Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Raadio kahes alustas puust ja punaseks, see on teadusuudiste rubriik, mis on teie jaoks välja otsinud põnevaid noppeid viimaste nädalate teadusmenüüst. Ja siis püüab selle teie jaoks tehagi puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal on minuga koos siin füüsik ja teaduse populariseerija Aigar Vaigu ning alustame tänast uudist tagasi pilguga populaarsetele filmidele, näiteks Tähesõjad kes pole ainus selline film, kus on kujutatud kosmoselahinguid, eks ole. Ja need kosmoselahingud tekitab alati sellise äratundmisrõõmu, aga pakuvad palju nalja. Esiteks kosmoses, kui nad seal sõdivad. Et justkui need relvad, mis seal tulistavad, laskusid välja mingisugust sellist eset või asja, mis kannab nii-öelda keemilist lõhkelaengut. Aga alati, kui see välja lendab, siis käib nagu selleni pauk või hääl kosmoses õhku, kui ei ole, et kust see hääl tuleb, seal tuleb ikkagi sealt selle režissööri laua tagant, et see asi põnevam oleks. Ja et nii-öelda kosmoses me teame, on vaakum, ehk siis nii-öelda ei ole nagu üldse osakesi. Ja nii ei saa olla, et ei, ei ole osake väga-väga hõredalt ta kehale, et väga hõredalt on jest, ehk siis heli ei levi ja, ja teine, mis võib-olla natuke gene üllatavam on see, et tegelikult ka nii-öelda ütleme, valguskiired jälle nähtavat jah, et selle sellestsamast tähesõdades. Kui nad tulistavad mingitest laserrelvadest, siis justkui selline nagu laserikiire jupp lendab sinna vastase poole ja siis ka muidugi loomingut heli saatel läheb see. Aga siis on ka seda näha niimoodi. Tegelikkuses, kui seal laserrelvaga kedagi sihid või tulistad siis seda laserkiirt. Kui sul ei ole midagi, millelt valgus hajuda saab, üldse saab sulle silma peegelduda, siis kas sa ei näe seda, sa näed alles seda siis, kui seal tabab seda objekti, mida sa pead, pead tulistama eks ole, me saame selle katse teha väga lihtsalt ka oma kodus, kui me võtame needsamad pointeriteks, eks ole, sisuliselt laserkiir, need on laserrelvad, just, et kui me seda suuname seina peale, siis me enamasti ei näe seda nii-öelda vahemaad selle pliiatsi ja seina vahel, välja arvatud siis, kui tuba on üsna tolmune. Jah, kui tuba on tolmu täis või on udu siis siis näeb seda ja me näeme seda sellepärast, et see laserkiir hajub. Kas siis nendel tee piiskadelt kudu on või hajub tolmuosakestel. Kui tuba on täiesti puhas, pilvi ei ole tolmu, siis sa ei näe seda. Nii, ja nüüd selle pika ringiga jõuame tänase uudise juurde, mille pealkiri on, et laserkiired tehti vaakumis nähtavaks ja just täpselt ja selle uudisema tänase valisingi, sellepärast et selle pealkirja lugesin, vahao, kuidas, kuidas on see võimalik, et selliseid asju teha? Ja siis, kui ma lugema hakkasin, siis ma sain aru, et mind on selle pealkirjaga lihtsalt haneks tõmmatud. Et jah, siin on selline uus tehnoloogiline saavutus on uus tööriist tehtud, kuidas laserkiiri paremini paika juhtida. Aga noh, kui uudise sisusse süübid, siis vaakumis nad ei muutu nähtamatuks, nad ikkagi muutuvad nähtavaks tänu sellele, et sul on mingisugune aine, millega see laserkiir vastastik mõjustub ja siis vaadatakse, kuidas aine käitub selle laserkiire toimel. Eks ole siin, et üsna tavapärane ajakirjanduslik liialdus selleks, et saada inimesi lugema, mis sinu puhul nagu väga hästi õnnestus, aga nagu sa ütlesid, et nii-öelda kuigi see pealkiri võib tunduda natukene nii öelda Peter, siis asi seal taga on ikkagi teatud moel oluline ja läbimurdeline, kirjeldame seda jah, et milleks on vaja laserkiiri täpselt paika sihtida. Seda on vaja selle jaoks, et näiteks hoida aatomeid molekule lõksus, tekitad sellise bot, nüüd võiks seda ette kujutada niimoodi, et sa paned kaks laserkiirt omavahel kokku ja need tekitavad sellise nagu pintsetid, aga need pintsetid ei ole mitte füüsiliselt vaided siis valgus, mis on valgus, on elektromagnetlaine elektrivälimagnetväli tekitatakse sinna, kus need kaks laserkiirt kohtuvad, selline koht, kus näiteks elektrivälja ei ole. Teeme hästi. Lihtsustatult ei ole elektrivälja. Et seal on see automikene seisab seal paigal ja kui hakkab saama aatomeid, hakkab nagu kõrvale liikuma, satub ta elektrivälja, mis lükkab ta tagasi sinna, kus elektrivälja. No tegelikkuses on see oluliselt keerulisem. Aga niimoodi võiks seda mõelda, kui seda piltlikult ette kujutada, siis tekitatakse justkui selline mägede ja orgude süsteem, kus siis Orukuda põhjadest saavad need meid meil huvipakkuvad aatomid ja molekulid olla. Ehk siis see on viis, kuidas neid üksikuid aatomeid hoida seal mingis soovitust kohas paigas ja, ja kui nad on meil kindlas kohas paigas, me teame, kus nad on, siis me saame neid mõjutada ja panna neid tegema seda, mida me tahame, näiteks koostada nendest kvantarvuti. Nii, aga mida nad tegid? Jällegi, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui sa teed midagi nii ägedat nagu kvantarvuti, on vaja sul peeneid tööriistu ja muidu kuidas laserkiiri paika riivitakse, noh kõige lihtsam on. Kas mõtled silma järgi? Võtad? Paljudes füüsika laborites tehakse, võtad visiitkaardi, selles üks pool on kirju täis keerd ümber, teine pool on valge. Kirjutad selle valge visiitkaardi pealt, saad, vaatad, ahah, laselgi läheb, siin läheb, siin läheb siin. Keerates peegleid, saad sa laserikiire paika rihtida? No aga seda teha on. Täpsus on seal väga selline kehvapoolne jah, on mõned osavamad on vähem osa vaat eksperimentaatorid aga ikkagi ei saa väga täpselt paika rihtida, teine võimalus on, sa kasutad kusagil mingisugust näiteks kaamerat ja selle abil rihid paikka vaatad, kuidas selle kaamera tundliku elemendi peal see laserkiir liigub ja siis selle abil paika, aga nüüd mida nemad on teinud? Nad nüüd kasutavad ära neid samu üksikuid aatomeid, mida nad tahavad lõksustada. Ja nüüd, kui see laserkiir on selle aatomi peale sihitada argina fokusseeritud fookustapp on väga väike ja nüüd, kui ta satub mingisuguse aatomi peale siis ta muudab seda, missugust valgus aatom suudab välja kiirata või kuidas aatom käitub. Nüüd vaadates kuidas aatom käitub, mismoodi tema olekam muuta, tead sa siis, et ahah nüüd kui tema olek muutus, on seal ase selles kohas ja kui sul nüüd aatomeid hõredalt ja sa tead, kus need aatomid olla võiksid siis saatke oma laserkiirt seal mõne tuhandikosaga millimeetrist sellise täpsusega laserkiirt paika juhtida. Aga noh, pealkiri, artikli sisu tegelikult ei lähe kokku. Aga nii-öelda samm kvantarvutite poole, see järjekordselt ilmselt siiski on üks kasulik tööriist, mis aitab asju paremaks teha ja nad siin rõõmustavad oma artiklis ka selle üle, et noh, varem kui neil läks ikkagi mitu päeva, et need asjad paika rihtida, nad laserkiired omavahel siis nüüd saavad kiiremini kui päevaga hakkama. No vot, ilmselt igapäevakodus me selliseid asju kasutama ei hakka, aga oleme rõõmsad, et teadlased on nii, et oma elu teinud lihtsamaks ja säästnud aega ja vaeva selleks, et nii-öelda teha kasulikke asju ja, ja see ongi väga hea, et kuidas oma aega vaeva säästa, sest kui sa uurid midagi uut, otsid midagi uut, kas lähed kosmosesse või otsid osakesi, mida keegi varem ei ole näinud. Sest sul ei ole selleks tööriistu ja sa pead uusi tööriistu leiutama. Ja need uued, leiutatud tööriistad. No need ei jää ainult sinna sinu eksperimendi juurde, kui nad on tõeliselt head, sest neid saab kasutada ka igal pool mujal. Ja, ja kui on mingisugune uus nähtus, mida sa uurid, siis sa pead selleks tegema ikkagi ilmselt kümneid ja isegi sadu katseid kordse kulutad nii-öelda mitu päeva, et neid asju paika rihtida, siis et ajavõit on ikkagi lõppkokkuvõttes päris märkimisväärne. Aga selline oligi tänane puust ja punaseks petliku pealgi, isegi uudisest, kuidas laserkiiri nähtavaks teha, aga selle taust on ikkagi päris huvitav ja tõsine. Aitäh kuulamast. Stuudios olid Arko Oleski, Aigar Vaigu ning jätkame uudistega homme aitäh. Puust ja punaseks.
