Jätkame miinisarjaga, eetilistest olenditest ja Tartu stuudios on usundiuurija Mare Kõiva ning täna tuleb juttu haugist või kalo, isast või kala Karivusest või kellestki, kelle hüüdnimi oli meie tulp, saba orikas. Sellised naljakad nimed, mille peale Oskar Loorits näiteks on päris pikalt mõtisklenud, et miks just orikas ja ta on leidnud, et et ikkagi nende päriskorjuste v kogu karjuste või Colo karjuste muude jaoks või kalajumalate jaoks olid erinevad kala tulidki nagu nende koduloomad ja et kuna haug oli suhteliselt suurem kala et siis tema kohta arvati, et et noh, miks mitte siis orikas. Lisaks muule on ta ju väga toitev kala. Haug on üks neid, kelle teket ja lugusid temaga on seostatud väga erinevate müütidega. Noh, kui me võime öelda näiteks mõeldes tagasi eelmistele saadetele, et ükssarvikut tema kohta on viide isegi piiblis siis haugi Me leiame küll väga olulise leiva kõrvasena ja näiteks vepsa, Eesti ja paljude teiste rahvaste eriti õigeusu kultuuri järgivate rahvaste juures on haug nimelt see, kes peab olema laual, kelle liha peab olema laual iga püha ajal ehk siis mälestusteenistust mälet mälestamise ajal, aga kindlasti jõulu ja erinevate muude pühade ajal. Haugi kohta on mitmeid tekkelugusid näiteks et tema on üks neid, kellele öeldakse, et tema loomise ajal, kuna ta oli väga lühikese mäluga, unustas kiiresti ära, mis tal kästi teha vaid ikka kippus oma pead midagi tegema. Et siis ühe korra suure pahameelega löödi talle kõvasti vastu pead ja sellestki jäi ristimärk talle pähe. Ja teine selline vanem muistsemate etioloogiate ja selliste võib öelda ka piibliseostega lugu on seotud sellega, et haugil on pealael on niisugused kaks teravat sir, pilt, mida ta saab kasutada ükskõik millise kalavõrgu või ükskõik millise püünise lahtisaagimiseks. Ja et tal on võime tulla ise välja ja lasta välja ka teisi kalu kes on sattunud püünistesse. Päris ebatavaline oskus, eks ole. Ja selle tõttu on ka öeldud, et, et haug ikka, peab alati väga, väga ettevaatlik olema. Haugi on nimetatud koguni, et ta on nii vana, et Saalomoni vanaema muudeti haukiks, kui ta ära suri. Niisugune on siis veel üks tema piiblilugude ja Eesti folkloorivanemaid seoseid. Aga Saalomoni vanaemale on ta tegelikult tuntud mitte ainult Eesti, vaid ka mitmes mitmes slaavi rahva juures. Ja taas, sellel on veel üks tähendus, see tähendab seda, et haugi ja haugi luid on saanud kasutada ravimise juures täpselt samuti ka havi hambad on need, mis õigel ravijal kuulusid tema ravimikoti ja haugi hambad. Põhiline tähendus oli see, et temaga saigi hambavalu ja hambaravi teostada. Ehk siis väga-väga praktiline ühtibki väga müütiline nagu kaugesse aega tagasi minna. Ja sellesama kaugusega on siis põhjendatud ka seda mikspärast ja kuidas on just nimelt tema keha väga sobiv ravimiseks. Vanemas kultuuris me leiame veel mitmeid huvitavaid kombeid. Näiteks selle, et kui Köögivõrku sattus väga väikesi kalu siis peaaegu üle üle maailma on sellised arvamused, et need tulevad vette tagasi lasta, sellepärast et neist tulevad uued kalad. Ja mitte ainult, vaid ka ära söödud kalaluud oli tava paljudel rahvastel eestlaste logoga, näiteks ainudel mitmetel Vaikse ookeaniäärsetel rahvastel, aga ka Põhja-Ameerika indiaanlastel oli tava lastanud tagasi veekogusse needsamad kalaluud, millest siis arvati, et see on kogu maailmas tasakaalu alus. Sealt saavad alguse uued haugid, uus ringkäik looduses. Haugi loomulikult on peetud ka selleks, kes korrastab ja hoiab veekogud puhtad ja korras ja vaatab, et kalad ei jää kuidagimoodi väga-väga viletsaks, vaid ta oma püügihuviga ja püügiinnuga. Kannustab siis ka teisi kalu haledamaks, tublimaks, targemaks, osavamaks ja nii edasi. Et need on üks osa sellest haugi pärimusest. Loomulikult, kuna ta on selline kala, mida annab välja püüda ka väga suurena ja väga vanana siis on ka lugusid sellest, kuidas kalamees on püüdnud välja niisuguse haugi kelle ta võtab õlale. Ja saba ulatub maani. Sel juhul nüüd on tegemist selle kuulsa kala, isaka või kala karjusega kelle kalamees on eksikombel kätte saanud ja kes tegelikult tuleb tagasi lasta järve. Harilikult meie mõistendites täiesti otsesõnu keegi hõikab. Hõikab selle peale, et laseme Jettelpsaba tagasi. Muidu sa saad seitsmeks aastaks kõhuvalu ja kinnitusjutud sinna otsa, ütlevad, et hoiatus vastab tõele. Kui sa juttu ei kuula, siis nii juhtubki. Ja teiselt poolt, kui sa otsustad, et see nii ohtlik Kalavad, sinul, sa ei taha teada midagi, sa ei taha viia teda järve tagasi, sa ei taha temaga tegeleda. Siis on ka niisugused lood, kuidas Kinnipüüdja jätab kala vedelema või mõnikord, kui poisid on püüdnud sellise uhke eluka kinni jätab ta niidu peale. Ja sinna ta jääb kuni sügiseni, sest mitte üks lind ega loom ei lähe teda puudutada oma. Et see on nagu veelkord selline märk, et tegemist oli püha loomugavi sakraalse loomaga, keda ei oleks tohtinud üldse kinni püüdagi. Ja muidugi kui järves haugid Sammolduvad. Kui õnnestub kinni püüda kala, kellel on samblad seljas, siis see tähendab seda, et see järv on niigi vana, et varem või hiljem ta mitte ei kasva kinni, nagu meie praegu kujutame, vaid sellesama läänemeresoome rahvaste kõige kuulsama muistendi järgi. See järv võtab oma kalad kaasa ja lendab minema jättes tee peal inimestele siis leidmiseks sammaldunud kolu, vetikaid ja kõike muud, mida järv leiab, et et see ei kuulu tema, tema uue asukoha või tema uue elu juurde. Aitäh, Mare Kõiva täna.
