Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere Meil on tänavu käes selle rännusarja 20. hooaeg ja selle hooajal teemaks on maailma põlisrahvad, kellega ma olen siis oma maailmarännakutel kokku puutunud ja parajasti oleme siin liikumas Okeaania maailmajaos ja eelmises saates olime siis Uus-Guinea hiigelsaarel ja vaatasime, mismoodi elavad seal need mägi papuad pallieemi orus. Ja see oli meeldejääv paik just võib-olla selle poolest eelkõige, et siin oli täiesti läbisegamini väga iidsed elukombed ja tänapäevane hästi moodne elu. Aga täna suundume nüüd sellel samal Uus-Guinea saarel ühe teise rahva juurde. See on niisugune metsarahvas, kelle nimeks on kurvaid. Ja nad elavad siiamaani maailmast võrdlemisi eraldatuna. Ja tänapäeva tsivilisatsioon ei ole mõnede kaugemate metsaperede elu seal karvavõrdki muutnud. Ja miks nad seal siis niimoodi eraldatuses on jäänud globaalse tsivilisatsiooni eest. Põhjus ikkagi loodus, sinna on jube raske pääseda, seal on lõputud metsad, lõputud sood, kõrged mäed, aga peale selle veel ka valge inimese jaoks peaaegu talumatu kliima ja ka mitmesugused troopilised haigused, mida mujal troopikas ei olegi. Ja nüüd just sinna õnnestus meil minna, see oli tõeline pingutus. Ja ikkagi, see tasus ennast ära tagantjärgi mõeldes, sest nii looduslähedast eluviisi, nagu selle metsapere juures oli, kus me natuke aega elasime, ei ole ma näinud mitte kusagil mujal maamunal. Selliselt kõlab siis üks korroway naiste laul, mille ma nende juures salvestasin. Päris kummalisena kõlab, kas pole, tegelikult see oli naiste töölaul ja nad laulsid seda selleks, et üksteisele jõudu juurde anda. Töö oli raske, Nad purustasid nimelt saagopalmi sassis ja see laul aitas hoida seda ühtset rütmi. Saago palm on Korowaide jaoks vaata tõeline eluandja. Ta on umbes samasugune põhitoit nagu meie esivanematele oli varasemal ajal rukis ja saagopalmi sassi tuleb natukene töödelda, et saada sellest kalorit. Kas toitu? No see on nii tähtis seos saagopalmi ja korroway vaheline side. Et sellest ma tahaksin põhjalikumalt rääkida järgmises saates. Aga nüüd kõigepealt kuulajale võib-olla siis see, kes need Korovaid uski neosaarel ikkagi on. Nad asuvad siis sealt keskaheliku mägedest veidikene lõuna pool madaliku vihmametsas ja üleüldse esimesi andmeid, et niisugune rahvas seal kusagil metsade sees olemas on, hakati saama kusagil pool sajandit tagasi. See juhtus siis, kui seitsmekümnendatel aastatel jõudis sinna esimene teaduslik ekspeditsioon ja siis selle ekspeditsiooni uurimus selgitas et need korrovaid on ehedad küttide korilased, mis tähendab siis seda, et mingit põldu ega kariloomi neil pole ja kogu vajaliku toidu saavad nad ümbert kaudsetest, metsadest, jõgedest ja et nad vahetavad seal lõpututest metsades aeg-ajalt ka oma elupaiku, nii et kunagi täpselt ei tea, kus üks või teine pere asub. Ja pärast seda ekspeditsiooni uuriti veel neid alasid ja otsiti peamiselt nihukesi väärtuslikke loodusvarasid. Neid ei leitud. Ja nüüd edaspidi mõned geoloogide muud uurijat natukene katsetasid selgitada, et ega seal ei ole mingeid hinnalisi loodusvarasid, mingeid metalle, kulda, nii edasi, nendel kurvai aladel midagi sellist nad ei leidnud. Ja kui siis veel takkapihta levis kuuldusi, et Need korrovaid vahetevahel pidid siiamaani harrastama inimsöömist siis mõjus veel eriti pelutavat, nii et sellised juhuslikke õnneotsijaid sinna ei satu tanud. Mingeid erilisi muutusi nende elus ei toimunud ja selle tulemus ongi see, et kuni tänase päevani välja võib seal leida sügaval metsas metsaperesid, kes elavad täpselt samamoodi, nagu elasid nende esivanemad sadu aastaid tagasi. Aga teisest küljest, Ta on nüüd nende korrowaide praegune seisund muutunud vägagi kaitsetuks ja selle põhjuseks on see, et Nad elavad territooriumil, mis kuulub Indoneesia riigi territooriumi hulka. Ja Indoneesia riigi suhtumine nendesse on niisugune, et Nad ei pea Korovoisid Indoneesia kodanikeks. Ja sellepärast puuduvad ka Korovoidel igasugused kodanike õigused. Kuidas Indoneesia riik seda põhjendab, põhjendab niimoodi, et me ju ei tea, kui palju neid seal metsas laiali on? Ja see on ka tõsi, ühtekokku umbes on teada, et neid on nii 3000 inimest üsna käputäis aga ega ikka perede kaupa Pole neist ülevaadet. Ja see Indoneesia riigi suhtumine on Nov nii jämedas joones selline et selliste metslaste olemasolu meie riigi territooriumil on meie riigi häbiplekiks. See häbiplekk tuleb lihtsalt kustutada ja selleks on nad siis ehitanud sinna suuremate jõgede äärde mõnesse kohta nendele Korovoi aladele uusasundusi, noh, need näevad välja siis umbes niimoodi, et seal on siis niisugused lihtsad standardsed, plekk-katusega ühepereelamud siis meditsiinikeskus, pood, et kool ja midagi veel, see on kõik ehitatud siis Indoneesia riigi toel. Ja nüüd, et saada need korra, vaid ikkagi sealt metsast, välja, sinna küladesse. Selleks isegi pakub Indoneesia riik nendele peredele, kes nüüd tulevad sinna uusasunduse teatud toetusraha. Ja milles siis uusasunduste mõte on väga lihtne. Niimoodi on võimalik saada kurvaid kontrolli alla, õpetada neile tsiviliseeritud inimese kombeid ja võõrutada nad sellest endisest metsaelust ja seal külas käib siis elu umbes niimoodi, et neile õpetatakse tegema mingit palgatööd ja makstakse selle eest ka mingit tühist raha. Aga seal külas on ka ju siis pood, et riid, raha poodi, saad sealt osta enneolematuid, asjakesi ja vidinaid ja siis tehakse selgeks, et kui rohkem tööd teed, siis saad veel rohkem toredaid asju ja nii edasi. Noh, ühesõnaga harjutatakse neid sellesama rahateenimise oravarattas elamisega, mis meile on ju nii väga tuttav, aga mis metsarahvale siiamaani oli täiesti tundmatu ja praegune seis on ikkagi selline, et selles mõttes on Indoneesia valitsuse töö vilja kandnud. Te kindlasti üle poole Nendest korrowaidest on sealt sügavatest metsadest siis välja tulnud ja elavad seal külades võis seal külade lähedal metsas või siis teiste sõnadega nendest korvaadest, kes on metsast välja tulnud, on saanud pool tsiviliseeritud rahvas. Mis see siis tähendab? Seda siis, et nad ei oskagi enam päris ainult loodusandidest ära elada nagu vanem. Ja teisest küljest see pool-tsiviliseeritud rahvas tähendab seda, et nad on ka üsna äpud selles tänapäeva tsiviliseeritud maailmas toime tulema. Nii et virelevad seal sellises parajas vaesuses ja ümberringi vaadatakse siis nendele ikkagi kui pooleldi metslastele. Aga noh, õnneks kõik oravaid veel viimseni metsast välja tulnud ei ole. Ja nüüd meie mõte, kui me nüüd tahtsime nende korruwaide juurde minna, oli see, et just leida üles mõni tõeliselt traditsioonilist elu elav metsa pere ja selgus, et see ei ole üldse kerge ülesanne. Valmistasime ausalt öeldes seda käiku ette lausa mitu aastat. Ja kui me siis viimaks sõber Arkoga Eestist kahekesi teele läksime, siis oli selge, et, et sellest tuleb täitsa selline ekspeditsioonilaadne ettevõtmine. Ja siis konkreetsetele minek niimoodi, et kõigepealt seal uski mehal. Me lendasime sinna saare keskele sinna mägedesse, kus asub sepaleemi orgu, sellest, mis me seal tegime, oli juttu eelmises saates. Aga sealt paleemi urust saime me tegelikult ka endale kaasa juba Te kokku lepitud ekspeditsiooni juhi. Tema nimi oli toni. Ta oli selline tõmmu keskealine sitke sell rääkis laitmatult inglise keelt ja tal olid väga suured kogemused Korovoide juures käikudega. Ta oli juhtinud retki sinna juba üle 15 aasta. Ja nüüd temaga koos me siis juba läksime sealt paleemi orust pisikese lennukiga sinna alla mägedesse. Maandusime seal nii-öelda ühel võsa lennuväljal ja sealt enam mitte mingeid teid ei olnud, niiet istusime paati ja sõitsime jõeharusid pikalt, kuni jõudsime sellisesse külasse nagu maapuul. Ja votsema pool asus juba korra vaidealadel ja oli just üks selline uus asendus, millest ma siin enne rääkisin. Ja nüüd tema puhul oli meie jaoks sellepärast tähtis, et need Korovaid, kes siin elasid, oskasid olla meile tõlkideks metsas elavate korruvaid juures, samuti oskasid meid viia kuskile sügavale metsa. Ja kolmandaks oli meil vaja ka kandjaid, sest meie ekspeditsiooni varustus oli üpriski raske, seal oli siis telke ja toitu ja igasugust muud matkaträni. Ja kui me nüüd seal Mabulis maha istusime, hakkasime arutama, et meie tahaksime jõuda ikka sellise pere juurde, kes tõesti elab endisel viisil. Siis pani neid natukene kukalt kratsima, sest mõned korrad olid siin käinud ka varem huvireisijad aga siis oli olnud niimoodi, et nendele täiesti piisas, kui nad viidi siitsamast külast kuskile päevade kaugusele lähimetsa ja seal esimene pere, kes seal elas, see mõjus juba turistidele nii tohutult eksootiliselt, et nad jäid väga rahule. Ja juba kohe pärast seda tuldi tagasi ja mindis Mabulist jälle sinna paljeemi orgu. Aga kui meie nüüd ütlesime, et, et need, kes siin küla läheduses elavad, need vist ei ela päris seda ehedat ja endisaegsete elu. Selle peale öeldi jah, et tõesti, neil on niisugune sega eluviis. Aga et kui tahame näha sellist tõepoolest vanaaegset, et eluviisi, siis siis nad hulka aega mõtlesid, siis ühel tuli pähe, et tema suguvõsas on üks perekond, kes elab siit üpriski kaugel, aga et nemad tõesti ei ole praktiliselt üldse tsivilisatsiooniga kokku puutunud. Ja siis ta ütles ka seda, et, et siit sinna minekuks kulub vähemalt kolm päeva, et üldse sinna jõuda. Ja kui siis arutada, et tahad seal kohapeal ka veel olla ja siis jälle kolm päeva tagasitulekuks. Kokku kulub vähemalt 10 päeva, meie siis vastasime, et meil on see aeg olemas, et läheme ja nii saigi kokku lepitud, järgmisel päeval asusime hommikul vara teele ja meil oli seal mingi tosinkond kohalikku külameest, kes meiega kaasa tulid. Osa siis olid nagu teejuhid ja saalid kandja Diego saalides ka niisama, muidu mehed. Nende jaoks oli see lihtsalt tore jalutuskäik tuttavates metsades. Aga seal see liikumine ei ole mitte mingi pühapäeva jalutuskäik, sellest me saime aru juba esimesel poolpäeval, kui minema hakkasime. Kuidas seal siis on see asi, no neid radu, nisukesi jalgradu, nagu meil siin Eesti metsades on, seal üldse ei andnud, Need nägid välja umbes nagu niuksed kitsad ja vahel täiesti vaevumärgatavad loomarajad. Ja nad nutku Harneside ristusid ja oli täiesti arusaamatu, mismoodi need meie juhid täie enesekindlusega valisid, sead harudest alati mingi raja ja Läksid hea hooga edasi. No meil ei jäänud muud üle, kui katsuda nende-ga sammu pidada. Ja siis muidugi see kuumus ja niiskus. Need jõudsid ikka pärale lähemate matkatundidega juba sellel päeval väga lihtsalt öelda, katsun nüüd ette kujutada, et sa oled sauna leiliruumis ja pead sa olema siis päevade kaupa, aga sa mitte ei istu seal, vaid kogu aeg askeldavad ja, ja toime 1000 vahetpidamata ringi. No midagi niisugust ta oli, nii et näiteks minu särk, ma vaatasin kella pealt, hakkas poole tunniga tilkuma, nagu oleksin saanud kaela kõva sahmaka vihma. Aga vihma üldse ei sadanudki. See oli siis tegelikult see õhuniiskuse ja oma higi segu, mis riided märjaks tegi. Ja siis mõne tunni pärast hakkas ka vaevama tohutu janu, noh, mõtled, et niiske õhk ei oleks ju nii väga janu tekitav. Aga tegelikult on sesse kaotad tohutul hulgal organismist vett kogu aeg. Ja nendelt varasematelt troopikareisidelt oli mul see küll juba selge. Rüübata tuleb troopikas ainult väheste lonksudega ja, ja sedagi siis nii, et iga lonksu loksutad suus hulka aega, enne kui alla neelad. Sest see veevajadus on lõputu. Ei või kunagi ei jõua nii palju, nagu sa tahad, aga isegi siis, kui sa oled väga koonerdav, kulub sul päeva jooksul seda vett ikka mitu ja mitu liitrit. Ja see vesi ei ole niisugune, et sa võtad sealt kust tahes ojast. Seal võib olla igasuguseid ohtlikke baktereid ja haigusetekitajaid, nüüd see vesi peab olema läbikeedetud ja seda päeva jooksul sa kuskilt juurde ei saa. Aga jah, see rada ise oli ka niisugune hästi rägane, seal oli palju mahakukkunud puid, nad olid tihti niisugused libedad ja Ligaset jalg vääratas sealt kergesti. Ja niimoodi vahetevahel sattusime jällegi niisugusse soises metsa. Kas oli niimoodi, et sinna muda peal olid pandud lihtsalt mõned mahavisatud latid ja neid mööda tuli turnida ja matkakepp käes, siis vahel proovid kummaltki poolt seda, et kui palju seda mudasin, on? No see matkakepp läheb üleni lõdvalt, sinna mudasse ja põhja ei ole. Võrdlemisi jah, niukene, erutav ja võib-olla kõige niisugune tõsisem väljakutse olid need jõed, seal, neid jõgesid oli palju, mõned olid ikka vaata et 10 meetrit ja laiemadki ja nendest üleminekuks muidugi mitte mingisuguseid sildu kusagil ei olnud, vaid mindi üle siis mööda palke, mis olid jõega risti, olid kukkunud, sinna lihtsalt teavad, see oli ikka ikka tõeline köietants. Ma isegi ei saa siiamaani aru, kuidas see oli võimalik, et mitte kordagi selle metsas olemise jooksul. Ma ei vääratanud mõne sellise palgi peal ja kõige oma fotovarustuse ja muuga sinna jõkke ei platsatanud. Ja ma arvan, et ainus põhjendus võib-olla see et olukord oli niivõrd terav, niivõrd äärmuslik, et see sundis ka iseennast äärmuslikult kokku võtma. Ja kui sa niimoodi palgid kõndisid, Sass mõtlesid ainult sellele, kuhu ma selle jala järgmise sammuga sean ja mitte millelegi muule täielik keskendumine. Ja see vist siis hoidiski mind niimoodi vette kukkumast. Aga siin kõlas nüüd meie korruwaides saatjate nii-öelda rännaku muusika, see oli tõesti kummaline. Kuidas nad niimoodi häälitsesid, lihtsalt mõnede kohtade peal hakkasid siis kas vilistama või kajavad hõikuma, tegid seda tükk aega järjest. Ja mul oli imelik, mõtlesin, et loodusrahvas loodusrahvas peab liikuma ikkagi metsas käratult, et keegi teda ei märkaks, noh mina ise olen küll harjunud niimoodi võimalikult hääletult liikuma, et siis metsloomad ja linnud kartma ei lööks ja oleks suurem lootus neid näha. Aga niuke kärase aedu loomad minema. Ja siis ma ükskord küsisin, et mispärast ta niimoodi ütlesin, metsas lärmama, mitte kogu aeg kui kõnnite. See seletus oli mulle täiesti ootamatu, nimed, asi niimoodi, et nad pidid häälitsema ainult sellistes kohtades, kus nad liiguvad mõne sõbraliku hõimualadel. Ja siis on see hõikumine selle mõttega, et kuulake, et sõbrad tulevad, oi kui tore. Ja siis korraga liiguvad nad täiesti vaikselt ja siis pidi olema see, et nad on jõudnud mingi vaenuliku hõimualadele ja sealt on siis parem läbi minna, nii et mitte keegi neid ei märka. No see oli küll ju päris huvitav tusega, nii nad seletasid. Aga vot niimoodi me siis kolm päeva järjest seal džunglivõsas ja soos ukerdasime. Ja olime päris läbi, kuni jõudsime siis viimaks sinna kanti, kuhu me jõudma pidime. Ja nüüd seal selle metsapere esimese inimesega kohtumine, see oli ka üsna ootamatu too ja meeldejääv, ma kirjeldan seda natukene pikemalt, see oli siis niimoodi, et läksime nagu ikka mööda metsarada ja järsku ilmus meie teele nagu maalt, et üks noormees, see noormees oli väga kenasti pruuni värvi ja täiesti ihu Alasti. No tal ei olnud isegi seda peenisid torbikut, nagu ma seal paljeemi Orumägi papade juures kirjeldasin. No tal oli seal peenise otsas pisikene rulli keeratud banaani lehekene ja see oli kõik. Ja siis ühes käes hoidis paljas mees vibu ja nooli ja teises käes oli ta, oli ilmatu suur punane oranzi värvi troopiline vili. See vili oli oma poole meetri pikkune ja selline pikliku kujuga ja ma tundsin ära, et see on kruvipuuvili kruvipuu on isegi sealsetes metsades üsna haruldane, aga tema vilja loetakse väga maitsvaks ja hinnaliseks. Ja kui see noormees seal niimoodi seisis, siis ta naeratas meile avalalt, nii et ei olnud mingit kahtlust, et. Ta on meie sõber, me ei saanud mitte midagi aru, kust ta tuli mis ta siin teeb, aga siis see meie kiitooni seletas, et see oli tegelikult mitte korraldatud kohtumine ja selle plaanimine käis juba hommikul peale, nimelt hommikul oli üks eriti nobe meie kandja kihutanud mõistet olete jõudnud meist palju varem selle metsapere juurde, kuhu me pidime jõudma ja siis neile ära seletanud, et kohe tuleb siia üks niisugune seltskond. Ja et kes seal seltskonnas on ja, ja nende hulgas oli väga tähtis on ka teie sugulane. Ja selle peale siis pere isa oli leidnud, et hüva, et me oleme nõustlast tulevad ja siis juba saatsid omalt poolt enda perest vastu siis selle noormehe meid tervitama ja siis juhatama nende kodu juurde. Aga Toni rääkis ka seda, et kõige hullem asi, mida sa võid siin teha, on see, et sa lähed mõne niisuguse sügaval metsas elava Korovoi pere juurde ilma ette hoiatamata. Sest siin käib neid võõraid nägusid nii harva. Ja väga tihti on need võõrad näod kurjade kavatsustega. Et Korovaid on, on erakordselt kahtlustavad kõigi tulijate suhtes ja tavaliselt esimene asi, mis nüüd Korovoitses teevad, on see, et, et nad pagevad lihtsalt metsaretu ja on seal nii kaua, kuni on täiesti selge, et võõras on lahkunud, õhk on puhas, olukord on ohutu ja vahel ütles tonni, on juhtunud ka sellist asja, et mõni selline kutsumata võõras on juba jõudnud nii selle Korovoide kodu lähedale, et nad enam peita minna ei jõua siis asi juba hoopis hulluks minna, siis võib ikkagi see pereisa võtta lihtsalt vibu ja lasta nooled selle võõra poole lendu. Aga meil siis läks kõik kenasti ja kui me siis jõudsime sinna Nende kodu juurde, siis saime kõigepealt tuttavaks. No üllatus oli see korrowaide keskmise perega võrreldes elas siin tõeline suurpere. Sestani jutu järgi oli nii, et noh, tavaliselt on Korovoi pere on niisugune, et seal on ema, isa ja siis paar-kolm last, mitte rohkem neljaliikmeline pere, viieliikmeline, mitte rohkem. Aga siin oli nii, et siin elasid üheskoos kolm venda koos oma naiste koos oma lastega. Nii et üheskoos oli siin oma 20 hinge. Ja see oli üsna erakordne kuravaide puhul. No milline oli siis nende traditsiooniliste metsa koroonide välimust, no meie mõistes olid nad täiesti alasti, naistel oli selline õbluke niineseelik ja meestel siis ainult seal peenise otsas banaanilehetükike või poolik pähklikoort, ei muud. Ja ehteid ja kaunistusi oli nendel siin metsa inimestel väga palju vähem, kui olime näinud seal paleemi Orumägi Paapuade juures. Nii üksikutel meestel kaelas loomahammastest ripatsid, mõnedel ka käevarte ümber taimevartest võrud ja suurt, et midagi muud ei olnud. Ja see, et nad nüüd kõik sini, noh, Euroopa mõistes alasti olid. Algul panin natuke kohmetu maaga, aga üllatavalt kiiresti harjus ära, nii et juba kahe päevaga hakkas tunduma, et hoopis meie oleme valesti riides. Sest niisugune niiskus, niisugune palavus. Meil olid seljas troopika õhukesed särgid ja püksid. Ja need olid kogu aeg märjad ja libedad. Aga Korovoidel seda muret küll ei olnud. Ja see oli ju tekkinud, ütleme, sadade aastatuhandete jooksul see kogemus, et mismoodi sa siin pead olema, et selles niiskuses ära elada. Ja meie muidugi püüdsime ka noh, ennast kasida nii palju, kui me saime, iga päev käisime seal lähedases ojas pesemas, jaama riideid küürimas, aga tegelikult olime me ikkagi Ligased ja ausalt öeldes lõhnasime üsnagi mitmekesiselt ja tähelepanu väärselt. Nüüd järgmistel päevadel seal selle pere juures õppisime siis sammhaaval seda elusalt tundma, see oli tõepoolest minu jaoks täiesti ennenägematu. Ja seal oli nii palju niisugust põnevat, et kõike seda ma tänases saates ei jõua mitte kuidagi ära jutustada. Räägin sellest ka järgmises saates, aga nüüd tänases saates sisse mahub veel üks teema ja ma räägiksin sellest, et mismoodi nägi välja see metsa korruwaide Maja ehk elamu. Aga siin koostis nüüd natukene sellist armast Kuroway laste jutuvada salvestasin selle ükskord seal korvaidega üheskooselumaja juures olles. Ja see on tõesti väga haruldane keelsest kogu maamunal oskab seda keelt ainult 3000 inimest. Aga kui keegi juhtus nüüd eriti tähelepanelikult seda lastejutuajamist kuulama, siis seal kostis alailma siukseid, vaikseid, tasaseid, kehatusi. Ja tegelikult oligi nii, et need lapsed köhisid seal enam-vähem vahetpidamata. Ja see on Koroway laste jaoks tegelikkuseks üks väga suur nuhtlus. Nad põevad alatihti kroonilisi hingamisteede haigusi ja tihti läheb see haigus nii raskeks, et nad lausa surevad selle kätte. Meedikute hinnangul on siis nii, et korroway väikelastest üle poole surevad ja peamiselt just hingamisteede haiguste tõttu. No põhjus on ikka seesama kliima, see tohutu niiskus, mis seal madaliku vihmametsas valitseb. Aga siis sellest Korovoide elamust. No ta nägi tõesti välja eriskummaline, juba tema asukoht oli kummaline, nimelt nende kodud asusid puu otsas ja see onne oli sinna ehitatud niimoodi, et kõigepealt oli siis puuladvad maha lõigatud. Ja sellest oli saanud siis selle onni põhisammas, millele ta toetus ja siis igale poole onni servadesse olid pandud risti-rästi pikad jämedad latid mis hoidsid neid onni külgi siis üleval. Nii et kokku nägise kaadervärk välja, noh nagu sugune, ulmeline ehitis täiesti. Ja etnoloogid ütlevad samuti, et, et see on vägagi haruldane sedasorti elamupuu otsas. Et kogu maakeral on ainult üksikud rahvad, kes samamoodi endale kodupuu otsa siiamaani ehitavad. Ja nüüd sinna üles saamine, see oli ka täiesti ennenägematu. Nimelt tuli sinna minna mööda püstloodis latti ja et siis üleüldse seda latti ronimine võimalik oleks, siis sinna olid lõigatud sellised sälgud, kuhu siis oma varbaotsad toetada, siis hoiad kätega kinni ja varvastega toetudes roninud sinna üles, kuruvaidel käis kõik väga käbedasti, läksid üles-alla nagu oravad, teinekord oli veel emal laps kukil või isal raske kanda käes väga kerge minek. Ja noh, eks me ju pidime gaasis proovima, et kuidas ronimislatti möödaminek on. Ja kohe oli selge, et saabastega sinna ei saa, matkasaapad jalast paljajalu peo tal on nagu korra vaid. Ja kohe, kui hakkasin neid oma esivarbatsin sälkudes, tema sai selgeks, et minu varbad sinna mitte kuidagi ära ei mahu. Ja siis minu jaoks oli ainus võimalus see, et toetasin salkudesse oma päkade väliskülgi, niimoodi aeglaselt tõusin. Aga kas see toetuspind seal seal kul oli nii väike jala jaoks, et tunne oli ikka äärmiselt ebakindel ja mida kõrgemale läksin, seda kahtlasemaks asi läheb, miks, sest see on, asub ju täitsa mitme meetri kõrgusel seal üleval. Ja siis tundus niimoodi, et koerad juba paari-kolme meetri kõrgusel. Et kui ma nüüd siit korra niimoodi vääratan või libastun ja siit alla sajan, no siis võib mu matkal kohe olla, sest väga tõenäoliselt murran jala või väänan ta välja. Ja siis seal kusagil kolme meetri kõrgusel hakkas veel see jama, et, et see latt hakkas kuidagimoodi imelikult painduma ja vabisema. Ja see tuli sellest muidugi, et ma kaalun ikkagi üle üheksakümnekilone Eestisse pikemakasvulise mehe kohta poleks ju nii palju. Aga korroway pikkus ulatub minule umbes rinnuni. Ja ma arvan, et keskmise korruwaikaal on oma kaks korda väiksem kui minul ja see ronimislatt oli muidugi ehitatud korroway kaalu jaoks. Nii et jah, need viimased sammud sinna üles olid ikka, et jalad natuke juba tudisesid, aga kuidagi sinna üles sain. Ja siis ma sain vaadata, et mismoodi see on, seestpoolt välja näeb. No võiks lühidalt öelda nii, et seest nägi välja suurem kui väljast. Ja oli selline avar ja mõtleks niisugune õhuline mulje kogu sellest ruumist seal sees põrand oli tehtud siis peentest poolitatud bambuseribadest ja need siis, kui saastasid, vedrusid mõnusasti taldade all. Ja siis need onni seinad olid kokku pandud laiadest, puu, võra, lahmakatest ja katus oli põimitud saagopalmileheribadest ja kogu neid osi erinevaid osi hoidsid koos siis niisugused taimeväädid, mida oli põimitud. Seal ei olnud loomulikult mitte ühtegi naela ega muud metallmaterjalidele ehitusel kasutatud. Ja siis hoone keskel tossas lõke, lõkkealus oli laotud kividest põrand tuld ei võtaks. Ja siin näiteks ei olnud sellist paksu suitsu ja vingu, mida ma olin kogenud seal paljeemi orus, nende mägi papoade juures. Ja ma arvan, et põhjus selles, et asus nii kõrgel, et siin lihtsalt see õhk liikus palju paremini kui seal allpool. Ja nüüd siin onnis mitte mingit sisustus erilist ei olnud, küsin, et mismoodi siin magatakse? Vastus väga lihtne, mehed magavad, ühel pool on servast naised, teisel pool heidetakse lihtsalt nende pehmete bambuselattide peale magatakse külje peal, tavaliselt pannakse siis käsi nagu padjaks pea alla ja nimetataksegi pole häda midagi. Ja siis ma vaatasin Metzelonis ringi, siis üks veider asi hakkas seal silma küll nimelt selle katuse sisepind roovide vahel oli täis igasuguste loomade ja lindude luid ja konte ja kolpasid inimese luid. Sellest ei olnud aga väga palju erinevaid lindude ja loomade luid. Ja kui ma siis küsisin, et mis värk see siin on, siis see oli ka päris vahva, seletas nimelt. See pidi olema siis Korovoi mehe jaoks selline uhkuse asi. Et see näitab igale külalisele, et kui osav kütt Ta on selle maja peremees ja eriti oluline pidi see olema veel naiste pilgu püüdmiseks. Sest ta kui neid konte ja kolpasid, on seal hästi palju. Tähendab ju, et peremees on osav kütt järelikult suudab toita Ta ära kogu pere. Järelikult võib sellise mehele julgelt naiseks minna. Aga ükskord läks, meie ekspeditsiooni juhid on ikka jutt siis sellele, et mikspärast see elamu neil Korovoidel ikka just puu otsast peab olema ja tonni siis seletas seda üsna põhjalikult. Põhjus on päris mitu. Üks tähtis põhjus on see, et kuna sinna madalik ja aeg-ajalt tulevad sellised nädalatepikkused vihma hooajad, siis vesi võib tõusta väga järsult, väga kõrgele. Ja siis peab see olema ikkagi nii kõrgele, et vesi sinna mitte kunagi ei ulatuks. Teine põhjus, ütles ta, on see, et siin niiskes metsaaluses ei puhu tuult ja siin on alailma rõske. Aga kui ehita tonni sinna kõrgemale, siis seal on kuivem. Ja tuuleõhk liigub kergemini. Ja siis ka see, et sellisesse kõrgesse metsaonni ei satu iialgi metsloomi või siis ka igasuguseid vastikuid, madusid ja putukaid, kes seal metsa all ringi liiguvad. Ja koroonidel pidi olema veel üks põhjendus, niisugune et nad usuvad, et, et siis kui pimedaks läheb ja öö on käes, siis hakkavad metsa liikuma kõiksugused haldjad ja vaimolendid ja, ja deemonid ja nad liiguvad seal metsa all, aga, aga üles pole, nad kunagi ei tule, nii et ka nende vastu on, siis on seal kõrgemal. Ja üks põhjus oli sealtsamast ülevalt ka oma silmaga väga hästi näha. Nimelt sealt avaneb väga avar vaade igasse suunda ümbrusele ja sealt on siis alati ju näha, kui keegi tuleb, kas mõni loom, mõni inimene, kui on inimene, kes on oma võõras, kui on võõras siis peab otsustama, et kas ta on ohtlik või ei ole. Ja kui tundub ohtlik, siis jääb veel aega näiteks metsa peitu minna. Või kui vaja, siis ka hakata ennast kaitsma. Ja see pidi Korovoedel siis käima niimoodi, et nad tõmbavad selle ainsa ühenduse onni juurde selle lati ronimis latikas tee kiiresti onni sisse ja siis on väga raske kuidagi sinna onni üldse saada. Kusjuures muidugi peremehel on ju vibu ja nooled ja ta võib sealt ülevalt siis ka sellist vaenlast, kes juba tõesti ründama tahab hakata, ka nooltega kostitada. Nii et jah, see korruway puu otsa ehitatud maja on talle kindluseks kohe päris mitmes mõttes. Ja tõepoolest tunneb ta ennast seal mõnusasti ja turvaliselt. Nii aga need nende korroway meeste kõlavate hõigetega seal metsarännakul, see tänane saade saab otsa saada sellest, kes need metsa korruvaid seal Uus-Guinea saarel üldse on ja kuidas me nende juurde jõudsime ja millised näevad välja nende majad. Aga järgmises saates siis vaatame, mismoodi kulgeb nende korruwaide igapäevane elu ja mida nad söövad ja kuidas meile maitses. Ja üleüldse, mismoodi nad ise seda oma elu seal metsas käsitlevad ja näevad. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula randa.
