Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere raadio kahes alustab puust ja punaseks ja teadusuudiste rubriik ning sel nädalal oleme kosmoselainel. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning minuga koos siin Tartu Ülikooli astronoom Tõnis Eelmäe. Ja meie selle nädala viimane kosmoseuudis oleme siis niimoodi päev-päevalt liikunud maast kaugemale ja nüüd jõuame tõesti sellisesse päris universumi suurte struktuuride mõõtkavasse. Ja üks selline mõistatus, mis on astronoomidel silma jäänud või kosmoloogidele on see, et ega meil nii-öelda kosmos meie ümberringi ei ole sugugi ühtlane ja millegipärast on mingites kohtades paigad, kus, kus nagu väga suurt midagi ei ole, ei ole, tähti ei ole, ei ole galaktikaid. Ja nüüd üks selline piirkond on võetud lähema vaatluse alla ja leitud, et võib otse öelda, et nii-öelda see auk seal universumis on, on selline hiiglaslik mull. Tõnis, räägi sellest täpsemalt. Ja on tõesti leitud üks suur auk meie lähikosmoses tegelikult et kui sa ütlesid, et on siuksed, suured augud, kus ei ole tähti, galaktikaid ja nii edasi, siis jahu, universumi suuremastaabiline struktuur, mille siis enamasti joonistavad välja galaktikad ja nende parved, et seal on tõesti suured tühjad alad, kus ei ole galaktikaid ka praktiliselt üldse või ei olegi. Aga, aga see nii-öelda uus avastus on siis tegelikult meie oma niisugune kodugalaktikas meie oma Linnutee. Ja lisaks sellele meile veel üsna lähedal. Meile veel üsna lähedal ka siis tõepoolest on linnutees. Tuleb nii välja, et tegelikult on jah neid selliseid auke näha väga hästi teistest galaktikates meile lähemates galaktikas, mida saab üsna detailselt pildistada ja näiteks magalahesi pilvelt või meie lõunataevas näiteks vesiniku punase kiirgusjoone valguses on on fotot teha, siis on näha, et seal on siuksed, suured mulli moodi asjandused näha. Ja need on supernoovaplahvatuste jäänused. Ja seesama mull, tegelikult on siis ka nii-öelda supernoova plahvatuse jäänus tegelikult võib-olla isegi mitme supernoova plahvatuse jäänus mis on plahvatanud seal, noh ma ei tea, kuus kuni 20 miljonit aastat tagasi, umbes selles vahemikus. Et, et võib-olla siis, kui nii-öelda mee šimpansi, hominiidi, liigi või ühine esivanem veel elas, siis vot sellest ajast võib olla pärit näed, niuksed, mingi seeria supernoovaplahvatusi, mida siin meie hästi-hästi kauged esivanemad äkki nägid? Jah, et plahvatused, eks ole, nendest me oleme rääkinud, meil on selline nii-öelda aktiivne täht ja siis ühtäkki plahvatab viskab kõik laiali enda ümbert ja, ja kas siis nii-öelda võibki öelda, et ta nii-öelda puhub oma ümbruse noh, praktiliselt täiesti puhtaks. Ja et eks neid plahvatusena hästi mitut sorti, aga jah, need nii-öelda hästi massiivse tähe supernoovaplahvatused üldiselt täpselt seda teevad. Plahvatus pühib selle ruumi piirkonna puhtaks ja nii-öelda puhub seda ainet nii-öelda sellest plahvatuse kohast eemale. Ja kui see asi siis leiab aset sellistes piirkondades kosmoses, kus on noh kas tolmupilved või noh, igal pool meie linnutees enam-vähem on mingisuguses koguses gaasi ja see tolm ei ole mitte see selline nagu meil nagu siin kuskil võib-olla toanurgas on, eks. Et see on niisugune nagu imepeenikene süsiniku ja võib-olla seal on igast muid elemente kaabel. Niisugused noh, nagu pisikesed osakesed. Et noh, seda on võrreldud umbes nagu suitsuvinega, et, et kui, kui on, lihtsalt suitsuvine näha, et suits, no vot, see on niisugune imepeenikeste osakestest koosnev. Tegelikult kosmiline tolm on umbes samasugune ja, ja, ja siis plahvatus tekitab nii-öelda, surub kokkuse gaasi tekitab tihendusi selles gaasis ja need on siis need kohad, kus kohas hakkavad tekkima uued tähed aja jooksul. Ja, ja selle suure mulliga on siis samamoodi. Et see on siis noh, nende tähtkujude põhjal seda nimetatakse pere seose ja sõnni tühikuks. Ja, ja see on tõesti niisugune umbes 500 valgusaastase läbimõõduga tühik noh, meist siin ütleme, 700 valgusaasta kaugusel on selle keskpunkt. Ja kui varem oli teada, et seal piirkonnas on mingisugused struktuurid, seal on tähetekkepiirkonnad siis seni ei olnud võimalik neid nii-öelda kokku panna mingisuguse struktuuriga, sest ei olnud piisavalt häid mõõtmisandmeid olemas. Ja vist nüüd, kui need mõõtmisandmed tulid, nagu ma ka loen, siis oligi põhimõtteline kolm tee, pilt, pilt on kolmemõõtmeline pilt võimalik kokku panna. Kui kaugel need objektid meist on ja siis siis nagu selguski, et et see, mis varem nägu oli paistnud võib-olla teistsugused ühikuna, siis nüüd joonistus seal selline ilus mull välja. Et need kaks tähetekkepiirkonda tuli välja, et tegelikult on nii-öelda ühise struktuuri kaks osa nii-öelda mulli vastaskülgedel olevat sihukest ainet yhendust ja selle avastuse võimaluse tegelikult andis Euroopa kosmoseagentuuri satelliit Gaia mis mõõdab üli ülitäpselt tähtede asukohti taevas. Nii täpselt, et on võimalik määrata pagallakse efektist väga paljude tähtede, nende täpsed kaugused maast. Selle konkreetse mulli ulatuses on isegi nimed, need täpsused on, on umbes üks protsent, kauguse määramise viga on üks protsent või isegi isegi noh, nii-öelda väiksem veel. Kui astronoomid teavad tähe kaugust ja nad teavad näiteks vähespektreid mõõtes, mis tüüpi tähega on tegu siis noh, peaks olema nagu hästi selge, et et nojah, et võtame, ütleb niisuguse päikese-sarnase tähe siis me teame, et kui me vaatame seda tähte nii kaugelt, siis ta paistab nii heledalt ja sellist värvi. Aga nüüd kui neid tähti mõõta nende spektiorite tüüpi teades ja tuleb välja, et nad natukene punasemaks, kui nad peaksid olema natuke nõrgemad, kui nad peaksid olema. Et siis on tegelikult võimalik teada saada, et meie ja selle tähe vahel on tolm, mis neelab seda valgust ära. Tolm neelab ära rohkem sinist valgust, tähed muutuvad punasemaks. Rohkemat punasemaks muutuvad seda rohkem, seda tolmu nii-öelda meie selle tähe vahel. Ja vot siis selliste mõõtmistega oli võimalik nii-öelda kaardistada nende tavaliste tähtede kaugust ja kui palju mingisuguses piirkonnas on tolmu, ruumi piirkonnaseks, mille sees suur auk siis on, eksid, auk siis tegelikult noh, ta on siis nii-öelda tihedus, auk. Et, et see on selline aukus on märksa vähem tolmuosakesi ja vesiniku kui selle mulli või augu servades. Sedasi nagu juba mainisid, et tegelikult, kui seal augus ütlemise mulli kestmise õitsemise tihedam tolmu alamissis nagu ümbritseb seda hõredamat ala et seal juba tekivad, et just need sama supernoovaplahvatuste tihendused, et see on siis see koht, kus hakkavad kujunema uued tähendad. Ja ja noh, eks seda on nii-öelda teatud juba varemgi, et, et supernoovaplahvatused on tähetekke põhjustajateks just nimelt sellega, et nad oma nendel noh, lööklainega siis tihendavad gaasi ja põhjustavad häiritusi nendes molekulaarsete vesiniku pilvedes või gaasipilvedes. Aga noh, see on nüüd esimene kord, kus me tegelikult suudame päris kolmemõõtmeliselt mõõta sellist ühte noh, sellise selle protsessi, kuidas siis kulgu võib-olla päris mitte, aga aga mis selle nagu tagajärjel on tekkinud see mull kolmemõõtmeliselt ja, ja kuna see meile nii lähedal, siis me saame kõiki neid protsesse tegelikult uurida väga erinevates lainealades röntgenkiirguses, jälle ja nii edasi raadiokiirguses siis siis me saame väga palju detailsema pildi selle kohta, et mis on toimunud ja võimalik, et me saame teada, et kuidas asi täpsemalt on toimunud, et päris nii-öelda detailselt teada, kuidas see kõik on toimunud ja see aitab meil tunduvalt paremini aru saada, kuidas tähed üldse tekivad ja tähtede ümber planeedid ja ja meie puhul siis ka elu Ja seda kõike siis sellest, et meile jäi silma üks mull meie galaktikas, meie linnutees. Selline oligi puust ja punaseks tänaseks ja selleks nädalaks Arko Oleski, Tõnis Eelmäe tänavat kuulamast. Ning järk nädala toob meile juba uued teemad, uued uudised. Püsige lainel, aitäh ja kuulmiseni. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
