris kenasti. Ja ma kardan, et kui need loodusse tagasi lasta, siis neil on raskusi loodusliku rütmiga uuesti tagasi isegi harjuda. Eriti linnud ei taha sind kuidagi magama minna, astute uhkelt särama, värvilise sabaga, meie suved olnud paabulindude jaoks väga valged. Selle tõttu nad siis on ka päikesetõusust päikeseloojanguni peaaegu kogu aeg üleval ja päeval nad natukene siis kõige kuumem aeg on, nad tõmbuvad varjulisematesse kohtadesse magavad. Ega neil ka niimoodi ei ole, et nad kogu aeg üleval, neil on niuksed, päevauned ja, ja ööuned ja kõik on täiesti olemas. Ja muidugi hämariku ajal nad jalutavad oma sabadega ringi ja siis kasutavad juhust, kui mõni emane silmapiirile ilmub, ajavad ta siis uhkelt lehvikuna laiali topivad jalgadega vastu maad ja tantsivad seda uhket meelitamis tants või kuidas seda siis nimetada? Imede ime on see, et nad pika sabaga suudavad lennata, nad on vahel lennanud meil nende elektripostide otsa laternapostide otsa istunud siis seal üleval lambi peal ja kuidas nad sinna on saanud, jääb mõistatus. No alla saamine on lihtne, sealt nad tulevad küll väga rasked lennates, vahel hirm kohe kukub pähe poole tee pealt, et ta küll ei jõua maani niimoodi, tervelt alla alla nad tulevad ja ja käivad ringi, nii et pole asigi. Aga siit Loomaaiast ei ole nad jalutama tahtnud minna. No üldiselt enamasti nad ei lähe veidi aega tagasi, nüüd üks juhus oli, kus üks lendas üle loomaaia aia Paldiski maanteele, jäi seal ka kohe auto alla, aga rohkemised juhuseid ei ole, kus nad kaugele väga ära käiksid, käivad siin veskimetsal, jalutas möödunud aastal üksi, ehitas isegi pesa ja istus vapralt pool suvemetsal pesa peal tegemata välja, siis kõigist häirijatest sügisel poole tuli poja kari taga ilusti metsast välja ja Tõi nad ilusti meile siia. Tänu oma sellele uhkele saba suurele on tema siis muutunud ka väga paljude India rahvaste hulgas selliseks pühaks linnuks mõnede rahvaste juures on ta siis lausa jumala kui mitte asemik maa peal, siis vähemalt on niimoodi jumala lemmikute hulka arvatud, keda siis tuleb hoida ja kaitsta ja, ja kellel tõesti mingit häda ka ei tehta kohalike elanike poolt, meie rahvale võiks ka kuidagimoodi hinge minna, see ta ilus on ja võiks veidi isegi teda austada. Selles mõttes, et väga palju oleme tähelepanud inimesi, kes paabulinnu koiduringi traavivad ja püüavad siis seda ihaldatud sabasulge ära Kaksata endale koju viimiseks. Neile hoiatuseks võib kohe öelda, et väravas meie valvurid vaatad väga teraselt, kui keegi läheb paabulinnusulg näpu vahel värava poolesse, võetakse ta lihtsalt armutult käest ära. Võib-olla mõni arvab, et siis tuleb õnn majja või mingisugused kõrgemad väed annavad talle mingisuguseid imevägesid vä? Noh, üldiselt on uskumus kohaliku elanikkonna hulgas, paabulind ise on püha, aga tema sabasuled või need ilusad suled, kui need koju tuua siis kodus nad toovad õnnetust sellele suleomanikule, nii et seda vähem tasustada nagu koju tuua. Mingit õnne ta majja ei too, pigem võib tema õnnetuse siis majja sisse tuua. No siin enne magamaminekut on kõik jutud väävel ära rääkida. Nii nagu meiegi siin räägime, ise lähed, nii ka linnud, kõik vestlevad, räägivad põhjalikult päeva muljed ära ja kui me nüüd natuke lähemalt siis sinna ühe aia serva äärde koguneb päris palju vareseid, vot need on meil tõeline nuhtlus, nendele mitte ainult öine nuhtlus, võtke päevade nuhtlus, nemad on meile kutsumata külalised, kes siis panevad nahka suure osa vähemalt poole veelindudele natuke toidust, et lisaks neile kõrge kajakad siin hanede luikede juures on need vareseid eriti paljustasin, toitu peab lihtsalt üle hulgas andma. Sest muidu jäävad omad linnud nälga. Aga praegune paistab enamik neist hanedest õhtuse tualetiga kaks hallhane, kes meil siis need koduhaned, esivanemad, nemad söövad veel usinasti seal toiduküna juures ja aga nad, vaesekesed näiteks ei kujuta ettegi, kui pahasti nende suguvendadega kunagi Iirimaal ümber käib ja ma ei mõtle muidugi seda, et hanesid pidevalt ära söödud on vaid seda, et kuidas kodulinde kasutatud on, nimelt Iirimaal oli kombeks mõned ajad tagasi veel hanesid kasutada korstna pühkijatena, mismoodi see oli ühest küljest naljakas, teisest küljest natuke kurb, nõge oli sinna korstnalõõride siis väga palju kogunenud siis seoti hanele nööri ümber ümber jalasurutise vaheline, rabeleb lind siis sealt suurest korstnast sisse, tema kutsub tiibadega päikseldasena valguse poole, liikus, peksis mõelik seal korstnas ise küljest lahti, pärast koletise nõgi lihtsalt ära, tema, käisin korstnast läbi, määrisin ta mustaks ajas laiali ja pärast siis oli niimoodi võimalik see korsten jälle tõmbama panna. Mul on isiklikult kuri kahtlus, et selline korstna pühkimine eelnes tal siis kuhugi laua peale sattumisel. Siin on küll täiesti seda juttu siinpool ja sealpool aeda. Ja siin praegu ragistavad, hallrästad, pesitsevad meil siin veskimetsas seal üldse lind on tohutult palju ja eks osa siis satub siia platsi peale ka, võib-olla mõned pojad on siia, rääkisin teema, linnud nüüd hoiatavad neid meie lähenemise eest. Ja metsas üldse on tegelikult palju elustiku siin oravaid. Me nägime tee peale öös kümmekond metskitse, öisel ajal tuleb metsast välja siia platsi peal jalutama, omavahel on neid näha, isegi jultunult hundipuuri ringi keerutama, sku hundid närviliselt mööda puuri edasi-tagasi jooksevad, seisad kitsalt mõtlikul ilmel seal puuri juures ja vaatan nii üleolevalt, isegi põlglikult natuke nende huntide poole. Noh, mis viga niimoodi julge olla, kui teine on puuri pistetud. Laulad oma laulu sinu praegu kolm luigeliiki häälitsemas mustal luigel, lisaks veel tagapool väikeluiged ja laululuiged teevad häält, nemad on siis valged, võib-olla meie natuke mõjuma neile üllatavalt sellisel ajal nad ei ole nagu inimesi harjunud siin loomaaias nägema ja nad on nagu segadused ja miks siis siis pärast nüüd nii hiliseid külastajad veel siia tulnud on? Võib-olla sellepärast nad laula ta võib-olla tõesti kombeks õhtul päikeseloojangut lauluga saata. Kõhketel kael veel käib niimoodi, nii nagu läks takti. Jaa, ta meenutab jah, sellist puhkpilliorkestri dirigenti, kes selle oma kepiga orkestri sammudes vehib püüab siis terve orkestri oma pilli järgi tantsima panna, aga mind ajavad naerma praegu kaks vaarao hane, kes meil siin luikede kõrval ka ringi paterdad. Ja nemad siis püüavad kase luige kontserdisse nagu sekkuda. Nende hääl on sihuke kähisev ja, ja nagu oleksid veidi häälest ära või oleksid külma saanud palju jäätist söönud. Nüüd mõtlesin, kähistad omaette nukralt ja püüavad siis ka jätta muljet, et nemad on ka ikkagi võimelised selles üldises kooris kaasa laulma. Aga see kipunil mitte kuidagi toodi välja tulema ja tagasihoidlikud tasusid hoopis sööma, sulgi puhastama, jätsid selle koorilaulu sinnapaika. Nemad küll ei tea sellest lugu, et enne magamaminekut ei tohi kõhtu täis blogida? Ei vastupidi, nemad vastupidi söövad just enne magamaminekut kõhu täis ja näiteks noh, paljude sõnaliste, kogu elu taktika, sellel põhinebki enne kuhugi pikali heitmist nii palju makku ahmida, kui vähegi võimalik siis kusagil põõsa vilus, kus vaenlase oht väiksem on seal siis uuesti see kõik läbi mäluda ja sellest siis nende nimiga mälet, sõjalised loomad või mäletsejad. Ja see on tegelikult neile elutähtis niimoodi enne pikali viskamist, kõht täis ahmida ja ja ega nad tegelikult, kui päris neid vaadata, neid lehmi kõikvõimalikke ja lambaid ja kitsi segane moderite oma figuuri peale nüüd ei mõtle. Kant, enamik on niimoodi veidi tüsedusele kalduvad pehmelt öeldes. Ja, ja huvitav, kas nende unenägudele siis see mõjub hästi. Öeldakse, et kui inimesed õhtul palju söövad, siis unenäod selliseid raskepärased ja ja rahutud. Noh, nende uni on, peab kogu aeg rahutu olema, see, neil on see isegi hea, kui palju söövad, et uni võimalikult rahutult nutvat kogu aeg valvel olema, et keegi neid nahka ei paneks ju, mida rahutu uni on seal suurem tõenäosus, et keegi neile lähemale ei pääse, nii et võib-olla siin on kaks asja kuidagi evolutsiooni käigus ühendunud, ma muidugi päris täpselt ei tea, aga aga täiesti võimalik selline asioon. Jah, sest tegelikult täis kõhuga on ju küll väga paha magada. Nii, aga siin me lähme, lähme ja kuidagi jõua sinna nende huntide ja karude juurde. Noh, need on meil ära peidetud kaugele loomaaia lõppu, praktiliselt sinna maad, noh, natuke üle kilomeetri. Siin õhtul ringi jalutades saab ka sellise korraliku une-eelse jalutuskäigu ära teha ja vähemalt endale õhtul hea uni pärast teda jalutuskäiku tuleb. Kes on siin kõige vähem ärkvel? Seda ma võin raudse kindlusega öelda sellovi, tema magab suurema osa oma päevast, sööb kõhu täis, magab ja magab ja magab, magab ja loodus on tähele pandud, et ta magab 24-st tunnist 20 tundi. Ei tea, kuidas temast küll siis looduse kuningas sai. Ma kardan, et ega loomad teda nii väga looduskuningaks ei peagi, on jälle inimene on ta sättinud impossansse väljanägemise järgi, aga see isalõvid imposantne väljanägemine ei ole mitte uhkuse pärast neile külge antud, vaid see on neil hädatarvilik suur lakk ümber pea ja tema vajalik selleks, et kui need isased omavahel territooriumide pärast kaklevad, siis pandi jõuaks üksteisel kõri läbi närida ja muidugi see jätatavastemodi, kuda puhevile selle kajab, siis jätab temast suurema mulje, kui näiteks võõras sissetungiv isalõvi leiab endale vastast sihukse koheva lakaga lõvi siis ta tundub lihtsalt see peremees natuke suuremana kui ta tegelikult on, aga sellest lakastandil tõtt hädaga ka kaelas isalõvid selle laka tõttu ei saa kuigi hästi saaki püüda on sunnitud vot siis saagipüüdmise jätma peaaegu täielikult emale võid hooleks, sest kui siukse suure lakaga seal tihedas põhjalikus hakkatraavimise okste taha ja, ja risu taha ja ja isegi tihedat rohu taha lihtsalt kinni ja, või isegi suure hoo pealt näiteks lõvi pikali kallutada haakub mõne oksa või suure rondi taha kinni. Ja selle tõttu, sest jahiste ei kipu kunagi eriti midagi välja tulema. No siis peavad tal olema rohkem sellised kodused ülesanded. Nojah, tema üks põhiülesanne ongi aeg-ajalt ennast püsti tõsta, kõndida ümber oma territooriumi kõva häälega, lasta kuuldavale müürgeid. Mida rohkem ta möirgab, seda soliidsema mulje ta endast jätab ja ja seda paremini ta oma ülesannet on täitnud. Ja seda ta siis peab tegema selleks, et hoida need võõrad isalõvid oma territooriumist oma karjast emaste karjast slaidist eemale. Aga samal ajal näiteks ta hea meelega lubab sinna paidele läheneda võõraid ema loomi ja püüab siis nendega paarituda, nii et oma geeni võimalikult palju levitada. Ja kui nüüd tulla emalõvide juurde, sega nemad näiteks, kui õnnestub isalõvi silmale kamatult kõrvale hiilides nad hea meelega paarituvad mõne kõrvalt tulnud isasega, nii et ega seal niisugust erilist abielutruudusest lõvi selles perekonnas rääkida ei saa. Haare, mis õieti, mis perekond, sanson, haarem ja nad niimoodi neid kõrvalhüppeid teevad väga hea meelega. Nii isased kui emased. Ja nüüd siis see loodus ja kuningas lihtsalt magab. Jah, tema magab ta heal juhul, nüüd võiks jälle endas, võib veel ta jalule ajada, korraks nõelata, aga ega ta vist rohkemaks suuteline ei ole ja ega ta tahtiski rohkem olla. Aga nüüd läheks ja vaataks, mida teevad siis need tõelise tööelanikud siin loomaaias ei ole neil vaja oma jahiretke ette võtta, sest siin tõesti tuuakse kõik neile ette ja viiakse eest ära, mis vaja. Aga eks neil oma väikesed harjumused ikka külge jäänud. Taotluses noh, kindlasti, eks nad öösel ikkagi on loomulikult aktiivsemad. Ja noh, näiteks osav tegelasi, keskust mitte, nad ei ole saagipüüdjad, vaid teiste loomade saakloomad, öise eluviisiga saakloomad siis nemad hoiavad raudselt sellest rütmist kinni ja tulevad välja ainult öösiti, näiteks okassead on selliseid, mina ei ole neid veel siin loomaaia territooriumist enda loomaaias töötamise aja jooksul kordagi päeval liikumas näinud, ainult öösiti tulevad nõvast välja. Noh, siis on veel mõned väiksemad sellised kärplased, kes põhiliselt hilisõhtul või hämarikus välja tulevad. Või siis dziibet, kas noh, tema on nüüd hakanud ka päeval ringi käima, väikesed kassid veel politseid öösiti tegutsevad suurte kasside kohta seda öelda ei saa, nemad magavad ööpäev läbi nähtaval, võib-olla, kui neil oleks kuhugi põhjalikult varju minnes nad kavarjuksid. Aga muidu nad ikkagi põhiliselt päeval. No siin, kus on väljas need hoiatavad märgid, need ära oma kätt mitte siit puuri võre vahelt sisse torka. Siin on küll niisuguse näoga tegelased, kes ei kavatsegi magama minna. Nemad on päev läbi nüüd maganud ja praegu ei ole tal tõesti mingeid magamishimude, vastupidi püüab üles ärgata lumeleopard, kelle puuri juures me siin praegu seisame. Tema on küllalt hiljaaegu meile tulnud, ta natuke üle aasta meil elanud on loodusest püütud loom võib-olla polegi selle puuri elu küll päriselt ära harjunud. Möödunud suvel olid siin ju pisikesed armsad lumeleopardi täitud, kas nemad on nende vanemad või? Ja siin ongi vanemad praegu näha ja üks poeg on juba ära sõitnud ja teised, kes meil siin alles on, sest nemad on vist kuhugi siseruumidesse praegu peit pugenud ja see oli meil muidugi väga rõõmus sündmus, et need pojad üldse meil sündisid. See oli üks tõeline rahvusvaheline koostöö, sellepärast tänu ühendriikide ja ja Soome abil ja lisaks veel liidu mitmete loomaaedade abilemense loomeli, Oppordide uhke komplekt nüüd siia kokku sai, meil on kuus looma praegu ja tänu sellele oli võimalik neid paare komplekteerida nii kaugele, et ühel paaril siis ka järglased sündist. Nojah, ja tema, eriti häälitseja loom ei olegi kaslased, tegelikult on vaiksed kõik kassid on suhteliselt vaiksed, ainuke kõvema häälega tegelane kastide hulgas on lõvi, aga teised urisevad ja ja kähisevad niimoodi vaikselt susisevad isegi kuidagimoodi isegi tiiger, kes noh, on nagu lõviga enam-vähem ühes mõõdus ei võiks nagu kõva häält ja tema tegelikult Tepp kõrgust vaikset kihisevat häält nagu nurru, mismoodi need päris ei ole, aga, aga midagi Norruse taolist. Siin on nüüd väikesed jääkarupoisid väga väsinud. Eks nad Oledele päev yldiselt möllutanud siin seda näha, nende puuri sisustusest ka sind ära näritud voolik ja autokumm, millel on tugevad hambajäljed peal ja pajuoks, mis on ribadeks kistud ja ja kõik, see näitab, et nad on väga tõsiselt seda päeva võtnud ja päeva veetnud. Endiselt päevane kuumus on ka neil oma mõju avaldanud, aga meie kohalolek ikkagi ajab nad huvi tundma ümbritseva maailma vastu ja vähemalt äriühingutes nii magusalt ja Ääs käikama. Neli käppristi. Jah, ta isegi astus kaks sammu meie poole, enne kui uuesti pikali viskas ja jalad välja sirutas, uuesti magama püüab ja paistab nii, näitad oma ringutamise oskust, haigutavad mõlemad südamest, sirutavad jalgu üles ja allapoole, aga nüüd võtab kaisukaruasendile sisse ja käpakese pea alla jääb jälle vist magambels. Väsitav päev on selja taga olnud kõht täis söödud, siis ta rohkem rohkem magab, nii nagu kõik väikesed loomakesed. Ta vaatab meid nii etteheitvalt pilguga, et näete küll, kui unine ma olen, teie ikka veel siin seisate, liigume edasi, vaatame, laseme neil magada. Ega see suur jääkaru siin targem ei ole. Tema meenutab kangesti siukest laiali laotatud vaipa. Metsaott peaks küll olema, ei saa eluviisiga, tahtsin lihtsalt lesib, kõht on, tal paistab kõvasti täis olevat, nüüd ta lõõtsutab sind lihtsalt ja ootab jahenemist, et siis võib-olla natukene tegutsema hakata, kuigi ega siin suurt midagi teha ei ole, et mis sa ikka siin tantsud asja eest teist taga. Litter on kätatistkija. Nii tehnik, tehnika, nendega on küll hea vaikselt astide. Lausa ime, kui vaiksed sellised suured loomad, suured kiskjad võivad kõndida, nad tõesti hiirvaikselt lähedale tulla, ilma seda kuulda oleks metsas, kes on karu juhtunud nägema, see teab, kui vaikselt karu mööda metsa, aga teed kõnnib isegi tundub, et sihuke tihnik, kus ta läbi läheb, et siis peaks hirmus okste ragin ja mürin olema ka tegelikult peaaegu mitte midagi ei ole kuulda, et isegi okste vahelt suudad ennast niimoodi vaikselt-vaikselt läbi suruda. Kui me olime seal lindude juures, kes on pisikesed ja sugugi mitte niisuguste elukommetega, nii nagu need suured kiskjad siin Siis seal oli lärm, oi kui suur, aga need kiskjad on väga rahulikud. Saavadki magistritöid tänu sellele teha, et nad ajavad oma asju vaikselt, väga raske oleks näiteks kellelegi juurde hiilida enne seda kõvasti kisades ja karjudes loomulikult ükski saakloom ei ole nii juhm, et jääks ootama, laseksin ta siis kenasti nahka panna. Nii et karta ei maksa sugugi tõesti sedagi suurt kisa teeb vaid see, kes vaikselt vargsi juurde hiilib. Ja mitte ainult loomade hulgas vardanud inimeste hulgas ka neid kisakõrisid, tuleb palju vähem ohtlikeks pidada, kui väiksed siuksed, vaiksed Susijaid või kuidas neid nimetada, kes siis rõõmsa naeratusega näol? Me oleme siin nüüd päris palju ringi kõndinud ja ma ei ole näinud siin ühtki inimest, üksist vilksatas kusagilt majade vahelt, aga aga rohkem rohkem küll mitte. Nojah, ega öösel siin palju inimesi ei ole, valvurid muidugi on, kes siis jälgivad seda, et keegi siia kutsumata külaline sisse ei tuleks ja on veel niinimetatud öine valvekord või öised zootehnikud, kes siis hoolitsevad väikeste loomade eest, kes vajavad lihtsalt tihedat söötmist. No meil on niinimetatud nagu me ise kutsume titetuba kus siis on need väikesed loomad, keda ema ei ole tahtnud millegipärast üles kasvatada või kes metsast toodud ja vot nende söötmine jootmine käib siis läbi praktiliselt iga paari tunni tagant on kellelegi vaja süüa anda või siis inkubaatoris mune pöörata, et need hauksid linnupoegi välja. Sellist tööd tegemist jätkub selle öisele inimesele küllalt, pluss veel vahel on vaja sünnitusabi anda ja vahel haigeid loomi tohterdada ja need keegi igal öösel siin plussil vahet, vahel teadurid, kes jälgivad oma uurimisaluseid loomi, nende öist käitumist ja eriti just paaritumise ajal või paaritumise järgsel ajal, kui on oodata kas siis munemist või või sünnitamist või midagi muud, siis pead aga valvas olema siis ka öösel loomi hoolega silmas pidama. Siiani tehti mündi, olgu minema ja see on päriselt hundi ulgumine ja paistab, et kõik hundid, kes meil praegu platsi peal on kõik uluvad üksteise võidu, kes kõvemini, kes vaiksemalt. Pimedus ja hääled koos hakkavad hoopis teistmoodi mõjuma. Nojah, tähendab, inimene on ka sihuke loom, kes orienteerub põhiliselt nägemise järgi ja see info, mis temale silmade kaudu tuleb, see on nagu ikka esmatähtis kuulmine on tal nagu teisejärguline. Ega sa kuulmine, inimesed nii väga suurt asja ei ole ka. Ja hämarikus siis kusenägemine viletsaks jääb inimene öösel suurt midagi ei näe. Kõigepealt tänu vaikusele võimenduvad need ümbritsevad hääled ja siis nad muutuvad kõhedaks, sellepärast ka ei näe, kes selle hääle tekitaja on, päeval vaatame kaugelt, nad lõvi möirgab või see kotkas seal istub kõr kõrre peal ja, ja karjub ta öösel kusagil karjuste tundub palju lähemal olevat ja see kisa tundubki hirmsam, sest me ei tea täpselt, kes seal hääl, meil on ikkagi väga oluline teadust, kesse seda häält teeb, kuna öösel seda ei näe, siis ta tundubki niimoodi kohutav jah. Ja natukene õudne ja sellepärast võib-olla see loomaaias õhtune käimine on ka natukene judinaid tekitav ja võib-olla ta on judinaid tekitav ka veel sellepärast et tegelikult öösel loomad hakkad palju rohkem häälitsema päeval olnud vaiksemalt. Päike teeb nad loiuks ja inimesed teevad nad belglikuks, nad lähevad igale poole peitu ära. Kui loomad tühi on, inimesi siin ei ole, siis linnud-loomad saavad nagu aktiivsemaks muutuma saavad nagu rohkem oma elu elama hakata, päeval on selline näituse elu, aga öösel on oma elu. Vot eks oma elu on natuke heinnäituse või välja näidatavast elust inimestel täpselt samamoodi. Ega me ei taha ka kogu aeg olla. Me oleme kodus nelja seina vahel hoopis teistsugused, kui, kui me oleme näiteks tööl või, või tänaval või kusagil. Sest me tahame vahel olla täitsa sellised vabad ja iseendale, nii tahavad loomad ka olla. Ja vot see öösel nad nagu vabanevad sellest näituse hirmust ja, ja väljanäitamise vajadusest. Piltlikult öeldes saavad kitsad kingad jalast ära võtta ja panna sussid jalga. Jah, täpselt niimoodi ja nad stardivad ennast siis öösel, lähevad magama ja vad magades ka inimene muutub hoopis vabamaks ja lõdvemaks ja ja kõik need pinged kaovad ja loomad ka, kui nad magama sättima, siis nad teevad, kas õhtutualeti nii, praegu seisame marapuude puuri juures, sätivad ennast õlle peale siia kõik järjest magab, nii nagu looduski kuhugi puu otsa külg külje kõrval ennast magama sätitavad nokitsevad veel satikaid endalt tiivasulgede vahelt ja ja sätivad sisenda kenasti pea longu või isegi peidavad tiiva alla, jäävad siis magama loojuva päikese kiirtes. Aga kas kõik linnud-loomad õhtul hoolitsevad oma väljanägemise eest, mõtlen oma puhtuse eest. Kas nüüd õhtul ma tihtipeale see on nagu inimesel kujuneb välja niisugune stereotüüp enne magama jäämist, kes võtab midagi kaistuse, kes peab natuke lugema, kestvat midagi jooma enne või noh, tähendab see enne magama jäämist igalühel oma kindlal rituaal, kes peab padja niimodi nihutama endale põse alla, et mugavam oleks magama jääda. Osadel lindudel-loomadel kujuneb ka välja sihuke magamiseelne stereotüüpe heidab, mitte kuhu juhtub, ütleme näiteks kas sügab ennast väga põhjalikult, nagu mõned koerad teevad enne magama jäämist kratsivad ennast või mõni puhastab ennast hoolega, see päris noh, see on ikka küllalt individuaalne, nii nagu inimesedki on sügavalt individuaalsete erinevustega, nii on ka loomad tegelikult ja päris niimoodi ühe vitsaga lüüa, et noh, tema on, ütleme, rebane või tema karu, tema teeb alati ühtemoodi nii ole iga rebane teeb omamoodi, on, on omamoodi repanniga karu on omamoodi Karuliga kotkas, kamarapuu on ka omamoodi. Kui siia tulla ja neid vaadata ja endaga kas ei mõttes juttu ajada siis õpime 11 paremini tundma, iseennast ka, muidugi. Kindla peale ja noh, ega loomaaiad tänapäeval ei olegi ainult selleks ettenähtud, et inimestele näidata tendiksootilise võõrama loomi kuigi meile paraku kipub ta veel liidus niimoodi olema, aga see on loomaaedade strateegia või tööstiil sajandi algusest pärit, aga meie materiaalsed olud ei lase meil paremini töötada kui kui sajandi alguse tasemel. Aga mujal maailmas on looma, et väga võimsalt, eks nii propagandakeskusteks kujunenud kui ka kui ka teaduskeskusteks kujunenud ja mis kõige tähtis on võib-olla kõige olulisem tegelikult väga paljude haruldaste loomade päästjatele kujunenud, sellepärast et need loomad, kes muidu looduses võib-olla ammu hukkunud oleksid, on tänu loomaaedadele siiski olemas, nende genofond on säilinud, nende geenid on alles ja iialgi ei või teada, milleks meil seda kunagi võib tarvis tulla. Nii et selles mõttes on loomaaia praegu väga olulised ja seda hämmastavam on tihtipeale suhtumine loomaaedadesse kui lihtsalt sellisesse viletsasse kusesse, kus loomadel ei ole midagi selgeks õpetada. Ja tihtipeale ei teadvustata endale üldse seda. Troll on kaasaegses maailmas väga oluline ja isegi see roll suht suhtlemise võimaluse loomine loomadega on äärmiselt vajalik, sest kus tähendab inimene eriti linnainimene, kust tema seda loodust üldse enam näeb? Televiisori pilt muidugi ilusaid asju seal võib näha, aga aga vot see vahet kontakt selle loomaga, see, kuidas ta hingab ja kuidas ta kõnnib ja kuidas ta vaatab isegi kõik see on noh, selline, mida ei televiisorist ega kino linnalt kunagi ei saa, vaid seda pead lihtsalt loomaga silmitsi seistes ja temaga tõesti mõttes juttu ajad. Kui on neid, kes väga-väga soovivad õhtul kuidagi siia Loomaaeda sattuda, kuulda seda ja näha seda, mida mina tänasin, nägin. On täiesti võimalik, sest me korraldame juba paar aastat hilisõhtuseid, ekskursioone ja paar tundi on võimalik sind neile, kes õhtulehekuulutuse peale kohale on tulnud läbi öise looma ja liikuda. Siis seda võiks öelda natuke põnevamat elu, kui päeva ajal. Näha saab ka järgmisel suvel. Aja natuke edasi tavalist, me oleme teinud seda mai lõpus, aga nüüd me hakkame edaspidi näit ekskursioone tegema kusagil jaanipäeva paiku siis kun soojemad õhtud ja noh, natuke valgem aeg, võib-olla saab pikemalt neid ekskursioone teha ka. Nii et ei olegi palju oodata ainult järgmise suveni. Aga ma arvan, et seda ei ole tõesti palju, need aastad lähevad ju nii ruttu. Tallinna loomaaias tegi keskesaate looma öö Anne Parksepp.
