Meri võtab ja meri annab, aastasadade jooksul pole  rannarahvas pidanud paljuks lisaks kalapüügile  ja hülgeküttimisele ka ise mõnikord mõnd laeva karile ajada,  et aga rohkem saada. Praegu horisondil lõõmava keskkonnakriisi  ja toidunappuse ajastul on aga kuld isegi see,  mis ei hiilga ja meri võib anda meile seda,  mis kullast kallimgi, seda, mis kasutab meie tervist,  meie keha, meie hinge. Milline on teie suhe merel? See on naudingu allikas, see on õudus. Ja see teeb niisugust müra, mis kuidas öelda,  ta rahuneb mind ja rahustab ja, ja toob rühmu ja. Ma ei tea, mulle meeldib rannas käia, ujuda see on kõik nagu  meri on ilus ja sinine. Kuidagi annab. Mingi energialaengut. Mulle meeldib meri, aga eriti mulle ei meeldi seal ujuda  mere ääres. Mõtted kuidagi liiguvad aeglasemalt. Endal on parem olla hästi pingeid maandav meri on rahu,  meri on torm, meri on. No. Meri on armastus. Esimestel suvistel puhkusepäevadel saartele  ja randadesse vooriv inimmass annab tunnistust,  et eestlased on mereusku soov liikuda kestlikuma eluviisi  suunas ja samal ajal säilitada seniseid elumugavusi sunnib  meid endilt küsima, kas ikka suudame meie hoole alla  usaldatud merega hea peremehelikult ringi käia. Eestlastele meeldib mõelda, et me oleme üks suur mererahvas,  oskame oma merd hoida ja nautida, kas päriselt on  ka nii või me tegelikult just selle kasutamise poole pealt  teeme kõik valesti või natuke valesti. Eestlased on mererahvas, aga võib-olla ei ole veel piisavalt teadvustatud,  et meri on laiema kultuuriruumi ja inimeste tegevusruumi osa  koos oma kõigi vastastikust mõjutustega. Ja ilmselt oma roll on selles ka nõukogudeaegsel katkestusel,  eks ole, mis merele juurdepääsu siit väga palju reguleeris  ja takistas merele juurdepääsu. Me harjume veel merd kasutama uuesti neid väärtusi nägema  neid väärtusi integreerima mereplaneeringutesse,  et näiteks praegu käimasolev mereplaneering on juba pikk  samm edasi. Nõukogude ajal olid paljud Eesti rannad rahvale suletud,  oli siin ju impeeriumi läänepiir. Nüüdseks on okastraadid maha võetud ja usinalt on hakatud  looduskauneid paiku hoopis täis ehitama. Eesti rannajoon on nii pikk, et isegi kui kõik eestimaalased  otsustasid korraga mere äärde minna, saaks igaüks laiutada  peaaegu kolme meetri laiusel rannaribal. Ehk et paberit järgi vaadates oleks justkui kõigile ruumi  ja iga mehe õigus ongi just nimelt sellest kantud. Seadus ütleb, et maaomanik ei tohi mereranda tõkestada,  kuna see kuulub meile kõigile. Ometi on aeg-ajalt kuulda, et mõni maaomanik ikkagi üritab  oma koduranda ainult endale hoida ja loomulikult tekitab see  paksu verd. Kliimamuutuste ajastul on hakatud merd üha sagedamini nägema  jätkuva majanduskasvu tagajana ehk et nii merd kui  ka rannikut hakatakse ilmselt pruukima üha rohkem. Mis on sinine majandus. Eks ole inimesed sinimajandusega otseselt seostavad rohkem  selliseid traditsioonilisi tegevusalasid nagu kalandus  ja meretransport, vähem vähem räägitakse turismi. Ja taastuvenergeetika seostest sinimajanduses  ja laiemalt me võiksime mõelda, et see on igasugune majandustegevus,  mis on seotud merega ja sinimajandus on avalikkuses vähem  vähem teada, eks ole, me räägime rohkem rohemajandust. Ja kui vaadata, siis Euroopa Liidu selline käsitlus  sinikasvust ongi liikumas sellise kestliku meremajanduse suunas,  mille osa oleks siis ka elurikkuse säilitamine  ja kultuuriväärtuste integreerimine. Majandustegevusega merel. Sisulises mõttes tähendab see, et merealade kasutamine  hakkaks üha rohkem toimuma samamoodi nagu toimub maismaa kasutamine,  kus ju teadupärast planeeritakse rohekoridore,  rajatakse ökodukte ja jõudumööda kaasatakse  ka avalikkust ehk et lihtsalt õiguse asemel haaraks  juhtrolli keskkonnaõiglus. Just see võiks aidata maandada pingeid, mis on kuhjunud  nende projektide ümber, mida inimesed oma kodukandi s näha  ei taha. Mereerinevad toonid, tormine meri ja päikesepaistemine. Tihtipeale siis võib hoopis selliseid sügavamaid allhoovusi peita,  mis on selle taga, et inimesed ei ole rahul või,  või on vastu mõnele arengule. Kui me mõtleme kas või avamere tuuleparkide rajamist või,  või sadamate laiendus, siis tihtipeale Need puudutavad väga  otseselt kohalikku inimest. Ja võib ütelda, et need keskkonnamõjud jaotuvad ebaühtlaselt. Ja noh, seetõttu tulebki järjest esile, et,  et need huvirühmad kohalikud inimesed, ettevõtjad,  et neil oleks võimalik kaasa rääkida planeerimisprotsessis. Merre kerkiv tuulepark võib mõjutada nii kohalikku turismi  kui ka rannikuvetes elavate kalaliikide arvukust. Rannale kerkiv uhke promenaad ja sadam võivad aga jätta  märgi kohalikule kultuurimiljööle. Kui laiemat pilti arvesse ei võeta, võivad uued planeeringud  lisaks pahameele tekitamisele röövida kohalikelt inimestelt  elatusallika väiksemaid konflikte on tekkinud juba praegu. Mõned neist päädinud suisa aastaid kestnud kohtuprotsessidega. Väikesadamaid on viimasel paaril aastakümnel rajatud päris  päris hoolega, eks ole, ja tõesti arvestades sellist  nõukogude perioodi katkestust ja nüüd uuesti avanemist,  eks ole mere suunas, et siis siis see on loomulik. Samas nii mõnigi väikesadama laiendus Eestis on tekitanud  erinevaid arvamusi ja lahkhelisid kohalikus kogukonnas. Kui me toome kas või ühe näite näiteks Käsmus,  eks ole, kuidas ka üks osa kohalikust kogukonnast oli vastu  sealse väikesadama ümberehitusele. Ja just põhjus oli see, et selline suurema sadama rajamine  oleks oluliselt muutnud ka rannaküla ajaloolist miljööd. 2018. aastal alanud kohtuvaidlus jõudis tulemuseni kolm  aastat hiljem ja lõppes uue detailplaneeringu algatamisega. Teistel puhkudel tanud konflikte ka see,  et kohalike omavalitsuste jaoks on meri õigusliku mõttes  justkui suur valge laik või õigemini sinine laik seal  toimuva eest peaks hoolitsema riik, mis kipub aga kohalikest  kaugele jääma. Eestis merd haldab ja mereplaneeringuga tegeleb riik ja,  ja selle tõttu ka kohalikud omavalitsused on seni natuke  olnud nagu seljaga mere poole, sellepärast et nemad on  tegelenud maismaaga ja edasi, sealt on siis riigi haldusalas  se läinud see mereruumi aspekt ja, ja nüüd  ka Eesti kontekstis on arutatud, et kas kohalikul  omavalitsusel peaks olema suurem roll rannikumere  planeerimisel ja, ja rannikuäärsed kohalikud omavalitsused  põhimõtteliselt oleks nagu huvitatud võtma selles  aktiivsemat rolli. Aga samas siin peaks kompetentsid ja, ja selline  seadusandlik protsess ka kaasas käima sellega. Uued digilahendused saaksid aidata kaasa sellele,  et kohalike inimeste hääl võimukoridorides kõvemini kõlaks. Mitmekihilised kaardid näitaks kohe ära,  keda mõni parasjagu kaalumisel olev otsus mõjutaks  ja kuidas taoliste lahenduste eest võiksid olla tänulikud  ka need, kelle muresid me tavaliselt ei kuule. Kui planeering häiriks näiteks viigerhülge  või tuura elu ja virtuaalsel kaardil hakkaksid seetõttu  punased tuled põlema saaksid ametnikud ja arendajad oma  plaanid aegsasti ümber teha. Hetkel nagu põhidiskussioon käib ikkagi selle üle,  et kuidas rohkem teenida vee pealt, kas läbi turistide läbi kalanduse,  mille muu kas ja millal me jõuame selleni,  kus me kuidagi anname mingisuguse hääletusõnaõiguse  ka nendele olenditele, kes on seal vee pinna all. See on huvitav sõnastus, mis praegu ütlesid,  et anda sõna õigus loodusele ja olenditele,  kes meres elavad. Ja, ja loomulikult üks aspekt selles on nii-öelda  ka kvaliteetsete andmete kasutamine ja, ja sealhulgas  avaandmete kasutamine mis siis tooks nähtavale need komplekssed,  ökosüsteemid ja seal kõrval ka siis kuidas veel selgemalt  välja tuua ka siis need nähtamatud kultuuriväärtused,  mis merega seostuvad. Ja omamoodi väljakutse on, kuidas neid? Emotsionaalseid ja kultuuripõhise väärtusi,  kuidas need visualiseerida planeeringut? Seda piisavalt hästi tehes võime ühel hetkel avastada,  et meil on vedanud rohkem kui me ehk ise oleme arvanud. Võib üld, et Läänemere Praegu on kuld. Ja küsimus ongi, kuidas me seda Läänemere kulda saaksime  hoida ja, ja, ja, ja ka kestlikult sellega toimetada,  et see, see kuld jääks alles. Samas inimesed, kelle elus see Läänemeri mängib olulist rolli,  et nemad tunneksid ka et nende nende huvidega arvestatakse  ja see oleks Kestlik. Nii et Läänemere lainete laksumise kõrval elamine ongi nagu  loto võit. Meie aastakümnete eest tehtud otsused ja valikud mõjutavad  Läänemere lõhna ja nägu veel pikka aega. Nutikalt tegutsedes ja looduse abi kasutades suudame,  kui mitte aega täielikult tagasi pöörata,  siis vähemalt maismaal tehtud otsuste mõju merele leevendada. Viimasel ajal oleme hakanud uurima seda,  et milline on kõige nagu praktilisem ja ka lihtsam võimalus  seda lämmastikku ja fosforit meres kätte saada. Me oleme mõtelnud ka selle peale, et see ei oleks ainult  nagu merepuhastamine, aga sellest tuleks  ka mingi muu lisandväärtus ja, ja vastus on see asi. Aga kuidas see väike me räägime paarist sentimeetrist,  väike karp suudab midagi muuta. No nagu sipelgadki, et vaata, kui sa paned väikseid  ja tublisid loomi palju korraga kokku, siis nad suudavad  tegelikult väga palju korda saata. Ajalukku tagasi vaadates on Läänemere seisund olnud pikk  tükk aega pehmelt öeldes nadi. Veel milleeniumi alguses leidus vanemates kalades sedavõrd  palju raskemetalle ja teisi mürkaineid, et küsimärgi all oli  nende Euroopa liidus inimtoiduks kasutamine. Praeguseks on olukord oluliselt paranenud,  esitaanile on tõusnud aga märksa salakavalam,  reostus. Me väetame põlde ja noh, loogiliselt võttes,  ega see ju kõik see väetis põllule ei jää,  see pestakse vihmadega välja kraavide kaudu satub jõgedesse  jõgedesse omakorda merre. Ja, ja seda on tehtud ju aastakümneid ja Läänemeri ongi väga  suletud veekogu ja sinna on ladestunud tohutus koguses  meresetetesse fosforit ja ka lämmastikku ja,  ja ega seda väga lihtne sealt kätte saada tõepoolest ei olegi. Aga kas see ei ole hea asi, ma mõtlen, et me paneme ju  põldudele ja peenardele väetist, see on nagu alati hea asi  ja miks see Läänemerele halb on tegelikult tänu sellele  vohamisele mis hakkab ju arenema, sul taimne hõljum  ja siis areneb sellest loomne hõljum ja seda sööb omakorda  söövad kilu ja räim. Ja tänu sellele killule ja räimel on tegelikult läheb päris  hästi praegu. Aga mureks on nüüd see, et kui seda vohamist on liiga palju  siis valgus ei jõua merepõhja ja, ja paljud ilusad  ja väärtuslikud elupaigad merepõhjas kaovad ära. Siinkohal võikski kasu olla väikestest kuni 10 sentimeetri  pikkuseks kasvavatest söödavatest rannakarpidest merepõhjas  kivide ja muude kõvade pindade külge kinnituvad olendid  moodustavad hiiglaslikke kolooniaid ja hangivad kogu eluks  tarvilikku veest. Piltlikult öeldes on tegu elavate filtritega,  mis eemaldavad meres toitaineid ja loomset hõljumit. Kui meil on väiksemat sorti karbifarm, noh,  räägime siin nagu 100 meetri pikkusest köieliinist,  siis sinna peale meile kinnitub vähemalt 10 miljonit karpi  10 miljonit just ja, ja ütleme, looduslike tiheduste juures  põhimõtteliselt üks ruutmeetrine karbi populatsioon  merepõhjas kogu merepõhjas ja suudab ära filtreerida  veesammast 200 korda rohkem, kui seda oleks vaja,  et täielikult puhastada, eks siis toimub nagu ülepuhastamine. Seejuures pole erinevalt maismaal asuvatest lehmafarmidest  tarvis karbifarmi loomi muretsedagi. Karbivastased hõljuvad meres juba niigi ringi  ja otsivad vaid sobiliku kasvupinda. Vaiksemas lahes on piltlikult neile lauda ehitamise mõju  silmaga näha. Parimal juhul võib vee all nähtavus kasvada kahelt kolmelt  meetrilt nelja kuni viie meetrini. Põhimõtteliselt meie jaoks nagu 10 miljonit looma tasuta  teevad tööd ja, ja veelgi enam, kui me oleme need mingi aeg  seal kasvatanud, me võime need välja võtta  ja ära süüa. Paraku on Läänemeres elavate karpide arvukus aasta-aastalt vähenenud. Mustast merest siia jõudnud võõrliik ümarmudil on sedavõrd  ahne ja sigi nii sageli, et mitmel pool on merepõhi sõna  otseses mõttes tühjaks söödud. Mudil on juba ära hävitanud suurtelt merealadelt karbid. Ehk siis looduse isepuhastusvõime on kohati paljudes  kohtades juba ära kadunud ja vaata, sinna võiks eriti mõelda  karbi kasvatuse paigaldamist, sellepärast et  siis me nagu taastame seda elupaiga, mis muidu on meil  praktiliselt juba hävinud. Õnneks on ümarmudilal saatuslik nõrkus, tal puudub ujupõis,  mis võimaldab teistel kaladel muuta oma erikaalu  ja sellele vastavalt sukelduda sügavamale  või tõusta veepinna lähedale. Nõnda saab ümarmudil ringi ujuda vaid merepõhjas  ja ahne elajas karbi farmi rüüstama ei pääse. Omaette küsimus on, mida eestlased farmis kasvavate  karpidega ette võtaks. Näiteks aastal 2017 sõi keskmine eestlane ainult 16,3 kilo  kala ja mereande kuigi seda oli rohkem kui Leedus,  on seda enam kui kaheksa kilogrammi võrra vähem kui Lätis  ja Euroopa liidus keskmiselt. Näiteks Portugalis söödi tol aastal aga peaaegu 57  kilogrammi kala ja mereande inimese kohta. Me üritame sellest samast karbilihast saada väärtuslikku  erinevaid komponente ja ka ja toitu inimtoitu  ja sellega me suudame väärindada seda karpi selliselt,  et me suudame müüa seda karpi, võib olla kolm-neli-viis  10 20 korda kallimalt kui, kui lihtsalt toormassi saamisel. Et see võiks ka olla mingi delikatess, et hakkame eksportima  meie Läänemere karbi delikatesse. Ma arvan, et eksportida ei olegi vaja, pigem tuleks õpetada  eestlasi mereande tarbima, sest eestlased söövad mereande  väga vähe. Ja, ja mulle iseenesest meeldib  ja see, et selle nullkilomeetri toit ehk  siis see, mida me sööme, võiks tulla siitsamast lähedal. Et sellega me ei paiska atmosfääri liiga palju kasvuhoone  kaasa transpordiga ja, ja saame nagu mingi lisa proteiiniallika,  mida muidu neid täiesti kasutamata. Seega võiks karpide kasvatamine vähendada Eestis  toidutootmisega seotud kasvuhoonegaaside hulka,  kuid mitte ainult. Samad karbid aitaksid leevendada ka ülemaailmseid  kliimamuutusi ja eemaldada õhust juba sinna paisatud süsihappegaasi. Hiljuti hakkasime mõõtma, et mis võiks olla selliste karpide  roll kliimamõjude leevendamise kontekstis. Oot- oot, mis asja nii, et nad puhastavad meie Läänemerd  ja veel leevendavad kliima soojenemist ka. Põhimõtteliselt küll sellepärast, et kui me mõtleme,  millest nende kesk koosneb, siis see on kaltsium,  karbana ja karbonaat on ju selline mineraal,  mis nii-öelda atmosfääri enam tagasi ei paisku,  ehk siis põhimõtteliselt lubikoda koosnebki sisuliselt  sellest samast süsinikdioksiidist millest me tahame  atmosfäärist lahti saada ja ega see teistmoodi sinna karbi  kotta ei satu, kui ikkagi tuleb ümbritsevas keskkonnas. Kaugemasse ajalukku minnes oli Läänemeres elavate karpide  algupärane kodu märksa soolasemas vees. Võrreldes ookeanitega on meie kodumeri aga peaaegu mage  ja seetõttu jääb ka karpide kasv kiduraks. Sellegipoolest laiub siin küllalt vetevälju,  kus karbikasvatus võiks olla kasumlik. Karpi saab kasvatada igal pool, kus meresoolsus on suurem  kui viis promilli. Ehk siis viis osa soola 1000. osa sees ja,  ja selliseid alasid on kõik, mis jääb Osmussaarest lääne  poole ehk siis Saaremaalt Hiiumaalt lääne alla mõned kohad  siin Liivi lahes, aga, aga need alad on ikkagi tohutu. Et jätkuks sadadele võib-olla tuhandetele inimestele tegevust. Ühesõnaga, karpe kasutades me saame puhastada Läänemerd. Selle liha saame oma toidulauale ja need teokarbid on  iseenesest veel kliimamuutust vähendavad väga ägedad mehikesed. Lisaks kaladele ja molluskitele elab meres veel terve hulk  taimi ja vetikaid, kelle abita poleks meid  ega teisi tänapäeval elavaid maismaaloomi. No need mõlemad näevad väga tuttavad välja küll. No täpselt needsamad ongi need vetikad, mida me rannas  kohata võime, et siin on meil põisadru ja Eesti punavetikas agarik,  et mõlemad on sellised Läänemere tööndusliku väärtusega vett. Me kõik teame, et vetikad on ju kasulikud sellepärast,  et toodavad meile hapnikku, aga kui nendega meres kokku puutume,  siis tavaliselt see eriti meeldiv kogemus ei ole. Aga selgub, et see arusaam On piiritletud, et tegelikult vetikad on palju rohkem  kasulikud kui ainult sellepärast, et nad hapniku toodavad  just nimelt vetikad tegelikult noh, me esiteks me saame  vetikaid süüa, aga teiseks vähe teatakse,  et vetikates on mitmeid kasulikke komponente,  mida on võimalik sealt oskuslikult eraldada. Nii et, et vetikast on võimalik saada tardainet,  me teame, et vetikad on nii-öelda marmelaadi materjal,  seal on tselluloosi, seal on bioaktiivseid komponente,  seal on pigmente, nii et vetikatest saab  nii mõndagi kätte ja, ja nendel on mitmeid erinevaid rakendusi. Kui võrrelda nüüd Atlandi ookeani vaikse ookeaniga,  kus soolsus on, on kõrge, et, et seal see liigiline  mitmekesisus on väga suur, et Läänemeres kahjuks see  nii ei ole, aga meil on siiski teatud vetikaliigid,  mis siin väga hästi nii-öelda suudavad siis elada ja,  ja mida me saame. Kasu aga, aga, aga kõike kõike ei saa, nii et,  et see, mis meil on, sellega peame me leppima,  aga oskuslikult suudab nii igast asjast midagi head leida. Ehkki enamik Eestis elavatest inimestest vetikaid  lõunasöögiks ei söö, satuvad sellest toodetud tardained juba  igapäevaselt meie hamba alla. Enam kui pool sajandit tagasi leidsid toiduteadlased,  et Väino eres kasvava punavetikast agarakust saab valmistada  urtselaraani ehk rahvakeeli kurtsu. See on see tardaine, millest siis need tarretised olid? Kurtsellal. Tegemist on polüsahriidiga, kui me mõtleme nüüd selatini peale,  mida noh, tavaliselt inimene on selatiniga kokku ei noku puutunud,  siis see on ka tarretav aine, aga, aga tegemist on valguga,  nii et, et vegan inimestele väga ei sobi,  aga vetika tarreta nii-öelda siis on, on selline noh,  taimne materjal, mis, mis siis ka toimib sama hästi kui želatiin. Laiemas maailmaski ainulaadne aine leidis tee Kalevi  marmelaadidesse sefiiridesse ja piimatoodetesse,  andes neile mõnusa tekstuuri. Kuidas seda tarretist, et kui meil vaat see ekstrakt tekib,  eks ju, niimoodi, et siin on see nii-öelda vetika keeduvedelik,  see valatakse alkoholi sisse ja kui sa valad,  siis ta nii-öelda kalgendub seal alkoholis ära. On näha, kuidas polüsahariidid sadestuvad,  et see on nüüd see protsess, kuidas siis tööstuslikult  polüsariide saab eraldada ekstraktist. Ja kui see nüüd ära kuivatada, siis, siis me saamegi ta  pärast jahvatada ja ongi meil see tardaine olemas. Uued tehnikad võimaldavad vetikatest kätte saada  ka mitmeid teisi sõna otseses mõttes säravamaid  ja kullast, tuhandeid kordi kallimaid aineid. Seal on ka pigmente, me saame kasutada neid looduslike  toiduvärvidega väga kirkad toonid on siin väga erilised pigmendid,  mida maismaa taimedes üldse ei esine, nii et mitmekesine  kooslus on, on tõesti see, mida, mida me vetikas  siis võime leida. On ka mitmeid pigmente, mida saab kasutada näiteks  meditsiini diagnostikas. Nad helendavad UV-kiirguse toimel näiteks floresents  värvainetena toimivad nii, et me saame nende abil  visualiseerida midagi, mida muidu me inimsilmaga ei näeks. Kas nende pigment tootmine nii-öelda Eestis oleks  majanduslikus mõttes väärtuslik? See oleks üsna väärtuslik, sellepärast et kui mõelda nüüd  selle punase pigmendi hinda, see on üks milligramm,  on 100 eurot, et üks milli milligrammi, see on  kujuteldamatult väike kogus, noh, me ikkagi näeme seda palja silmaga,  aga, aga ta on väga tugevatoimeline värvaine ja,  ja tal on tõesti teatud rakendused, nii et,  et kui seda saaks vetikast efektiivselt eraldada,  ta oleks väga tulus, palju siis seda vetikat on vaja koguda,  et see üks milligramm kätte saada. Me oleme teinud uuringu kuiv massist, on pigmenti üks protsent. Ja see üks protsent, see on noh, see on maksimaalne väärtus küll,  milleni me tihti tehnoloogiliselt ei küündi. Aga, aga see on küllaltki suur kogus, kui mõelda,  et tegemist on pigmendiga. Eesti rannad võivad seega praegu veel kergelt hingata  ja vetikakorjajate horde sinna lähiajal oodata pole. Enne Eldorado sündi tuleb leida teadlastel lihtsam viis,  kuidas meditsiinis kasulikku värvainet vetikast kätte saada. Vahepeal saab kasutada vetikaid, aga paljuks muuks. Võimalik, et isegi pandeemiate ohjamiseks. Vetikates on palju bioaktiivseid komponente,  et esiteks võib vetikatest saada tugevatoimelisi antikogulante,  need on siis preparaadid, mis vähendavad tromboosi riski. Nii et noh, teatud ravimites on võimalik neid kasutada,  ehk siis ained, mis verd vedeldavad, just pärsivad  verehüüvet nii-öelda ka viirusevastaseid preparaate,  on nii, et seesama tardaine, mida meil Eestis  ka toodetakse, see tegelikult pärsib väga efektiivselt  viirusi küll mitte sisse võttes, aga, aga pigem peale  määrides ja, ja tänapäeval on müügil lausa  ka sellised nina, spreid, mida katad oma nina limas,  kesta selle polüsahariidiga nii-öelda ja,  ja, ja kaitse on sul olemas, nii et kui viiruse osake satub  sulle ninna, ta ei jõua organismis hakata kahju veel tekitama. Tänapäeval on teada, et isegi noh, koroonaviiruset on  võimalik vetikate abil nii-öelda pärssida. Ehk Eesti vetikad ei pruugi olla kasvult sedavõrd uhked  ja liigiliselt värvikirevad nagu maailma meres võime  ehk siiski tunda vilja kandva mulla kõrval uhkust  ka meie vetikapõldude üle, mis Läänemerd puhtamaks muudavad. Võime siis näha Eestis esimest vetikakasvandust. No ma usun, et see aeg ei ole kaugel, tegelikult ju  pilootuuringud sellel teemal juba käivad,  nii et ma ei usu, et siin suuri takistusi on,  et pigem on küsimus selles, et, et mida me  selle materjaliga pärast peale hakkama, nii et et kui me  suudame nendele vetikatele või, või nendest pärinevatele  komponentidele mingeid kõrgeid ütleme uusi rakendusi leida,  siis me kindlasti soodustame sellega ka nende kasvanduste  nii-öelda käimalükkamist. Kuidas muuta Läänemeri kõige paremini sinisemaks? Ma arvan, et siin on kaks vastust, sellele üks on see,  et Me võiksime vähem tarbida. See on üks pool, et kui me vähem tarbime,  siis ka meie keskkonnamõju on väiksem. Me võiksime tarbida kohalike toodet, siis on  ka meie keskkonnamõju väiksem ja me võiksime kasutada loodussära,  kes meie jaoks teeb väga suure osa tööst ära,  nii nagu need karbiga Sellise sinise ja, ja ka rohemajanduse juures. Võib-olla peaksime seda värvide spektrit veel laiendama,  eks ole, et, et kui me oleme siin praegu siin ruumis,  me näeme palju erinevaid toone, siis ma arvan,  et sellise sinise ja meremajanduse juures need erinevad  toonid võib-olla võiks ka nagu tähistada neid erinevaid huve,  eks ole, mida, mida kõike me peaksime arvesse võtma,  et selline kestlik. Kestlik meremajandus. Toimuks? Oleme jäänud merest nõnda kaugeks, et oleme unustanud  selle sügavuste võlu ja sellest on saanud ainult sinine  laiguke kaardil. See kõik peab muutuma. Me peame võtma vastutuse ja kandma mere eest hea  peremeheliku hoolt. Sest nii võib ta meile pakkuda mitte ainult silmailu,  vaid ka jätkusuutliku panust meie majanduse. Hik sunt drakones omal ajal keskaegseid kaarte ilmestanud  meremaad tänaste kaartidel enam ilma ei tee. Mine asemel laiutavad tühjad sinised laigud. Läänemeres meremadusid pole, küll aga varitsevad meid  vetesügavustes vägagi ohtlikud sõdade varjud. Lähed aaret otsima, kubad merepõhjas ringi  ja äkitselt avastada end hoopis mingisuguse plahvatus  ohtliku või mürgise asja.
