Nüüd aga juttudega meetiliste olendite maile ja Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva. Täna tuleb jutt tubee hobustest, kes nad on sellised oi kui põnevad olendid. Selles mõttes põnevad, et kui me nüüd mõtleme oma lapsepõlve peale, siis meil kindlasti tuleb Silmet Ükssarvik, kes oli ju niisugune fantastiliselt sõbralikke, tore, tore olend ja, ja võib-olla need, kes on ülikooli jõudnud või kellel on muidu näiteks Tallinnas Nad jalutavad ringi ja on sattunud Pegasuse kohvikust mööda, siis see luulehobu, kes tegelikult oli ka üsna üsna ise loomukas ja emast kasvas koha peale müütide järgi ka tõeline tugevate hobuste, Sari. Meie hobused on tegelikult need, kes elavad vees. Ja sellega seoses meil on jälle põhjust mõelda selle peale, miks eestlased mõtlesid niimoodi ja teised mõtlesid natuke teistmoodi. Ja see nüüd oleks selgem, siis vaatame korraks, mis iirlased ja šotlased on mõelnud vee hobudest. Nende jaoks veehobud on mitte merehobused, vaid nii-öelda sisemaa veekogude värske veeallikate järvede ääres või järvedes elavad olendid. Ja Meil on veel üks erijoon, mis viib nende veehobused kokku hoopiski näiteks päris vana antiikkultuuri ja võib-olla veel ka antiikkultuurist edasi kõige esimeste imelike vees elavate hobuste kujutusteni. Need on tegelikult asjaolu, et nende hobustel on esimene ots on küll hobuse oma. Neid kutsutaksegi hipo campusteks ja tagumine on hoopiski meenutab meile Lohnes ja, ja sisalikke lohesid ja kõiki muid naljakaid olendeid peale selle on nii Iirimaal kui Šotimaal kui Islandil. Ja, ja mujalgi on kujumuutjad ehk siis kaunis noor naine või, või noormees, kes võib võtta hobuse kuju ja sellisena tulla tulla lapsi või noori meelitama. Ja nende kohta ongi öeldud, et nende üks põhilisi eesmärke on hoida see veekogudest eemal. Kui me nüüd jõuame Eesti merehobuste ja v hobusteni sest meil on neid ka tegelikult mitut tüüpi merehobused, on need siis, kes elavad meres, aga erinevalt neist, kellest meil jutt oli kuju, muutjatest või, või poolhobustest on tegemist päris hobustega. Keda siis vanarahvas uskus, et nad elavadki kas meres või järvedes või jõgedes? Nad olid ikkagi nelja jalaga väga uhked, nad olid heal juhul natuke suuremad kui tavalised hobused ja kui me nüüd vaatame oma pärimustekstide poole siis me sealt leiamegi toredaid üleskirjutusi nii eelmisest sajandist, selle sajandi algusest. Kuidas inimesed räägivad, kuidas ükskord Meie nägime, kuidas kive Slo otsas vee peal oli suur hobune. Nii suur nagu meie kamber. Küll oli suur, oi, me kartsime teda ja et nüüd neelab meid olla. Kartsime ja katsusime, saime eemale joostud. Või üks selline Oskar Loorits poolt Liivi rannas üles kirjutatud lugu, kuidas mehed sõidavad rahulikult merel ja. Kohutava kiirusega järele üks hallikas sinakas hobune nimelt eriti Liivimaal jällegi Läti randade, siis on need merehobused sageli teist värvi, need tunneb värvi järgi ära, sest nad on kas sinised või sina kas hallid või siis hollid. Ujub järgi, ujub paadist mööda väga uhke kaarega ja otse edasi mere peale või üks teine, väga tore lugu, jällegi Loorits, üleskirjutus on sellest, kuidas tegelikult saarlased toovad endale. Neil on väike plaan ka natuke müügi äri ajada, toovad kaasa hobuseid ja oi-oi üllatust. Äkitselt on meres üks hobune, Nad kahtlustavad, et see hüppa sätti nende paadist välja, siis nad saavad aru, et aga sinist hobust neil ei olnudki ja ka see arendab hirmsat kiirust. Kihutab otse mere suunas, nad arutavad isegi omavahel, et huvitav, kas see jõuab nüüd enne meid jõuab Saaremaale kohale. Aga sinnapaika see kaalutluse jutt jääb? Mis meil on nagu sarnased lood nii meie keelesugulastega komidega maridega, aga teiselt poolt jällegi iiri ja šoti kuld tuuriga on just need mageveehobused, kes näiteks šoti hobused on sageli musta värvi ja süsimusta lokaga. Aga eestlaste jaoks ikkagi see hobune, keda ta vee ääres näeb, see on kas punane või väga sageli tan valge valgeid hobuseid meil jällegi, see oli haruldus, neid nii väga sageli nähtud. Või ta on väikest kasvu, tal umbes nagu ponilt selline ja tal omad kaldal või ta kipub lastega mängima, ta küsib leiba ja lapsed ronivad talle selga ja viimane neist küsib, et aga kuhu mina kas näki näsa peale. Ja selle peale pudenevad kõik lapsed hobuse seljast ära vette? No meie lugudel on võib-olla kaks-kolm lugu kõikides neist saadavatest üleskirjutustes, sest see järve hobuse lugu on nüüd küll olnud tuntud igas Eesti piirkonnas. Ja võib-olla selle kohta võib öelda ta ülesanne oli lapsi hoida veekogust eemal, et nad ei torgiks seal midagi, ei läheks ujuma ja teeks muud. Aga igal juhul, kõikidest neist sadadest lugudest võib olla 200 300, nii et see v hobune viib lapsed endaga vete kaasa. Enamalt jaolt nad saavad suure märja külma ehmatuse osaliseks, nad lihtsalt kukuvad vette ja, ja saavad kaldale ja see on üks kole lugu, mida kodus rääkida. Samon jõe hobustega, aga kui nüüd tulla hobustest veel sammuke edasi, sest tegelikult selle järve hobuse eripära on see, et ta selge pikkus muutub, ta venib ja venib aina pikemaks selleks, et ikka kõik need lapsed selga ära mahuksid. Lapsi on seal viis või kuus või seitse. Nii et lapsed tegelikult näevad, et hobune venib pikemaks. Aga isegi see ei hoia tagasi lusti toreda hobusega minna mängima. Nüüd on veel üks teine oma oma sisu poolest üsna sarnane ja võib-olla ka vormilt sarnane lugu ja see puudutab tegelikult palki, mis on vee peal väga suur, uhke jäme palk. Lapsed lähevad, ujuvad sele, palgini, ronivad talle selga. Jakob Palk venib, venib järjest pikemaks. Nii nagu see hobunegi, et on nagu elav, mis äratab ühes lapses kahtluse tüüpiline ongi, et keegi Lostest lapsed, sageli on eesti mütilistes lugudes ka selgeltnägija või prohvetliku sõnumi ütlejana mängus, et ütleb, et oi-oi-oi-oi see ei ole õige asi. Ja kas siis nimetab jälle sellesama näki nime või või hoopis midagi muud. Ütleb näiteks, niiet armas taevas, kes see küll on ja sellest juba piisab, et see palk kaob ja võib-olla meie kõigi jaoks tundub veel võib-olla agentsakam see fantaasia kus on teatud huvitav kivi, suur kivi, mida kalda ääres ei ole olnudki ja mis äkitselt osutub, et ta siiski on seal. Ka tema aina suureneb, nagu elav polenta aina pikeneb, laieneb ja mahutab enda peale tohutu tohutu koguse lapsi. Taas alati meie lugudele on olemas väike päästevõti, nii et nad ei jõua kunagi nende koledate lõppudeni, mida me võib-olla leiame, kui, kui Sirvime näiteks kas inglise merelugude või mõne muu rahvamuistendite osa. Ja kui me alustasime sellega, et me kasvame üles selliste toredate toredate muistendite kaja toredate filmide ja muusikaga siis kahtlemata see huga v hobuste või või siis ka merehobustega niimoodi. Kui nüüd jätta kõrvale tõesti need Hollywoodi väga-väga säravad ja, ja stereotüüpe kuigi ka müütilisi motiive täislood, siis võib ju meenutada 2007. aastal linastunud filmi rasseli lavastatud filmi veehobune mille kohta väga paljud on kirjutanud, et see oli minu lapsepõlve lapsepõlve tõeline ideaalfilm. Nii nagu need inglise filmidele kohased. Me näeme seal niisugust vana küla mereranda hallide tumedate kivist majadega, millel on kivist kaotused, need tänavad munakividega ja koledad. Ja seal on üks poiss, kes ootab oma isa esimesest maailmasõjast koju. Ta ei usu, et tema isa on surma saanud. Ja ühel päeval leiab ta Rannust naljaka muna. Kuidas seda koksid, siis tuleb sealt välja salaja kuuris või tööriistakambris tuleb sealt välja olend, kes alguses särav ja sätendav, aga siis enna imet näed välja nagu porikarva pärdik. Niisugune pikkade jalgadega sisalik sellise pontsakas ümmarguse, natuke kandilise koera näoga. Ja sellest kasvab tegelikult veehobune, ehk nii nagu inglise ja inglise saarestiku folkloori läheb, väga kohane ja väga tavaline. Sellest kasvab vee hobune, kes meie mõistes ja meie kultuuriruumis tähistab tegelikult Loch Nessi, ehk siis ühte paljudest järve koletistest, kellel on. Esiotsa järgi on väga-väga kaugelt aimatav, võib-olla see hobuseks olemine. Aga kes tegelikult on ju selline müütiline koletis, keda järvede ääres Šotimaal käiakse tänase päevani otsimas ikkagi tegelikult siis hiidsisalik või selline hiid monstrum. Paljud väidavad, et nad on näinud kas Loch Nessi või kui mitte teda, siis vähemalt olnud merel, näinud mõnda hobust ujumas ringi. Kas see on päris hobune või müütiline hobune? No kindel on ainult see, et kindlasti on tegemist väga, väga toreda fantaasiakujuga väga toreda fantaasialoomaga ja kahjuks erinevalt paljudest mütilistest loomadest, kelle olemasolu on inspireerinud arvutimängu joonistajaid. Cavee hobused, merihobused on väga edukad arvutimängudes, aga nii hästi neil ei ole võib-olla läinud ilukirjanduses ja luules võib-olla isegi mitte muusikas, kus me leiame küll suurepäraseid doi Rocky, võib-olla ka poeetilisi laule. Aga neist paistab võib-olla kõige rohkem läbi mitte kohtumine vee hobusega või igatsus veehobuste järgi, vaid inimlik igatsus millegi tundmatu, äärmiselt põneva, mingi seikluse järele. Aitäh, Mare Kõiva. Täna.
