Vikerraadio. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma rännusaadet 20. hooajal rännanud Okeaania rahvaste juures, viimati vaatasime, kuidas elas üks korruway pere seal Uus-Guinea saarel. Ja nii ürgset eluviisi, nagu ma seal nägin, ei ole ma kohanud mitte kusagil mujal maailmas. Aga tänases saates Läheme Austraalia aborigeenide juurde. Austraalia asub ju tegelikult täiesti selle Uus-Guinea saare kõrval. Neid lahutab ainult Torrese väin, mis on umbes Soome lahe läbimõõduga. Ja Neid Austraalia aborigeene on tegelikult, et ikka üle 100 erineva rahva. Igal Ühel oma keel, omad kombed ja omad traditsioonid ja isenesest selle aborigeeni sõna kohta pead seda ütlema, et see on elu tuletatud ladina keelest ja tähendab tegelikult põlisasukat. Nii et ka meie, kui me peame ennast eesti põlisasukateks, oleme aborigeenid. Aga nüüd selles saates läheme siis just nende aborigeeni rahvakildude juurde, kelle juures ma ise olen olnud. Sedaviisi kõlab siis üks Austraalia aborigeenide rahvapill, mis on vist lausa nende rahvapillide sümboliks siis tiigrituur. Ning seda sain ma kuulda oma austraalia esimesel reisil 2005. aastal, kui me olime oma naisega seal lausa kuu aega ringi hindamas. Ja kui me olime kusagil seal Kirde-Austraalias, siis seal ühe rahva juures, kelle nimeks on Kuu jalansid me seda muusikat esimest korda kuulsime. Nad elavad seal Austraalia troopikas käenzi linna kandis ja see mees mängis parajas tee ühel dzunglimälul seda Tigheri tuud, see oli tohutu suur, üle kahe meetri pikk ja tehtud ühest tervest õõnsast eukalüptitüvest, aga kuna see pill oli nii suur, siis selle üks ots toetus maha ja mees ise seisis püsti. Ja kuidas ta pilli seal niimoodi tükk aega puus, siis hakkasite jalad iseenesest tegema selliseid tantsuliigutusi. Sest ega seda pilli tavaliselt kuulamiseks kunagi ei mängita, vaid see on just tantsumuusikat tegemiseks. Aga see mängustiil oli väga huvitav, et kui hoolega kuulasid, siis seal ei olnud üldse ühtegi hingamise pausi, vaid see dise ridu, jorin tuli vahetpidamata ta kogu aeg. Ja sellist muusikat on võimalik teha teatud erilise hingamise stiiliga, mida nimetatakse ringi hingamiseks, väga omapärane tehnika, tegelikult see käib siis umbes niimoodi, et nina kaudu tõmmatakse õhku kogu aeg kopsudesse ja siis suu kaudu lastakse seda õhku välja. Ja see toimub siis nagu üheaegselt. No katsuge kujutada seda hingamist ette või, või veelgi parem pärast saate lõppu ise järgi teha. Et siis kogu aeg ühtlaselt, tõmbad ninakoopast õhku ja puud suust välja ja teed seda samal ajal päratult raske. Ja ega ei tulegi välja, kui ei ole väga kaua harjutanud, nii nagu need aborigeeni pillimeistrit siin oskavad ja nad oskavad seda pilli puhuda niimoodi ilma hingamata või, või täpsemini öeldes siis ühtlaselt ilma pausideta, hingates isegi pool tundi või ka tunnikese. Aga selle Didzee ridu juurde tuleme me siin saates veel tagasi. Ja ma annaksin siin saate algul kõigepealt niisuguse üldise pildi sellest, mis seisus need aborigeeni rahvad seal Austraalias praegusel ajal on. Kokku on neid 800000, võib tunduda, et päris palju, umbes sama palju, kui meil siin Eestis on eestlasi. Aga kui mõelda, et nõnda aborigeenide osakaal Austraalia rahva hulgas kokku on ainult kolm protsenti, ehk siis see on ikkagi väga väike osa ja nende olukord seisund seal Austraalias on võrdlemisi troostitu. No veel 60 aastat tagasi oli niimoodi, et neil ei olnud isegi valimisõigust. No edaspidi läks nende seisund natuke paremaks, seitsmekümnendatel said nad juba kodanikuõigused enam-vähem kätte. Aga veel, näiteks üheksakümnendatel, kiil oli Austraalias aborigeenide kohtuvaidlusi kus vaieldi selle üle, kas neil ikka on võrdväärsed õigused, valged olete inimestega. Nii et kokkuvõttes aborigeenide olukord seal Austraalias on olnud, ma ütleksin viletsam kui näiteks indiaanlaste olukord USA-s. Ja siis aborigeenide üks suur muutus paremuse poole on olnud seal 80.-test aastatest alates, see et nad on hakanud saama tagasi oma esiisademaid, aga üldjoontes on ikkagi nende ligipääs haridusele ja elatustase palju madalamad, kui on Austraalia valged. Ja kõige hullem on nende olukord linnades. Sest seal on nad enamasti ilma tööta ja rahata ja väga tihti täiesti põhjakäinud. Nii et kui ma vahel olen suhelnud siin Eesti turistidega, kes ongi liikunud ainult Austraalia suurlinnades siis nende meelest on olnud need aborigeenid seal linnas üks täiesti põhja käinud inimrass. Aga siis selle peale ma ise olen öelnud, et kui tahad näha teistsuguseid aborigeene, siis mingi järgmine kord linnadest kaugemale näiteks sinna põhja poole, seal võite näha ka teistsuguseid aborigeene, kes midagi oma juurtest ikka veel mäletavad. Ja siin tänases saates ma tahangi alustada siis ühest sellisest kandist koos nende aborigeenide traditsioonid mingil määral siiski on säilinud ja seda nimetatakse seal Austraalias põhjaterritooriumiks. Ja seal läheme nüüd des ühte sellisesse kohta nagu Uluru Mägi, no see Uluru mägi asub seal kõrbet Te vahel ja mingis mõttes on ta samasugune austraalia sümbol nagu see kitseri tuugi. Välimuselt on ta hästi kummaline, suur ümarmäe kuppel keset Austraalia kõrbetasandike hakkab kaugelt silma, on kahtlemata Austraalia kõige populaarsem vaatamisväärsus ja turiste käib sellepärast seal hirmus palju. Nii et minagi läksin silla ikkagi sellepärast, et ei raatsinud seda maailmakuulsat loodusimet vaatamata jätta. Aga seal oli tõesti neid turiste voorimas tohututes hulkades. Ja nüüd sellest Uluru loodusloolisest väärtusest ma siin saates ei räägiks sellest, ma olen rääkinud kusagil seal neli aastat tagasi ühes varasemas Austraalia saates aga ma räägiksin just selle Uluru tuuri loolsest poolest või täpsemini siis selle tähtsusest aborigeenide pärimuskultuuri jaoks. Ja noh, selge see, see on olnud siinsele põlisrahvale mäletamatutest aegadest väga püha paik. See põhiline rahvas, kes seal kandis elab, kannab nime Anangud. Ja neil oli siis niimoodi, et kusagil 1900.-te algul keelati neil selle mäe juurde üldse minek ära sest turiste oli hakanud palju käima ja siis arvati, et aborigeenid jäävad lihtsalt turistidele jalgu, ei lase neil korralikult mäge nautida. Aga ajad muutuvad ja kuskil siis 1900 kaheksakümnendatel aastatel said nad uuesti tagasi selle õiguse oma püha mäe juures käia. Ja nüüd, kui meie seal olime, siis oli isegi niimoodi, et mingites kohtades ei tohtinud hoopiski turistid käia. Need olid siis sellised rituaali paigad seal mäe juures. Enamasti nägid need välja nagu mingit Nissid või koopad seal mäe küljes. Ja oli ka selliseid kohti, mida ei tohtinud isegi pildistada, sest need olid aborigeeni teoks. Nii pühad. Ja minu meelest oli see väga okei, et siin neid turistide liikumisi piirati, kärbiti seda massiturismi ja austati aborigeenide vanu tavasid. Ja kui me nüüd siin ringi käisime, siis saime muidugi kuulda päris palju aborigeenide müüte ja lugusid selle mäe kohta. Ja üks selline oli niisugune, et mispärast selle Uluru mäe külgede seal nii palju lohke ja koopaid ja seda seletuseks alangu rahva vanamuistend, mille järgi siis siin oli olnud võitlus kahe hiiglasliku maa vahel. Üks madudest oli siis olnud emane hiidpüüton ja tema nimi oli olnud kuni ja ja teine oli siis jälle olnud isane mürgimadu, kelle nimeks oli olnud Liiru ja võitluseks lahti sellepärast, et hiid püüdma don, tahtes Sinimäe külje all oma munadest, et järglasi välja haududa. Aga mürgimadu tungis talle kallale, hakkasid võitlema alguses Speedi peaaegu see mürgimadu niru peale jääma. Aga viimasel hetkel see hiidpüüton lõi mürgima pea nii hirmsa hooga vastu Uluru mäe külge, et mürgimadu heitis hinge ja otsis selle hirmsa võitluse märgid, pididki olema kõik need igasugused lohud ja praod ja nišid selle mäe sees. Aga minu meelest üks kõige huvitavamaid teemasid, mis ma enda jaoks natukene selgemaks sain, seal urumäe juures olid aborigeenide koopamaalingud, mõnede juurde ei pääsenud, need asusid nendes pühapaikades, kuhu ei tohtinud minna. Aga mõnede juurde siiski pääses. Ja meil oli siis sel päeval teejuhiks üks kohalik aborigeenimees ja tema jagas täitsa huvitavaid seletusi nende koopamaalingute kohta. Sissejuhatuseks rääkis ta seda et Nende aborigeenide esiisad, kes kunagi need siia tegid ei kavatsenud mingil juhul luua ilusat ja kaunist kunsti. Mida siis järgmised põlved saaksid vaadata. Vaid see looming oli tegelikult lahutamatu osa aborigeenide igapäevasest elust. Mõningaid jooniseid tehti täiesti maistel eesmärkidel, teised sündisid mingite pühade toimingute käigus. Neid maiseid eesmärke täitvad joonised olid näiteks niisugused, mida meie peame nagu maa kaartideks. Ehk nad aitasid siis aborigeenide siin ümbruses orienteeruda või kedagi kuskile juhatada, tada ja seal olid tüüpilised märgid, niisugused punktiirjooned, need siis märkisid kellelegi teekondi, olid need siis inimese või loomade teekonnad ja mõne koha peal sellel aborigeenide kaardil olid niisugused kontsentrilised ringid, need tähistasid siis laagrikohti või veevõtupaiku kõrbes. Ja kui oli näha U-tähe kujuline märk, siis see oli laagritähis, et sinna siis peaks kogunema. Ja kui seal märgi juures oli veel näha kriipse, siis need kriipsud pidid kujutama kaevekepp. Kaevekeppe kasutavad siis just aborigeeni naised, kui nad otsivad Maasest mugulaid või tõuke. Ja see kaevekepimärk tähendas, et selles paigas siis oli naiste kogunemiskoht. Ja mõne teise koha peal oli selle U-kujulise märgi juures näha selliseid kriipse, mis läksid ülalt jämedamaks ja need siis kujutasid hoopiski odasid. Ja noh, odad sümboliseerivad teadagi mehi. Et need olid siis meeste kogunemiskohad ja nõnda ikka edasi, nii et kui natukene seda alguses arusaamatuna tundunud aborigeeni maakaarti seletada, siis avanes vägagi põnevana. Aga nüüd nendest rituaalsetest joonistest, Need olid näiteks mõnikord sellised, kus oli näha täiesti arusaadavalt, kas siis känguruhoid või emusid või mingeid muid Austraalia loomi või linde. Ja need olevat siis tehtud Nende rituaalide käigus koos mehed olid minemas jahile ja sooritasid selliseid maagilisi toiminguid, et nende jahiõnn oleks parem ka teistel maalidel olid need olendid täiesti fantastilised, nisukesed, vaimolendid ja nende kohta siis seletas meie giid, et need olid siis tehtud mingi sellise riituse ajal, kui oli vaja suhelda mingi vägeva vaimolendiga ja siis maalid. D see olend sinna koopa seina peale, et temaga saaks kergemini suhelda ja kontakti saada. Aga siis oli ka niisugusi maalinguid, mis nägid välja nagu mingi abstraktne kunst, seal ei olnud üldse mingeid olendeid ega asju, seal olid ainult kas mingid mustrid, laigud vahel täiesti arusaamatu sigrimigri meie jaoks. Ja nende kohta rääkis meie kohalik teejuht, et need on olnud siis konspektid või siis meeldetuletused mingite tähtsate lugude või müütide jutustamiseks ja nendest saigi aru ainult seesama jutustaja, kes siis nende abil neid lugusid seal selle koha peal jutustas. Aga selle koopamaalingute ringkäigu lõpus ütles meie teejuht ühe asja, mis pani mind päris pikalt hiljem järele mõtlema. Siis ütles umbes midagi sellist samasuguseid jooniseid, nagu siin kaljupinnal tegid aborigeenid ka näiteks puutükkidele või puukoorele või, või lausa liivale. Tegelikult ükskõik kuhu, sest aborigeenide jaoks oli kõigil nendel kujutustel vaid täiesti ajutine väärtus. Et nad olid tähtsad ainult sel ajal, kui seda toimingut parajasti tehti ja kui see lõppes, need jäeti sinnasamasse paika maha ja lihtsalt unustati. Ja tavaline oli, et seal niimoodi pikalt seistes nad lihtsalt hävisid. Ja need üksikud maalingud, mida siin nüüd imetletakse ja mõistatatakse, on jäänud siia päris kogemata, kuna nad juhtumisi tehti koobaste varjulistele pindadele, mis olid kaitstud päikese ja tuule ja vihma eest. Päris intrigeeriv minu meelest, et kui erinev oli see suhtumine võrreldes meiega, kui meie mõtleme siis maalidele ja joonistele ja kunstitegemisele kus siis maale ja taieseid erilise hoolega säilitatakse ja pannakse neile külge hinnasilte ja tehakse sellega. Tari aborigeenide jaoks oleks tundunud täiesti aru saama. Siin kuuldus nüüd jällegi veidi seda Austraalia aborigeenide Titzeri do madalahäälset jorinat. Muide proovisin ka ise seal Austraalias olles. Sellele pillile hääli sisse saada, selgus, et see polnudki nii keeruline puud, umbes nagu fanfaari ja mingi hääl sealt tuleb. Aga no niimoodi puhuda, nagu need aborigeenid sind puhusideta. Hingamispausideta helirütm oleks täiesti kontrolli all. No see nõuab, ma arvan, väga pikka harjutamist. Edasi läheksin oma jutuga sellele teisele tähtsale aborigeenide territooriumile seal Austraalias. Selle nimeks on siis kunst, land ja ta asub seal põhjaterritooriumist siis ida pool. Ja noh, sealne loodus on täiesti teistsugune kui Uluru ümbruses. Veepuudust seal ei ole, on päris palju jõgesid ja järvi ja päris palju, aga lopsakaid, troopilisi metsi, nii et selles mõttes sealsetel aborigeenide on olnud palju lihtsam toime tulla kui nendel kõrbe aborigeenideks. Ja nüüd sinna Queenslandi me läksime juba oma teisel korral täitsa kindla peale välja ja läksime ühe sellise aborigeeni pere juurde, kellega me olime tuttavaks saanud juba esimesel käigul 11 aastat varem. Ja see pere kuulus siis sellise aborigeeni rahva hulka nagu kuku, jalansid. Ja ma olin nendega tuttavaks saanud tee interneti kaudu ja tol korral tundus päris huvitav, et see perekond, voolkerid koosnes seitsmest õest, kes kõik olid väga suured oma pärimuskultuurientusiastid ja Nad elasid ühes kauges külas nimega bluufild. Sinna minna ei olnud kerge, aga kohale me ikka saime. Ja tol korral oli siis meie teejuhiks üks õdedest, kelle nimeks oli Volker. Ja tema viis meid siis nende kõige tähtsamas pühapaik ka mille nimeks oli Vutša Vutšal, no seal mujal tähendab siis nende emakeeles suurt juga. Ja see oligi tõesti uhke suur juga, mis sealt kaljuvastakult alla voolas ümberringi hästi kaunis Elurit, kas loodus, aga tol korral kahjuks oli nii, et meil oli väga kiire ja pidime sealt varsti ära minema ja see jäi pärast kogu aeg hingele kripeldama, nii et on täitsa selge, et kui teist korda nüüd Austraaliasse tagasi tuleme, siis tahame sinnasamasse tagasi minna ja nüüd võttis meid vastu juba selle anni noorem õde Francis. Välimuselt oli ta õega isegi täitsa sarnane, aga ta oli Annist palju häbeliku ja üsna niukene kidakeelne, nii et pidin kogu aeg midagi ise küsima. Ja kui küsisin, siis ta vastas hea meelega ja seekord oli aega siis rohkem sääre pikemalt juttu ajada. Ja muidugi osa selle Tõnni juttudest olid mulle tuttavad juba eelmisest korrast, näiteks see, et seal Vutsal Vutsiali pühapaigas elavad krokodillid on selle rahva jaoks pühad loomad ja nad ei küti neid kunagi, kuigi üldiselt aborigeenid kütivad neid harikrokodille päris hea meelega. Mis siis tähendab õieti seda, et need harikrokodillid olid selle klanni jaoks siin tootemloomad ja neid oli seal nende pühapaigas päris palju. Ja samas On ütles, et nemad käivad siin ise ka üsna tihti ujumas suplemas ja krokodillid ei ründa neid mitte kunagi, sest noh, krokodillid ju teavad, et me oleme sugulased ja sugulasi ei puututa. Aga siis läks meil jutt nagu selle peale, et kuidas neil seal Blumfildi külasse elu praegusel ajal käib. Ja enne ütles, et üldiselt elatakse üsna tänapäevaselt, et majad on samasugused kui igal pool mujalgi Austraalias maa külades, elekter on sees ja muud tsivilisatsiooni mugavused olemas. Ja aborigeenilapsed käivad valgetega samas koolis ja seal õpitakse ainult inglise keeles. Kooliprogramm on kõigile ühine ja kui ma siis küsisin, et kas noh, oma emakeelt ka õppida saab siis selle peale vastas, et see on juba iga pere oma asi kui ta seda kodus lapsele õpetab koolis seda, mida ei saa samamoodi nagu neid aborigeenide kombeid, traditsioone, neid õpitakse ainult oma vanematelt. Ja noh, üldine seis pidi ikkagi olema selline, et kui külas ringi käia, siis hakkab selgesti silma, et põlisrahvas elab märksa vaesemalt kui valged. Üheks selle põhjuseks on see, et aborigeenide hulgas on tööd toit palju rohkem ja see tuleb veel omakorda sellest, et valged on lihtsalt parema haridusega. Nad on õppinud mingit kindlat ameteid ja saanud siis vastavalt ka sobiva töö. Aga aborigeenide antakse siis selliseid juhuslikke tööotsi, mille eest makstakse ikka siis vähem. Ja on ütles ka seda, et tegelikult aborigeeni mehed tihti nii väga tööd rügama ei kipugi. Nad hindavad pigem vabadust rohkem kui raha ja kasutavad seda vaba aega siis selleks hulkuda sealsamas looduses käia jahil ja kalal küttida näiteks kängurusid ja kängurud väiksemaid sugulasi, valla piisid üldse väikeseid loomi, see on igati lubatud tegevus. Või siis ka püüavad jõest angerjaid ja muid kalu või siis mageveekilpkonni ja ka aborigeeni naistel meeldib vägagi metsas ringi kolada ja seal metsaande korjata, nii et kokkuvõttes pidi olema niimoodi, et umbes pool kogu peretoidust saadakse ikka veel otse loodusest ja poodi minnakse ainult siis, kui see enda kogutud toit täiesti otsa on saanud. Ja veel, jutustas Francis seda, et kuidas üheksakümnendatel aastatel tundus suure asjana, et nad saavad tagasi oma põlised maad ja nad saidki pärast pikka protsessimist. Ja siis nad uskusid, et nüüd läheb elu kohe väga palju paremaks, tegelikult ei läinud. Sest üks asi oli see, et küttida ja kalastada nii palju loomi, kui varem ei olnud võimalik, metsi oli jäänud nii palju vähemaks ja ainus sissetuleku võimalus selle pealt, et nad on nüüd siis ise oma maaomanikud oli see, et nad said välja rentida oma maid teistele. Aga see rendiraha oli nii naeruväärselt väike, et oma kogukonna elu see kuigivõrd ei parandanud. Ja Francis natukene murelikult rääkis ka sellest ühest kõige suuremast probleemist nende kogukonnas. See on siis ikkagi see alkoholi joomine. Ja see oli kasvanud mõni aasta tagasi nii suureks probleemiks, et kohalik kogukond ise otsustas, et nad muudavad oma küla täiesti alkoholivabaks, ehk siis panevad kehtima kuiva seaduse. Ja tõepoolest, kui siia külasse tulime, siis teeservas ma nägin ka niisugust silti, mis keelas siia igasuguse alkoholi toomise ja seal oli ka kirjas trahv, mille see saab, kes niisuguse asjaga vahele jääb ja see oli päris krõbe trahvika mitusada eurot. Ja no tegelikult vot see alkoholiteema on nüüd kogu Austraalia aborigeenide seas igal pool väga tõsine ja on päris palju aborigeeni külasid, kus on kehtestatud samasugune kuiv seadus nagu siin Blumfildis. Ja noh, miks siis nende niisugune alkoholilembus nii suureks on kasvanud? Sellel on muidugi palju põhjusi, kindlasti üks on ikkagi ka see, et nad on ikka siiamaani oma ühiskonnas sellised teisejärgulised inimesed ja nende elujärg on kehvem kui valgetel. Aga see on nii mitmetahuline teema, et sellest ma siin pikemalt rohkem rääkida ei tahakski ja lõpetaks pigem niisuguse lõbusavõitu seigaga. Et kui me seal vutt seal Vutsiali pühapaigas kõndisime, siis ma nägin korraga jõe ääres kaljudel kaljumaalinguid. Ja need olid väga sarnased nendele, mida ma olin nüüd näinud seal Uluru mäe juures. No seal oli näiteks kujutatud ühe peal angerjad täiesti selgesti ja teisel kängurud. Ja kui ma siis Anni käest küsisin, et väga põnev, et kui vanad ja iidsed need maalingud siin on, siis tema ütles, et noh, võib-olla nii 10 aasta vanused, sest need olid joonistanud siis kohalikud noormehed, kes lootsid siis selliste rituaalset märkidega endale paremat kala ja jahiõnne. Ja see oli minu jaoks hea märk sest see tähendab seda, et see aborigeenide põline kali, joonistati tegemise komme on siin külas alles. Ja on alles ka see uskumus, et kui niisugusi märke teed, siis kindlustab see sulle hea saagiõnne, see tähendab. Siin külas elas vana aborigeeni mõtteviis ikka veel mingil määral edasi. Nüüd kuuldus siis siin saates viimast korda. Tase aborigeenide kitseridu hääl. Ja lõpeb saade Austraalia abori geenidest, kellega mul oli õnn seal kokku puutuda. Aga järgmises saates läheme juba hoopis teisele mandrile. See on Lõuna-Ameerika ja vaatame seal, mismoodi elab üks indiaani rahvas nimega Maputšed. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
