Me teame ju, kui kuu seal suvi, no seal sai käidud ikka ühes. Nii ja keskööl keskööl sai välja sõidetud, turg hakkas peale kell 34 hommiku-Kaukaasia, öö on ju kani soeta, särgiväel ei ole. Vaat seal on läbiv, hapuks ei lähe, piima hapuks ei läheks, teisel läks eestlastele läinud. Mina, eestlasel oli niukene vigur, seal vemp oli seal malts, vete kontserdi maksate kunst ja nii kui kodunt välja sõitsid eraldi need, kes ratsahobusega läksidki, kui oli see piimanõud, oli kahel pool, siis piim läheb nimelt loksub hapuks. Koduvõeti kohe eluskond püüti kinni ja supsti vee sisse piima sisse. Ja siis, kui juba kaadrise saevad, siis tema käppapidi konn sealt välja visati välja, tiim oli korras, jäi kõik, kiitsid fotoni, eestlaste liia millalgi hapuks ei lähe. Konnal külm, eks ole. Seal oli siis üks Jaakob sooja. Korjas kõik võid ja munade, mis aga kätte sain, siis temal tuli, see temast oli siis suur laul oli lauldud seal ja see laul algas siis nii peale, et vahaadeeris Jaagut, Sojes joon kaadra linna toel viib aga linna võid ja mune helt seal saksad, nälg, absure. See oli pikk laul. Rohkem ei mäleta. Kuidas selle mehe nimi oli, Villem Lundvik, peaaegu Villel tellib. Temal on praegu poeg Alexander Ludwig, kes seal ka täiega palju laske, aga mitte vähem kui isa praega seal. Praegu on ta juba pensionär ja räägime tema selle loo ära, mis lutti küll juhtus karuga. No aga siis Villem Ludvig jutustas mulle ükskord sellise loo. Olime, istusime seal metsas kuskilgi ja tema läind siis Kuubani poole metsa ei läinud siis karujahile seal ja hulkur seal ringi ja seisan seal puu ääres ja kuuleb, et miski lohiseb seal kuskilgi ligidal. Vaatan nelja 50 sammudel. On mustikaid palju, üks karu seisab seal, korjab käppadega, mustikad kõik kokku ja suu peale ja ahmib neid seemneid. Karu kukkunud maha, tõusnud, siis üles jälle kukkunud, kui siis hakanud Hitkima hakanud nutma kohe inimese häälega jaagu nii härdalt nutnud, et midagi hullu ka hiljem räägin, ma seisan puudega, süda värises sees, kuule. Nii kahju oli mul, sellest oli näha, et oli rase karu. Ja järsku kuuleb Altmetsas sügavast hakkab hirmus ragin tuleb hiiglasuur suud, isade, karm seal 1000 neljalt kõik ümberringi ragiseb kargab siis selle emase juurde sinna ja paneb ta küljeli maha ja keerab teda ümber, otsib siis ta haava ülesse ja lakub ta haava puhtaks kõik seal ja siis ta juba ei ole enam nii kõvasti nutnud. Aega tõstnud ta püsti selle haavatud, pannud selle käpa omale õla peale ja isevõttele siis ümber ümber kaela kinni ja ja siis püstijalul siis talutanud selle oma abikaasa sealt üles-alla, alla metsa. Villel ütles, et ei mina elu ajas enam rasedat karu ei lase miski hinna eest. Nii temal kahju seda vahelist loom. Vot niukesed juhused võivad olla ka. Muide, mis siis sellest kangest mehest bussi Andresest sai, kes jalgsi Odessa kaudu Kaukaasias? Bussi bussi aadres oli tubli mees, tema hakkas kõvasti tööle, pani poisid tööle naise teele ja ise tööle ja rassis, ehitas omale maja seal ja ja veel tema naisest on veel niuke naljajutt seal, et mehel olnud siis olnud vaja mantli, Teidrid, mantliräbala Glentalis olla naine läind siis linna ja siis mõõtnud ära, kui palju on vaja, kui pikk ta on ja ostnud seal siis riide. Ja siis toonud selle riided tulnud selle riide koju ja siis pannud selle antsu, pannud siis kingi peale seljale. Ja siis pannud selle riide talle üle kaela, kaela, juuretis lõigatud augu sisse, mis pea sisse läheb ja siis tõusnud üles siis kahel pool siis pannud märkinud üles, kuhu siis kuhu siis need varrukad panna ja kahelt poolt õmmeldi kokku ja polnudki maanteel valmis. Pole viga midagi, et ma hakkan rätsepa talle raha maksma, selle eest pole viga midagi, käis mitu aastat.
