Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadet 20. hooajal rännanud siiani ringi Austraalia ja Okeaania maailma ja põlisrahvaste juures kuid täna liigume sealt edasi järgmisse maailmajakku ja seal Ameerika maailmajagu. Ja alustame seal siis just Lõuna-Ameerikas ja sealt sellise indiaani rahva juurest, kelle nimeks on Maputšed. No see on väga põnev rahvas, sellest sain lõplikult aru, kui ma olin seal ma putsete juures ära käinud. Aga noh, näiteks üksi üks nendest on see, et nadolid, kõige visamad vastupanijad hispaanlaste sissetungile. Ja veel mitu sajandit pärast seda, kui kõik teised indiaanirahvad Lõuna-Ameerikas olid alistatud, olid nemad ikkagi veel vabad. Ja teine põnev seik on see, et nende elatiseks talvisel ajal on ühe väga haruldase okaspuu seemned. Selle okaspuu nimeks on arukaarja, täpsemini Tšiili araukaarja. Ja see ongi see kõige tähtsam toidus, mida nad talvisel ajal kasutavad ja sellest igasugu toite teevad. Aga noh, need on ainult paar näidet vappuczede omapärase kultuuri kohta. Ja tänases saates ma loodan neid siis laiemalt valgustada. Jaa, kõnelen muidugi ikka päris palju ka sellest, mis mulje nad seal kohapeal jätsid ja mida me neilt tundma õppisime. Nii kõlab üks ma putsede rahvalaul. Lauljaks on küll, mitte ma puutsevaid, ameeriklanna, pöialuusi, Peeelluusi, laulabki, enamasti selliseid maailma erinevate põlisrahvaste laule, sedapuhku siis ma putsjade laulu ja laulu nimeks on matši matši on väga tähtis tegelane Napoudze traditsioonis, ta on selline šamaan või ravitseja kes siis parandab nii inimese ihu kui ka inimese meelt ja see meloodia, see laul, nagu see siin kuuldub, sellest tundub olevat minugi meelest mingit rahustavat ja tasakaalustavat väge. Aga nüüd need, ma putsid, elavad siis Lõuna-Ameerika kõige uhkemad mäestikus, need on siis Andid ja nende kodumaa on kahjuks poolitatud kahe riigi vahel. Nii et suurem osa puutsesid elab Tšiilis ja väiksem osa siis Argentiinas. Teistpidi on see rahvas üsna suurearvuline. Neid, kes ennast Maputsjadeks peavad, on praegusel ajal ligikaudu kaks miljonit, nii et, et kaks korda rohkem, kui on eestlased. Ja enamik nendest elavad siis just seal Tšiili poolel ja väiksem osa Argentiina poolel, aga me käisime just seal Argentiina poolel. Nende juures. Ja turistid eriti nende juurde ei satu. Ja ei ole välja kujunenud sellist süsteemi, et kuidas need niimoodi mugavalt sealt, et vastu võtta, pidime natukene kodutööd tegema ja saime siis selgeks, et meil tuleb minna Argentiinas sellisesse väikesesse mägilinna mille nimeks on kun In de los andes. Ja seal asub siis Argentiina putšijate kultuurikeskus. Maja nimeks ongi Maputše maja ja et kui sinna jõuame seal, siis on juba inimesi, kes aitavad meil korraldada retki ümbruskonda ja ka kõnelda põhjalikult nende puutšede tuurist. Ja nii me siis ühel päeval jõudsimegi seal Andides sinna Hunindelas Andrese linnakesse. Selgus, et see on selline armas ja nunnu linn keset andide idüllilist loodust. Seal otsisime siis üles selle busside kultuurikeskuse ja kuna me olime aegsasti ette teatanud, siis võeti meid lahkesti vastu ja seal tervitas meid siis kohalikema putsede vaimne juht, kelle nimeks oli Gabriel. Karell oli selline õige eakas mees väärika olemisega ja samas väga elavaloomuline. Ja me ajasime temaga ikka täitsa pikalt juttu ja selle käigus ta siis jutustas ka oma võrdlemisi käändude rohke eluloo. Ja ta oma elu oli siis olnud selline, et noorena oli ta seal kodukülas olnud vaene ja lihtne talupoeg, nii nagu enamik Mapuutsesid praegusel ajal. Aga talle tundus, et temale sellest ei piisa, et tal on vaja veel midagi. Ja ühel päeval võttiski vastu otsuse, et läheb õppima sõjaväelaseks. Ja kuna ta oli üsna lahtise peaga ja ka hoolega õppis, siis saigi sõjakooli sisse. Ja pärast sõjakooli lõpetamist tegi sõjaväest läbi täitsa hiilgava karjääri, nii et tõusis Argentiina armees kõrgeks ohvitseriks oli tunnustatud ohvitser. Ja kui ta seda rääkis, siis ma omaette vaikselt mõtlesin, et mõnes mõttes ongi see ootuspärane, et ma putše nooruk saab heaks sõjameheks, sest ajaloo jooksul on need Mapuutsed olnud üsna sõjakas rahvas ja kuulsad just selle poolest, et nende sõdalase, ta on väga andekad ja vaprad ja terase mõistusega. Neil on nagu sellist sünnipärast sõdalase mõtteviisi. Aga Gabriele, kes siis edasi, et kui ta oli juba hulga aastaid seal Argentiina armees ohvitserina teeninud, siis ühel ööl nägi ta väga veidrat und. Ta oli siis näinud oma unes koduküla ja lähedasi inimesi, kes sinna Mahaleid jäänud. Ja siis olid talle seal unes ilmunud veel vappuczette jumalad. Need jumalad olid nõudnud, et sa pead tagasi oma rahva juurde minema. Ja see oli nii üles raputada tav uni. ET karjeld tegi sellise kannapöörde oma elus jättis selle sõjaväelased karjääri ja läkski tagasi oma kodukülla ja sealt hakkas siis innukalt sisse elama sellesse Maputšede maailma. Kõigepealt taastas oma putse keeleoskuse, mis oli vahepeal üsna rooste läinud ja siis hakkas väga järjekindlalt vanadelt küla inimestelt kogume teadmisi Maputšede pärimuse kohta. Ja niimoodi, mitu aastat tegutsedes tõusis ta ümbruse Mapudsele seas kõige tunnustatumaks vaimseks juhiks. Ja tas peeti lugu mitte ainult sellepärast, et ta väga järjekindlat ja järgis neid Maputsjade vanu traditsioone vaid ka sellepärast, et ta oskas väga hästi seista oma rahva huvide eest. Tal oli siis alatihti vaja pidada läbirääkimisi ametivõimudega või teiste argentiina organisatsioonidega või ka siis Argentiina avalikkuses kõnelda Napoutšede eest. Ja kõik see tuli tal väga hästi välja. Ja võib-olla tema edu põhjuseks oli siin see, et ta oli olnud aastakümneid sõjaväelane ja selle aja sees olid Argentiina riiki ja ühiskonda ikka väga põhjalikult tundma õppinud. Nii et teadis, kuidas selles riigis asjad käivad. Aga kui me nüüd seal selle Gabriela ikka juttu ajasime, siis läks jutt ka muidugi nende rahva ajaloole ja saatusele ja sellele kuhu see rahvas praeguseks ajaks välja on jõudnud. Ja kui see Kareli jutt niimoodi lühidalt kokku võtta, siis olid putsed veel enne hispaanlaste tulekut tutt ümbruskonnas väga selline suur, tugev ja ühtehoidev rahvas ja väga hästi sõjaliselt organiseeritud, nii et tol ajal oli ju inka impeerium, mis igas suunas laienes ja inkade armee oli väga suur ja mitte keegi ei suutnud neile vastu seista. Aga kui nad jõudsid Mapoutšede piiridele, siis jäid nad pidama. Nad lihtsalt ei saanud siit edasi, sest Mapuutsed oli täiesti võimelised nad iga kell tagasi lööma. Ja siis noh, inkad jätsidki selle lõunasuuna rahule ja laiendasid oma impeeriumit teistes suundades. Aga kui tulid nüüd need Hispaania konkistatoorid, siis nendega juhtus enam-vähem sama asi, vallutasid nagu nalja, suuri indiaanirahvaid. Aga nii kui ma putsedeni jõudsid, nii enam edasi ei saanud. Ja lausa kolm sajandit ei õnnestunud hispaanlastel neid alistada. Täiesti pretsedenditu juhtum seal Lõuna-Ameerikas. Ja miks see niimoodi oli? Üks oli ikkagi see, et see rahvas oli ju siiski päris suur ja teine asi, see, et tema sõdalased olid väga osavad ja kartmatud oskasid väga hästi omavahel koostööd teha. Näiteks olid nad võimelised väga lühikese aja jooksul kokku kutsuma väga suure sõjaväe ikka kümneid tuhandeid indiaanlasi. Ja kui nad sõdisid, siis nad sõdisid väga läbimõeldult, kuid samas kartmatult. Ja üks oli veel napp, otsesele iseloomulik. Nad olid väga paindlik ja uute oludega hästi kohaneb rahvas. Nii et alguses, kui konkistatoorid tulid, siis sõdisid, ma mõtlesin, et nii nagu teisedki indiaanlased ikka jala relvadeks mingit sõjanuiad ja odad vibud. Aga hispaanlastel õppisid nad väga kähku ära ratsutamise ja püsside kasutamise, isegi kahureid õppisid laskma ja olid varsti vattet osavamad ratsanikud ja tulirelvade Bruckijat kui hispaanlased ise. Ja see kõik üllatas hispaanlasi väga. Nad lihtsalt enam ei kippunudki väga sinna Mapudsete maadele, sest iga kord, kui nad neid ründasid nad kaotasid. Ja lisaks oli napputside juhtidel veel üks silmapaistev osavus. Nad olid väga head läbirääkimiste pidajad ja selle 300 aasta jooksul oli tihti niimoodi, et just pärast seda, kui hispaanlased olid järjekordselt nina pihta saanud pakkusi Maputsjad ise välja rahulepingut ja saidki selle lepingu, sest hispaanlased olid ju igal pool Ameerikas askeldamas, tegemist olid neil palju igal pool ja siin ei olnud nii hea edasi liikuda. Ja niimoodi see putsede vabadus püsiski täitsa kohe 19. sajandi lõpupoolele välja. Aga noh, nende sajandite jooksul loomulikult hispaanlaste jõud ja ülekaal muutus aina suuremaks ja siis lõpuks nad tõesti vallutasid ka need viimased vabade map otsade alad. Aga pärast sõda oli see mu putsete saatus ikka enam-vähem samasugune nagu nendel teistel alistatud lõuna-ameerika indiaani rahvastel. Nad langesid viletsasse ja need Peeti selliseks alaväärseks inimrämpsuks. Midagi polnud teha ja praeguselgi ajal on ikkagi Mapoutsed selline noh, elatustase kindlasti selgelt madalam kui teistel Argentiina kodanikel, kes ei ole indiaanlased. Nii et nad elavad maal tulevad vaevu ots otsaga kokku. Aga Gabriel ütles siiski ka seda, et ka praegu on puutsed võrreldes teiste naaber indiaanirahvastega siiski sellised enesekindlamad. Ja paljud teavad kinni ikkagi nendest vanadest traditsioonidest. Ja on niisugused noh, kuidas öelda Sirge, selgsemad ja eneseteadvamad. Ja ta ütles, et kui praegusel ajal aeg-ajalt, kas siis Argentiinas või Tšiilis algavad jälle otsast peale need põlisrahvaste protestiliikumised siis väga tihti on nende eesotsas ikka Maputšed Ja nüüd siis kuuldus jälle üks jupike sellest kena kõlaga mad putside tervenduslaulust, mida laulis peia lutsi. Aga siit edasi. Ma räägin juba sellest, kuidas me sealt kultuurikeskusest läksime edasi ühte Emma putsjade külas. Sealt näpultsite keskusest tuli meile kaasa üks saatja, kes siis tundis ta külarahvast, kelle juurde me läksime. Ja kui me olime siis mõned kilomeetrid trilinnast välja sõitnud, siis algasid ümberringi sellised tõesti kenad mägimaastikud, seal olid sellised lauget künkad ja orud, vahete alga metsatukad ja siis ka karjamaad ja külad. Tõesti selline vaheldusrikas, andide loodus. Ja meie saate seletused, üldised ei ole siin külades, puutsed, putset hoiduvad alati omaette, kes nad on ikka niivõrd teistsuguse elulaadi ja kommetega kui need teised rahvad siin ümberringi. Aga lõpuks jõudsime sinna putsi külasse kohale ja see esimene mulje oli niisugune, et noh, võrdlemisi igav, ilmetu elumajad olid sellised kivist ja katus plekist ja majad nägid välja kuidagi sellised standardsed. Aga meie saatja seletas, milles asi. Nimelt maksab Argentiina valitsus putšedele rahalist toetust. Aga seal toetuses on siis ka see nõue, et tohib ehitada ainult standardseid, tellistest maju. Muidu tuge ei anna ja sellepärast neil siis ongi sellised majade. Siis ma küsisin, et ma olin nagu lugenud, et napputsjade sihukesed traditsioonilised kodud on ehitatud palk kõikidest ja et neil on rohtkatuseid, et kas neid üldse enam alles ei ole. Ja siis teie juht näitas, et vaata seal kivimajade kõrval on niisugused puulobudikud pooleldi lagunenud, neid kasutatakse praegu abihoonena, seal hoitakse igasugust praami, mida majapidamises vaja, aga ise seal ei elata. Ja need tegelikult olid varem need napputsede elamud. Aga praegu siis enam aitäh. Ja kui me seal külavahel ringi vaatasime, siis kaks silma ka see, et need puutset, kes meile seal silma jäid nägid välja täpselt samasugused kui mis tahes muud. Maainimesed Argentiinas kuigi ma olin kodus lugenud, et ma putsjadel on väga huvitavad rahvariided, meestel pidid olema siis sellised tumedad maani ulatuvad ammused mis on kootud siis kas alpaka või laama villast. Ja see vammus on vöökohast tõmmatud kokku sellise erilise vöögamisena hästi kirev. Ja siis vammuse peal kannavad mehed veel pontšo. Jaa, see pontšo kandmine on küll tüüpiline ka muude andi indiaanlaste hulgas, aga see lammus, see on just midagi väga iseloomulik. Nendele ma puutšedele, sellel on isegi oma nimi. Seda nimetavad šamaaliks, noh niimoodi ma olin lugenud naisteriiete kohta olin lugenud, et naistel on samasugused pikad villased vammused aga nende peal kannavad nad siis selliseid suurrätte. Ja see on kinnitatud siis eest sellise erilise sõlega, mille nimeks on Tupu ja see pidi olema siis hõbedast kindlasti ja seal peal pidi olema siis niisugusi, maagilisi märke. Et see on siis naiste klassikaline rahvariie. Ja ma ei näinud siin mitte midagi sellist, küsisin siis saate käest, et kas neil siis neid polegi enam või, või mis ja tema ütles, et on tegelikult küll, aga nad hoiavad neid oma riide kirstudest peidus ja panevad selga ainult siis, kui on käes mõni tähtis pidupäev. Aga siis mis puutub nende putsete kari loomadesse, siis neid oli seal külavahel ja küla ümbruses näha üsna vähe ja põhiliselt olid need ikka ainult kitsed ja natukene oli ka lambaid, aga näiteks lehm ei olnud üldse näha. Ja kui ma siis selle kohta küsisin, siis ütles meie teejuht siin ümbruskonnas on need karjamaad nii viletsad, et nad lihtsalt ei toida suuremaid kariloomi ära. Siin saab pidada ainult kõige vastupidavamad kitsi ja lambaid ja muid selliseid vähenõudlikke loomi. Aga siis kutsuti meid seal külas edasi külaplatsile, noh, see oli selline tagasihoidlik väikene muldse pinnaga pala, seal keskel põles suur lõke ja seal pakuti meile siis lõunat. Lõunaks oli röstitud kodukitseliha ja sinna juurde veel värsketest aiataimedest segatud toorsalat. No tundus ju justkui päris põnev, aga pean ausalt tunnistama, et et maitse oli mõlemal üsna vilets. Salat oli vist väga väheste maitseainetega tehtud netele täitsa maitsev. Noh. Aga kitseliha oli jälle kuidagi väga vintske. Väsinud ja väsida, aga katki näritud ei saa ja, ja mõne lihatüki küljes oli aset tõtt öeldes märgata välja tuuritamas isegi kitsekarvu. Tõst nii vintsked liharooga sai või oli ta lihtsalt liiga vähe küpsenud, aga ma ikka usun, et need Mapudset pakkusid parimat, mida neil seal külas pakkuda oli, sest tõesti nad elasid võrdlemisi vaeselt. Aga sealsamas külas oli siis veel üks paik, kuhu me läksime ja see oli nende käsitöö tuba. Seal oli neil siis tehtud puust ja villast ja hõbedast niisugusi rahvalikke esemeid. Ja sealt ma otsustasin kaasa osta selle naiste sõle, selle Tupu oli nii ilus ja veel maagilised kirjad ka peal ja kui ma neid kirjasid seal sõle peal vaatasin, siis mulle tundus, et seal on justkui kujutatud Kuud ja Päikest. Ja siis küsisin, et mingit seletust nende märkide kohta, et miks nad siin sõle peal on. Ja seal üks kohalik jutustas, päris hea vana putsede loo selle kohta. Ja see oli siis selline lugu, et kunagi lõi looja taevasse nii päikese- ja kuu, aga ta otsustas, et nad peavad üheskoos sõbralikult maailma valgustama. Ja nii nad seda siis kahega tegidki. Kuni ühel päeval läksid päike kuu väga kõvasti tülli ja nii kõvasti pöörasid tülli, et enam üldse kohe ära leppida ei suutnud. Ja siis looja otsustasid, et niimoodi ka ikka edasi ei saa. Ja sealtpeale tegi ta siis nii, et päeval näitab valgust ainult päike ja öösel kuu, siis nad enam omavahel tülitseda ei saa. No minu meelest täitsa ilus lugu ja see hõbeselg oli ka ilus, nii et ostsingi ära ja viisin koju oma naisele. Aga siin kuuldus juba nüüd ühe vanema Maputse külanaise laulu ja see laul oli tänulaul oma esivanematele. Aga Meie läksime nüüd siit külast juba edasi mägedesse ja seal teel oli huvitav, et me nägime ka kahte pühapaika. Ja üks nendest oli siis niisugune vana ajalooline. Ja see oli siis selline, et siuksel vertikaalsel kaljuseinal oli näha koopaid, mis olid kividega kinni müüritud ja selle kohta meie teejuht seletas, et see on vana napputsede matusepaik. Siis kui inimene suri, kaevate sinna kaljusse koobas pandis surnu sinna ja pärast siis müüriti kividega see alavus kinni. Ja kui ma küsisin, et kui vana see on, siis ta ütles, et see on nii vana, et mitte keegi enam ei mäleta. Ja seda ka praegusel ajal ei kasuta. Aga ta on püha, sest seal ümber liiguvad ringi esivanemate hinged. Aga siis teine püha paik, mis meile teele jäi, no see oli juba selline, mida kasutati ka praegusel ajal. Tasus seal täiesti lagedas kohas mäenõlvade vahel ja nägi välja nagu suur väljak, mis on taraga ümbritsetud ja selle platsi keskel oli väikene nõgu, selles näos oli siis lõkkease ja mitte ühtegi inimest seal ei olnud, aga Teet ütles, et mõnel korral aastas on siin koos lausa sadu inimesi ja siis peavad need puutset siin oma erilisi rituaale ja tseremooniaid ja laulavad ja tantsivad vahetpidamata hommikust õhtuni, vahel ka öösel. Ja ööbivad ka sealsamas paigas, niiet et see festival kestab seal ikka oma kolm-neli päeva. Jutt D. Aga ta ei tahtnud nendest rituaalidest kuigi palju rääkida, nähtavasti olid need sellised, mida võõrastega ei jagata, aga mulle endale tundus lihtsalt huvitav see, et ametlikult on puutset ju praegu kristlased ja katoliiklased. Aga tuleb välja, et neil on ikka neid vanu kombeid ja vanu uskumusi alles üksjagu. Aga meie eesmärk nüüd seal mägede retkel oli tegelikult tõusta sinna Arokaarja metsa, kust need puutset siis neid käbide seemneid pidid koguma. Ja see tõus kestis oma tund aega, vahel oli päris raske, kivine rada, järsud nõlvad ja muudkui ühelt künkalt järgmisele veel kõrgemale, nagu seal mägedes käib. Aga viimaks jõudsime kohale sinna rokkar ja metsa ja ta oli tõesti juba eemalt vaadata, kes väga imelik, sellist metsa polnud ma veel elu sees näinud. Sest ma teadsin, et nende rokaarjad, mis seal kasvavad, peavad olema okaspuud. Aga minu meelest nad nägid välja täitsa nagu lehtpuud, noh, võib-olla siis igihaljaste lehtedega lehtpuud ja et ikka aru saada, kas need on lehed või okkad siis ma läksin lihtsalt ühe väikese puu juurde, siis katsusin seda aruka lehe moodi okast. See oli selline sõrme suurune, kolmnurkse kujuga, hästi teravad külgedega ja nii jäik, nagu oleks ta plekikääridega plekist välja lõigatud. Tõesti imelik, et ka selliseid okkaid on maailma okaspuudel olemas. Ja siis need käbisid, ma nägin seal üleval suurte puude võrades ja need olid ka täiesti ennenägematut, nad nägid välja umbes nagu sellised rusikasuurused, pallid ja emaspuudel. Olid need siis umbes sellised kollakat värvi nagu mingisugused karvased ananassid. Aga isaskäbid olid jällegi rohekad ja täiesti ümmargused. Aga noh, seda ma muidugi teadsin, et seal aukaarja on nagunii maailmapuude seas üks väga imelik. No ta on niivõrd haruldane, et Tšiili riik on kuulutanud selle Tšiili Raukaarium rahvuspuuks. Ja loodusteadlased jälle ütlevad, et ta on erakordne sellepärast et ta on üks kõige ürgsamaid okaspuid, mis tänasel päeval nii on veel olemas. Kivististe järgi on leitud, et ära korjata on olnud maakeral juba 200 miljonit aastat tagasi minna, ma ei tea, kas te kujutate ette, milline oli maailm 200 miljonit aastat tagasi seal tatsasin ringi ju saurused ja linde ja imetajaid polnud üldsegi veel olemaski. Nii et tõesti, see metsisega nägi välja selline nagu mingisugune ürgne ürgne mets. Aga muidugi tahtsin ma kangesti leida nüüd ka neid Arokaarja seemneid, hakkasin siis seal puude all niimoodi ringi, vaatame väga hoolega ja siis silmanurgast märkasin, et meie teejuht nagu kuidagi noh, kergelt muigas nagu selle minu otsimise peale ja ma tean väga hästi, miks ta muigas. Sest praegu oli. On novembrikuu ja lõuna poolkeral on novembrikuu kevad ja kes siis kevadel seemneid otsib, neid peab otsima ikka sügisel andides, siis kusagil veebruarikuus. Aga noh, kui ma ikka väga hoolega otsisin, siis ma ühe seemne leidsin. See oli tõesti selline millesarnast, ma ei olnud kunagi näinud, oli poole sõrme pikkune niukene piklik, väga suur. Ja ka võrdlemisi raske. Ja Need olidki siis need seemned, mille pärast ma puutset igal sügisel siia suurel hulgal tulevad. Ja ma küsisin ka meie teejuhi käest, et mismoodi nad neid seemnedsin, siis koguvad. Ja tema ütles, et see on siis niimoodi, et nad tulevad siia siis, kui käbid on täiesti küpsed ja on juba mahapudenenud sealt okstelt ja, ja need, mis veel ei ole pudenenud, siis puutsed ronivad puu otsa, raputavad oksi, et need viimased käbid maha kukuksid. Ja siis nad sealt käbide seest otsivad need seemned kokku ja korjavad kottidesse. Ja see on väga lühike aeg, kui need saab koguda ja tuleb teha kiiresti, sest sel ajal on siin ka igasuguseid teisi seemnete huvilisi. Ma mõtlen siis neid linde ja loomi, kellele samuti väga need seemned maitsevad. Ja kui need Mobutset siis neid korjavad, siis nad saavad ikka väga suure saagi suured kotid täis, ainult neid Recore seemned ja Nennatas jõuad siis alla külasse, panevad talveks tallele ja siis talvisel ajal teevad sellest igasuguseid toite noh, kas siis keetes või ristides või muul viisil töödeldes. Teejuht ütles, et ta on isegi olemas niisugune putsede rahvusjook, mida ükski teine rahvas ei tee. Aga see tehakse siis niimoodi, et algul seemneid keedetakse, siis jäetakse käärima ja siis tekib selline noh, kergelt alkohoolne jook ja selle ma potsjade rahvusjoogi nimi pidi olema muudais. No ühesõnaga, see kõik oli ilmatu põnev. Ja meie teejuht ütles ka, et ei maksa arvata, et kõik mad puutsevad niimoodi teevad rahwasoni suur elab laiali väga suurel alal ja ainult need mopootse hõimud, kes elavad just seal Arokaarja metsade lähedal, ainult nendele on siis need Äraukari seemned, nii väga tähtis toit talviseks ajaks. Ja Nendel ma puutsetel on nüüd nende hõimude kohta, kes rokkari seemnetest elavad, lausa omaette nimetus, nad nimetavad neid siis pehmuenczedeks ja see nimi pidi olema siis Aputse keelsest Arokaarja nimest putsi, keele sõnu, Raukaarja pehhuenn. Nii et minu meelest ei Huence, seda võiks siis eesti keelde tõlkida nagu arukaarja inimesed või, või rõhukarja rahvas? No tõepoolest huvitav rahvas, kellel on ühe haruldase puuga nii tähtis eluline side. Siin kõlas nüüd veel kord laul matši putši šamaanilaul, millel olevat tervendavat väge. Aga tänane saade saab siin otsa. Ja millest tuleb järgmine? Seal läheme Lõuna-Ameerikast Titicaca järve äärde ja vaatame, kuidas elab seal üks väga omapärane Uurose rahvas. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula randa.
