Mina olen Riinu Rannap. Ja ma räägin kõrest ehk jutselt kärnkonnast,  kes on üsna omapärane kahepaikne teistele kahepaiksetele  ebatüüpiliselt asustab ta kuivi liivaalasid,  nagu näiteks see taas avatud sisemaa luitestik Läänemaa suursaas. Pere on kohastunud elama siis sellistel suurtel päikesele  avatud luitealadel liivikutel aga Eestis asustas kõre väga  arvukalt ka madalmuruseid liivasid ja klibuseid rannikualasid. Ja niisugustes avatud väheste varjepaikadega kohati isegi noh,  üsna ebastabiilsetes tingimustes hakkama saamiseks on kõrel  välja kujunenud väga palju kohastumisi, et näiteks erinevalt tavapärasest,  sest konnadest kõre ei liigu mitte hüpates,  vaid hiire moodi joostes sellisel avatud maastikul,  kus on vähe taimestiku, niisugune hüppav loom,  hakkaks kohe röövlitele silma, samal ajal kui vaikselt  jooksev Loom võib jääda märkamatuks ja lisaks sellele,  kuigi kahepaiksed peetakse üldiselt ja nad ongi küllaltki paiksed,  et nad ei võta ette pikki rännakuid, siis kõre vastupidiselt. Võib läbida väga suuri vahemaid, et on teada,  et kuni 10 kilomeetrit võib kõre näiteks läbida. Hõrel on erinevalt teistest kahepaiksetest väga pikk  sigimisperiood Eestis näiteks algab enamasti aprilli lõpus  ja võib kesta jaanipäevani vahest kuni juuli alguseni. Et see on noh, täiesti nii-öelda pretsedenditu teistest. Teiste kahepaiksetega võrreldes, aga see tagab selle,  et hoolimata sellest, et mõned kevadised veekogud võib-olla  kuivasid ja, ja kudu ja kullesed hävisid  siis suve jooksul uute vihmaperioodidega tekivad uued  veekogud ja, ja kõred lähevad sinna sigima  ja selleks, et siis isasloomad emasloomi nendesse  veekogudesse meelitaksid. Kui me kujutame ette, et tegemist Suurte aladega siis isastel kõredel on väga kõva hääl,  et nad kõristavad ikkagi väga kõvasti ja see,  see isasloomade kutsehüüd noh, võib, kostab kilomeetri  kaugusele või enamgi. Meil on tegemist liigiga, kes eelmise sajandi  kuuekümnendatel aastatel oli veel täiesti tavaline,  ta oli arvukas, teda oli laialt meie rannikualadel  ja saartel. Ja kuskil Paarikümne aastaga kadus kõre noh, nagu äkitselt enamuses  oma oma levila piirkondadest siin Eestis ja,  ja seda kadumist peeti nagu omamoodi isegi müstiliseks,  et, et mis, mis siis nüüd äkki äkki juhtus  ja vanu ajaloolisi ortofotosid analüüsides tegelikult selgus? Noh, omamoodi lihtne tõsiasi. Et selle liigi elupaigad, needsamad avatud luialad,  liivikud rannaniidud. Need olid lihtsalt hävinud, avatud liivikud  ja luitealad, samamoodi rannaniitude kõrgemad. Et avatud osad metsastati nii, et nii-öelda avatud ala  asendus tiheda kultuurpuistuga samal ajal rannaniidud jäid  järk-järgult kasutusest välja, hakkasid roostuma,  võsastuma, tehti ka maaparandust ja, ja kogu  selle muudatuse käigus tegelikult kõige-kõige esmasena  kadusid ära. Need madalad ajutised veekogud, need, mis on üliolulised selleks,  et kõre saaks sigida, saaks paljuneda, saaks nii-öelda  populatsiooni taas toota. Kui me taastame need märgalad, me toome nad nii-öelda  loodusesse uuesti tagasi, siis siis sellest võidavad mitte  üksnes kahepaiksed. Aga kõik need ülejäänud liigid ka, kes nendest toituvad.
