Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Kuula rändajat. Tere minu nimi on Hendrik Relve ja meil on tänavu käes selle sarja 20. hooaeg. Ja me oleme oma rännakutega nüüd parajasti Okaan ja maailmajaos. See, kes eelmist saadet kuulas, tähendab, et seal sai kõneldud ma uuridest, nemad elavad seal Okiaalnes, siis Uus-Meremaa saartel. Aga tänases saates alustan reisiseiklustega juba järgmises Okeaania saarestikus ja selle nimeks on Vanuatu. Okeaania saari ja saarestik on seal vaikses ookeanis ju. Pööra sealhulgas. Ja kui nüüd katsuda silma ette kujutada, et koosse Vanuatu seal asub siis Ta on Uus-Meremaast põhja pool aga Austraaliast. Ja swanaato saarestik koosneb ligikaudu 100-st saarest, nad kulgevad riburada põhjast lõunasse ja need, see saar, kuhu me täna oma juttudega läheme on seal Vanaadul kõige suurem lõunapoolsem saar ja selle nimi on Danna. Sellise külarahvalaulu salvestasin ühel sumedal õhtul tänna saarel ja see oli siis, kui me olime tulnud külasse, mille nimi oli Launov, küla ja külainimesi toolid siis meile üheskoos laulma. Mulle meeldib selle laulu meeleolu, selles on väga palju vägevat energiat ja siiras olemise rõõmu. Ja tegelikult nad ju mitte ainult ei laulnud, vaid ka tantsisid, sajansid helis aluseliselt samuti kuulda, kostis paljaste jalgade tümpsumist vastu muldsed maad ja siis käte kokkulöömist, kui nad aina oma tantsulaulule hoogu juurde andsid. Ja mis neil küla inimestel seljas sel ajal olid sellised kirevad hõlstid naistel. Ja meestel oli ülakeha paljas ja puusade ümber oli siis selline värvilisest kangast nagu seelik kui moodi riideese. Jah, tõesti, nad laulsid meile siis tervituslaulu. Ja põhjus selles, et, et me olime just samal päeval Dannale jõudnud ja pidime siia küla lähedale jääma kohe päris mitmeks päevaks. No kui mõni skeptiline kuulaja arvab, et eks need pärismaalased lihtsalt lootsid selle lauluga turistidelt raha saada siis päris selles loo külas niimoodi ei olnud. Rannal on külasid palju ja mõni küla on siis ennast ka niimoodi turistide peale häälestanud. Aga selle loo nuus oli niisugune kõrvaline küla, seal rannasaare ida rannikul turiste, sattusi harva, sest mingit erilist vaatamisväärsust selles külas ei olnud. Ja selles oligi minu meelest selle küla võlu. Ta oli tüüpiline tana küla ja seal oli säilinud päris palju vanu traditsioone ja kombeid. Ja just Need mind kõige enam huvitasidki. Ja see tervitus laulgi oli üks selliseid vanu lihtsaid kombeid mis seal külas alati oli, ükskõik mis suurem seltskond või isegi väiksem seltskond siia külasse tuli, kes pidi jääma siia mitmeks päevaks. Siis oli vana traditsioon, et külarahvas tervitab seda tulijat ja laulu sõnum kuigi ju sellest keelest aru ei saa, oli ka lihtne. Et meil on väga hea meel, et tulite. Ja Me võtame teid rõõmuga enda hulka vastu. No raha, need Launu inimesed sellest küll ei tahtnud, aga me suhtlesime külarahvaga järgmistel päevadel tõesti palju. Ja see küla sai omamoodi täitsa omaseks üks. Ja kõige selle suhtlemise käigus sai siis kogeda kõiki neid igapäevaseid elukombeid ja traditsioone ja seda elu, rütmi, mida seal külas tänase päevani hoitakse. Küla ise asus üsna mere lähedal astangu peal astangu peal, sellepärast et siis ka kõige suuremad tormid ei ohustanud kunagi seda küla, aga sealt oli siis jällegi lihtne alla kõndida mere äärde ja minna kalastama. Aga kuidas need külamajad välja nägid? Nad olid hajali kahel pool tolmust teed ja iga maja ümber oli kindlasti aiake, kus kasvas hulga igat sorti troopilisi, viljapuid ja põõsaid. Ja need elumajad ise olid sellised pikliku kujuga neljakandilised onnid. Onnide seinalt olid punutud vitstest, katust katsid mingid troopiliste puude laiad lehed ja onni põrandal oli tavaliselt matid ja on ise, kui sa sisse läksid, koosnes kahest ruumist, see esimene kohe ukse juures oli noh, nii-öelda külalistetuba seal siis söödi või ka istuti niisama jaati jutt, noh ja siis oli seal nihuke vahesein ja selle taga selles onni tagumises osas oli siis selline magamisruum, see oli siis kaetud mattidega ja öösel siis pererahvas läks sinna lihtsalt ritta ja puhkas, seal. Aga oli ka peale nende elu hittidega teistsuguseid onne. Mõned olid, et noh, niisugused nagu aida moodi ja siis igasuguste majapidamiskraami. Ja mõned olid näiteks sellised köögionnid, kus tehti süüa, vahel tehti süüa ka õues lihtsalt lõkke peal, aga teinekord ka seal, selles köögionnis oli siis niisugune, ilma korstnat ta roht tonn. Ja tema ainus eripära oli see, et keset seda onni oli põranda all selline suur muldne ala, kus tehti lõket ja mis oli piiratud siis kividega, et sealt tuli edasi ei leviks. Ja siis muidugi oli seal onnide ümber liikumas päris palju kodulinde ja loomi, nooled kõige klassikalisemad kodulinnud olid kahtlemata kanad ja kuked ja loomadest ikka kõige sagedasemad koerad ja sead. Koerad olid niisugused kondised, pisikesed nähvitsad, selliseid aravõitu penid. Aga sead seevastu olid päris suured ja prisked ja sellise eneseteadva olekuga ma ütleksin. Ja kõik need kodulinnud ja loomad Nemad kuulusid seal nii-öelda õnnelike koduloomade hulka, mis tähendab seda, et nad olid vabapidamise peal. Kanad, kuked siblisid, koerad ja sead nuuskasid ümberringi onnide lähedastes puude tukkades ja igaüks pidi ise leidma, kus ta endale ninaesise saab. Naljas naat kindlasti kunagi ei olnud, sest see siin oli ju ikkagi troopika, mis tähendab seda, et puude all on alati mingeid maha kukkunud vilju või siis priskemaid, putukaid või mingid toidujäätmeid. Ja väga tihti need linnud ja loomad lihtsalt hukkusid seal päeva palavuses kuskil ja ei teinud üldse mitte midagi. Ja kui mõelda, kes nendest koduloomadest kõige tähtsam oli, siis kahtlemata oli selleks siga, siga on olnud anna inimestele kõige tähtsam koduloom läbi sajandite. Nii tähtis, et temast ma räägin, saate teises pooles veel pikemalt. Aga nüüd sellest, kust said loo küla inimesed enda toidulauale igapäevase söögi visanudki seda Aia taimedelt, mis seal kodu lähistel kasvasid ega koduloomadelt, kes onnide ümber liikusid vaid hoopiski metsast ja mitte niimoodi, et nad oleksid seal siis otsinud söödavaid taimi ja vilju või küttinud, et metsloomi kuigi seda tehti ka vahetevahel, aga põhitoit saadi metsaaedades ja need metsaaiad olid tõesti põnevad. Võiks öelda, et ma teen siuksed, salaaiad. Igal perel oli neid metsas mitu tükki. Ja nii oli see siin olnud mäletamatutest aegadest. Mõned sellised metsaaiad olid üsna küla lähedal, aga mõned olid ikka kohe väga kaugel, mitme kilomeetri kaugusel. Ja meie saime neid vaatama minna siis, kui mõni kohalik külainimene meid sappa võttis ja oma aia juurde sinna metsa viis. Ega omapead poleks niisugust salaaeda sealt metsast mitte kuidagi üles leidnud. Sest metsale radu täis ja kuidas oskab võõras inimene leida sealt alad, et neid õigeid teeharusid. Aga kui nüüd siis selle niisuguse metsaaia juurde jõudsime, siis eestlase pilgule tundus küll, et see ei saa olla mitte mingi aed. No ta nägi välja umbes nagu raiesmiku lapp keset metsa mitte suur selline paarikümnemeetrise läbimõõduga raiesmikke, kusjuures raiesmiku lastud lootusetut võssa kasvada, sest see, mis esimesel pilgul seal nägid, olid mingisugused rohttaimed, mis ulatsid tihti põlveni või kõrgemale. Ja siis mingid põõsad, mis tihti ulatusid lausa üle pea. Nii et nagu lihtsalt üks, üks niisugune metsik paik. Aga kui see neid siia toonud külainimene siis hakkas näitama. Neid aiataimi seal niimoodi ühekaupa. Siis oli neid seal ikka päris palju. Ja mõned ma ikka tundsin ära ka oma peaga, sest nendel varasematel troopikakäikudel on ju need troopilised aiataimed mõnevõrra selgeks saanud. Näiteks väga lihtne oli ära tunda banaanitaimi, seal võsas, nendele tohutu suured lehed ulatuvad teistest palju kõrgemale ja lihtne oli ka ära tunda popaiat, sellel on niisugune täiesti ilma oksteta tüvi, ligi kolme-neljameetrine ja siis ladvas on sellised lopsakad suured hõlmalised lehed ja pallikujuliste viljade kobarad väga hinnatud toidutaim kõikjal troopikas. Ja siis ma tundsin ka ära taro, see taro on selles mõttes huvitav, et ajaloolased ütlevad, et, et see aiataim ongi pärit kusagilt siit Okjaaniast või Kagu-Aasiast. Ja ta on kodustatud tuhandeid aastaid tagasi siin ja van vaatolgi on kasvatatud teda mäletamatutest aegadest. Ja neid taru juuri olin ma näinud kohalikul turul, need näevad välja umbes niisugused nagu väga jämedad nuiad. Ja sellest tarust teevad siis vanad tollased mitmesuguseid väga eri maitsega roogi. Aga tundsin ära ka varasematest kogemustest sellised taimed nagu jampsi näiteks või siis Manjoki või siis bataadi kõik niisugused, mida tänapäeval troopikas kasvatatakse paljudes maailma nurkades. Ja õieti on seda bataati ja jampsi teisigi ilmunud vaikselt ka Eesti poodidesse. Näiteks bataat on minu meelest Eestis saanud lausa niisuguseks moetaimeks. Selle mugulatega tehakse päris mitmeid toite, nüüd on tõepoolest väga huvitavalt ja kesised. Soovitan kindlasti proovida, kui siiani proovinud ei ole. Aga tegelikult Ta oli seal aias peidus veel niisugusi, toredaid kultuurtaimi, mida esimese pilguga ei märkagi. Need, kui läksid sinna põõsaste vahele, siis mõne koha peal olid pisikesed lapid, mis olid täiesti umbrohust puhtaks kitkutud. Ja sealt siis turitasid välja niisugused meile vägagi tuttavad taimed nagu kõrvits või kurk ja muud sellised. Ja kui mõelda, et on tegemist tropikaga siis selline metsaaed andis külaelanikele saaki ja väga mitmekesist saaki kogu aasta ringi. Ja ajaloolased ütlevad seda, et inimkonna ajaloos on olnud metsaaiad iidsetel aegadel tohutult laialt levinud näiteks Kagu-Aasia mandriosas või siis Aafrikas või ka Launa Ameerikas nendel lõpututel Amazonase aladel. Aga mujal maailmas on see ürgne, elatusviis praktiliselt unustatud. Ja ainult annal ja veel väga üksikutes paikades maakeral on see haruldane viljelus viis täies elujõus ja takka targemaks. Praegusel ajal on läinud maailmas kangesti moodi üks nisugune viljelusviis, mille nimeks on permakultuur. Kas olete kuulnud permakultuurist, noh, seda ka Eestis praegu harrastatakse päris laialt niisugune moodne ja kuum teema. Ja see on siis sisult umbes midagi niisugust, et aeda või põldu peetakse viisil mis püüab võimalikult looduslähedane olla. Või kui öelda niimoodi hästi lihtsustatud siis ka, et sellisel puhul ei võidelda mitte looduse vastu, vaid püütakse toimida loodusega kooskõlas, nii et loodus aitaks aiaviljade kasvatamisele kaasa. Ja vot üks nendest permakultuuriharudest on siis metsaviljelus, see on siis selline, kus siis aiataimi kasvatatakse just nimelt puude ja põõsaste vahel. Ja kui nüüd näiteks internetist vaadata permakultuuri aedo, kus on just see metsaviljelus ja see metsaviljelus on troopikas siis ultramoodne permakultuuri metsaviljelusaed on välimuselt äravahetamiseni sarnane nendele iidsetele Danna metsaaedadele. Ja see on noh, omamoodi ju tore, aga teistpidi on ju seda inimkonna ajaloos ikka ette tulnud. Et mingi väga uus avastus on tegelikult väga hästi unustatud vana. Ja ma arvan, et kõik need permakultuurientusiastid võiksid, sealt on vaatu metsaaiast väga palju õppida. Siin kostis jällegi jupikene seda alla, no külarahva reibast laulu, mida ma seal ühel päeval kohapeal salvestasin. Aga siin ma tahaksin nüüd kõnelda sellest, mida elanikud igapäevaselt sõid ja mida ka meie tihtipeale maitsta saime. Kõigepealt ma ütleksin seda, et nende toidulaud tooli lausa uskumatult rikkalik. Ja peaaegu eranditult koosnes taimetoidust. Vahel sööd ikka kala, kui käidi mere peal, toodi natuke kala. See oli hea vaheldus taimetoidule, aga see söödi kohe ära. Ja see oli tõesti lihtsalt vaheldus, midagi rohkemat. Ja lihatoitu. Lonov inimeste toidulaual ma seal olles ei näinud mitte kordagi. See on tõesti üliharva. Nii et taimeroad on kõige igapäevasemad ja neid sai maitsta väga mitmesuguseid. Ja ma pean ütlema, et vähemalt minule sobisid nad esimesest suutäiest kohe päris hästi. No püüaksin natukene kirjeldada seda taimeroogade menüüd, olid näiteks niisugused väga lihtsad suupisted, mida näksiti päeva jooksul lihtsalt niisama. Ja üks nendest oli niisugune, on päris huvitav, et selline nagu rulli keeratud lehetorbik. Ja see leht ise, millesse torbik oli keeratud, oli samuti söödav. Seal torbiku sees olid õhukesed kookospähkliviilud ja viilude peale natukene raputatud soola. Ja nüüd tuli siis pista kogu see torbik täies tükis omale põske, seda mäluda, ja siis, kui ta oli täitsa peeneks melutud, siis alla neelata. Kogu see maitsekomplekt oli väga huvitavalt tasakaalus mõelda, noh, magus kookos ja sool nagu kokku ei sobi, väga hästi sobisid. Ja pealegi mõjusid seal troopikakuumusest kuidagi nagu värskendavalt. Aga näiteks ühe niisuguse väga palju vaeva nõudva taimetoidu kohta räägiksin ma natuke sellisest roast nagu lapp, lapp, lõbus nimi, laplap ja seda lap, lappi peetakse isegi Danna üheks rahvusroaks üks. Ja selle tegemise retsept oli siis umbes niisugune, et kõigepealt valmistati siis kas banaani või taro või muust jahust tainas ja laotatise siis suure banaanilehe peale laiali ja sinna taina peale hakati siis laduma igasuguseid erinevaid köögiviljade lõike. Ja Neid sai kohe päris palju ja kui see köögiviljade kiht oli siis kõik peale pandud siis alati see üle kookospiimaga ja lisati ka soola, mitte palju, aga natukene soola ka. Ja siis kõige selle peale pandi veel üks niisugune taignakiht. Ja nüüd mässiti kogu see kupatus tihedalt banaani lehtedesse ja maeti aseme kuuma tuha sisse. Ja seal ta siis pidi seisma kohe päris mitu tundi. Ja siis, kui ta sealt lõpuks välja võeti ja banaanilehtede vahelt välja harutati siis oli ta välimus juba väga isuäratav, noh, niisugune pruuniks tõmbunud. Kas ja maitse oli tal väga mahlane ja väga maitserikas ning seda lap lappi tehti tavaliselt üsna palju, nii et jätkus ka suuremale seltskonnale ja iga päev seda ei tehtud, see oli rohkem pidupäeva roog. Aga need kõige igapäevasemad toidud, need olid näiteks väga tihti mingisugused juurikad, mis olid keedetud vähese soolaga. Aga erinevad juurikad või siis ka lihtsalt näiteks toore aedviljatükid või või siis toorsalat millele on siis kastmeks pandud kookospiima. Ja tihti pakuti ka sellised kookosõlis praetud küpsetisi. Nii et kõik kokku selle toidulaud nende Danna elanik laual koosneski taimeroogadest. Aga ta oli nii mitmekesine, et ära ei tüüdanud mitte. Siin kostis juba kahtlema ta kodus ja perehäält, kus, mis laseb kuuldavale selliseid rahulikke madala häälseid rehkimisi ja seapõrsaid peenemat vingumist. Ja need helid tuletavad mulle silmapilk meelde. Ühe hommikupooliku seal rannakülas. No elurütm on seal selline, et kuna elektrit ei ole, siis minnakse magama enam-vähem kohe, kui on päike looja läinud, natuke veel aetakse hämaras jutt too aga siis keeratakse sinna mattide peale pikali ja ärgatakse siis noh, kui väljas on nii valge, et saab juba midagi teha. Ja minulgi oli selline plaan. Aga seekord läks küll teisiti, sest juba kell kolm öösel hakkas sealsamas onni kõrval kirema kukk ja mitte üks kord vaid järjest ja tegi seda väga vaimukalt ja väga ajavat. Ja varsti lisandus siis sellele ka seaperehääl. Ja see oli niisugune rõõmus seapereemis põrsastega ja nemad leidsid, et kõige parem on tulla ikkagi just selle minu onni juurde, nii et mõnikord olid nad ühel Polonni mõnikord teisel pool ja selle õhukese onni seina tagant tuli kõigis nüanssides see Natsude kontsert kuni hommikuni välja. Kahtlemata kõige pikem loitsude kontsert, mida ma elu sees olen kuulnud. Mind ja see häiris Maran luu elanike jaoks oli see väga mõnus ja kodune hääl. Aga nendest sigadest ja nende positsioonist, et sind anna külas oli meil külarahvaga korduvalt juttu too ja, ja pikapeale ikkagi selgus, et kogu see suhtumine ja suhe nende kodusigadega on siin väga teistsugune. Kui on Eestis ja seal Lonu külas tekkis arusaam, et, et sigadel on siin võrreldes teiste koduloomadega täiesti eriseisus. Ma toon niisuguse näite, et kui on kusagil seal külateerajal lebamas üks pisikene armas kutsu noh, lihtsalt palavusest pikali visanud ja peabki jestat. Ja kui nüüd mööda teerada tuleb mõni külainimene siis tüüpiline. Ta müksab seda koera jalaga lükata, lihtsalt tee pealt kõrvale ja kõnnib edasi. Aga kui samamoodi on tee peal risti ees üks suur siga, sest teda ei löödud mitte iialgi jalaga, vaid kõnniti suures kaares ümber sea, et ometi mitte tema und segada. Või siis teine näide, kodu, loomad, lemmikloomad väikestel lastel lemmikloomadeks olid ikkagi mingisugused koduloomade pojad. Ja kui Eestis mõelda, et kas koerakutsikas või siis seapõrsas siis iga eesti laps ütleb, et lemmikloom peab olema ikkagi koerakutsikas. Aga siin ei näe lemmikloomana kutsikat mitte kunagi, vaid väikestel lastel oli alati selleks seapõrsas hästi pisikene, seda siis hellitati poputa. D. Ja võitis üles ja võeti igale poole kaasa. Ühesõnaga täpselt nii, nagu meil siin koerapoegi väikesed lapsed hellitavad. Ja kui näiteks muut, loomad ja kodulinnud pidid seal küla ümbruses alati ise endale toitu otsima, siis sigadel oli eelis, õigus. Nimelt neile oli ette nähtud täiesti omaette toidukorrad. Ükskord ma jälgisin, kuidas see käib, see oli siis niisugune varane hommik ja üks küla naistest võttis niukse suure nuia ja hakkas sellega hästi kõvasti prõmmimine. Ühe suure õõnsa puutüve vastumuse kõlas nagu trummi hääl, kostis kaugele ja ei läinud kaua aega, kui olidki kõik külasead kohal, kusjuures iga siga teadis ikka täpselt, milline on tema pere on ja läks siis sinna lähedale. Ja seal siis oli igal perenaisel valmis pandud puust küna, selle kõrval oli hunnikuks pähkleid. Ja siis ta võttis kätte oma CD ja hakkas neid kookospähkleid purustama ja nende sisu külasse puistama, läbisegi siis kookospiim, kookospähklitükk. Ja muidugi meeldis sigadele ja kui ma seda niimoodi vaatasin, ausalt öeldes natuke mõtlesin isegi kadedaks. Et hommikuti igal hommikul värsket kookused ja nii palju, kui hing vähegi ihaldab. Ja ükskord tuli tänna saare inimestega, siis juttu ka sellest, et kui pikk on ühe sea elu siin külas. Sest meil Eestis on ju raudne reegel siga kauem kui aasta elada ei lasta, tavaliselt juba mitu kuud enne tehakse lihaks. Aga tänna inimeste jutust sain ma niimoodi aru, et nendel ei ole mingit ühe aasta reeglit. Siin on kõik see mõtteviisteistsugune ja mõni siga surmatakse tavaliselt siis, kui külas on mingi väga tähtis sündmus, noh näiteks on peresse sündinud uus laps või on külas surnud mõni väärikas vana inimene. Sellistel puhkudel siis tuleb külarahvas kokku, korraldatakse sea surmamise tseremoonia, tehakse hästi palju liharoogi ja kogu küla, sööd ühiselt seda lihatoite. Ja kui ma veel rohkem nende sigade teemadel seal juttu ajasin, siis sai mulle üldse selgeks, et sead on siin lausa selliseks perede väärikuse ja prestiiži märgiks, et mida rohkem sigu, seda uhkem on. Ja kui näiteks üks väärikas pere läheb tähtsale visiidile teise väärika pere juurde siis ei ole parimat kingitust, kui suur elussiga kaasa võtta ja isegi abielluda sad Annal. Kui sul ei ole piisavalt sigu. Näiteks pidi olema nii, et noormees tahab pruudile kosja minna, peab võtma lunarahaks kaasa midagi ja traditsiooniliselt, On need siis sead. Nii et 10 siga, see on üks niukene, paras lunaraha ühe korraliku pruudi eest. Ja sead kuuluvad ka rannarahvafestivalide juurde. See on siis niimoodi, et kogunevad kokku mitmete külade inimesed. Ja kõige suurem festival, mida ei peeta küll igal aastal on see, mille nimeks on näkkov years. Ökofestival on siis niisugune, et sinna voorib kokku lausa tuhandeid inimesi kõigist saare otstest. Ja see festival kestab järjest neli päeva. Ja siis neljandal päeval sellel kõige tähtsamal toovad siis need rühmad eri hõimude rihmad suurele väljakule kokku kõik kaasa toodud toidud. Ja kas siis muidugi, nende hulka kuuluvad ka siis elusad sead. Ja seda nimetatakse siis lepituse ja sõpruse kinkideks ja kingitaksegi vastastikku sigu ja kiidetakse 11. Aga siis suurem osa sigadest ohverdatakse ühistseremoonial tehakse tohutul hulgal piduroogi ja festivale, lõpebki sellega, et on ühine sööming ja siis minnakse juba ühiselt kodudesse laiali. Nii et tõesti, kodusiga on Donnade pärimuskultuuris täiesti kesksel kohal. Aga veelgi enam ma olin lugenud enne Vanuatu le tulekut, et nii Dannal kui kavanuatul on peetud läbi aegade erakordselt hinnaliseks varaks kodusigade kihvu, aga mitte tavalise kihvu, vaid selliseid suuri niisugusi kämblapikkuseid umbes. Ja neid saadakse kultidelt, keda on kasvatatud väga pikka aega väga erilistes tingimustes. Nimelt niimoodi, et juba noores eas eemaldatakse isa seal suust kõik muud hambad peale kihvade ja siis toidetakse teda ainult pudiga, sest kui hambaid ei ole ka, siis toitu närida ei saa. Ja niimoodi aastaid-aastaid kasvatades saadakse siis need väärtuslikumad kihvad. Vahel on nad nagu ehete eest, kui on tähtis sündmus, pannakse kaela vahel ka näiteks ninasse või siis pärandatakse järgmistele põlvkondadele. Või siis, kui on väga oluline kaubatehing, siis ka seal võib nii-öelda arveldada nende suurte sea kihvadega. Ja nüüd siin Lonov külas, ma muidugi olin kangesti uudishimulik, et kas siinkandis ka kusagil mõnda niisugust siga leidub, keda kasvatatakse ainult kihvade pärast ja ühel päeval kuulsingi, et tõepoolest üks niisugune on olemas, mitte just siin, aga peab minema neli külasite edasi. Ja siis ühel päeval, eks Lonov külamees võttis meid siis sabasse ja ja läksimegi sinna külasse. See pere, kelle juures ta imes, ikka peeti, selle pereisaks oli mees nimega Nelson. Ta oli niisugune väga meeldejääva välimusega taat, pikalt rastapatsi ja habe rääkis täiesti arusaadavat inglise keelt. Ja me ajasime pikalt juttu, viskasime naljaaeg möödus märkamatult, aga siis ühel hetkel ta siis ikkagi otsustas, et hea küll, et ma näitan teile meie selle kõige suurema varanduse ära ja viis meid maja taha ja seal puude vilus rohu peal oli üks ennenägematu elukas. Põhiline, miks ta ennenägematu oli, oli see siga oli ikka tõesti tohutult suur ja paks, noh selline valge, laialivalguv rasvamägi muru peal pikali ja ta ei liigutanud ennast üldse. Ja siis kõnelson jutustas mismoodi tema elu on kulgenud, siis polnud imestada midagi jätta, selline ülekaaluline oli. Nimelt pidi see orikas olema siin juba 10 aastat vana ja kõik need aastad on nelsoni naine seda toitnud hommikust õhtuni siis kookosvõimann, joki või muu kaloririkka pudiga. Ja huvi pärast sai siis ka lähemale mindud, et ikka veel ei liigutanud ennast. Aga siis oli näha, millised need tema kihvad on. Ja tõesti seal ei olnud üldse muid hambaid selles suus kui kaks ülemist ja kaks alumist kihva ja just see ala kihl, see oli tõesti suur, 30 sentimeetrit pikk, kas te kujutate ette niisugune nagu kõverpool? Kuum? Ma ei oleks iialgi suutnud ette kujutadagi, et seal võivad olla niisugused kihvad ja Nelson, siis ütles uhkusega, et Ottol loetakse säärase kihva, paari hinnaks 500 USA dollarit. Kui mõtlesin, milline on Vanuatu riigi kodanikukeskmine elatustase siis selline raha on siinse rahva jaoks ikka pöörane varandus. Aga nüüd kõige selle jutu peale vinnas Vano orikas ennast siis viimaks püsti justkui oleks solvunud ja loivas siis paarkümmend sammu meist kaugemale ja siis heitisele ränsti sinna muru peale maha. Need olid siis jah, sellised isiklikud muljed sellest tallasaare ime seast kelle kihvu on sajandeid peetud vaatul eriliseks varaks ja õieti mitte ainult vanu vaatul, vaid kogu Okeaania selles osas, mida nimetatakse melaneez, eks. Nii et, et nagu ajaloolased ütlevad, seakihvad on melaneesia ajaloos olnud kõvaks valuutaks väga pikki sajandeid. Ja oli tõesti põnev avastada, et siin, Danna saarel. On see igivana traditsioon ikka veel elus. Aga need siis selle Vanuatu kõige väärikama kodulooma autoriteetse rehkimise saatel. Tänane saade saab otsa, saade täna saarekülaelust metsaaedadest ja sigadest. Ja millest tuleb järgmine saade seal, uurime siis tamme saarerahva erilisi traditsioone veel põhjalikumalt ja vaatame, mida kujutab endast vulkaani kummardamine. Seal on üks vulkaan, mis on pursanud sadu aastaid, vahetpidamata või mis tunne on maitsta tseremoniaalses Kaava jooki ja muud sellised põnevad usueluküljed. Teiega oli siin saates Hendrik Relve ja ega muud kui jälle kuulmiseni. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Kuula rändajat.
