Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, kus me püüame teieni tuua põnevaid, veidi viimaste nädalate teadusmenüüst. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal tiirutame füüsika keemialainetel ning seda on abistamas mul siin tüürimehena mitte öelda aga peaaegu et kaptenina Aigar Vaigu, tere, Aigar. Tervitus võrdlused tüürimehena, siin aabits, tan, on need väga õige, sest nüüd tuleb seilata lahingusse. Ja täna siis lahingus on vaja, mida püssirohtu ja täna räägime püssirohust. Ja selline põnev uudis, et teadlased võtsid ette terve hunnikuga keskaegseid püssirohuretsepte ja hakkasid neid läbi proovima, siis tänapäevaste mõõteseadmetega, et kui häälse püssirohi vanasti ikkagi oli. Aga kõigepealt alustame sellest, et mis sa siis püssirohi on, eks seal leiutasid selle hiinlased ja levisse sealt Euroopasse ja kolm lihtsat komponenti, eks ole. Jaa, püssirohul on kolm lihtsat komponenti tänapäevaks üks neist on süsi siis teine on väävel ja kolmas on salpeeter, ehk siis kaaliumnitraat. Kui ma olin seitsmene vist, siis mul oli mõte, et teeks ise püssirohtu tegema. No puusitleidus, väävlit sai tiku otsast, aga salpeeter kõige keerulisem, seda ma ei suutnud kusagilt välja ajada. Vist peaks ütlema, et õnneks jah. Et oleks, oleks, tagab nii-öelda, kui juba väävel ja süsi kokku segada, siis põles päris hästi. Nii et sai, sai katsetatud. Aga nüüd tulles püssirohu juurde, et kust see kõik alguse sai, et väidetavalt ajaloolased on pereajaloost on kokku leppinud ja tõdenud seda, et tõesti see tõenäoliselt Hiinast sai alguse ja levis sealt siis Euroopasse. Osa ajaloolased ütlevad, et tõenäoliselt ka Euroopas tehti sarnaseid katsetusi ja jõuti hiinlastega samal ajal sarnaste tulemusteni. See, kuidas Hiinas selleni jõuti, nii nagu paljud keemia avastused keskajal, eks ikka otsiti seda igavese elu allikad, seda elueliksiiri ja nii ka Hiinas jõuti selle püssirahuni elueliksiiri otsingutel ja kui vaadata neid hiina püssirohuretsepte siis seal, erinevalt Euroopa püssirohuretseptides, seal oli sees nii mett kui küüslauku ja muud sellist, miks sellist eluväge ja keskkestvust anda. Ja kui hiinakeelses kirjanduses On viidatud püssirohule kui arstimile arstirohule ja, ja mitte nii palju sellisele nagu pürotehnilisele vahendile, siis Euroopa on seda püssirohtu viidatud kui ainult sellist militaarotstarbelist vahendit. Nii, aga selles artiklis tõesti eeldatakse selle Euroopas levinud püssirohu nende retseptidega. Ja artikli lõpuosas nad, nad jõuavad sellisele toredale järeldusele, et need vahekorrad kui palju väävlit, kui palju sütt, kui palju salt Peetrit siis need sobivad vahekorrad leiti katse-eksitus meetodil, et sellist nagu suurt teadmist seal sees ei paistnud olevat, oli selle artikli kokku võtta. Ja mis, mis mulle veel meeldis, selle artikli puhul oli see, et noh, ikkagi tehti jah, laborikatsed. Aga noh, kuna tegu on püssirohuga, siis läheme aga siis välja peale topime kahuritähiskuul ette ja vaatame, kui kaugele lendab, nii et tehti laborikatseid. Siis nüüd välja peal laskmiskatseid. Igal juhul USA sõjaväeakadeemia teadlased seda tegid ja võib ette kujutada, neil võis olla selle juures päris lõbus. Mõne puhul pidid nad tõesti tõdema, et noh, see püssirohuretsept tekitab küll tossu, aga ega ta seda kuuliselt kahurist väga kaugele ei lükka ja, ja tõesti ajaloos, kui vaadata neid kirjeldusi Kasel püssirohu kohta, siis ega need esimesed relvad, milles püssirohtu kasutada igal pool, mida ma nüüd lugesin selle artikli jaoks ka lisaks, et öeldakse, et ega sellel kasu sellest modi kellelegi tabamisel väga ei olnud. Pigem oli ta selline nagu efekt seal lahinguväljal, et kas sul on midagi nagu plahvatav ja tossu üles lööb. Siis noh, kui sa varem ei ole midagi sellist näinud, siis hirm tuleb nahka ja annad kohe esimese paugu peale alla. Igal juhul nad otsisid siis keskaegsest kirjandusest välja hunniku retsepte, võrdlesid neid ja jõudsid tulemusteni ütelda mõni neist nii-öelda katsetuste tulemusel jõudis siis lähemale sellisele hästi toimivale püssirohule, teised nii väga, et, et, et seal neid nii-öelda mõjureid oli omajagu, et siin näiteks nähakse, et aja jooksul nii-öelda suurendatud Tiisada salt Peetri osakaalu, mis, mis on ka tänapäeval, eks ole. Tänapäevane, tänapäevases püssirohus on 75 protsenti disalt Petrite sees. Et kui juba keskajal liiguti selle poole, Saltedrit nende juurde panna, sellepärast parandas omadusi. Aga kuna salpeeter oli see kõige kallim koostisosa, siis teinekord võeti seda jälle vähemaks, et jah. Ja miks seda üldse vaja, no vaatame, süsi on see, mis põleb, väävel on seega mis põleb. Aga põlemiseks on vaja hapnik ja nüüd tekitada plahvatust. Plahvatus on see, kui sul tekib kiiresti väga palju ka siin selleks et gaasi saax tekitab see keemiline reaktsioon toimuma, peab sul midagi seal põlema põlemiseks on vaja hapnikku, kus ta hapnikku saada, kui sul on kõik oma püssitorus kinni, siis õhuhapniku juurde ei saa võtta, nii et see hapnik peab seal püssirohus endast sees kaasas olemas salpeeter ongi, mis annab selle põlemisreaktsiooni jaoks seda hapnikku, ehk siis süsi põleb, salpeeter annab hapnikku ja väävel on see, mis toob selle segu põlemistemperatuuri alla, et need saab madalamal temperatuuril süüdata. Piisab sädemest, et see asi kõik põlema läheks. Püsirohu puhul võib-olla filmides jälle olete näinud, et kuidas üks väike säde paneb kiiresti põlema? Ega see nii lihtne ei ole selle püssirohusüütamine. Ja, ja püssiroo ohi erinevalt siis kaasaegsetest lõhkeainetest püssirohi, eided, doneeru, ehk siis püssirohus, reaktsioon levib aeglasemalt kui helikiirus selles aines. Püssirohi lihtsalt siis põleb väga kiiresti, aga ei plahvata niimoodi kaasaegses mõttes. Ja nüüd küsimus, et kas püssirohtu tänapäeval ka kasutatakse, jah, kasutatakse küll, aga peamiselt ilutulestikud, et saada sellist noh, tossu ja vägevat efekti. Aga sõjanduses kasutatakse padrunisse on siis suitsuta püssirohi. Et see, mis ei tekita nii palju nii palju tahtma ja ja põleb, põleb puhtamalt. Nii et kui, kui mehe ehk Kaitsevägi kasutaks oma padrunites mitte suitsetav püssirohtu või tavalist püssirohtu, oleksid nad, olekski lõikesellilt tahma kogu aeg täis ja ja enamus aega kulutatakse relvade puhastamisele, mitte siis lahingtegevuseks. Igaljuhul nendest retseptidest paistab välja keskaegsete meistrite ikkagi otsisid viise, kuidas seda, mis juhtub kogu aeg paremaks teha ja ja noh, siin ka näinud, et kuidas erinevaid asju segati sinna püssirohtu sisse no näiteks Kamprit mis tõepoolest tundub, et siis suurendab seda plahvatuse energiat. Aga selliseid üllatuslikke asju nagu nagu äädikat ja konjakit segati sinna püssirohtu, siis võib-olla sellepärast Noh, kui konjak andis muidu väge juurde inimestele ju siis annab see ka püssirohu selliseid ideid nagu otsiti ja, ja see jah, tõesti ilmestab seda keskaegsete keemia lähenemisteta. Vaatame, sega midagi, Uku, vaatan missa. Kui aga see ju tegelikult natukene ikkagi toimib, et kui on ikkagi meie teadlased tegid neid asju järele, eksale segasid siin andeks konjakit, kuivatasid selle püssirohu uuesti ära, siis selgus, et et sa ikkagi muutis selle püssirohustruktuuri, eks ole, kui ta oli saanud korra nagu niiskeks ja siis ära kuivanud sind ained kuidagi seonduksid omavahel paremini ja olid ka edaspidi jälle sellisele muule niiskusele öelda tundetumad või ühesõnaga vastupidavamad. Ja kõik, kõik õiget selliseid asju juhtub, aga taaskord hea on otsida sealt, kus sa tead, et sa võid asju leida noh, mitte otsida suvaliselt, vaid otsida õige koha pealt. Ja noh, tänapäeva teadus ikkagi liigub selles suunas väga jõuliselt ja miks tänapäeva teadus nii vägevaid tulemusi annab, on see, et enne mõeldakse kust midagi leida, mida teha ja siis katsetatakse. Ahah, kas me sealt leidsime, et keskajal seda niimoodi ei olnud, aga miks see arendustööga keskajal oluline oli see, et kes iganes leidis jällegi mingisuguse eelise see sai ka paremaid tulemusi, nii et sa olid lahinguväljal parem, tegid paremaid kahureid jällegi edusamm, parem püssirohi jälle edusamme, nii et arendustöö on see, mis tagab edu. Ja nii ka meil, kui me riigina investeerime teadus-arendustegevusse rohkem, siis meie riik on ka edukam. Ja, ja kui me teeme seda natukene teadlikumalt, et ongi, et lihtsalt isega juhuslikud konjakid püssirohtu sisse segame seda sinna sellepärast et me teame, et see nii-öelda suurendab niiskuskindlust ja muudab struktuuri ja suurendab nii-öelda annab rohkem pauku, tõenäoliselt, miks nad seda konjakit kasutasid, oli see, et oh, mis meil siin riiuli, palun. Paneme püsti, vaatame, mis saab. No ma ei tea, seal ikkagi kallis kraam toona päris suvalisi asju sisse segatud, igal juhul me ei tea, miks nad seda tegid, aga me teame, et nad tegid, sellel mingisugune efekt oli, nii et selline nii-öelda huvitav ajalooline sissevaade, sellesse püssirohuarengusse ja nii-öelda keskaegsesse teadus-arendustegevusse, mis ei olnud tulemuseta, ütleme siis niimoodi. Aga selline oli tänane puust ja punaseks seiklesime ajaloolistel püssirohuradadel stuudios Arko Oleski, Aigar Vaigu, täname kuulamast ning sel nädalal on meil teie jaoks veel üks füüsika uudis varuks ja et kuulda, mis see täpselt on. Lüütuge raadio kahe laine pikkustele homme samal ajal kõike head, puust ja punaseks, puust ja punaseks.
