Ühes Põhja-Eesti jões elavad müstilised olevused ebapärlikarbid. Üle 200 miljoni aasta on ebapärli karp asustanud,  puhtaid vooluveekogusid. Ta on elanud üle kõik varasemad planeedi jahenemised  ja soojenemised. Kuid juhtunud on midagi tõsist, sest nii ürgne  ja auväärt loomaliik on hääbumas. See siin on ebapärli karbi tühi koda. Need imelised loomad elavad Eestis kahjuks veel ainult ühes jões. Tänases saates uurime, milline näeb välja ebapärli karbi eluring,  mis on äärmiselt keeruline ning saame teada,  kuidas on võimalik ebapärli karbid päästa. Ebapärli karbi eluring algab ja lõpeb tema kodujões. Selle omapärase looma keerulise eluviisi lahtimuukimiseks. Jälgime põlula, kalakasvatuskeskuse ja teadlaste koostööd,  mille eesmärk on päästa Eesti ainus ja paraku vananev  ebavärvi karbi populatsiooni. Kuna noorte karpide suremus on looduses väga suur,  püütakse toetada just karbivastsete arengut. Oma elutee alguses on ebapärlikarbid kalade parasiidid. Et viia nad eritingimustega kasvatusse, tuleb püüda jõest. Võibolla liiga suur? Kas ma tahate neid suuri või? Vaatan ise, ilus kala ju, jumala täis. Nonii, tuleb kõnnime üles. Kammime jõe. Palun olemas. Ja see on nüüd see põhivanuse rühm, kes kelle küljes nad  tahavad olla. Aastased. Me proovime püüda praegu jõeforelle selle jaoks,  et nende lõpus kaarte küljes on kinnitunud ebavärvi karbi vastsed. Vaata, milline kas kalatunnet saab? Oh pulmarüüs lepamaim. Ma pole näinud sellisel hetkel, vaata nagu paal,  jah. Väga hästi tuleb praegu neid pisikesi forelle,  nii et on tunne, et see kogus kalu, mida praegu Põlula  kalakasvatuskeskus vajab. Nende ebapärlikarbi vastajate saamiseks tuleb siit kenasti kätte. Oli kala oli kala, oli kala. Ebapärlikarbid paljunevad suvel suguküpsed isased liiguvad  emastest ülesvoolu ja paiskavad vette tohutult seemnerakke,  mis jõuavad emase karbi mantliõõnde ja viljastavad munarakke. Emaslooma mantliõõnes areneb kuu pooleteise ga umbes miljon  naelatangi kujulist pihtvastset ehk lohiidi,  kelle emane paiskab vette vaid imepisikesel. Osal vastsetest õnnestub end haakida sobiva peremees kala  lõppustele ja kasvada seal parasiidina kevadeni. Siis moonduvad pihtvastsed noorteks karpideks hülgavad  peremehe ja kaevuvad jõepõhja. Umbes 12, kuni 15 aasta pärast on ebapärlikarp valmis  järglasi andma. Kõigil nendel väikestel forellidel on väga palju glogide  tänavu palju rohkem, kui oli möödunud aastal. Et nüüd me vaatame niimoodi, et võtame selle kalakese. Pihku ja siis painutame natuke ta selga ja  siis siis on näha seal lõpuste peal olevad niisugused valged täpikesed,  need on siis need ebaparaliku arvkivi vastsete süstid. Nende kalade lõppuste peal on siis hästi palju vastseid. Kuidas need klohiidid ehk ebapärlikarbi vastsed seal kala  lõpuste vahel elavad? Nad tegelikult ei elagi lõpuste vahel, nad elavad lausa seal  lõpuste sees, et nad lähevad lõpus epiteeli sisse  või alla ja siis toituvadki sellest kala nii-öelda  vereringest või sellest mida sealt nad kätte saavad. Kas mingit moodi see nüüd seda kala häirib ka? Jah, on küll teada, seda on uuritud, sest et  ka kunstlikes tingimustes on kalu nakatatud klohiididega  ja siis on teada, et kui neid klohiidi on liiga palju,  siis kala võib isegi nagu ära lämbuda, et tal tegelikult  lõpused on kalal, hapniku varustuseks ja kui need on kõik  täis klohiide, mis siis ilmselt seda merevarustust takistavad,  et siis siis see võib kalale ohtlik olla  ka muidu väidetavalt see isegi nagu stimuleerib tema immuunsüsteemi. Noh, praegu on kogu see viiruste asi hästi populaarne  selline teema siis et siis tegelikult sellised ta mõjub nagu  immuniseerivalt ja pigem nagu mõnede arvates,  et tõstab seda kala sellist. Sellist noh, tervislikku no jah, valmisolek. Kuidas see süsteem töötab sul, kas see on nagu kaladele ohutu? Oleneb kui palju voolu kasutada, aga üldiselt väikestele  kalad on jah. Suhteliselt ohutu? Et sa vajad nii vähe kui võimalik, aga nii palju,  et nad korraks saada. Ja kui kala kavas on, siis siis rohkem ei lase. Kala saab kohe taastuda. Olemas nii ühe või. Forell ja läheb hõbedaseks. Kus sa sõid praegu kolm korraga, need on need ilmselt  muldnäoga kalad. Praegu on viis kala. Kas on selgelt näha, et need karbid eelistavad just forelle? Üldiselt väga paljud karbiliigid kasutavad kalu vaheperemeesena,  aga see ebapelkarp kasutab forelle ja lõhetähnik,  kuid peremees loomade kaks liiki on, mis on neile sobivad. See kõik on toimunud hästi pika aja jooksul,  need seosed on nii keerulised ja, ja selline tegelikult nagu õnnemäng,  et see on ju, kui sel ajal, kui karbid paiskavad klohiide,  peab olema seal just see noorte kalade populatsioon kuskil  lähedal ja see, see kõik on ju kujunenud kuidagi selliseks  imeliseks koosmänguks ja vähe sellest, eks ju,  pärast peavad need passed kukkuma sellisesse eriti õnnelikku kohta,  kus nad saavad edasi elada. Ja selleks on peab siis olema selline peenkruusaline põhi,  kuhu, kuhu need noored karbid sisse kaevuvad,  jäävad sinna paljudeks aastateks. Tegelikult ja seal peab kogu aeg olema selline vee  juurdepääs ja, ja hapnikurikas vesi ja ja samamoodi toit  ja nii et et see, see on kujunenud tuhandete tuhandete  kümnete tuhandete aastate jooksul. Kui palju nendest vastsetest lõpuks jõuab sinna täiskasvanu  ikka ehk päris pärli karbi staatusesse, kes omakorda paljuneb. No see Nende ellujäämus Eestis muidugi ei ole ebapärlikarpi  sellisest teadusliku tasemel üldse uuritud. Et aga, aga kirjandusest on teada, et, et see,  see on kuskil 0,0001 umbes on see protsent niimoodi see  loodus toimibki, et neid kõiki kõiki järke peab olema  piisavalt palju. Ja, ja siis sellest, seal peab olema siia sisse  programmeeritud see suur hulk see õnnemäng,  et vähemalt osa kalu saab nakatatud siis vähemalt osa  siis noori karpe jõuab selle õige substraadini,  kus nad elada saavad palju aastaid niimoodi kaevunult  siis mingis sellises noores järgus on nad ju  ka paljudele sellistele loomtoidulistele,  organismidele, toiduks nad on karbi kaaned on pehmed,  nad on ju hea, hea söök. Ja, ja nii, nii see peab olema, aga see tähendab  ka seda, et on suur hulk organisme, kelle,  kelle tegelikult selline kriitiline seis hakkab väga palju,  enne kui neid nagu niimoodi kokku jõuab lugeda. Aga noh, tema pluss või tema selline tugev külg on just see,  et ta tegelikult on väga pikaealine liik  ja ja ta paljuneb kogu oma selle täiskasvanuelu lõpuni. Mis on looduses mõttes nagu üsna suur ime? Ebapärlikarp võib elada üle 100 aastaseks. Teadaolev Eesti rekord on 134 aastat kuid Skandinaaviast on  leitud ka üle 200 aasta vanuseid isendeid. Ebapärlikarbi nimi tuleb ebapärlist, mida võib vahel tema  siseõõnest leida. Nimelt suudab karp tekitada mantliõne vigastuste  või häirivate võõrkehade ümber pärlmuterkihi  millest kujuneb läikiv pärlisarnane mügar. Seda nimetataksegi ebapärliks. Karbivastsetega nakatunud forellid jõudsid kenasti põlula kalakasvatuskeskusesse. Suve arenedes hakkavad karpideks moondunud ebapärlikarbid  forelli lõpustest välja pudenema. Nende parasiitne toitumisviis on läbi ja uue menüü eest  tuleb kasvatuse tingimustes mõistagi hoolitseda inimestel. Ebapärli karpide nimel tuleb väga palju vaeva näha. Igal nädalal tuleb käia kogumas neile toitu  ja ühes kindlas kohas. Siin on nüüd siis see koht tetriidi allikas üsna selline tagasihoidlik,  et kui muidu karbid ja need klohiidid on ikkagi jões selgelt,  siis see on nagu selline suvaline metsa vahel olev veesilm. Jah, sinu jaoks veesilm aga karpide jaoks väga oluline  söögipoolis söögiallikas. Et siin kasvab mõru Jüri Lill. Mis oma lagunemisega ehk siis taimne kuduprodukt,  mis on noorkarpidele toiduks, ongi just see õige. Ja me oleme teinud siin uuringuid, võtnud veekeemiat  ja kõike ja kõik on. Väga sobiv. See ongi seesama taim, siis. Pane Jüri lilli, mõru Jüri lill. Pane julgelt suhu. Söö lehti ja mis maitse sulle meenutab, võib  ja teda kasutatakse toiduks. Ta on maitseaine. Las ma mõtlen natuke nagu redis või. Natuke sinnakanti, natuke sinepit, natuke redist  ja niisugune vahepeale. See teadmine, see mõru Jürilille sobivuskarpidele,  see tuleb meie kolleegidelt tšehhidelt, käisime seal  tutvumas karbi kasvatusega ja peale seda tulime  siis siia jõe äärde. Käisime selle jõe äärsed kõik läbi, leidsime need allikad,  võtsime veeproovid, viisime laborisse, määrasime seal  kasvavad taimed ja, ja sealt valisime siis välja need,  mis sobisid veeproovide järgi. Ja, ja siis me hakkasime endal seal laboris seda katsetama,  et võtsime ühest tee eetriallikast, võtsime teisest  etriidiallikast kogu aeg, mõõtsime neid ja vaatasime,  kus siis tekkis kõige paremad kasvud ellujäämised. Ja siin ta on, see on kõige parem koht. Tetriit ehk pude on vees leiduvad surnud taimede  ja loomade jäänused. Kindla koostisega tetriit sobib ebapärlikarpidele kõige paremini. Detriidi korjamine on iseenesest väga lihtne,  et mul on tavaline köögisõel, mis. Võtab välja siis selle tugevama mustuse,  kuuseokkad, lehed ja muu kõdu, mida karpi ei jõuaks nagunii süüa,  ehk see siis reostajaks meil seal laboris seda katset. Ja siis on tehtud. Peenem sõel see nüüd siis 100 mikronit võrk  ja kõik see, mis läheb siit läbi, on sobilik karpidele toiduks. Aga see allikas see läte siis jõuab tegelikult sinnasamma  jõkke või just jõgi ongi siit meist 50 meetrit eemal  ja otse sinna ta läheb. Ja kui tihti, siis tuleb sul käia ja seda toitu karpide  jaoks korjata. Tänaseks oleme välja, on välja kujunenud selline praktika,  et iga teisipäev Iga teisipäev tulen, korjan siit vajaliku koguse tetriiti  ja jõe vett ja iga kolmapäev, siis on laboris karpide  ülemõõtmine ja sööda söötme ja veevahetus. Et algselt, kui need karbid olid väiksemad,  tegime tihemini, nüüd kui nad on juba kasvanud,  natuke üle millimeetri, päris suured juba  siis oleme leidnud sellise rütmi ja täna see töötab. Ja siit alt nüüd see kõik, mis välja tuleb,  on juba sobiv, see on juba sobiv valmis kraam. Ikka tohutult ja väga spetsiifilist tööd on vaja teha nende  ebapärlikarpide päästmise nimel. Ja sellest pudelitäiest saavad nädalaks ajaks söödud meie  tuhanded ebapärlikarbid. Kas kuskilt mujalt allikast, siis ei saaks seda taime  kõdunenud massi koguda? Kindlasti saaks, me oleme. Me üritame seda kasvatamist teha võimalikult  looduslähedaselt ja võimalikult konkreetse jõe lähedaselt,  et iga nädal toome selle sammuse jõevee. Iga nädal toome sellesamuse jõe detriidi,  mis siia jõkke suubub ja kasvatame neid selles keskkonnas,  sest laborist mingil hetkel nad tulevad meil siia jõkke,  siis nad on nagu omas kodus. Täna on Põlula kalakasvatuskeskuses väga tähtis päev. Eelmisel aastal siia forelli lõpuste vahel jõudnud pisikesed  karbid on kasvanud piisavalt suureks. Nüüd kogutakse nad kokku, loetakse üle ja pannakse selliste  plaadikeste peale. Ja just selline saabki olema nende uus kodu,  lihtsalt nad viiakse veel ka jõkke. Millimeeter ruudustiku peal on näha pisikesed ebapärlikarbid  Pole võimatu, et nad tajuvad midagi toimuvat. Nende jaoks on tähtis päev. Vastsetena noorte forellide lõpuste küljes jõudsid nad kalakasvatuskeskusesse,  kus nad elasid üle talve ja nüüd on nad piisavalt suured,  et minna tagasi oma kodujõkke. 12 100. 17 ja 25 25 ja 12 korda kaks on 24, sul peaks üks veel üle jääma. See, et esimesse kahte veel, eks ole, siis on alt teine,  ridasid üks, kaks, üks, kaks. Sellega saalt lõpuni ja siis Saara saab panna keskmised,  kui ma need koheselt üle vaatan. Kui vanad need karbid on, nad on tõesti imepisike. Kesed. Karbid nakatunud kalad püüdsime eelmise aasta mais  ja juuni keskelt juuli keskeni korjasime karpsid karpe ja,  ja nüüd siis on sellest kuus-seitse-kaheksa kuud möödas,  olenevalt siis millal, millal see karp täpselt kalade  lõpustelt nii-öelda vabanes omajagu aega,  aga nad on ikka nii pisikesed, kui aeglased need  või siis kiiresti kasvab. Ega nad ju väga pisikesed ei olegi, et alguses olid nad seal  0,3 kuni 0,5 millimeetrit pikad ja tänasel päeval on nad  juba ühe ja kahe millimeetri vahel, et kui me ise kasvas  esimese kuue kuuga kolm korda, siis oleks see väga hea  tulemus ja selles mõttes muidugi metsik. Tõesti, kui võrrelda inimesega niimoodi suhteliselt peaaegu  aasta aega, on need karbid siin Põlula kalakasvatuskeskuses kasvanud,  kuidas neil läinud on? Ma arvan, et on läinud hästi, sest sest tegemist on Eestis  esmakordse katsetusega. Kui me eelmine aasta alustasime, me ei teadnud,  mis meid ees ootab. Kõigepealt kalade püük, see oli meile tuttav,  sest põllul on forellide ja kaladega pikki aastaid tegelenud siis. Lõppustelt vabanevate karpide korjamine,  igapäevane töö, kuskil kaks-kolm kuni viis  või kaheksa tundi, olenevalt siis karpide arvust,  mis langes ja tänaseks päevaks on meil umbes 7000-st karbist,  mis me korjasime, on elus 400 peale ehk siis rohkem kui viis protsenti. Et kindlasti saab paremini, järgmine aasta me teemegi paremini,  et me oleme teinud omad omad järeldused ja kokkuvõtted ja,  ja järgmine aasta loodame, et on juba kümme-viisteist  või 20 protsenti. Aga mis töö siis praegu toimub? Kõik karbid, mis meil olid termostaadis,  me pesime. Ja nüüd vaatame üle, et ei oleks surnud isendeid,  kui on, siis need eraldame, neid ei ole mõtet loodusesse  enam viia. Ja siis, ja siis loeme nad ükshaaval nendesse  väikestesse pesadesse, kus nad siis saavad jões edasi  kasvada ja jõkke nad lähevadki koos nende pesadega. Just eks see on, putensikplaadist nimetatakse,  see koosneb kolmest kolmest plaadist, keskmine on pesaplaat  ja siis on, kummal pool külje peale käib,  siis pesaplaadil käib võrk ja võrgu peale käib uus plaat  ja siis need kruvitakse omavahel kokku. Ja siis ta püsib niimoodi koos ja karp oma pesas,  et siis me saame ka hiljem jälgida, et kuidas nad kasvavad,  kui suureks nad nii-öelda pikkuses saavad,  see on selline abikodu või lasteaed nendele pisikestele karpidele,  jah, sest karbi bioloogiast tulenevalt on see,  et, et ta esimesed viis, kaheksa aastat veedab ikkagi jõe  põhjas ja, ja praegu jõe põhi jõe põhjas on palju setteid  ja see jõepõhi ummistub ja siis seda voolavat pidevalt  nii-öelda siis sellest põhjast põhjakihist läbi voolavat  vett seal ei, ei ole ja tekivad niisugused hapnikuvaesed  kohad ja pluss toit ei jõua karpideni. Et need tingimused pole praegu sobivad ja selleks me peame  kasutama siis inimese poolt loodud nii-öelda karbi karbi  kasvukohtasid ehk neid plaate, mis lõppkokkuvõttes  siis rõõmustas karbikasvatajat. No karbi kasvatajat rõõmustab see, kui nendest nendest plaat  nendes plaatides olevatest karpidest nüüd viie aasta pärast  me saaksime kedagi juba omakorda panna jõepõhja,  kus, kus ta nii-öelda suureks saab kasvada. Et see on see, et nüüd on viis aastat aega teha tema  kodujõgi korda. Enne veel, kui viime pisikesed ebapärlikarbid tagasi loodusesse,  vaatame jõelõike, mille seisundit on püütud karpide vajadusi  arvestades paremaks muuta. Seda jõge olete te siis proovinud nüüd sättida nii,  et see karpidele ebapärli karpidele paremini sobiks,  mis siin täpselt tehtud on? Nojah, meie eesmärk ei ole ju see, et me nüüd hakkamegi neid  karpe kuskil laboris kasvatama, et meie eesmärk on ikkagi see,  et karbid saaksid oma elukeskkonnas hakkama. Ja selleks me peame siin natuke seda nii-öelda inimmõju  ja ka siis siin sellel konkreetsel alal ka kopramõju  leevendama ja, ja seda jõe puhastama ja selleks,  et seda jõepõhja puhastada ei tule siia koppade ega,  ega mingite muude labidatega isegi mitte. Et me kasutame sedasama jõevoolu, et see on nagu selline  praegune taastamise selline üks praktika,  kuhu on üle maailma, on jõutud, et kõik need sellised väga  ekstreemsed võtted ei ole väga head. Et, et minnakse siis nagu tegema seda, seda,  mida see jõgi tegelikult ise teeb. Aeg-ajalt kukuvad puunotid sisse ja siis need puunotid enda  taha koguvad, selliseid settealasid ja meie lihtsalt,  mida me siin teeme siis puunotte meil siin  nii palju ei ole, et me võtamegi siit puitu  ja lihtsalt paneme selle siia vette ja siis  siis need vette pandud puit suunab seda voolu ühes kohas kiiremaks,  teises kohas aeglasemalt ja me siis niimoodi püüame välja mõelda,  kuidas see vool pärast seda noti sissepanemist käituks  ja ja sätime neid notte. Me oleme üle võtnud tegelikult soomlaste kogemused siin  konkreetses kohas, et meil käisidki Soome metsahallidusest  kaks inimest, kes on seda juba teinud aastakümneid  tegelikult Soome jõgede peal seda praktiseerinud. Ja, ja see see töötab ja, ja nende nende näpunäidete järgi  me siin alustasime. Üle-eelmisel aastal. Ebapärlikarp elab Põhja-Ameerikas ja Euraasias. Euroopas leidub tema populatsiooni Portugali  ja Hispaania põhjaosast, Koola poolsaareni,  Venemaal. Ebapärlikarbi hääbumist kinnitab tõsiasi,  et paljudel Euroopa populatsioonidel pole õnnestunud edukalt  sigida ja seetõttu ei ole seal ka noori isendeid. Näiteks, Taanis ja Poolas on ebapärlikar välja surnud  ning mitmel pool mujal välja suremisohus. Nii paraku ka Eestis, kus möödunud sajandi teises pooles  kadus Ebapärlikarp Lõuna-Eestist ja on nüüd alles vaid ühes  Põhja-Eesti jões. Seal see kitsaskoht on ikkagi suur, suure tõenäosusega  ikkagi nagu igal pool ühesugune see kraavituse mõju,  mis toob hästi palju peenset, et veekeemia muutus lähtuvalt,  eks ju, kõikidest nendest maastikest, kus need kraavid  tulevad ja, ja midagi taolist. Ja noh, kindlasti ka peremees organismi vähesuse,  sest ka siin tegelikult on mingil hetkel kindlasti see  forellipopulatsiooni limiteerinud Et kui on ikkagi Rändetakistused, kui on hästi palju röövpüüki,  siis pole, pole palju variante. Kinnitame siia karbi hotelli külge. Traadi, et see hotell ilusti turvaliselt siin jõe põhjas  olevatel metallvarrastel püsiks. Nüüd ongi pisikesed ebapärli karbid jõudnud siia jõkke. Nad kasvavad viis kuni kaheksa aastat nii-öelda hotellides  ja siis saab nad vabastada iseseisvale elule. Kodujõkke toodud pisikesi karpe ei jäeta esialgu päris oma pead. Kindla aja tagant tuleb käia nende elamuid puhastamas,  et sinna ei koguneks oksi, lehti või muud sodi. Palju raskem on midagi taastada, kui seda hoida sellisena,  nagu ta kunagi oli. Ma arvan, et taastada on võimatu, aga hoida on tegelikult lihtne. Kas tundub, et Eestis on lootus Eva pärli karbil et olukord paraneb? Ma arvan, et põhiline lootus on selles, et inimene Saab selle protsessi käigus aru, et tegelikult loodust  niimoodi tagasi teha sellisena nagu loodus on,  on tegelikult sisuliselt võimatu. Et me võime ju õppida teda kuskil paljundama,  aga, aga me ei oska tegelikult neid ilusaid looduslikke  jõgesid tegelikult nii-öelda taastada, et teha nendest  tagasi need sellised jõed, nagu loodus neid teinud on.
