Kuna meil vaarao rahvajutu sekka hakkas juba põimuma niisugune huvitav motiiv, kus merineitsi tuleb koldena või tegelikult kaldale, tulevad suured uhked lehmad. Nad on mõnikord suuremad kui tavalised tavaline kari, keda eestlase silmad on näinud või tuleb paar lehma ainult kaldale. Ja nendega koos võib kaldale sattuda kas väikemees või hoopiski tüdruk neiu. Ja on olnud palju kavalaid, nippe, kuidas neid veest välja tulnud, lehmasid endale sooda sest on näha, et nad söövad rannal isukalt ja rahulikult väga rahulikult, nad ei jookse ära ja nii edasi. Ja selle tõttu on siis püüdnud ka jutt juttude järgi mitmed talumehed karja enda kätte saada. Need merekarjalood on ju tegelikult taas tud mitmel pool Põhjamere saartel ja mitmel pool Euroopas. Ja kahtlemata eriti siis, kuna eestlastel on olemas nii jõekari kui järvekari. Et kui asi jõuab järve korjani ja siis on selge, et neid müütilisi olendeid on tegelikult leidunud ka rahvastel, kellel on suured järved niiet järvekori tuleb juba ette nii saksa kui Kesk-Euroopa lugudes. Ja on kahtlemata väga põnev, ma arvan, et meile on praeguseks just see osa pärimusest jäänud suhteliselt tundmatuks selle tõttu, et et võib-olla üks osa meist on õppinud Marie Underi balloode kooli ajal või lugenud Marie Underi luulet lihtsalt südamest, sest ta meeldib neile. Ja nende jaoks need motiivid ei ole tundmatud. Aga paljudele võiks tulla merekory etega erinevate muude kunstiteoste kaudu näiteks Viive Tolli ja paljud teised graafikud ja, ja maalikunstnikud on eesti folkloori Laat pühendanud palju tähelepanu ja selle tõttu on need lood ka visuaalselt meil pikka aega olnud silmade ees. Nad on raamatuillustratsioonide na käigus olnud, aga nad on jõudnud ka näitustele. Nii et kindlasti on see natuke toetanud seda unustusse kippuvat folklooripärimust. Ja mis seal rääkidagi, loomulikult fantaasiaraamatutesse satuvad sellised olendid väga lihtsalt. Aga mis ikkagi iseloomustab siis eesti pärimust, võtame päris tavalise, tavalised eesti jutud. Jättes kõrvale kõik põnevad paralleelid, et mis seal siis nii erilist on? Kõigepealt kahtlemata see, et kui see mere karjun õnnestunud ajada endale lauta siis see on puhas, puhas õnnistus. Need kas üks lehm või kaks lehma piisab juba, kui sa ühe väga hea lüpsionanniga lehma kätte saad teevad selle peremehe rikkaks. Tal on pihima kogu aeg, ka sel ajal, kui teistel lehmad jäävad kinni ja lüps väga hästi ei õnnestu. Väga suureks boonuseks on veel see, et sellel merest või järvest tulnud lehmal on igal aastal vähemalt üks poeg kellest saab sama hea lüpsilehm. Neid on väga hõlbus ära anda, ära müüa. Ja ega nende lehmade ja vasikate ja mullikate müügi kaudu tegelikult pere rikastub, nii et ta on nagu sellise müütilise jutu kohaselt väga soodne. Ja nüüd järgneb Buent tegelikult ükski neist müstilistest olenditest, kellega inimene kokku puutub ei ole igavene. Ta ei jää kindlasti igavest inimeste seltsi. Kui ei ole tegemist mingi tormi selle merele või järve Meri olendile või järve olendile järgi läinud noore mehe või naisega siis on tegemist ikkagi ajutisele bega ajutise kooslusega. Ja nii igaüks tuntumaid eesti järve lehmade lugusid räägib sellest kuidas ühel heal päeval hõigatakse järvest kõva häälega et saari, moori tule koju. Ja selle peale järve lehm tõmbab enda näost lahti ja läheb otsejoones järve. Teda ei nähta enam kunagi, aga harilikult jääb järgi viimane Neist vasikatest, kellest kujuneb täpselt sama hea lüpsile. Nii et justkui pere ei kaotage midagi, nagu on ka teisi võimalusi kus kutsutakse tagasi Kogaariust, hõigatakse merest, et aeg on koju tulla, tule juba koju. Mõnikord on see hüüdmine, kaad, Kall, Kalvi-Kalle, Kalle, tule koju. Mis ütleb siis, et mitte ainult noored neiud, vaid ka ka need noormehed jäeti mõnikord karjapoisina või, või muul kombel talu juurde tööle. Ja neist tulid õhus abi. Aga selle peale vastab harilikult seesama juba ennast talus sisse seadnud ei saa tulla, olen kinni seotud. Kuid tavaliselt niisugustel lugudel on oma müütiline lahendus ja see lahendus on niisugune, et ühel päeval mere ääres või merel viibides järvel paadiga sõites pärib merest tulnu et sa oled mitu korda tahtnud mulle rääkida, kust sa mu said, et räägi see lugu uuesti. Ja see ongi nüüd müütiliste lugude võti. Sa ei tohi mitte kunagi avada ei haldjale ega RKT mundlikul olendile tema päris algupära. Ent loomulikult ei saa seda ju rahvajututegelane. See lihtne talumees ei saa seda teada ja ta räägib päris õhinal ära selle toreda loo kaunist päevast, kui teda tabas suur õnn, et ta nägi kaldal korja ja lisaks karjale tõid ollu näiteks kas väikse poisi või siis tüdruku tüdrukust kassas tale naine, naisel on juba lapsed ja nii edasi. Ja siinkohal õnn pöördub, naine hüppab vette või see sama karjapoiss hüppab vette ja ta ei tule enam kunagi tagasi. Mõnikord vahel harva, nagu haldjalugudes kombeks, käivad needsamad olendid oma laste eest hoolitsemas ja taas, küllap olete neid sarnaseid motiive kohanud, nii Sõrmuste isanda lukku. Filmides või raamatutes ja väga paljudes muudes ulmefilmides. Aga see ongi üks üks haldjalugude põhilisi osasid. Nüüd meremere karioste ja nendesamade merest saadud naistega ongi lugu keerukas, sest on kauneid muinasjutulaadseid, lugusid, kus merekuningal on terve õukond, et tal on mitmeid lapsi ja keegi neist eksikombel või mõnikord lihtsalt kaldal käies satub inimesega, kui satub inimese koju, abiellub temaga või juhtub midagi muud. Ja rääkimata muidugi nendest lugudest, mis on juba rohkem Eestis näkidega seotud kus kaunis olend kammib ennast kivipeol. Ja lõppude lõpuks otsustab, et noh, kui see noormees käib ja kõhnub ja nii kurb, nii kurb, et siis miks mitte, ta võtab endale ta kaasaks ja viib ta Vetemaailma kaasa. See on siis niisugune fantastilisem pool, mis selle juures võiks siis olla tõde? Mikspärast öeldakse nende vete veekarja kohta v lehmade kohta öeldakse siniselt lehmad või hollid lehmalt tegelikult ka merehobuste kohta, mõnikord öeldakse, et nad on hallid loomad või sinised loomad. Kui me nüüd vaatame Läti suunas, siis seal on selline rahvuslik praeguseks kaitse alla võetud tõug nagu Lätil, sinised lehmad. See on seal kohapeal arenenud ja kui me mõtleme selle peale, et suur osa meie eriti merepärimusest on saanud tugevaid mõjutusi, tõsi, Liivi rannas tööl käies, nagu me võime ka öelda, et läti ja liivi folkloori eriti on mõjustatud saarlastest, kes käisid kohapeal hooajatöödel siis võimalik, et see tavatu värv ja väga suur lüpsivõimekus, palju piima. Et see kõik on seotud sellesama Lätti Lätile, tõuga. Pean vabandama, et ma samuti läksid niisuguste realistlike motiivide sissepõimimise põimumise juurde tagasi, aga ma arvan, et mõnikord Need reaalsed elemendid on väga olulised ja võivad juhatada meid põnevate põnevate seosteni. Ja muidugi järved, sealt ei tule välja ainult järve lehmad, keda sa saad endale piima lehmudeks püüda. Vaid järve põhjas elab sageli järve härg ja me näeme ainult muljumis tõusevad järve pinnale. Mul on üks muistendiliik, mida on nimetatud Balti riikidele ja ka Eestile väga tunnuslikuks. Need on lendavad järved või rändavad järved. Ja väga sageli, kui järv tõsiselt vihastab, siis sealt tuleb välja härg, kes kõnnib kõige ees ja tema järel pilvede kõrgusel kalu maha. Pillates tuleb, tuleb järv koos oma elanikega.
