Kontvõõrana rohunepi pulmamängus. Rohuneppide püük on läinud väga hästi, sellepärast et juba  esimese katsega on viis lindu käes. Nüüd saab nad üle vaadata. Üle kaaluda ja mõõta ning panna väljavalitutele selga raadiosaatjad. Ja läks. Tabamatu rukkiräägu otsingud. Me läheme nüüd põllu peale, kus peaks olema. Kaks rääku, vaatame, mis tulemus nüüd on. Sisse. Siseneme Eesti põllulindude varjatud maailma. Me tegeleme täna öösel rukkiräägu püüdmisega Vaatame, kuidas välja tuleb. Rukki rääk on oma eripärase krääkimisega üks tuntuima  häälega linde, kelle tunneb vaid kuulmise järgi ära igaüks,  kes on sattunud õhtuhämaruse saabudes suvisele heinamaale. Aga kui palju me teda ennast näinud oleme  või tema elukohta päriselt teame? Kunagi väga tavalise rukkiräägu arvukus on aina  intensiivsema põllumajanduse tõttu vähenenud Euroopas juba aastakümneid. Ning ega Eestigi siin erand ole. Et linnu käekäiku parandada, peavad, Poloogid teda paremini tundma õppima. Jaanus, sul on kaasas mingisugused Kas need kastid on lõksud lõksu ja? Me paneme üles selle jaoks, et vihane rääk saaks siia sisse tulla. Siin on selline peennöör. Siis ta tuleb siia. Kinni. Ja me paneme need siis niimoodi vastakuti,  et nad kinni läheksid, sinna keskele. Mis linn see rukkirääk on, rukkirääk on kureliste seltsist,  mis, kui teda ligemalt vaadata, tundub esimese hooga imelik. Et me tavaliselt peame ju tõsiseks kureks ikkagi sookurge  näiteks kes on selliste väga pikkade jalgadega väga pika nokaga. Kui me nüüd täna mõne siit kätte saame, siis me näeme,  et tal on suhteliselt lühikesed jalad suhteliselt lühikene nokk. Ja tema eripäraks on see, et tal on siis niinimetatud  järjestikune polügaamia, mis tähendab seda,  et ta ühe sesooni jooksul pesitseb mitu korda  ja iga kord võtab omale uue partneri. Ehk siis klassikaliselt käib see nii, et valib esimese territooriumi,  meelitab ligi emaslinnu, baarituvad kurn,  munetakse täis siis isaslind liigub ära,  sealt, otsib omale uue emaslinnu kuskilt eemalt  ja jällegi käib jälle see protseduur läbi. Kuulda on, et rääk on juba seal tegutsemas,  me kuulame ta häält, ta on päris lähedal. Jah, noh, tegelikult kui ta juurde tuleb,  siis sa saad aru, kui kõvasti ta tegelikult laulab. Nii et et see on selline. Natuke petlik teema. Et kui, kui kaugel rääk on, et enamus inimesi,  kes on hakanud räägule liginema, on öelnud,  et muudkui lähed ja lähed ja ikka ei jõua temani. Tõsi, mul on seesama asi lapsepõlvest, et olen tahtnud rääku näha,  aga tegelikult ei näe mitte kunagi just ja põhimõtteliselt  ta võib muidugi ka eest ära liikuda, eks ole,  et kui ta selle saina peale, kui me läheme  siis igaks juhuks läheb eemale, aga üldiselt on nad väga  julged tegelased. Ja kui meil õnneks läheb, siis me varsti näeme,  kui julge ta on, sest nüüd ma panen siin  ka väikese pleieri mängima ja selle hääle peale peaks ta  kohale tulema ja meile siia lõksu jääma. Ma tahtsingi küsida, et mispärast ta siia lõksu peaks jääma,  et mida see hääl siis talle teeb, kuidas ta reageerib,  see hääl on tema konkurendi hääl. Tema ju ei tea, et see on makk, tema arvab,  et see on konkurent ja tuleb teda siit ära peletama,  sellepärast et kes siis ikka tahab seda näha,  et sinu abikaasale keegi veel külge lööb? No väga põnev, vaatame siis, mis juhtuma hakkab. Jääme linnu reaktsiooni eemale ootama. Jaanuse varasem kogemus ütleb, et rukkirääk on väga julge  ja tema lõksu astumiseks kulub vaid mõni minut. Nii lihtsalt täna siiski ei lähe. Lind astub küll heinast korraks välja ja jääb seisma vaid  mõned sentimeetrid lõksust, kuid meil teda üle kavaldada ei õnnestu. Aga see on tema pilgupaik, ta teab, et tal on seal ohutu. No see on kõrgem rohi, eks ole, et kui sa praegu läheksid  sinna taga ajama, siis sa võid kindel olla,  et sa ei näe seal midagi, eks ole, sest ta suudab seal rohus  ennast või rohus niimoodi pugeda. Teine, mis siin on iseloomulik, eks ole,  siin on see mets, harakputk, nõgesetihnikud  ja sellised meeldivad neile sellepärast,  et seal on, tuleb vars üles. Lehed on laiali ja alt nende varte vahel on piisavalt ruumi,  et sealt siis kiiresti joosta. Ja see on tema jaoks kõik. Olulisem. Vägev selline žungel on tal seal. Proovime uuesti ja asetame lõksu heinamaa sisse. Ehk läheb paremini? Taaskord on lindu lõksu kõrval näha, kuid sisse ta ei astu. Ehk peletab teda meie kaamera. Selle rukkirääguga seal praegu ei õnnestunud,  me läheme nüüd teise põllu peale, kus peaks olema kaks rääku,  vaatame, mis tulemus nüüd on. Lähme sisse. Samasugune heinamaa meil on siin hästi tige rääk on. Kui hoolega kuulata, siis ta teeb teisi hääli  ka seal, kui ainult ainult seda rääkumist. Nii et tähendab teisi hääli noh, niisugust ruigavat kiunuvat  häält On päris ligidal siin meil. Nii et ega siin midagi lõksud on üleval. Ja vaatame, mis toimuma hakkab. Ka seekord jääb lind püüdmata, kuid alles nädal tagasi  püüdis Jaanus ühe ööga kuus rääku. Lisaks lindude ülemõõtmisele sai ta paigaldada  ka nende liikumise täpsemaks jälgimiseks vajalikud saatjad. Miks me rukkirääku sellisel viisil uurime,  üldse? Jah, tähendab neid asukoha andmeid, on meil  selle jaoks vaja, et täpsemalt teada saada nende  elupaigakasutust ja siis ka ööpäevast rütmi. Ja asi on selles, et nad vahetavad oma asukohta  nii sesooni jooksul kui päeva jooksul, meid huvitab see,  kuidas nad erinevaid kultuure kasutavad. Mis võiks olla see põhjus, miks nad vahepeal on heinas,  miks nad vahepeal on viljas kuidas nad liiguvad eest ära ohtude? Ma pean siin silmas ennekõike siis heinaniitmist. Me oleme täna siin sellises kohas, kus veel osa heina on niitmata. Samas kui me Eestis ringi liigume praegu,  siis me näeme, et väga palju heinast on juba tänaseks  päevaks niidetud. Mis tähendab seda, et selle linnu jaoks on see elupaik kadunud. Ja mõnel juhul õnnestub muidugi jälgida ka seda,  et kuidas siis nad uuesti hakkavad kasutama neid niidetud  heinamaid vastavalt sellele, kui rohu kõrgus saavutab nende  jaoks sobiva kõrguse. Mis ohud on praegu rukkiräägule, mis need põhilised ohud on? Ja no üldiselt räägitakse enamasti nii, sest sellepärast,  et niitmise käigus sisuliselt ju hävib nende elupaik see  tähendab seda, et see vari Nii-öelda katus pesa kohalt kaob ära. Ja loomulikult siis ka kurnad hukkuvad ja  ka pojad, kes on jõudnud kooruda, muutuvad ohualtiks  kõikvõimalike kiskjate jaoks. Loomulikult, kuna tegemist on sellise väikese linnuga,  siis vaenlasi on tal hästi palju. Aga ilmselt ei ole niitmine ainukene probleem tema jaoks,  et on palju ka kiskust vanalindude puhul  sest suve teises pooles, nii nagu teisedki kured nad üheks  hetkeks kaotavad oma lennuvõime ja siis nad on eriti hea  saak paljudele lindudele. Mida saavad põllumehed teha, et rukkirai läheks paremini? No kõige lihtsam soovitus on muidugi niita võimalik hilja,  mis on täiesti selgelt siis vastuolus selle protsessiga,  mis on toimunud. Noh, selline. Igamehe lihtne võte on muidugi niita seest väljapoole  nii-öelda sest siis on vähemalt mingigi lootus,  et rukkiraegud saavad põgeneda sealt heinamaalt. Niisiis vanalinnud kui ka pojad. Me praegu pöörame hästi palju metsalindude sellisele  probleemile tähelepanu, et kas me peaksime tegelikult  põllulindudele veel rohkem tähelepanu ja nende kaitsele veel  rohkem tähelepanu. Pöörama no kahtlemata sellepärast, et üldiselt põllule  seisund kogu Euroopas tegelikult on palju kehvem kui metsalindudel. Ja noh, asi on selles, et me tihti arvame,  et see on selline suhteliselt lootusetu maastik nii-öelda,  kus me midagi teha ei saa, noh, elu on näidanud,  et päris nii see ka ei ole. Küsimus on selles, kas me kasutame õigeid võtteid  selle jaoks, et nende jaoks Euroopa enamlevinud põllulindude arvukuse jälgimiseks on  teadlased juba aastaid arvutanud välja niinimetatud  põllulinnu indeksit. Vahemikus 1984 kuni 2020 on see langenud 57 protsenti  mis tähendab, et Euroopa on kaotanud enam kui pooled oma põllulindudest. Eestis on langus olnud veidi aeglasem, aga ligi 40 aastaga  on ka meie põllulindude arvukus jäänud ligi poole võrra väiksemaks. Meie rukkirägu otsimine on osutunud raskemaks,  kui me arvasime, me oleme neid kuulnud mitmeid  ja mitmeid otsinud tunde. Ja kahjuks ei ole ühtegi kätte saanud. Kui aus olla, siis sellist asja ei ole tükil ajal olnud,  et hakkab juba nagu vaikselt valgeks minema  ja meil ühtegi rääku käes ei ole. Mis sa arvad, miks nad sinna lõksu ei läinud? Nad olid ju kõik niimoodi lõksu juures, seal karjusid  ja karjusid. Aga ei läinud. Ma arvan, et peamine põhjus on selles, et praegu just on see  aktiivne ümberpaiknemisaeg, kus nad siis  nii vabatahtlikult selles mõttes, et ongi esimene kurn täis  ja liigutakse uue partneri otsingul ringi. Ja, ja teine siis muidugi see niitmise mõju,  et elupaik on kadunud, nad peavad otsima omale uut  pesitsuskohta ja kui nad liiguvad uude kohta,  siis on ikka alguses selline kõhklemine,  ei tea ju äkki need naabrimehed on tugevamad,  karjuvad kõvemini või mis iganes, et nad on sellises. Äraootavas seisus nii-öelda, et võimalik,  et paari päeva pärast või nädalakese pärast juba olukord on  palju soodsam nende uuesti. Püüdmiseks. Kuigi tänaöine linnupüük ebaõnnestus, on rukkirääkudele  paigaldatud praeguseks 12 saatjat, mis edastavad  tänuväärseid asukohaandmeid linnuuurijatele. Näiteks jäävad rääkude Ako ja Rikandi liikumised  ka päevasel toidu otsimisel väikestele aladele. Ako ei pelga seejuures ka majade lähedust. Rikand aga on leidnud elupaiga hoopis päikesepargis,  kus liigub vastavalt rohukõrgusele. Mida enam kõrget rohtu, seda laiem ka tegutsemise ala. Rukkirääkude uuringud jätkuvad ja edaspidi pööratakse rohkem  tähelepanu niitmise mõjule rukkiräägu ellujäämisel. On maikuu ja rohuneppidel on pulmamänguaeg. Me oleme Tartu lähistel ühel Rohumaal ja siinsamas minu  selja taga on nende lindude mänguplats. Mäng seisneb selles, et isased linnud konkureerivad omavahel  ja emased linnud proovivad jõuda kõige vägevama isase juurde. Inimestel on täna õhtul üks kindel plaan rohunepid kinni püüda. Me oleme nüüd praegu rohuneppide mänguplatsil,  siin toimub nende pulmamäng, kuidas nad siin paiknevad. Tegelikult on see nagu arvutimäng, arvutimäng. Peaaegu nagu arvutimäng, et, et siin mängu mängu moodustavad  siis isalinnud, kes siis kellel on kõigil oma väike  territoorium ja seda nad siis kaitsevad ja nende piiride  peal toimub siis võitlus, ehk siis kaks. Rohuneppide mänguplatsil on isaslindude territooriumid ala  keskel demonstreerivad oma uhkeid valgeid sabalehte,  kuid kõige võimsamad isased. Nende lapid mänguplatsil on küll väiksemad  ja nõuavad rohkem tööd konkurentide tõrjumiseks,  kuid on see-eest ihaldusväärsemad. Emaslinnud teavad hästi, et asukoht mänguplatsi keskel  tähendab tulevastele järglastele paremaid geene. Emane rohune proovib hiilida vaikselt mänguplatsi tipptegija juurde,  nii et nooremad või kehvemad isaslinnud teda ei takistaks. Ja mängust eemale ei ajaks. Rohunep on kurvitslane kahlaja, kes toitub oma pikka nokka  pehmesse pinnasesse, surudes põhiliselt vihmaussidest. Tema arvukus on kogu Euroopas aastakümnetega märgatavalt langenud. Viimastel andmetel viibib Eestis pesitsuse ajal umbes 350  kuni 400 isaslindu. Rohunepid on praegu teise kaitse kategooria linnud  ja nende elujärje parandamiseks on viimane aeg otsustavalt tegutseda. Tõenäoliselt varasemal ajal päris ürgajal. Asustasid nad madalsoid ja siirdesoid siis tuli inimene,  kes hakkas harima. Jõe luhtasid niitma ja tekkisid siis need poollooduslikud  poollooduslikud elupaigad ja vot siis ta kolis nagu paljud  liigid madal soost siis nendele inimestele poolt loodud  loodud elupaikadesse nagu luhtadesse, põhiliselt ta  siis nüüd luhtades elabki Eestis. Et seda siis seda populatsiooni niiöelda. Meil säilitada, selleks on vaja neid jõeluhtasid majandada  sellepärast et kui ei majanda, siis On näha Siin kraavis näiteks ei niideta kraavi, kasvab kohe paju  ja kui siin nüüd ei niidita, siis tõenäoliselt siin 10 aasta  pärast on samasugune pajustik ja see neile väga hästi enam  ei sobi. Seetõttu on vaja niita. Milleks on vaja inimestel täna õhtul rohunepid kinni püüda? Vot rohunepid on vaja meil, ega me väga ei taha neid kiusata ja,  ja kinni neid püüda, aga seda on vaja selleks,  et me tänu nendele, kelle me kätte saame  ja osad saavad ka saatjad selga, tänu nendele me saame teada  nende elupaigakasutuse, kuskohast nad, kus kohas nad  toituvad siis emalinnud, kus kohas nad pesitsevad,  kus kohas nad käivad tibudega ringi ja siis me saame  hooldajatele anda näpunäiteid, et et kuidas  siis luht hooldada. Ja see on ülioluline, et, et me oskaks nagu. Hooldajatele seda nõu anda, sellepärast et muidu läheb see untsu,  et me küll saame hooldusrahasid, hooldame väga kvaliteetset,  aga meil lõpevad linnud luhast ära ja tegelikult meil  natukene on juba hakanud toimima, et ma olen nagu mõelnud,  et et mõõdukas luhakas hooldamine on väga,  väga palju parem kui niisugune eeskujulik hooldamine. Rohuneppide püüdmisel on abis ka Emajõe ja Pedja jõe luhtade  hooldamisega tegelev Viljar, kes saab hooldust eest toetusi. Toetused on, võib-olla see on nagu mingis mõttes on sellega  natuke probleeme just selles osas, et et me tegeleme,  noh, tegelikult ikkagi esimene eesmärk on selline  looduskaitseline aga läbi põllumajanduse,  et seal on noh, mõningad vastuolud just selles,  et, et, et sul tihtilugu nagu nõutakse sellist võib-olla  väga filigraanset tööd mis võib-olla ühelt poolt ei ole nagu see,  mida loodus näiteks eeldab sinult. Kuidas praegu see raha jaotamine siis käib,  et on mingid kindlad tähtajad ja mingi kindel ettenähtud kas  siis rohukõrte pikkus või midagi sellist? Nojah, seal on, kindlasti on seal nii-öelda selline  miinimumkõrgus mida sa nagu tohib jätta ja,  ja, ja siis nii-öelda perhektar siis vastavalt toetus  karjatamisele või siis niitmisele. Noh, kui nüüd mõelda selle peale, et, et et noh,  et võib-olla, et noh, et kuidas seda nagu paremini võiks teha,  et noh, siis olekski, et võib-olla need kuupäevad võiksid  olla natuke rohkem segatud alad nii-öelda et,  et kuskil teed sa natukene varem natukene hiljem noh kõik  sellised asjad ja noh, loomulikult võib-olla  selle kõige juures on kõige olulisem see,  et et kõigi seal taustal võiks seda kõike  ka nagu seirata. Et me saaksime teada, mis on nagu õigem meetod,  mis on valem, õiget, nii-öelda viljeleme rohkem juurutame,  teeme paremaks, eks ole, vale jätame kõrvale lihtsalt,  et noh, et need uuringute osa on ka väga oluline,  et, et kindlasti kogu selle tegevuse juures Kas ma saan õigesti aru, et selliste poollooduslike  heinamaade ja karjamaade hooldamisel võiks natuke erinevalt  vaadata seda olukorda, kui lihtsalt põllumajandus toetusi? No absoluutselt, see on ju noh, see, see on ju see,  mida me ju tegelikult võib-olla siin ju tulevikku vaadates  ju otsime gi, et oleks, oleks mitte ainult nii-öelda selline puhas,  nii-öelda inimese, võib-olla kasu sellest just majanduslik kasu,  eks ole, vaid et, et meil oleks ikka see mitmekesine loodus  nagu peab ju säilima ja, ja kui me seda tagada ei suuda,  sellest me ju kogu aeg räägime, et, et kui kui see kaob,  siis noh, eks me kauaks meidki, onju. Et mõtleme siis nii, kui meil nagu midagi muud korda ei lähe. Minu nõu on see, et luhti ei tohi üle majandada sellepärast et,  et meil on masinad väga võimsad, väga võimekad  ja sa noh, see saad, saad teha niisuguse ilusa imeilusa jalgpalliväljaku. Aga see enam nendele nendel luhalindudele ei meeldi,  kuna luhalinnud tahavad kõrget heina. Minu ettepanek on olnud juba aastaid, et me võiksime jätta  mõned aastad luha hooldamist vahele, et me näiteks hooldame  kaks aastat luhta ühe aasta ma ei niida seal mitte midagi. Nüüd ongi idee, et et see toetussumma võiks olla  ka Selle aasta eest, kui sa mitte midagi ei tee,  et sa maksad neile ka, mitte midagi tegemise eest. Võrk on nüüd tõmmatud. Ümber mänguterritooriumi jääb oodata, et pimedus saabub  ja siis just sellise öise eluviisi poolest tuntud rohunepid tulevadki,  nende mäng algab võrku, loodetavasti nad  siis ei märka. Ühel hetkel lendavad siia sisse ja teadlased saavad nad siit  välja pusida ja panna neile selga raadiosaatjad. Praegu me vaatame seda, et, Kas need nepid on parasjagu oma platsil ja  siis tuleb neile üllatusmoment. Ühtäkki on inimesed siin ja see peaks olema piisav põhjus,  et nad lendavad otse võrku. On siis vihmaussi, vihmaussi, orkan see vihmaussi  ja ta saab nii nii sügavalt vihmaussi kätte  või vihmauss on siin. Siis ta enam ei saa kätte, ta peab olema õigel sügavusel. Rohuneppide püük on läinud väga hästi, sellepärast et juba  esimese katsega on viis lindu käes. Nüüd saab nad üle vaadata, üle kaaluda ja mõõta  ning panna väljavalitutele selga raadiosaatjad. 185 185. Koit on 35. No väga väikene, kui menüüd linnu kinni püüame,  vot siis, siis on see juba niisugune häirimine,  et tegelikult siis peaks võtma nagu maksimaalselt asju,  et, et noh edaspidi teaduses saab kasutada seda. 13 koma. Ja milleks see nüüd oluline on? Me saame selle saba mustri, siit saab vaadata,  palju valget on ja kas siin on võimalik kuidagi aru  ka saada, et kes siis need kõvemad isased on tegelikult noh,  seda see nende piltide järgi äkki võiks saada ki kui vaadata,  et kus nad, kellel on, kellel on valge, aga tugevam võiks  olla nii jah nagu pääsukesel, et kui kellel pääsukesel pikem  saba ark on, seda on kõvem tegija ja kellel on rohkem laike  saba peal. Nagu inimestel on ka, et kes, kellel on hummer,  see on kõvem tegija, kellel on sapakas, onju. Noh, vähemalt nii, nii nii arvatakse. See ei ole tõsi. No jälle väga ettevaatlikult tegema need teravad. 59,9. Neeme raskem kott tekiga. Välja valitud rohunepid saavad endale selga sellise raadiosaatja,  mis hakkab andma punkte, ehk siis täpsemalt tema  liikumisasukohti igal päeval. See kaalub umbes viis grammi ja kui võrrelda näiteks,  et inimeste kehakaaluga, siis see tähendaks,  et meil on iga päev seljas väike kott, mis kaalub 1,8 kilogrammi. Rohuneppide rändeid on põnev jälgida. Maiuspalaks ristitud isaslinnu tee viis pärast pulmi Lääne-Eestisse,  sealt edasi Euroopas vahepeatusi, tehes üle Vahemere  Nigeeriasse ja siis ilmselt Kesk-Aafrika märgaladele. Kurvits nimega Tuljak uuris samuti Läänemaa elu  ja ehk proovis õnne sealses pulmamängus ega pidanud paljuks  põigata ka meie põhjanaabrite juurde. Soome. Suve teises pooles veetis ta aega Pärnu rannavahetus  läheduses rannakarjamaadel. Sügise lähenedes suundus ka tema Aafrikasse  ja resideerub praegu kaanas. Ahhetama paneb ka maiuspala ja tuljaku saadetud lennuina. Üle Sahara lendasid nad 5400 meetri kõrgusel üle merepinna. Rõngas on ilusasti sellel nepil nüüd jala ümber  ja ta läheb.
