Tänases keskeprogrammis räägib Georg ahervareslastest. Varrel lased varesed ja hakid ja näärid, kes meil elavad ja, ja ronk ja künnivareseid hakas. Nemad, onu, värvuliste sugulased, need ronk on meie kõige suurem värvuline natuke naljakas on küll, ütleme tihast või varblast ja ronka siis nagu ühte patta panna, aga nad kõik on omavahel sugulased. Ja ronk on nendest siis kõige suurem juba mõõdult, on ta selline kajakasuurune või neid on ka kaalutud, et kusagil üle kilo kaaluvad nad kaal tundub isegi liiga kerge olevat sellise suure linnu jaoks. Aga ronk on jah, võimas lind ja ilus lind ja praegusel ajal on teda just kena kuulata ja vaadata, sest nüüd on alanud nende need pulmamängud, kui nad taevas keerlevad ja, ja seal siis ennast üles-alla kruvivad ja, ja see on kohe selline täiesti muljetavaldav vaatepilt. Ronkade pulmalend, sest nad seal mõtlevad igasuguseid trikke välja ja kukutavad ennast alla ja teevad siuksed uhkelt pöördeid ja teevad kukerpalle seal õhus ja selle peale satud, siis jääb pikaks ajaks meelde. Tallinnas näeb ronka ilmselt harva. No, ega siin vist ei ole jah, neid siin on teisi vareslasi päris palju ja ronk on ikkagi selline metsalind, tema nagu asulatesse nii väga ei tule, kuigi ta võib eksida ka linnadesse, ei ole see mingi harukordne juhus, aga, aga ta ei ole nüüd linnas nii tavaline kui näiteks varesed ja hakid ja ja harakad. Aga jah, panga nägemiseks siiski kõige parem on minna linnast välja ja rongad, kui neid näed, siis tunneb temaga kohe ära, ta on hästi suur, teistest vaestest peaaegu poole suurem, teieni must, üleni must, väga võimsa nokaga tugevate jalgadega jalgu ei kipu nägema, nii lähedal ta tavaliselt ennast ei lase. Aga binokliga näiteks ka on võimalik päris hästi näha ja et tal on seal noka tühiku peal sellised noh, seal, kus nokk nagu peaga kokku läheb, on selliseid harjased seal üldse vareslastel päris iseloomulik enamikul vareslastele seal noka harjased. Ja muidugi see nokk ise on ikka väga muljetavaldav. Peab muljetavaldav olema, sellepärast et sellega tema saab siis selle toidu kätte ja toiduks on tal talvisel perioodil põhiliselt korjused külmunud korjus siis sealt seda toitu lahti raiuda. Ega seda nõrga nokaga teha ei saa, selleks peabki selline võimas tugev nokk olema ja, ja see oma sellise musta sulestikuga on tegelikult Eesti rahvale juba tuntud või teata olnud päris pikki aegu. Ja mitte muidugi väga heas mõttes ronka on ikkagi kardetud ja peetud teda ohtlikuks ja arvatud, et ronga nägemine ka midagi head endaga kaasa ei too, võetakse üks suurõnnetuste jada sealt tulemus olevat, kui rõngaga siis kokku juhtuda jää, ronka ei taheta ka pärisnimega öeldagi, teda kutsutakse Kaarnaks, aga kasutaks sellist nimetust nagu valge lind ei nimetata asju õige nimega, et ta on selline mustvalge lind ja ja no on ka lugematuid legende stuudios tema oma sulestikus mustaks saanud, küll seal vanakurat teda määrinud ja ta on iseennast puhtaks määrinud, et köögi juurde pääseda jääb rongal on Eesti rahvauskumuste järgi alata üks valge sulg. Selle asukoht on ka mitmetes juttudes erinev, mõnes paikkonnas usute, et seal kusagil linnasulgede vahele peidetud, mõni arvas, et ta on hoosulgede vahel tiiva peal peidus ja mõni arvamus oli selline, et see ainult tuleb paariks päevaks talle ja ja oli ka selliseid uskumusi, et ronk tunneb oma surma ette kolm päeva enne surnu sööb selle valge sule ära ja igasuguseid muid taolisi arvamusi ja et kui kellelgi õnnestub siis valge sulg kätte saada, vaata siis temal on väga palju võimalusi, oskab mõista lindude, loomade keelt ja saab ravida ennast ja misiganes. Tegelikult kõikidel mustade lindude võib mõni valge sulg esineda, ilmselt ka mõnel rongalon esinenud, aga, aga sellist, et igal rongale üks valge sulg on, seda ilmselt siiski ette ei tule, et ilmselt kõik on lugenud Juhani haigi jutu kaarnakivist. Kaarnakivi uskumus tegelikult on olnud väga pikalt vanemate hulgas, kaarnakivi toob kaaren, kus ta tooks, on ka väga erinev, mõnikord kolme riigi tagant ja mõnikord toob sealt Iisraelist ja mõnikord mere äärest ja kust iganes, erinevates piirkondades on need uskumused erinevad olnud. Aga ühesõnaga, kaaren toob poegade ristimiseks siis kaarnakivi pessa. 25, märts on olnud see üks levinumaid kuupäevi ja no kui see kaarnakivi õnnestub sealt kätte saada, siis, siis see on jälle väga tõhus küll ravivahend, sellega puudutades haigused kaovad ja, ja mis iganes, kõik juhtub, et kindla peale kätte saada see kaarnakivi, siis soovitati seda, et tuleb need pesas olevad munad ära keeta, et siis tagasi panna, siis kaaren püüab neid elustada, toob selle kaarnakivi ja siis ongi võimalik jälgida, et kui ta nüüd pessa tulebki viinokased, siis tuleb see sealt ära napsata ja on pikaks ajaks hädadest dialahti. Nii et rongad elavad metsas aga kas varesed peavad rohkem linnast lugu? No tegelikult varesed elavad ka ikka metsas, aga vares on hästi kohanemisvõimeline lind. Kui me räägime nüüd hallvarest sellest, kellel on mustad tiivad ja hall sulestik siis jah, nemad on viimasel ajal kolinud ka linna elama. Linna meelitab neid toit sinna elanikud, pakud neile tohutus koguses kõikvõimalikku toitu ja sellepärast, kui su toit on käepärast, siis on mõistlik pesaga sinna lähedale teha. Nii et varesed on kolinud elamu. Aga muidugi on meil ka päris ehtsaid maa vareseid. Kui ikkagi inimene sõidab linnast välja ja suvisel ajal kusagil metsas käib, siis seal metsas võib ta näha hallvaresepesi ja just sellel ajal kõige parem minna, kuivab pojad. Suured on seal kusagil juunikuus on enam-vähem sama suured kui siis täiskasvanud vares, aga, aga nende oskused on veel nullilähedased ja, ja siis, kui ta ei saa seda toitu kätte, siis ta seisab seal kusagil ja kraaksub ja teeb hädakisa, et tema, isa, tule nüüd ometi, et mul on kõht tühi kisavate varesepoegade järgi, siis on võimalik nii metsas kui metsaservadel neid varasid ka kiiresti leida, sest kõik pariislased on häälekad, võib-olla Ronkuna kõige vähem häälekas tegelane, aga kõik on üpris häälekatel nende jutuvada või kisa järgi, siis on võimalik neid üles leida. Nii et suvel metsas käies võib varasid näha küll küll Eestimaa peal praktiliselt sellist kohta ei olegi, kus vareseid ei oleks just seda meie hall valest tema on hästi levinud lind ja, ja rahvas suhtub temasse jälle natuke kõhklevalt, et ega, ega Parest maja lähedusse ei taheta, eriti kui seal majapidamises näiteks juhtub olema loomisest loomade toit meelitab kindlasti need varesed kohale ja vareson kavandatud tark linde, ta oskab selle toidu selle omaniku käest väga hästi ära võtta. Vanasti, kui inimestel olid need väiksemad laudad ja igaüks selle lauda isekude kogu lopsis ja seal neid loomi pidas, siis varesed olid tavalised tegelased, kes sinna lauta sisse tulid, seal laudas ümbruses kõndisid või hoovi peal ringi jaotusest, kui kellelegi näiteks kanad, siis kanada söök ja, ja siis seasöök, tihtipeale tuli enam-vähem Parestiga pooleks teha, tuli teha topeltportsjon, teise portsjoni sõid ära varesed ja ma usun, meil igaüks on näinud, kui osavad ja kavalad varesed on, kui ta toitu tahavad saada, näiteks see, kuidas nad koerte toitu ära nihveldavad, see on täiesti selline omaette vaatepilt, ma mäletan, kui mina olin väike poiss, siis meil oli, Meil ei olnud siukest koeraks, kinni, oli vaid ta jooksis hoovi peal vabalt ringi ja, ja tema siis aeg-ajalt magas seal toidukausi juures, aga enamasti ta siis jalutas seal ringi, aga Neist ika kausi lähedale magama ja siis, kui vares nägi, et koer sealjuures on, siis ta hüppas sinna lähedale, vaatas, kui lähedale koerdada laseb. Kui koer hakkas teda taga ajama, siis vaatas, niimoodi ei pääse. Siis ta läks ja hakkas kraaklema hirmsa häälega ja noodi maa peal hüplema kusagil paar-kolmkümmend meetrit, sest kausist eemal koer tormas igavese hooga, siis vaata, mis seal lahti on, ajas varest, muidu tagavaraks, lendas kõrgele üles, tegi siukse ümber suure puu väikse tiiru ja maandus täpselt tema toidukausi juurde ja kui koer siis sinna toidukausi juurde tagasi jõudis, oli vares seal tükk aega jõudnud süüa siis koera eestlaselt kausi juurest minema, siis valesti korda sedasama trikki, koer tormas jälle hirmsa kähku timisega paar-kolmkümmend meetrit eemale vaatamise vareste vareste ära ajama. Vares tuli toidukausi juurde tagasi ja nii nad seal mängisid. Ja noh, vahetevahel oli niimoodi, et näiteks hommikul ei jõudnud koerale toitu väga kiiresti panna. Koer ise ei teinud sellest väljagi, magan rahulikult, aga vares oli puu otsas juba kraaksumust seal. Nad, kus see toit on, et tooge kiiresti toitega ta enne vait jäänud, kui see toidusele kaussi ära panid. Toit oli kausis, ei hakka see siuke mäng jälle otsast peale. Ega nad inimest ka nimega ei pelga, aga siis, kui inimene püssiga on, siis seda nad pelgavad küll püssi tunned nad ära ja siis on suur kisa niimoodi, et see teade püssiga inimesest levib mööda asulat või seda piirkonda kulutulena. See vareste kisa kostub siis mitme kilomeetri kaugusel ja ja kõik nad teavad, et sinu püssiga inimene liikumas. Aga nad jah, tõesti suudavad siis ära tunda nende jaoks kahtlase objekti ja ja teisi ka hoiatada kõiki oma sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Neil on üldse kadestusväärne võime näiteks noh, oma need vaenlased, vaenlased neil väga palju ei ole, aga meie oludes on siis suuremad kakud väiksemad kakud ka tegelikult üldse kakud, neile ei meeldi mitte üks põrm. Ja siis kanakull ja sellised tegelased siis, kui need on näiteks kusagil ennast ära peitnud. Varestel on fantastiline oskus neid sealt üles leida, nii et noh, näiteks on osa linnuvaatlejaid, kes tahavad kakkudega tegeleda, ka leida, siis nemad kasutavadki vareste abi, sest kui sa kõnnid metsas ja, ja siis kuuled kusagil kuuse juures parajasti suurt isa, siis on väga suur tõenäosus, et sinna kuuse sisse ennast mõni kak ära peitnud päevaks ja siis on võimalik see kaks sealt üles leida ja ja jälgida ja vaatusi teha. Öösiti jälle, kui varesed magavad, siis on need kakuteet, kes käivad neid sealt oksa pealt ära noppima, sega pimedasse hästi, ei näe sellest kakud näevad väga hästi jälle ja, ja varestel praktiliselt puuduvad võimalused öösel nende vastu midagi ette võtta. Ja noh, need inimesed, kes maal on elanud või suviti maal olnud, need ju teavad, et aeg-ajalt keset ööd läheb näiteks seal kohas, kus vareseid kõigepealt läheb hirmsaks kisaks lahti, ilmselt siis kakkunud, sealt kellelegi ära korjanud või siis üritanud vähemalt kedagi ära korjata, siis vareste hulgast tekib tohutu paanika tükk aega kraaksutakse, seal võib olla kuni tund aega öösel siukest hirmsat varesekisa, noh siis nad rahunevad jääd magama ja teinekord jälle päeval algab samasugune kisa, vareseid tuleb igalt poolt ümbruskonnast kokku ja siis tormavad mingi vaese kaku juurde, kes ennast Puuraslon ära peitnud. Ja kui ta siis sealt veel lendu tõuseb, Puurasnatel suurt midagi teha ei saa. Aga kui ta lendu tõuseb ja päeval eksib lendlema, no siis on tal kümneid ja kümneid vareseid kannul ja ja ega siis tal tihtipeale pääsu ei ole ka vares ja teised varesed, samuti on kõigesööjad, tema sööb kõike, millest temal jõud üle käib. Ja ega ta ei vali selle toidu suhtes absoluutselt, ta tõesti sõna otseses mõttes kõik, mis on kõike, ta sööb, kui me isegi vaatame siin neid linna vareseid, siis praegu talvisel ajal noh, nad on prügikastide juures, sikutad sealt välja kõike, mida saad ja uurivad kõik paberitükid maas, keeravad nad teistpidi ja vaatad, mis seal sealhulgas selle ometi midagi süüa ei ole. Ja nad on mõnedes paikades suhteliselt konservatiivsed, näiteks mõned Lääne-Euroopas elutsevad varesed, kes elutsevad mererannal siis nende puhul on täheldatud spetsialiseerunud karpide söömisel. Siis kui on mõõnaaeg, vesi läheb tagasi, siis nad jalutad rannas ja koguvad neid karpe, söövad hulganisti. Ja mõned linna, varesed jälle, noh, nad otsivad toitu sellest piirkonnast. Kui seal piirkonnas toiteväärtuslikku toitu ei ole, siis, siis nad ise kannatavad selle all päris tugevasti. Näiteks Soomes ja Rootsis ja Norras tehtud uuringud järgi. Ma ei ole trehvanud nägema Eestis selliseid uuringuid, et näiteks esineb linnavarestel sellist valge diipsust, tiivad on valged noortel varestel ja see on seostatud sellega, et nad saavad siis, kui vanemad neid toidad suhteliselt ühekülgsed ja vitamiinivaest toitu ja, ja selle tulemusena neil tule sellised valged tiivasuled ja tiivasuled järgne korralikult välja, enamasti kusagil sügiseks. Need pojad saavad kõik kuka ja murakad on uurinud ka seda, et kas see on siis tingitud kuidagimoodi siis nende geneetilisest taustast on mingisugune geneetiline põhjus, aga, aga on selgunud, et ei ole näiteks ühest pesast võetud munad viidi nagu teise pessa, kus seda valge tiivsust esinenud. Ja siis seal ei juhtunud midagi, kui sealt need teised munad jälle tagasi toodis esimesse pessa, siis muutusid need pojad jälle valge tiivsetakset. Meil on siis kõige suurem põhjus ikkagi on see toit, mida need vanemad toovad ja kui siis suhteliselt väheväärtuslikku toitu saavad nad sealt prügikastidest ilma vitamiinideta, et siis nende eluvõimega nõrgeneb ja nad ei suuda nii palju järglasi ilmale tuua kui need, kes saavad mitmekesisemat toitu. Kas varesed teevad igal aastal uue pesa? Jah, künnivaresed võivad kohendada neid varupesi, aga hallvaresed teevad ikka igal aastal uue ja nende vanu pesi, muuseas kasutavad nende vaenlased ja, ja vihkamise objektid kakud näiteks kõrvuk räts on see, kes pesitseb hea meelega vanades varesepesades, nii et, et nad teevad endale uue ja tema pesa võtab kasutusele mõni teine lind, siis vahetevahel. Säravad mustad varesed, mängides siledat tuulega noortena üles ja alla osavad, targad ja kavalad julgeti parves. Kui üksinda maja mahumis asju vabad, ülbed ja arukad, kas siis. Keelatud möönab tuuli pööratu liik. Pööratu pööratuuri, pööraptuuli, pööratuurid. Munagi hämaral metsatee istus mu hobuse laudjale, kannan sind praegugi kaasas veel vapilinnuna kilbil. Tunneb pilve enam-vähem sinna, kus on teie kodupesad, kõik väliselt sarnased, erinevad on elu. Tuuli päeva Raptuuli pööratuurib Raptuuli pööra tuli. Pööratuuri pööratuurigeeratuuri pööratuurib tuli. Tean teil nagu minulgi vahetevahel iga juua värsket verd. Linnatänavatel nokitsevad üheskoos tuvid, kajakad, aga ka pardid ja varblased, kuid vareseid on nende hulgas harva, kes tema hoiab, omanikud. Areson teistest lindudest ikkagi märgatavalt intelligentsem ja arukam ja, ja üldiselt on nii, et kus sa seal suures kambas oled, ega seal ei ole ju väga palju lootust siis midagi saadasse, suid on seal väga palju, kasulikum on niisugused tegutseda omaette seal, kus neid sööjaid vähem on ja ilmselt varestade taktikat kasutab ja vares on ka selline, et ega Ta sai toitu ega teistega jaga, nad on tugevad, noh, võib-olla kajakad on neile sellised ohtlikud, aga, aga teiste käest nad suudaks toidu ära võtta küll, kui sealt oleks midagi võtta, aga see toit ilmselt ei ole nende jaoks nii väärtuslik seal ja sellepärast kaklemine selles suures kambas ei ole vist nii vajalik kui, kui see, kui sa ise leiad endale mõnusa toidu hankimise koha ja ma olen täheldanud vareseid näiteks künnivareste ja hakkide ka rohkem lähisugulased, on need, kellega meelsamini kambas ollakse, kui kui kajakate, partide ja tuvide Varblastega. Künnivares on enam-vähem sama suur kui hallvares aga tema on üleni must. Künnivareste nägu on väga iseloomulik, niuke nagu valge mask on tal seal noka kohal, mis on sihuke ilma sulgede ala ja selle järgi tunneb hästi ära. Künnivares on selline kummaline tegelane, et tema on tegelikult rändlind, ronk on meil paigalind, varese kohta võiks öelda ka, et on. Ta on paigalind, aga ta natuke ei ole ka, sest need varesed ilmselt, kes meil siin talvel on, nemad tegelikult on tulnud kusagilt sealt kirde ja põhjasuunast meile ja meie omad varesed praegu peaksid talvituma Leedu-Poola kandis ja seal Põhja-Saksamaad. Ja, ja praegu on meil täiesti võõrad varesed, tegelikult siin hallvaresed. Aga kindlasti on siin mõni ka selline, kes on jäänud paika lihtsalt selles mõttes, et tal piisavalt süüa, tal ei ole põhjust nagu ära liikuda. Sest ega see külm nüüd seal nii väga palju nõrgem ei ole ja paar päeva tagasi läksin hommikul välja, oli tõesti mingi miinus 10 või miinus 12 kraadi. Kõik oli härmas ja maja ees kase otsas istus kaks künnivarest. Künnivaresed on rändlinnud, tavaliselt nad lendavad ära ja talveks nad ei taha nagu meile jääda. Aga need oli otsustanud jääda ja nad istusid seal külg külje kõrval, keerasid pead kord ühele poole, kord teisele poole ja ja kogu nende ilmest oli võimalik välja lugeda väga suurt pahameelt. Kas see pahameel oli siis vanemate või vanavanemate suhtes, kes otsustasid, et nemad ei rända enam minema ja, ja nemad jäid ka siis selle vanemate õpetuse järgi siia kohale või oli keegi teine, selle põlguse ja pahameel allikaks, aga igatahes nad olid tõeliselt pahased, kössis niimoodi hästi puhevil ennast ajanud, silmnähtavalt külmetasid ja, ja mõtlesid ilmselt, no mis pagana pärast ta küll siia jäime, miks me ei võinud siis ära lennata, alles soojal ajal tagasi tulla? Nii et jah, künnivares paarkümmend aastat tagasi olid ikka selgelt kohe veel rändav vares ja ta tuli tagasi kusagil märtsi alguseks Tartusse näiteks enam-vähem naistepäeva paiku, nii et naistepäeva ettekuulutajaks oli künnivareste kisa toomemäe peal, kes seal siis kohal olid jõudnud, hakkasid aktiivselt neid pesakohti otsima ja jagama, kes kuhu enda pesa teha saab või teeb. Aga tundub, et need künnivarasid üha rohkem ja rohkem jäävad siia paiga peale ja riskivad selle külma talvega. Aga ega see talvekülm neid nii ilmselt rohkem ei mõjuta kui see, et toidusaamine natuke kehvavõitu, aga tänapäeval tundub, et see toit on tänu prügikastidele ja kõigele, mis inimene laiali pillub. Ja sellistele söögikohtadele, kus inimene putka najale toetades mingisuguse võileiva või sealt pudeneb alati toitu, nii et need varesed seda toitu leiavad. Ja ilmselt ei tasu enam seda pikka reisi neil ette võtma hakata ja künnivaresed pesitsevad kolooniates seal, kus neid on seal korraga palju ja kui ei ole, siis ei ole üldse. Et selliseid üksikuid varesepesi, nii nagu hallvarese puhul, siis künnivarese puhul Te ei tule, et tema on ikka jah, selline kolooniates pesitseja ja kui me vaatame tema levikut Eestis siis ütleme, vares, ronk, neid on üle Eesti igal pool, aga näiteks künnivareseid nendes piirkondades, kus Eestimaal suured metsad siis nendes piirkondades künnivaresed ei ole, nemad eelistavad ikkagi seda inimasulat ja siukseid, park käe ja, ja surnuaedu ja selliseid kohti, kus on võimalik siis neid kolooniaid tekitada, künnivareste ka tihtipeale koos pesitsevad hakid, hakid on sellised, et nemad nüüd ei pesitsi puu otsas nad ideed selliseid kausitaolise pesi, mida vareselt varesepesa on tegelikult neljakihiline, et seal väljas on jämedamad oksad, siis on peenemad oksad ja seest vooderdatakse siis kõrte ja paberi ja mis iganes kätte saadakse, siis mätsitakse sinna keskele, et sees on pehme ilus vooder, varesepesad aga hakid, nemad siis pesitsevad hõõnsustes pesakastides kusagil kostendes näit eks, või siis müüri rinnatistes ja näiteks Tartu toomemägi on jälle ideaalne Koht hakkidele pesitsemiseks ja seal on see hakikoloonia kohe päris muljetavaldav seal vanu puid, milles on õudsusi palju, nii et seal hakkide pesitsemisvõimalused on lausa suurepärased. Kuidas on võimalik korstnas elada, suits teeb ju liiga? Tõsta osadele teeb tänapäeval osasid korstnaid ju enam ei kasutatud, vanad korstnad, aga tegelikult, kui ta sinna korstnasse on läinud, siis see suits ikka teda nii päris ära panid, ta suudab selle kuidagimoodi seal üle elada ja kevaditi on näha mõningat hakid, kes on kosta nendes pesitsenud, siis nad näevad sellised tahmunud ja ja päris siuksed Nõgised välja küll, et need on kohe seal teiste hulgas äratuntav, muidu hakk on ju tegelikult väga selline ilus lind temana natuke värvi ka. Tal on selline helehallpea ja, ja osadel ka siis siin kurgu all selline valge kaelus näiteks üks eesti rahva uskumus on ka see, et hakid on tekkinudki, nii et nõid muutis kirikuõpetaja hakiks, tema väärikas kirikuõpetaja astumine ja kirikuõpetaja riietus ka säilinud riideid nii väga ära ei muudetud. Hakid jah, on sellised natukene rohkem värvunud ja kaunimad kui nüüd need varesed ja künnivarasid Nemad koloriaalsed ja nemad siis meilt ka talveks eriti ära ei lähe, nad on siis siin paiga peal ja, ja neil on omad ööbimiskohad, toitumiskohad, ööbimiskohad, et nad söömas käivad tihtipeale prügimägedel, mis on linnast väljas, sest nad lendavad suurte parvede välja öösel, kuidas siis ööbimiskohta tulevad, et siis on kohe kuuldav kisa, kui nad sinna saabuvad? Jällegi Tallinnas ma ühtegi sellist head ööbimiskohta ei tea, aga aga Tartus on keset linna on see uue kaubamajapark ja seal nende pargi servaaladel on, on need ööbimiskohad ja see Barclay parki seal kõrval on ja muidugi toomemägi ka veel juures jõeäärsed, pargid ja, ja seal siis need ööbimiskohad on kenasti kohe näha, et kui sa hommikul vara läbi jalutada, siis on ikka see puudealune, haki sõnnikut paksult kohe täis ja kui sa sealt pudeneb tegemist öisel ajal, aga näiteks noortel inimestel romantikat teha ei tasu, et see mõjub riietele väga nirult. Üks kõige sellise vastuolulisemaid vareslasi meie jaoks. Ilmselt on araks ka väga ilus lind. Ilus lind on tõesti väga ilus lind ja ja aasta 2003 oli Eestis aasta linnuks araks ja, ja siis ilusaks väike nupukene ka selle kohta, et nagu me kõik teame, harakas mustvalge lind, aga tegelikult harakale pidavat olema Ühtegi musta sulge, kõik on värviliselt mingi nurga alt vaadates ja nagu haraka saba vaadata lähedalt, nii lähedale, kui ta ennast laseb nüüd vaatama siis haraka saba on ka sihuke kergelt roheka tooniga ju. Päike mängib selle peale väga ilusti, need haraka suled on tõesti väga värvikirevad ja harakas on siis pika sabaga. Erinevalt teistest vareslastest on iseloomulik pikk saba ja, ja natuke selline isemoodi häälitsus ka, seda kutsutakse Kädistamiseks ja muinasjuttudes ja lastejuttudest, kui on vaja kedagi sellist kujutada, kes tühja juttu ajab, siis selleks persiooniks valitakse alati kas seotakse talle rätik pähe ja millegipärast naisterahvaga alati seostatud kübaraga Harakaid, ma ei ole eriti piltidel läinud, aga rätikutega on neid kogu aeg ja, ja harakad kädistasid tõesti hästi palju. Nende jutt on niisugune omapärane Kädin ja aga ta on väga mitmekesine, et nad suudavad imiteerida päris hästi erinevaid linde. Vähemalt niimoodi on räägitud ja kirjutatud. Ma ise ei ole ausalt öeldes seda juhtunud kunagi kuulma, nii et ma ei oska, ei oska selle kohta oma kogemusest midagi öelda. Aga kui teistel varestel pesa on pesukausi tüüpi pesa siis harakapesa pealt kaetud, tal on selline hõre katus peal ja arvatakse, et see katus ei ole mitte niivõrd vihma eest, sest ta on suht hõre kui nende tegelaste eest, kes ülevalt poolt neid pesi, võiksid rüüstama tulla pesas, siis ta kasvatab üles oma pojad ja nii nagu enamik teisi vareslasi, tema hakkab siis hauduma esimesest munast peale. Ja tihtipeale on nii, et kui viimane poeg koorub, siis ta nii palju teistest väiksem ja nõrgem, et ta pannakse nahka seal vanemate vendade poolt, et umbes kolmandik nendest munadest siis kasvab poegadeks välja, kes tal seal pessa munetud on. Ja see harakas on selles mõttes huvitav lind, et tema toitumistavad on ääretult mitmekesised. Teda me linnas nimega ei näe, Ta ei käi siin prügikastide juures, aga loodusest sööb ta kõike, millest praktilist jõud üle käib. Ja siis konse poegade toitmise aeg, pojad vajavad nagu sellist valgulist toitu hästi palju, et nad kiiresti kasvaksid ja, ja areneksid siis sellel ajal ta rüüstab päris palju ja päris ohtralt, noh, nii nagu ka teised varesed seda teevad, väikelindude pesasid. Kas siis mune, kas siis poegi ja sel ajal näiteks on täheldatud ta tuleb ka nende majapidamiste juurde, kus kanu peetakse ja varastab laudast ja, ja pesadest siis mune. Ta reageerib päris hästi kana hääletu kanaga kaaguta, muuda muna munenud, niipea kui kana kaagutab, hakkab nii harakas kohe platsis ja tormaks sinna pesa poole ja püüab siis selle muna ja muna äraviimiseks kasutab ta väga omapärast tehnikat, ta lihtsalt lööb loca muna sisse, siis munanoka küljes lendab sealt minema. Nii et ei, ei kasuta varbaid ega midagi ega võtta ettevaatlikult noka vahele, vaid nokk punas ja lendab. Ja harakas on tegelikult pikka aega olnud kogu aeg, inimestel nagu pinnuks silmas, et temast on räägitud igal pool kui kahjulikust linnust. Omal ajal oli ju vaja jahutada linde põllumajandusele kasulik, kahjulikuks lindudeks ja siis harakas nagu kippus sinna kahjulike lindude poole sattuma, kuna arvati, et ta sööb väga paljuga viljasaaki ja tegelikult tal ongi nii, et kusagil suve lõpus sööbki päris palju nisu näiteks. Aga no arvestades, kui palju meil neid Harakaid on õieti kui vähe meil neid on. Ilmselt tänapäeval ei saa küll rääkida enam mingisugusest Harakata poolt tekitatavast kahjust või sellest, et nad on mingid kahjulikud linnud hävitavad neid pisikesi laululinde, sellepärast et temal on mingi roll siin looduses olemas, nii või teisiti ja, ja, ja see rollide täidab ja, ja tegelikult loodus on nii hästi ennast tasakaalu sättinud, et ükski riik ei suuda nagu väga oluliselt teiste liikide olemasolu kahjustada. Et meie inimene nagu oleme põhiline, see, kes, kes seda tasakaalu kipub paigast ära ajama. Aga loodus tervikuna hoiab seal tasakaalu päris hästi ja kahjuks ei ole meil vähemalt ei ole leidnud selliseid häid uuringuid, et mis nende Harakatega toimub, kas nende arvukus suureneb, on stabiilne või väheneb. Vareste ja ronkade ja künnivaraste puhul tundub, et see on suhteliselt stabiilne Sarakate kohta mulje on selline, et neid nagu kipub vähemaks jääma. Minul on, kõige rohkem meeldib neid vaadata siis kui näiteks vahetevahel pean bussiga pikki sõite tegema ja siis tuleb lihtsalt bussiaknast välja vaadata. Latvades pesitsusaegadel istuvad harakad ja kui on mõnes paigas säilinud kuusehekid, siis need heki kuuskede tippudes vahel on niimoodi, et iga 100 meetri järel enam-vähem üks, üks harakas ja suvel näeb neid, kui mööda selliseid väiksemaid põllualasid või metsa ja põlluservasid pidi kõndida, siis seal ikka aeg-ajalt kohtab neid lendamas ja metsalagendikel kohtab neid, nii et nad on sellised, ütleme, rohkem kultuurmaastikulinnud ikkagi meile Eesti oludes ja eelistavad selliseid metsa- ja põllupiirialasid. Meil on veel üks varesland, õieti veel kaks vareslast siin Eestis, kellest me võib-olla väga palju ei tea eriti need inimesed, kes linnas elavad aga kes meil siin kõrval elavad ja kes on siis natukene väiksemad, kui, kui need halja ja künnivares ronk nendest võib-olla natuke rohkem tud on, on selline vareslane nagu pasknäär, tema roosakaspruun ja väga ilusa kireva tiiva sulestikuga tiivasulestik on tal selline sinimustvalged. Kui vahel keegi leiab metsalt sinimustvalge 105 sentimeetri pikkuse Sulekesed, siis see on pasknäärisulgpasknäärid, on siis natuke teist tüüpi toitumisega. Kõik varesed söövad hästi palju putukaid ja vihmausse, sellepärast näiteks künnivaresed nii vara pesitsevadki, et siis on hea Maasest neid vihmausse ja putukatõuke kättesaadav. Maapind on sulanud ja pasknääripõhitoiduks on puuviljad, marjad, muidugi, putukad, linnumunad temaga rüüstab väikelindude pesi, kui ta vähegi saab, eriti pesitses. Aga sügisel me näeme paskne sääre hästi palju sellistes kohtades, kus kasvavad tammed ja eriti kusetorusaak on hea siis seal on neid pasknäär hästi palju. Pasknäärinimi on kole ja tegelikult see nimi pandi talle siis, kui, kui oli Eestimaa peal veel hästi palju hobuseid ja siis tema käis seal hobusesõnniku sees tuhnimas sealt toitu otsimas ja sellest ta ilmselt selle nime siis sai selle pasknäärinime ja meie üks vanema põlve ornitoloog Olav Renno on teinud ettepaneku, et kuna meil hobuseid ammu enam ei ole, kus pasknäär siis seda toitu otsis kunagi ja, ja tegelikult tema toitumisel ei ole nende hobused pabulatega enam mingit seost, et siis võiks selle koleda nime asendada nagu mõistlikuma nimega metsnäär, et ta tegelikult metsalind ja metsas ta elab ja et võiks hoopis sellist nime tema kohta kasutada, noh näis meil neid linnunimesid aeg-ajalt ikka muudetakse, võib-olla muudetakse see pasknäärinimi Käärav, tema sihuksed, karjatused ja, ja hüüatused seal metsas on ilmselt igale metsas liikujale tuttavad. Pasknäär märkab meid alati enne, kui, kui meie teda märkab, ka meie annab sellest teada kõvahäälselt kõigile teistele, kes seal metsas siis parajasti toimetavad. Talvel me võime teda näha ka siis meie toidulaual, ta tuleb ka. Kui teeme linnule toidulauas, siis tema kipub ka sinna eriti noh, maapiir kondades kipub ta toidulauale tulemas, seal on kergem seda toitu saada. Ja siis, kui sügis kätte jõudnud, tammetõrud valmis on, siis hakkad pasknäärid voorima tammede vahet lendavad siis oma sealt metsast välja tamme peale, korjad sealt neli, viis kuni üheksa tõru endale suhu osa jääb neil neelu isegi ja peidad need maa sisse ja üks pasknäär kogub kusagil kolm, 4000 tammetõru ja talvel ta siis korjab nad üles ja on uurijad kindlaks teinud, et see leiuprotsent on kusagil viie 60 kandis, kujutage nüüd ise ette, talvel maastik on täitsa teistsugune, pasknäär tuleb ja leiab üles oma tammetõru natuke nokaga Songib ja ongi see tammetõru käes ja, ja isegi kui see lumi on hästi paks isegi, siis ta suudab sealt kaevata. Üks kord. Ta tuli taskus lume peale, siis hakkas lumi lendama, sõna otseses mõttes tuiskas igale poole ja, ja siis ta natukese aja pärast tuli sealt lumeaugust välja tammetõrunukas ja lendas minema. Ma arvan, et kui ma peidaks 10 tõru sügisel ära võiksid need isegi ära märgistada mingite märkidega, siis talvel, kui ma ühe üles leian, on ka väga hästi läinud. Aga kui tema oma need 3000 või 4000 tõrumist ära peidab ja nende suhtes siis nii suure edukusega toimetab, et pooled neist vähemalt üles leiab, et see on ikka täiesti fantastiline mälu ja fantastiline põime, toitu niimoodi paigutada, sellega üles leiaks. Ja tegemist on siis ka jälle väga siukse elujõulise ja vitaalse tegelasega ja ja tema puhul on ka veel üks omapärane asi, et tema suudab ka jäljendada teiste lindude hääli suudab teha seal laululinde kuigivõrd järgi ja tema laulu ka võrreldes teiste varestega natukene keerulisem ja mitmekesisem, et kuidas siis vahetevahel kusagil puu otsas kevaditi laulab, siis tihtipeale ei usu, et seal üks vares, kes seal hääli teeb veel Eestis on veel üks vareslane, keda võib-olla väga vähesed üldse näinud on. See on selline pruuni värvi, millel on valged nagu värvilaigud või tähnid peal, nii et üle niuke valgete täppidega kaetud pruunikas linnukene ja tema mänsak. Ta on selline sügavate metsade lind, ega ta eriti meil asulatesse heidikud tulema, tema sööb põhiliselt pähkleid ja seemneid ja käbiseemneid ja marju. Ja on suhteliselt teatud eluviisiga, aga tal on omapärane hääl jälle siuke Kraksatus, mida siis metsas liikudes aeg-ajalt võib kuulda. Ja siis, kui vaikselt natukene aega olla, siis, siis võib juhtuda, et näeb lindu ennast ka, kuigi mitte nii tihedasti kui näiteks pasknäärivaresed või harakad, seal tan tunduvalt vähe arvulisemalt, meil levinud ka ja aeg-ajalt tulevad meile veel siia sisse ka siis Siberist seedri pintsakud, kes meil siin ei pesitseja, kes siis võivad meile eksida. Kusagil möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel oli üks suuremaid invasioon siis nad toidunappuse tõttu rändavad lääne poole ja nad tulid siis siia Eestisse, läksid edasi poole Saksamaani välja ja nad väljanägemiselt on täpselt samasugused nagu need meil elavad mentsakud, et väljanägemise järgi on neil raske vahet teha. Ja on üks väga ilus vareslane veel, keda meil siin Eestimaal ei ole, kes on Soomes käinud, siis Soomes metsaaladel on neid näinud, need on ja tundraaladel tollane näärid, siuksed, hallikad ja tiibade peale punakad laigud või oranžid laigud hästi uudishimulikud tegelased ja, ja nemad siis näiteks tihtipeale, kui teha mingil lõkkesel tundras taigas üles ja, ja siis seal midagi küpsetada, siis laanenäärid õige pea tulevad kohale, sest nad loodad seal inimesi uues toitu leides talvises, tundras ja taigas on see toidu leidmine ikka väga keeruline. Ja selle tõttu nad siis usaldavad inimest, et nad noh, peaaegu et alati tulevad kontrollima, kui mõnda inimest näevad, et kas sealt midagi süüa ei ole võimalik leida. Neid lind ei ole vaja otsida, vaid nemad tulevad ise sinu juurde, kus sa seal õiges kohas liigud. Kas hallvares on areslastest kõige targem? Uurijad peavad teda jah, väga arukaks linnus, aga väga arukaks linnuks peetakse, ka need kaks lindu ilmselt on, on lindude hulgas ühed intelligentsemad need on ju raske mõõta, et noh, mis, mis teeb selle linnu targaks. Kas targaks teeb ta see, et talle lahendab keerulisi probleeme kusagil laboratooriumis või see, et ta suudab igas olukorras endale ise toidu ja pesapaiga leida ja suudab hästi selle muutunud olukorraga toime tulla. Selle üle võib vaidlema jäädagi, ilmselt, aga ma ise arvan, et need vareslased, kõik on tegelikult ääretult arukad linnud ja, ja me tihtipeale inimesena omistame neile mingisuguseid inimlikke jooni, mida me tahame neis näha või püüame neis näha. Aga neid ei pruugi seal olla, et neil on oma evolutsiooni käigus kujunenud sellised käitumisharjumused. Käitumisnippide oskused õppida, et varem lased, on küll minu meelest väga õppinud võimelised linnud seal hoopis teist sorti õppimine kui näiteks mõningatel väiksematel värvulistel või hanelistel või isegi eakatel, et vareslased selles mõttes on väga arukad, nad oskavad õppida. Kuulsite keskel programmi vareslastest stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
