Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere me oleme siis tänavu tähistumas selle rännusarja kahekümnendat hooaega ja oleme maailma põlisrahvaste teemaga jõudnud kuuskinja saarele metsa Korowaide juurde ja eelmises saates oli juttu siis sellest, et kui raske oli tegelikult nende juurde sinna metsa pääseda ja ka sellest, kui põnev nägi välja see nende elumaja, mis oli tegelikult kõrgele puu otsa ehitatud. Aga täna ma tahan siis jutustada edasi nendest Korowaidest ja rääkida juba laiemalt, et mismoodi see nende traditsiooniline elu siis käis, kui me seal olime. Ja tahan rääkida ka sellest, kuidas maaelus esimest korda kivikirvega raiuda sain ja korra Vaide vibu pingutada sain ja kuidas maitses nende, eks, aga eriline roog sellises putukapirukas ja päris saate lõpuosas tahan ma kõnelda, aga sellest Korowaide kõige tähtsamast toidutaimest saan siis saago palm, mis looduslikud seal metsades kasvab ja mille säsist nad saavad oma igapäevast leiba. Kas oskasite arvata, mis tegevus nüüd siin toimus nende kõlavate õigete saatel? Ma arvan, et seda ei ole võimalik ära arvata, sest see on maailmas nii harukordne tegevus. Nimelt raiusid siin kaks korroway meest kivi kirvestega maha ühte väga jämedat metsa palmi. Ja sel ajal, kui ma neid raiumise helisid parajasti salvestasin, olid neil käes niisugused pika varrega kivikirved ja siis kordamööda põrutasid kindlas rütmis selle tüve pihta ja kuna töö oli nii väsitav, noh, siis nad vahepeal lihtsalt niimoodi hõikasid kajava ja kõlava häälega, et hoida kindlat rütmi ja saada tööks nagu väge juurde. Ja ma ei ole mitte kunagi varasematel maailmareisidel näinud kivikirvega raiumist. Ja kui mõelda üldse, et ega maailmas vangi üliharuldane näha mõnda rahvakildu, kellel igapäevases elus on kasutusel veel siiamaani kivikirved. Ja kui noh, niimoodi juba päris laialt meenutada, siis kivikirved Meie peas seostuvad ju ikkagi kiviajaga ehk selle tohutult kauge ajaga, mis oli kunagi olemas ka Eestis. Ja ma mäletan, Niukest seik, kui ma olin pisikene poiss, siis vanaisa riiulil oli mitmeid põnevaid raamatuid ja üks nendest oli niisugune sari Eesti ajaloost. Ja siis selle kõige esimene köide kõige vanemast Eesti ajaloost. Seal ma leidsin pilte nendest kivi kirvestest, mida siis arheoloogid olid leidnud siit eestima pinnasest ja noh, need kivikirved seal olid hästi erinevad ja kuna olin nii pisikene, et asjadest veel väga hästi aru ei saanud, siis üks naljakas seik on ka meeles, et et mind pani kukalt kratsima üks selline kivikirvetüüp, mida nimetati vene kirvesteks. Ja küll ma siis nuputasin, et huvitav, mis need venelased siia Eestisse siis nende kirvest ega tulid ja et kas nad tulid nüüd siia eestlastega sõdima või mis. Ja kui ma siis vanemaks sain, siis muidugi sain selgeks, et venekirves on lihtsalt üks kivikirvetüüp nisugune, erilise kujuga, piklik kui hästi selline sümmeetriline väga hoolikalt lihvitud. Ja see tuleb see, et sellest, et, et ta on siis mitte venelase kujuga vaid hoopiski paadi kujuga ehk vene kujuga. Aga nüüd jah, kõi valmistasime juba selleks Korovaid juurde minekuks siin Eestimaal, siis ma lugesin läbisegamini kõikvõimalikku kirjandust selle rahva kohta ja sealt ma sain aimu, et nendel võib seal olla kivikirved igapäevases kasutuses ja siis ma muidugi väga lootsin, et satun mõne sellise pere juurde kellel tõesti need kivikirved on. Ja, ja nüüd läkski õnneks, et see oligi just seesama pere, kelle juures me olime ja seal tõesti kivikirved, olid meestel põhilised raiumist vahendid ja kui see juba niimoodi oli, et seal olid kivikirved olemas, siis ma ühel päeval lihtsalt ei pidanud vastu ja palusin selle perepea käest, et ta õpetaks mind ka kivikirvega raiuma. Selle pereisa nimi oli Paiiv, mis muide tõlkes pidi tähendama ilus poiss. Et isa oli pannud talle sellise nime, kui ta väike oli. Ja nad olid täitsa tore mees, selline väikest kasvu muidugi nagu papud ikka. Vanemaealine, aga ometi käbedamatel liigutustega elava loomuga ja selline rõõmsameelne ja aval inimene. Ja siis ta oli nõus, et näitab, kuidas kivikirvega raiumine käib käima ja valis seal metsas siis välja umbes niisuguse, noh, ma ütleks, niukse inimese reiejämeduse puutüve ja hakkas seda raiuma. Ja rassis nii, viis minutit läks üleni higiseks hakkas hingeldama, aga viie minutiga sai siis selle inimjalajämeduse puu kivikirvega läbi raiutud ja noh, sellest siis piisas, ta leidis, et õpetatud küll ta andis siis selle kivikirve minu kätte selli, ilmatu põnev tunne. Esimest korda elus koidab käes kivikirvest ja esimene asi, mis ma tähele panin, et see kirvevars oli kuidagi väga teistsugune kui meie kirvestel. Ta oli niisugune õbluke ja kitsas, kuigi päris pikk. Ja miks ta nii kitsas oli. Põhjus oli selles, et, et nende kirvevars oli tehtud ühest jämedast puuoksast. Aga seda kirvest oli siin peres nii kaua pruugitud, et kirvevars oli täiesti siledaks poleeritud, nii et teda oli hea peos hoida. Ja Ma tundsin ka seda oma pihkudega, et see kirvevars oli veel perepea higist veidikene niiske. Ja kui see kirves juba mu käes, eks ma siis uurisin ka tema kivist kirve, tead ja see oli täiesti teistsugune, kui olid olnud seal Eesti ajalooraamatutes. Rääkimata sellest, et millised on need meie tänapäeva kirved Eestis. Üks suur vahe oli siis selles, et, et see kirvetera oli kirvevarre suhtes täiesti teisest asendis. Meil on ju niimoodi tera on selle varrega nagu rööbiti, aga siin oli tera nagu varrega ristiasendis. Ja siis kirved ja kinnitusvarrele oli ka täiesti teistsugune. No meil on ta siis ju sealt läbi kirvesilma, aga siin oli ta seotud lihtsalt selle puust varre külge mässitud niimoodi palmi väetidega hästi tihedalt kokku, nii et üsna harjumatu ja ebakindel ja kui ma siis hakkasin sellega oma esimesi raiumis liigutusi tegema, siis ikka väga visalt läks, töö. Pingutasin ja pingutasin, aga, aga sellel esimesel korral tuli täielik nurjumine. Nimelt natukene enne seda, kui sain tüve läbiraiutud, lendas varre otsast pea suure hooga minema. No lihtsalt lagunes ära, põhjus selles, et need Palmi väädid andsid lihtsalt liiga palju järele. Aga perepea üldse sellega peale ei pahandanud. Ja pai hakkas hoopis kõva häälega naerma ja otsis sealt rohusest selle kirvepea üles ja kas seda siis jälle selle palmi väädiga varre külge mässima ja sai kiiresti korda? Ma arvan, see oli üsna tavaline lugu, et, et niimoodi kirvepea ära lendab sellel kivi kirvel. Aga, aga miks ta naeris, noh, ma sain sellest ka aru, sellepärast et tema oli siin maast madalast peale ainult sellise tööriistaga. Tänud. Ja tal ei olnud aimugi, et on olemas ka mingisugused raudkirved, millega raiutakse veidikene teistmoodi. Aga üldiselt see kivikirvekogemus sealt Koravaid juurest oli see, et saab raiuda küll, aga võtab hulga rohkem aega ja vaeva, noh, umbes nagu väga nüri raudkirvega. Nii palju vaeva ja aega. Aga kui nüüd mõelda jällegi selle korruway pere juurde, kelle juures me olime siis nendel oli niimoodi, et ma ei näinud nende peres mitte ühtegi metalleset. Kõik asjad olid siis tehtud kas siis luust või kivist puust ja näiteks nuga. Me ei kujuta ette, et see võiks olla siis mitte metallist, aga seal oli seal tehtud ühest bambusetüvetükist. Kusjuures bambusetüve tüki serv oli niivõrd terav, et sellega oli täiesti võimalik lõigata igasuguseid pehmeid materjale, noh, liha või, või siis näiteks mingisuguse puuväeta. Ja teine asi muidugi, mis oli, et kui sul ei ole kodus mitte ühtegi metallanumat, siis sa ei saa ju toitud teha keetes ja nii oligi, et kurvaid ei osanud keetes toitu valmistada, vaid kõik nende toidud said valmis lõkke juures, ristides või, või küpsetades. Aga kui nüüd mõelda selle peale, et miks nad elasid nii-öelda kiviajas ja miks neil metalli ei olnud, siis selle põhjus oli ju ikkagi see et nad olid niivõrd eraldatud muust maailmast, et neil ei olnud lihtsalt kokkupuuteid tänapäeva maailmaga. Ja niimoodi oligi see väga huvitav eluviis tegelikult. Et kõik vajaliku, mis iganes eluks vaja, leidsid natsid samast ümbrusele loodusest. Ja etnoloogid ütlevad, et see on erakordselt haruldane rahvakild, kes nii looduslähedaselt elab, selliseid on suures plaanis kogu maamunal ainult kahes piirkonnas üldse üks on siis just seesama Uus-Guinea saar ja teine on siis Lõuna-Ameerikas need Amazonase metsad. Et ka seal on selliseid loodusrahvaid olemas, kellel peaaegu täielikult puudub kokkupuude tänapäeva maailmaga. Ja nende hulgas võib olla selliseid imepisikesi rahvarühmi, kellest meil tänapäeval üldse aimugi ei ole. Aga noh, seesama pere, kelle juures me olime nende põnev elu jahiriistadeks olid neil siis kas odad või siis vibud ja nooled peamiselt siiski vibud ja nooled. Ja see vibu, seda sain ma ka seal kohapeal proovida, see oli päris suur, ma ütleksin, üle meetri pikkune ja nooled olid hästi erineva kujuga, sest igal noolel oli oma otstarve. Näiteks üks nool oli selline, millel olid harpuuni moodi Kidad ja see oli siis mõeldud kalade küttimiseks vees, nii et seisad seal jõe kaldal, siis vaatad, kala tuleb ja siis laseb tema soolas noole lendu. Mõned nooled jällegi olid korruwaidel niuksed hästi pikaks ja peeneks teritatud otstega ja need olid siis mõeldud just lindude ja väikeste loomade jahiks. Kolmandad nooled olid näiteks niisugused, et meil oli hästi lai pea ja need olid siis ette nähtud juba kas siis metssigade või teiste suuremate loomade jahiks. Ja kui tarvis, siis kasutati selliseid nooliga sõjapidamisel. Aga nüüd selle vibu vinna tõmbamine, kui me seda proovisin, see oli päris raske, ta oli niisugune raske vibu ja kui said, siis suure pingutusega ta ikka ära pingutatud ja noole lendu lastud, siis muidugi see nool läks igavese hooga minema ja võis lennata hästi kaugele. Aga nüüd, kui Korovaid neidsamu noolia vibusid käsitlesid, siis nad muidugi oskasid ka väga täpselt nende nooltega lasta, nii et me panime sinna mingisuguse puukooretüki metsa eemale ja proovisin pihta saada. Mina ei saanud mitte kordagi ka korrakaitsjaid praktiliselt igal korral sellele pihta. Aga kui nüüd mõelda nende toitude peale, mida need Koravaid seal igapäevaselt sõid? No igal juhul olid need kõik saadud sealtsamast ümbrusest, metsikust loodusest. Seal oli tavaliselt toidulaual näiteks mingi metsataimede vilju või juuri, kaid või muid söödavaid looduslike taimede osasid või ka siis näiteks jõe loomi, noh, sellised kalad või ka pisikesed veekilpkonnad. Ja mõnikord püüti veest ka niisugusi vähkide moodi pisikesi elukaid. Ja metsast saadi ka vahel saagiks mõni lind või loom, aga seda juhtus ikkagi üliharva. Ja ma ütleksin, et sellest loomsest toidust oli hoopis kõige olulisem metsa Koro Paide jaoks igasugused metsaputukad. Nii et see putukate kogumine seda ei vaata, et iga päev ja korjajateks olid ikka naised. Ja ükskord ma läksin lihtsalt huvi pärast nendega kaasa, et mismoodi see putukaretk ikkagi neil käib. Ja see oli tõesti huvitav, kui kergesti natsa metsast neid söödavaid mutukad igalt poolt leidsid. Mõned korjasid üles maapinnalt rohu seest mõned sead põõsaste lehtede vahelt, mõned jälle puude okstelt. Nii et ma vaatasin ka kellad, ühe tunniga oli neil koos selline putukasaak, millest jätkub pere jaoks üheks söögikorraks, täiesti vabalt. Ja siis ma vaatasin, et mis putukasaak neil oli, noh kõige tüüpilisemad olid niisugused tohutu suurt kasvu printsikad, niuksed poole kämblapikkused ja ka Kilgid, kes on üsna Ritsikate moodi tegelikult ja siis oli ka näiteks saagi hulgas selliseid väga suuri mardikaid. Nonii, poole sõrmepikkusi, selliseid priskeid mardikaid ja oli ka erinevate putukate vastseid. No need olid siis nägid välja nagu sellised imetillukesed vorstikesed. Neid pidasid ka nad väga heaks söögi kraamiks. Ja üks nende lemmiktoite, mida nad seal meie kohaloleku päevadel tegid, oli putukapirukas ja nüüd ma püüangi kirjeldada seda eksootilise putukapiruka tegemist, no see alguses võeti seda saagopalmisäsi ja tehti selle jahust siis nagu tainas ja laadatise tainas siis banaanilehetüki peale laiali ja sinna piruka täidiseks pandi siis nagu kaks kihti, esimeseks pandi siis nagu see taimede osa ja see koosnes peamiselt erinevate taimede lehtedest. Need olid kindlasti kõik söödavate taimede lehed. Ja nad tegelikult olid mõeldud peamiselt selleks, et anda sellele pirukale mingisugune maitse. Sest ega siis soola ja kõiki neid tuntud maitseaineid, mida meie igapäevaselt kasutame, neid neil ju polnud kuskilt võtta. Ja kui nad olid siis nüüd selle taimelehtede kihi ilusasti ritta pannud, siis hakkasid panema seda putukate kihti. Ja noh, eks needki olid kindlasti putukad, keda nad hästi tundsid, nad teadsid, et need ei ole mürgised, need on söödavad. Ja kui need ka olid sinna laiali laotatud, siis keerati lihtsalt taigna ääred üles ja mässiti kogu see kupatus banaanilehe sisse. Ja siis selle banaanilehest tega peideti kuuma lõkke tuha sisse ära ja siis nii umbes tunni pärast võeti sealt jälle välja, laotati banaanileht laiali ja siis murti lihtsalt sellest putukapirukast igale seltskonna liikmele üks. Ja kui ma selle oma tüki siis niimoodi kätte saime, seda vaatasin, ega ta siis väga isuäratav ei tundunud. Ausalt öeldes, aga seal oli näiteks näha täitsa selgesti ühe Ritsika tundlad. Ja siis oli seal näha ühe mardika pea ja keha ja siis olid näha mingi ämbliku koivad. Aga test, kellest see mind ka väga ei hirmutanud, sest ma olin neid putukatoite mujal maailmareisidel natukene juba maitsta saanud ja nüüd mõtlesin, et ongi huvitav võrrelda, et mille poolest see korroway putukaroog siis nendest teistest erineb ja võtsin siis paraja ampsu, hakkasin närima. Ja peab ütlema, et see esimene mulje oli, et, et maitse oli piruka täitsa olemas. Selle andsid kindlasti need, need taimelehed, mis sinna olid pandud. Aga teisest küljest see maitse oli ausalt öeldes üsnagi harjumatu. Ühest küljest oli ta natukene nagu liiga vürtsikas, teisest küljest jällegi nagu liiga lääge. Ütlen ausalt väga ei meeldinud, aga süüa kõlbas. Ja sellel putukate osal sellel ei olnud ausalt öeldes mitte mingisugust maitset ja seda ma ka ootasin, sest ka need varasemad putukatoidud, mida ma olin söönud. Kui sinna ei olnud juurde lisatud mingeid erilisi maitseained, siis putukad ise olid täiesti neutraalsed või võitleme täiesti ilma maitseta. Aga nüüd siit edasi võib-olla sellest, et nagu üleüldse kui suur osa siis sellest Korovaid pere Fratsioonist oli taimetoite kui suur osa loomne toit, kindlasti taimetoit oli kõvasti ülekaalus. Ja jälle sellest loomsest toidust oli kõige tüüpilisem ja sagedasem ikkagi mingisugune putukatest tehtud toit. No see ei kõla küll väga isuäratavalt, aga ma mõtlen, et see on igati loomulik. Sest putuka toit sisaldub ja päris palju proteiini, nagu lihatoidud ikka. Ja seda putukasaaki olisid troopilises metsast palju lihtsam kokku koguda, kui kätte saada mõni lind või metsloom. No need hääled kõlasid vist juba täitsa metsikult meie kõrvade jaoks võiks nagu arvata, et keda hakkasin brasti nuheldakse või nihveldatakse või midagi sellist. Aga tegelikult rikkusid niimoodi kurvai naised, kui neil oli käsil selline töö nagu saago säsi hankimine. Sel ajal, kui ma Neid hääli salvestasin, seisid nad parajasti kolmekesi kõrvuti reas maha võetud saagopalmitüve juures. Ja sealt seest paistis siis ta palmivalget säsi. Ja seda nad siis hakkisid seal niisuguste imelikud riistadega, millel olid hästi pikad varred. Niimoodi hästi hoogsalt ja jõuliselt ja temperament selt nad seda saagu säsi, seal siis hakkisid. Ja siit edasi ongi paras aeg kõnelda sellest metsa Korovoide kõige tähtsamast toidutaimest ja see on sisse, saagu palm, saago palm kasvab Korowaide asualadel, seal, kus on niisugune soisem maa ja just nende saagopalmisalude järgi valivadki korruwaide pered alati oma elupaiku. Ja nii oli ka selle perega, kelle juures meie olime, nende onnid olid täiesti saagopalmisalu serval. Ja siis ühel päeval läksime me kogu nende perega sealt siis ka seda saagopalmi see asi hankima. Ja see oli nende jaoks väga tähtis töö, päris energiat nõudev. Ja seal oli niimoodi, et need tegevuse järgud olid jagatud siis meeste ja naiste vahel. Et kõigepealt alustasid mehed ja nemad siis nende kivi kirvestega raiusid maha ühe hästi jämeda saagopalmi ja kui see saago Palmsest kolinal vastu maad kukkus, siis selle järel mehed võtsid suured ridvad ja kangutasid sealt selle koore maha. Nii et paljastusse valget värvi. Palmi see asi ja nüüd algas siis naiste kord, naised hakkasid siis seda säsi niimoodi teine maks tampima, noh, need olidki need hääled, mida me siin enne kuulsime. Ja kui nüüd see säsi oli peeneks hakitud, selle järel tuli järgmine töö, naised kandsid selle säsi pudi seal lähedal oleva oja juurde ja hakkasid seda siis veega läbi loputama, nii kaua loputasid, kuni said sealt kätte selle saago jahu, mis seal säsises oli. Ja siis pressisid selle märja säsi kuivaks ja vormisid niisugusteks parajateks Pätsideks. Ja sellega oligi töö lõppenud. Nii et pool päeva tööd ja jahu tervele perele olemas. Umbes. Ja see lest jahust tehti seal siis kodus igapäevaselt igasuguseid erinevaid küpsetisi, muuhulgas ka seda putukapirukat, millest ma juba rääkisin. Aga siis nädala pärast tuli tagasi minna sinnasamasse saagosalusse sedasama langetatud pall, mis seal juba maas oli, sealt siis töödeldi edasi juba järgmine jupp sellest ja saadi sealt siis jälle uus nädala jagu jahu kätte. Niimoodi see nende elu käis, nii et, et kui see üks Saago palm oli lõpuni ära kasutatud, siis pole muud kui samast kõrvalt jälle uus pall maha võtta ta ja kõik algab jälle otsast peale. Ja mida see tähendas? No tegelikult see tähendab seda, et nädalas tooli tõsist tööd teha ainult pool päeva ja kõik ülejäänud aeg oli meie mõistes vaba aeg. Mis nad sel ajal siis tegid, eks nad siis käisidki vahelduseks kas siis kalal või jahil või korjasid neid söödavaid taimi, putukad sealt metsast. Aga see tegevus oli kõik nii-öelda leiva kõrvase hankimine. Saagu jahu, see Ants ikkagi seda kõige tähtsamat igapäevast leiba, sest ta nii toitev, et inimesed saavad vajalikud kalorid sealt kätte igal juhul. Ja kui ma nüüd nende igapäevast päevarütmi seal niimoodi päevast päeva jälgisin, siis ma ütleksin, et kokkuvõttes oli see ikka küllaltki niisugune muretu ja pingevaba. Hommikul ärkamine käis täpselt nii, nagu igaüks heaks arvas, erinevatel aegadel, aga kindel reegel oli see, et see, kes esimeseks ärkab, teed valmis kogu hommikusöögi tervele perele. Olgu ta siis mees või naine siis sööd ühiselt ja siis läks igaüks juba oma toimetuste kallale, mehed läksid siis kas kuskile jahile või hakkasid neid ehitama disi või töövahendeid nokitsema. Naised läksid metsa, et otsida sealt midagi söödavat, aga kindla peale seal kuskil 12-ks. Kui õhk oli juba liiga palavaks läinud, toolid kõik metsast välja oma onnide juurde ja siis otsiti mingi varjuline koht ja lihtsalt Oleskleti Se kõige kuumem aeg päevast kuidagi ära. Ja kui siis juba päeva leidsid järgi oli andnud, siis algas tegelikult päeva kõige mõnusam osa, sest siis tehti üles lõkke ja valmistati seal peal natukene süüa. Ja siis söödi seal üheskoos aeglaselt, kiirustamata ja lobised omavahel. Ja kui siis pime oli juba ammu käes, eks siis mingil ajal kobiti lihtsalt onnidesse magama, nii et meie mõistes tõesti väga lõt selline elurütmi ja väga valdav osa päevast möödus lihtsalt noh, meie mõistes laiseldes või siis oma lähedastega suheldes. Nii et selles mõttes väga lahe elu. Siin kuuldus need jällegi seda meeste hääd oinad raiusid seda saagopalmitüve, et seda maha saada. Ja siin saate lõpuosas ma tahaksin juba natukene noh, üldistavamat rääkida sellest korruwaide eluviisist pikema aja jooksul ja ja laiemal maa-alal seda etnoloogid üsna hoolega uurinud. Ja nad ütlevad, et korruvaid elu käibki niimoodi et nad elavad nii-öelda saago palmisalust. Järgmise saluni on nii, et kui ükssalu on täiesti maha raiutud, siis jäetakse sealsed onnid maha, minnakse kuskile hoopis teise kohta, kus on jälle küpset Sakko, palmid ja seal ehitatakse uuesti onnid üles ja elatakse seal siis nii aasta või kaks. Jaa, no igal juhul on see niimoodi, et neil on see igapäevane leib kogu aeg kindlustatud, sest seal on tagamaaks nii laias plaanis üks selline asi, mille peale algul nagu ei tulegi. Nimelt, kui ise seal nendes lõpututest metsades ringi käinud, kus peaaegu inimesi ei ole, siis sa arvad, et see mets ei kuulu mitte kellelegi. Aga korrowaide jaoks pole see absoluutselt niimoodi. Nende käsitlus on niisugune, et nad on jaganud need metsad, noh küll väga suurte aladena, aga ikkagi erinevate suguvõsade vahel ära. Ja igal suguvõsal või klannil on üks väga kindel maa-ala, millest ka naabrid väga hoolega kinni peavad. Ja nüüd seesama klanni mets jaguneb nende jaoks omakorda veel väiksemateks osadeks. Nii et igal perekonnal seal klannis on omakorda üks hästi suur metsa. Läbimõõdus, pakun nii oma 100 kilomeetrit ja seal on jällegi nii, et üks pere ei lähe mitte kunagi ilma luba küsimata teise peremaadele. Ja vot oma sellel maal see üks perekond siis rändab ja kuna see territoorium on nii suur siis läheb niimoodi, et kui ta on jõudnud ringiga juba teatud kaugusele siis see esimene paik, mille ta Palmides tühjaks raius, see on juba uuenenud järgmise palmide põlvkonnaga ja siin tuleb arvestada ka muidugi, et on tegemist troopika, saago palm saab küpseks uskumatult lühikese ajaga, nimelt 10 aastaga. Ja nii tulebki välja, et Grovaid on leiutanud sellise lollikindla süsteemi või kui nüüd niimoodi tänapäevaselt väljendada, siis kestliku majandusmudeli. Et nad tegelikult ei teegi, muudkui käivad, et pika aja jooksul läbi aina neid samu radu. Ja nende leib ei lõpe laualt mitte kunagi. Kuid siin on üks tingimus, tingimus on see, et olud siin ei muutu, ehk siis see mets peab jääma samasuguseks põlismetsaks. See kliima peab jääma samasuguseks niiskeks tropikaks ja neid inimesi seal metsas peab olema väga hõredalt. Ja vot siin need siis ongi see kaks, et meie alaks olud muutuvad seal väga kiiresti. Ma eelmises saates rääkisin sellest ju pikemalt. Viimastel aastakümnetel on korruvaid rahva hulgas toimunud täiesti pöördelised muutused. Indoneesia valitsus on asunud neid seal siis nii-öelda metsast välja tooma küll piitsa, küll prääniku meetodil. Ja isegi siis, kui Indoneesia riik survet ei avaldaks muutuks nende elu igal juhul lähematel aastakümnetel paratamatult, sest need kokkupuuted tänapäeva tsiviliseeritud maailmaga. Need on täiesti paratamatult. Nii et ma ütleks, et selline arhailine eluviis, mida me seal selle pere juures nägime, on edaspidi vägagi ohustatud. Kuid seda enam peaksin ma siis suureks õnneks lugema seda, et me saime näha ühte peret, kes elas seal hästi kaugel metsas teistest eraldada tult oma täiesti traditsioonilist loodusrahva elu. Aga nüüd on siis tänase saateaeg ära kulutatud ja saade tuleb lõpetada, saada siis ühest väga haruldase loodusrahva elust seal kusagil sügaval Uus-Guinea troopilises madaliku metsas. Ja millest tuleb see järgmine saade seal rändame juba Austraalia mandrile ja vaatame, millist elu elavad sealsed aborigeenid. Kuula rändajat 20. Maailma põlisrahvad. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
