Ei tea, iial jookseb alla mööda külge. Toeti siililegi selge. Tere, lapsed, täna me peame kohtuma kõigepealt mets tütsiga ja nüüd me olemegi kolmekesi jõudnud metsitutsi maja juurde. Kas tohib, mina koputan tema ukse peale? No hea küll, koputa või koputama koos, et ma tahan ise ka koputada. Kui sina oled väiksem, sina koputasid. Imelik metsitutsiaagimilust koputan veel kord. Võib-olla ta tuunib kuskil raamaturiiulite vahel ei kuule või on tukkuma jäänud või? Ta peaks kodus olema, vaata raamatut on laua peal laiali ja just selline mulje, et on äsja siin olnud tants tööd teinud. Võib-olla on tukkuma jäänud. Aga tema suur kiiktool on tühi. Ja võib-olla on meil kirja jätnud. Ei, siin laua pealkirja küll ei ole. Aga võib-olla läks ta korraks õue, kui me tulime siia, vaadake, kui ilus puhas olid ukseesineja ja teerada ka. Missid suure tamme poole. Jah, kõik oli tõesti nii kenasti puhtaks tehtud. Igal juhul väga põnevaid raamatuid on tal sind laua peal laiali. Ta on nii tubli ontanud oma raamaturiiulit siin koristanud, vaata kui korralikult temal kõik on järjekorda pandud, sinuni järvedest, raamatud jõgedest, loomadest, taimedest. Ja näed, siin üks raamat on lahti. Võib-olla tahtis ta meile siit Jutajate lugeda. Emajõe sünd on jutunimi ja raamat on Friedrich Robert Faehlmanni müütilised muistendid. Ma ei olegi seda raamatut lugenud. Seda juttu ei ole ka lugenud muidugi Emajõe sünd. Jah, nende jõgede järvede kohta on igasuguseid põnevaid muistendeid. Ja Emajõe sünd on ka selline tore lugu. Võib-olla sa loeksid selle ette, ma arvan, et päris paljud lapsed pole ka seda lugenud. See on kindlasti väga huvitav jutt, et vanaisa oli loonud maailmad ja selle üle laotanud sinise taevatelgi sätendavate tähtede ja särava päikesega ja maa peal kasvasid kostusid, taimed ja loomad tundsid oma elust rõõmu. Kuid loomad ei kuulanud vanaisa käske, vaid hakkasid 11 taga kiusama, vihkama, siis kogustanud ükskord kõik kokku ja ütles neile nõnda. Ma olen teid loonud, et igaüks oma elust rõõmu tunneks. Teie aga hakkate 11 vihkama ja kogunisti murdma. Ma näen, et teile on tarvis kuningat, kes teid valitseks, johhiks hoiaks tema vastuvõtmiseks peate teie talle jõe kaevama, et ta selle kallastele võiks kõndida. Jõgevaga kaevake hästi, sügav lai, et kõik väikesed temas ruumi leiaksid ja Emajõgi peate nimi olema. Aga mulda ärge pilduge sinna-tänna laiali, vaid kuhjake mäeks. Ja selle peale lasen ma siis ilusa metsa kasvada. Ja siin peab teie kuningas elama. Ka nõgusid orge jätke mõnda kohta, et tal seal varju oleks tuulte ja paha ilma ning päikese eest. Ma näen teid siin hulganisti koos, igaüks tunneb oma jõudu nüüd kähku tööle. Siis lahkus vanaisa nende juurest ja kõik asusid kohe tööle. Jänese rebane märkisid, ärad kuu, vesi voolama peab jänes hüppas ees, rebane jooksis järel ja ta lohisev saba näitas tulevase Emajõe suundad. Väga huvitav. Mutt, kõndis esimese vao mäger, töötas sügavas hunt kaapis, karu kandis, pääsuke ning muud linnud olid kõik tegevuses. Kui jõesäng oli valmis, tuli vanaisa tööd vaatama. Ta oli kõigega rahul. Ta kiidab iga töölist. Mutja karu, teie töötasite vist kõige usinamini, sest olete üleni porised. Hea küll, see porine kuu, peaaegu teil au, rüno mälestuseks. Sina hunt, oled kooluja jalgadega tublisti töötanud. Sinule peavad ka must koonia mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Muidu on ta ikka agar mees ja tal on palju käsi, kas ta magab? Vähk oli just mudast välja roninud ja pahandas, et vanaisa polnud teda märganud. Ta hüüdis omas meelepahas, vana mees, kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Nad on sul vist selja taga. Sina ninatark, oli vastus. Siitpeale peavad su omad silmad selja taga olemad ongi, et kui vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakad oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb, päikese paistis läikida ja oma muretut laulukest vilistab kehkenpüks vihmakass. Hüüab ta temale. Kas sul pole midagi muud teha kui eputada? Vanamees ütles viba, kas töö on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarvapükse mustaks teha. Mis sa ise selle kohta ütleksid? Sina, riide narr siitpeale olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei pea sa omajalu kunagi jõest kustutama vaid lehtedelt veepiisku jooma. Oma lustilist laulu pead sa ainult siis vilistava, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees hirmu tunnevad. Jõesäng oli nüüd valmis saanud vanaisa vallasema kuldkausist vee sinna sisse elustas seda oma hingeõhuga ja määras tema jooksusuuna. See oli Emajõe tekkimine ja seda juhtus ta kaevamisel. Ja huvitav jutt. Siin oli päris palju loomi ametis sellel jõekaevamisel ja ja tegelikult nad näevad päris sellised välja ka, nagu siin jutus kirja pandud on. Teised loomad on kõik tuttavad, võib-olla see vihmakass on natukene võõram, et kes see selline siis on? Ma arvan, et päris mitmete hulgast ka teavad, et see on peoleo keda siis kutsutakse ka vihmakassiks, sellepärast et enne vihma tõesti imelikult Kraunuma hakkab, nii nagu kass kuhugi puu otsa hätta jäänud, umbes sellist häält teeb see peoleo, aga üldiselt tal on ilus laulja ja see, et ainult enne vihma laulab, see nüüd päris hästi paika ei pea, ta laulab ilusatel suvepäevadel ka kusagil kõrgel kaseladvas, aga kuna tal neid pesapaiku meil Eestimaa peal nii väga palju ei ole, siis sellepärast ega me teda kuigi sageli näha ei saa. Peole on veel selle poolest tore lind, et kui te näete seda kuldkollast isalindu, siis selle tunnete hõlpsasti ära, ka emalind on rohekas ja tähelepandamatult teda seal lehestikus märgata on praktiliselt võimatu, aga seda on tal vaja sellepärast, et pesa neil kõrgel puulatvades ja kui siis seal punutud hällis emalind kiigub ja neid mune välja haub, kui ta oma erksa värviga kaugele välja paistaks, Isof varestel ja teistel suurtel lindudel kerge pesa üles leida, need munad nahka panna, nüüd ta sellise rohelise rüüga varjab ennast väga kenasti ja samuti varjab ka need munad seal pesas ära. Ja selle muistendi järgi, siis tuleb välja nii, et kunagi olid peoleod üleni kollased, kuna nad ei tahtnud seal Emajõe kaevamisel kaasa lüüa, siis andis vanaisa neile mustaga sinna uhke kuldse kuue sekka, sellepärast selle muistendi järgi siis on peol mustad püksid ja tiivad ka musta värvi. Igal juhul. Väga huvitav raamat. Friedrich Robert Faehlmanni müütilised muistendid, siin on teisi lugusid ka magamast, raamatut lugemata ei oma praegu lugema, aga ma küsin detsikest, äkki ma saan selle kaasa võtta, ma loen seda kodus laenlandaga käest. Nojah, ja lapsed, kellel teil seda raamatut endale kodus ei ole, siis saate seda raamatukogust laenata. Aga vaadake, mis kummaline paber siin laua peal on. Kirjutatud on soojärv Anne järv, Endla Jaani, Jaanus jonni, kalli, need on kõik inimese nimed. Ja siis on Singer kaarna karu, kitsekonna, kulli mutti. Eestis on ligikaudu 1200 järve ja rohkem ei midagi. Võib-olla ta koostas enda sünnipäevaliste nimekirja ja siis tuttavad inimesed ja loomad Vik tahab sinna kokku kutsuda, ega ta siis ometi ei saa neid järvesid endale sünnipäevale kutsuda, et see oleks väga vesine sünnipäev, laga, võib-olla nende perekonnanimi, võib-olla tema sugulased, järvede suguvõsa, näiteks. Selle järgi peaks see siis endale umbes 1200 külalist sünnipäevale kutsuma. Mina kardan küll, et siia detsi juurde need kõik ära ei mahu. Ei, nojah, ma kardan ka, et on endale välja kirjutanud põnevate nimedega järvi ja tal oli vist kavatsus meile midagi nendest rääkida, aga nüüd, kui teda ei ole, siis peab järgmine kord küsima, miks ta need nimed välja kirjutas? See on vist mingi märgukiri, võib-olla ta tuleb veel, sest ta peaks ikka koju tulema. Loodame mul hakkab juba imelik siin võõras korteris istuda ja raamatuid lugeda ja pabereid vaadata ja. Aga ma mõtlen, et me võiksime lastele ühe väikese ülesande anda. Me oleme küll ka varem rääkinud, et igaüks võiks oma kodukohas ringi vaadata ja uurida, mis mäed, järved, jõed kodukandis on ja missugused vahvad lood nendega seotud on. Ja on igal juhul, see on huvitav. Aga tüdsi juures ma arvan, et me võime siin julgesti olla, sellepärast täitsa metsa inimene, tema on alati mulle öelnud, et sõpradele on tema kodu uksed alati lahti, ainult kahju, et teda ei ole, muidu ta pakkus meile teed ka vent. Ja see tee kuluks praegu ära küll. Mul on kuidagi kurk nii kähedaks muutunud. No ja kui me nüüd nende järvede juurde tagasi tulema, siis tegelikult meil Eestimaa järvede kohta on kõikvõimalikke lugusid kirja pandud küll tõsiseid, lukkusid naljakamaid lugusid ja küll muistendeid päris tõsiseid jutte. Ja ma arvan, et nendest järvedest jätkub iga koolimaja lähedusse, mõni võib-olla isegi rohkem kui üks või kaks järve, te võiksite järg juurde, millised lood või muistendid teie koduümbruse järvedega seotud on ja saatke need lood siis meile ja meie loeme siis need põnevamad lood oma saadetes. Et jah, järvedes on ju ka palju elanikke ja järvede ümber kasvab palju taimi. Kui järved on erinevad, siis taimedest ka võivad olla erinevad, et näiteks kui on rabajärv ja kui ei ole rabajärv või kui on näiteks rändav järv Nende rändavate järvede kohta ei oska mina küll ühtegi sõna öelda, aga muidu järvede taimestik on tõesti erinev, tähendab, on erinevad need taimed, mis kasvavad järve kaldal, aga erinevad ka need taimed, mis kasvavad päris järve sees. Noh, eriti suvisel ajal on hästi võimalik näha neid taimi, seal järve sees kasvavad, mõni järv on viimasel ajal hakanud nii kinni, kasvavad peale taimede seal suurt suvel näha midagi ei ole, nii et te võiksite tõesti natukene uurida, mis järved teil seal ümberringi on ja, ja mis seal sees võiks olla ja mis seal ümber on ja mõelge ise veel välja, mida see järve kohta põnevat teada ise tahate ja kujate küsimus välja mõelnud, siis püüdke talle vastust leida. Pange kindlasti tähele ka seda, mis seisus teie kodukandijärv on, kas see on niisugune järv, kuhu saab suvel rõõmuga suplema minna või selline, et järv vajaks abi? Mul tuli üks mõte korterit me ju puhastama, et linnapeaks ka ju koristama lehed ära riisuma ja kuigi Tallinna linnas küll seda vist ei tehta või tehakse väga vähe, ma olen viimasel ajal tähele pannud, aga äkki on mõtet ka järve ümbert kodujärve ümbert risu ära koristada, sügisel. Või ei ole mõtet, küsimus sellest, mida me risuks peame, kõik, mis inimese poolt sinna järve kaldale on pillutud, see tuleb kindlasti ära koristada, sest seda seal järvele kohe mitte vaja ei ole. Aga nüüd, mis puutub lehtedesse, siis ma arvan, neid lehti sealt pole mõtet küll kokku riisuma hakata, sellepärast et see jääb kõik lume alla ja muutub seal tasapisi huumuseks ja neile taimedele tulevaks aastaks toiduks. Aga suuremad oksad, mis on ära murda, tud või tuulega ära murdunud, noh, need võibki ühte hunnikusse kokku koguda või teha siis kuhugi sellisesse ohutusse kohta lõkke ja nad seal lihtsalt ära põletada. Aga lehtedega, tõesti, väikeste okstega pole mõtet hakata vaeva nägema, küll need lähevad ise toiduks, teistele taimedele, mõne aja pärast. Kas linnas lähevad siis ka lehed toiduks asfaldile, asfaldi peal nüüd toiduks ei lähe, nad lähevad vihmaga libedaks seal ja seal peal võib libiseda ja, ja maha kukkuda ja pea lõhki lüüa. Tänavate pealt tuleks nad ära korjata, siis viia näiteks kuhugi komposti hunnikutesse või sellisesse paika, kus nad äraku tunneksid. Kust saaks siis korralikku mulda meie kehvadele haljasaladel? Miks te ikka ei ole meil veel tulnud, ma mõtlen, et jätame mets tütsile siia kirja, jätame oma ilusa kirju kimbu ka metsise Chivaasi. Heidame raadiomajja tagasi, sest meil on vaja laste küsimustele vastata. Jah, ja lapsed on meile saatnud kirju ja oleks vaja neid kirju ette lugeda. Et need jäid ju küll raadiomajja, et need lähme. Alustavast sellest kirjast, kus Kaire Peri, kes elab Kongutas kirjutab meile seentest Minu kodus kasvasid sel aastal 14 suurt murumuna. Neid seeni pole meil mitu aastat enam olnud, aga nüüd on kohe 14. Kõige suurema murumunaümbermõõt olid 123 sentimeetrit. See on kohutavalt suurt 123 sentimeetrit kus meeter või meeter ülemeetriga. See on suurem kui kolm mets, detsi. Ja ja igatahes suure, kui see kõrvits, mis sinu aias terav oli. Ja kõrgus oli 30 sentimeetrit. Pärast koolilapse Jonaadikus ja Aire kirjutab veel, et augusti lõpul läksid need murumunad pruuniks ja hakkasid tossu laiali ajama ja tossuga koos läksid kaasaga eosed. Ja nüüd loodame, et ka järgmisel aastal on murumunasid kasvamas ja selle Kaire lõpetabki kirja igal juhul, kui järgmisel aastal on ka Aire kodu lähedalmeetrised murumunad, mina tahan sinna minna, ma tahan näha oma silmaga meeter tossu. Mina pole ka nii suurt murumuna näinud, nii et teda oleks tõesti tahtnud oma silmaga kohe näha ja lähedalt uurida. Aga oma seenelkäigust kirjutavad meelega parksepa keskkooli viienda klassi lapsed. Nemad on vanad tuttavad ja nad kirjutavad, et on olnud hea seeneaasta. Ühest seenelkäigust on kirjutanud. Kristi oleme juba palju kordi seenel käinud, üks seenelkäiku mulle väga hästi meelde jäänud. Läksime metsa ja korjasime seeni. Olime juba päris palju korjanud, kui kuulsime kuuse ladvas sahinat, vaatasime üles ja nägime sahinad, tekitajad, oliteedreid. Jälgisime neid seni, kuni nad ära lendasid. Korjasime edasi ja leidsime umbes seitsmeteistkümne sentimeetri pikkuse puraviku. Oi see on päris pirakas. Sealsamas ligidal nägime värskelt kaevatud urgusid. Mõtlesime isaga, et kelle urud need on. Aga just nagu vastuseks nägime puude taga midagi oransikat. Nüüd oli kohe teada, et nende urgude omanik oli rebane. Paistis, et selles metsas elab ka metssiga. Ja see arvamine osutus ka tõeks, sest eemal nägime hästi platsi, mis oli ära songitud. See metsas käik on mul veel tänaseni hästi meeles. Jah, just sügisesel ajal metsas käia, siis seal võib näha tegelikult igasuguseid põnevaid elukaid, sellepärast et sügisene mets on hõre ja siis loomadel pole ennast kuhugi varjata, siis uuel nad jäävad sinna roheliste lehtede varju peitu, aga, aga sügisesel ajal raagus põõsaste vahel võib nii mõndagi huvitavat näha. Nii nagu Kristi kirjastasin, selgus, ma arvan, metsikaali temal konkurendiks seente korjamisel, sest nemad armastavad täpselt samamoodi seeni nagu meiegi. Ja nad on väga usinad seenelkäijad, ainult nende seenelkäiku pärast seda jääb maha tõeline sea songermaa. Parksepa lapsed on meile kirjutanud veel oma toredast reisist lahemaale ja sellest, et nende koolimaja juures kasvab mandžuuria pähklipuu ja see on üks hästi vahtu puu. Nende arvates. Nad tõid ka leheklassi ja said lehe pikkuseks 80 sentimeetrit, viis millimeetrit. Mandžuuria pähklipuulehed. Suured Liina ütleb, et see pähklipuu on nende koolipargi kõige erksam puu. Siis on meile Merili kirjutanud veel kohtumisest rästikuga ja sellest, et tema ei julge enam pärast seda kohtumist metsa minna. No ma arvan, et metsamineku isu ei tohiks see kohtumine küll ära võttes. Ma arvan, et järgmine kohtumine rästikuga võib sul tulla, et alles 10, võib-olla isegi 15 aasta pärast neid rästikud meie metsadest vähe ja Jugusega korduvad rästiku ära näinud, siis niipea uut kohtumist sul küll loota ei ole. Ja minu meelest käitus Merily päris kenasti, ta jäi seisma. Ja siis nägi, kuidas rästik roomas võsa poole. Ja siin viimaseks jutuks on, hoopis, tahame teada. Ja siin on küsimused. Üks küsimus on selline, et miks saurused hävisid palun kahte vastust kuulnud tuli jääaeg või et hakkasid tomatit kasvama? No seda viimast ei ole mina nüüd küll kuulnud tomatite pärast, aurused oleksid välja surnud. Jääaja teooria küll asi, mida kahtlustatakse saurused, olid roomajad, roomajad on kõigusoojust loovad, tähendab, nemad saavad elada ainult sellises paigas, kus temperatuur on piisavalt kõrge. Ei ole selline suur kere, nagu paljudel saurustel oli, sellist kuhugi urgu ära peita ei saa, et seal talveund magada, nii et siis oli kaks võimalust soojas edasi elada või siis külma tõttu välja surra. Mis pärast pärast seda, kui nad olid maa peal 135 miljonit aastat elanud, mispärast siis äkki pidi külm tulema. Kuid see põhjus on nüüd segan. Mõned uurijad arvavad, et kusagil siin maa, meie galaktika läheduses plahvatas üks supernoova põimas plahvatav täht. Ja see põhjustas suured kiirguse vood ja Se kiirguse voog korda kliima, järsud muutused, sest Kosaurustega surid tol ajal välja veel ka peaaegu pooled tollel ajal elanud taimedest kõik saurused ja terve rida veel muid elukaid ka, kes siis saurustega koos ühel ajal eksisteerisid. Mõned arvavad jälle, et sauruste väljasuremise põhjuseks olid imetajad. Sel ajal hakkasid maakeral ilmuma imetajad, kes muudkui sõitleid, sauruste mune ja sõid need munad nii ära aurustada, enam järglasi ei olnudki, paari miljoni aastaga suutsid nad need munad nii ära hävitada, saurused kadusid ära, sest vanad saurused surid maha, kuus enam asemele ei sündinud. No ja siis avatakse veel maakera, võiks kokku põrkuda mingi meteoriidiga väikese miniplaneediga koguni. Ja siis on veel terve rida muid teooriaid, üks hullem kui teine, mitte sugugi paremad, näiteks sinu tomatiteooriast ja üks on natukene asjalikum, tomatiteooriaga taimedel ilmusid kaitsevahendid, taimed hakkasid, Ma erilisi mürkaineid, millega saurust ei olnud kohastunud ja selle mürkainete tagajärjel saurused surid kõik üleüldise mürgistuse tagajärjel. Noh ka see on võimalik, ainult et jälle jääb küsitavaks, miks nad siis järsk kaks need taimed mürkaineid tootma ja kuna see kõik toimus nii väga-väga ammu seitse-kaheksakümmend miljonit aastat tagasi, siis raske selle üle otsustada, mis tollel ajal toimuski. Ainukesed tõendid, mida me praegu vaadata saame, on see, et me leiame mingisuguseid kivistunud jäänuseid nendest saurustest. Noh, pannakse kokku sauruste skeletid ja siis nende skeletid uurimisel püütakse ja samal ajal ka mõistatada, et mis siis ikkagi juhtuda võis. Ja see on igal juhul väga huvitav jaa, maailmas on nii palju mõistatusid, aga nende tomatitega ma läksin vist sassi, ma vist mõtlesingi sedasama, et need mürkained tekkisid, ma kuskilt lugesin, et sel ajal ilmusid maa peale maa vitsalised taimed, et need olid siis mürkainetega taimed, on mulle kõik meeldinud. Niimoodi. Kõlab see teooria juba palju usutavamalt, aga kas see nüüd nii oli või ei olnud, seda on väga raske nii kauge aja tagant seletama hakata. Täna lubas Urmas meile rääkida põnevatest taimedest. Tal on üks tore raamat, mille ta tõi kaasa siis, kui käis Rootsimaal. Oi, see on nii ilus värviline raamat. Rootsimaal olles sattusin juhtumisi ka külastama ühte suurte puuviljaladu ja sealt ma sain kaaslase väikese brošüüri, mis kannab nime eksootilised puuviljad eksootiska, frukter, see ladu oli tohutu suur ja juba sisse minnes oli tunda head lõhna. Nimed või taim ise mulle tundmatu ei olnud, aga meie siin ju neid vilju tavaliselt maistega näha ei saa. Mis on tõesti ilus värviline raamatut, ühe pildi pärand, nii naljakad tähekesed? Kas need on ka söödavad või? Ja see niisuguse nii-öelda jänesekapsapuuvili carambola ja ta ongi pisut hapukas, see jänesekapsa puu on väga huvitav selle poolest, et tema pakib ööseks ja pimedaga oma lehed kokku. Nii nagu meie kodumaine jänesekapsas, kõik, kes on äkki vihmase ilmaga või pilves ilmaga metsas käinud, siis tal ka lehed päris lahti ei ole. Paljud taimed teevad niisuguseid liigutusi. Jänesekapsapuu kasvab troopilistes metsades ja vili ise on kanamunast suurem ja ta on väga sügavate ribidega. Teda süüakse nii, et lõigatakse seibe vili on maitselt hapukas. Aga seal oli ka Meile tuntumaid vilju nagu viigipuumarju viigipuuvilju ja siis granaatõunu, granaatõunapuuvilju ja samuti kuajavi puuvilju. Aga väga huvitavad ja eksootilised, tundusid juba kaktuse viljad. Võib-olla kõige parema ja põnevama maitsega oligi üks kaktuse vili. Kusjuures selle kaktuse vili ei olnud üldsegi okkaline. See vili oli pinnalt mühklikaga torkavaid, Aslaid ja okkaid seal ei olnud ja enne söömist tuli vili lõigata pikuti pooleks ja seda vilja sai hoopiski lusikaga süüa. Viljeleja oli väga pehme ja, ja maitsev, magus, meenutas pisut šokolaadi maitset. See kaktus ise on lootses liaania, temaga saab Kesk-Ameerikast. Kes on ananassi näinud, siis natukene pealt, meenutab võib-olla ananassi. Selle vilja koor. Ja ka viljaliha seest on väga pehme ja palju väikseid seemneid täis. Ja on ka teisi kaktuseliike, mis annavad söödavaid vilju, näiteks viigikaktus viigikaktus on samuti magusa maitsega ja tal on ka pehme mahlane viljaliha ja palju väikeseid seemneid sees. Aga viigikaktus on mittelliaan. Ka temaga saab lausa looduses suureks puuks. Ja on väga Astlaline. Siin pildi peal on midagi, midagi siis annast, et võib-olla on minu kaugelt sugulased, võit. See on mulle ka päris võõras, taimviljasid kutsutakse Rambuttoniks ja ta näeb välja nagu väikene karvakera need karvad. Vilja peale on punased vili ise punane ja karvadega koorekiht tuleb väga hõlpsasti erakondadest kõrvadest sikutada ja seest hakkab siis paistma hoopiski valge viljaliha ja see on väga pehme. See meenutab ära keedetud kanamunavalget ja ta on kirjeldamatu maitsega ja vilja sees on üks väike pähkel. Söödavat, nojah, et kui on söödav, siis ei ole suguline, aga huvitav on, igatahes selle karvase kerakese kõrval on mingid sinised tillukesed marjad, peaaegu loogilsid. Aga pealton, krobelised, mis asjad need on? Taimeviljade nimi on litsi, ta ei ole karvane, aga ta on pisut krobeline ja samuti on pehme vetruva valk ja sült ja viljalihaga ja ka magusa maitsega ja sees on temal samuti üks seeme pähkel. Kirsikivi süüa ei tohi, aga seda ilmselt tohib. Ja sest tema jõle kõva Kirsil vili on luuvili nii demon luukestaga ümbritsetud, aga tahkel on pehme. Brasiilias kasvab suur puu, melonipuu ehk papaia temad kannab samuti maitsvaid vilju, need meenutavad pisut kujul pirni aga on mitu korda suuremad. Ja vilja sisemuses on palju palju seemneid. Papaia seemned ei sööda, tema viljast on ainult viljaliha söödav. Ja see viljaliha on ainult seemnete ümber, nii nagu kõrvitzalgi kõrvitsa katki lõikame. Et sisemuses on seemned ja välimine osa on viljaliha. Ma tulen muidu kõrvitsat hästi ja ilmselt lapsed tunnevad ka kõrdsetesti, aga siin pildi peal on nagu kõrvits ja nagu ei ole ka või on ikka kõrvits või? Ja see on väike kõrvits kõrvitsast palju väiksem ja teda kutsutakse Peppyinuks. Siis samuti passi floora kannatuselill annab söödavaid vilju. Nad näevad küll pisut kummalised ja mitte väga hea välimusega välja. Ent nad on väga maitsvad. Viljad on pisut hapukat. Väljanägemine ei ole tal jah, suurem asi. Üllatuse tavapäraste banaanide kõrval leidus ka väga väikeseid tillukeste viljadega banaane, mida kutsuti beibonaalideks ja samuti oli üllatuslik näha pirne, mis on ümmargused õuna moodi, nii et sedapidi päris maitsma ennem kui võisid veenduda, et tegu on ikkagi pirniga. Maailm on igal juhul väga huvitavat. Ja maailma loodus peidab endas palju huvitavaid taimi ja huvitavaid taimi, mis annavad ka huvitavaid vilju. Jah, ja ma ei tea nii paljusid asju. Siilipoiss ära kurvasta, sa mõtle, kui huvitav, meil on kogu aeg midagi avastada. Ja üks natuke rääkida ka sellest, mis juba avastatud on. Näiteks juba 1600. aastal tegi üks Hollandi loodusuurija Helmunud eksperimente taimede toitumisega ja selgitas siis välja tolleks ajaks üllatava teadmised taimed saavad põhilise toiduks mitte mullast, vaid veest. Noh, tänapäeval me teame, et see on siis vees lahustunud toitu soolad, mida siis taimset mulla seest välja ime pühendu toitmiseks koos õhus saadav süsihappegaasiga ära kasutab. Nii, ja 1601. aastal tehti ka üks väga suur avastus, nimelt leiti üles Austraalia. Noh, me teame, et austraalia avastajaks peetakse inglise meresõitjat kooki. Aga tegelikult leidis seda Austraalia üles Portugali meresõitja ere Tiia. Ja seda siis juba aastal 1601. Nojah, ja see on tegelikult väga tore, et ta selle Austraalia üles leidis. Sellepärast et tänapäeval me teame, kui palju põnevaid elukaid seal Austraalias on ja me oleme oma saadetes rääkinud korduvalt sellest Austraaliast ja me räägime temast veel õige mitmel korral. Nii et sellele ere Tiinale suur aitäh, et ta 1601. aastal just sinna suunda juhtus, purjetama ja tähelepanu, et Austraalia ette juhtus. Aga mõnes mõttes on minul küll kurb pettuda selle austraalia üles leidis. Mõtle, kui tore oleks olnud, kui näiteks mina oleksin avastanud kängurud kängurud avasta lasteraadiosiil. Aga nüüd on veel kurvem asi, et meie saade vist lõpeb ära. Kohtume jälle ja teie siis kirjutage meile oma avastustest oma järvede kaldal ja sellest, mida te oma järvede kohta teada olete saanud. Ah jaa, jaa, ja ma tahan teile veel ühe nõuande anda. Praegu õues on väga palju põnevaid taimi, korjake neid hoolega, sest alates järgmise nädala looduslugude saatest televiisoris õpetatakse teile nendest kõikvõimalike toredate asjade tegemist. Aga meile saatke sellised küsimused, mis pildi näitamist ei nõua. No meile saatke sellised huvitavad küsimused, sellised tõeliselt huvitavad küsimused. Meie aadress on muidugi Tallinn 200 sadat Lomonossovi 21 lasteraadiosiilile kuulmiseni siis nädala pärast. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.
