Tõde ja vale. Õige ja väär. Looduses pole halli aimugi sellest, mis on tõde,  mis vale, mis õige, mis väär. Tema ainsaks mõõdupuuks on olemas olemine. Inimene seevastu on alatasa suures tõe ja valevaevas. Või kas ikkagi on? Me peame küll üsna üksmeelselt tõde valest õigemaks kuid  tihtipeale on vale meile palju armsam. Loodus. On tark, õiglane, kaunis ülev. Need on väited, millel pole mingit ratsionaalselt tõepõhja,  kuid mida on väga mõnus uskuda. Kas me peaksime niisugustest hoiakutest loobuma vaid seepärast,  et neil pole tõe ega eriti pistmist? Oh ei, kindlasti mitte. Me ei pane ju ka lastele pahaks, kui nad laulavad faktidele  absoluutselt mittevastavat laulukest, et põdral maja metsa  sees väiksest aknast välja vaatab. Põder on meie metsade suurim imetaja, kes on suurepäraselt  kohastunud siinses kliimavöötmes. Aga ta, meie metsade vanim liik kes on juba viimased 10000  aastat austanud meid oma kohalolekuga põdra keha. Näitus on ebaproportsionaalne, kuid samas meie looduses  elutsemiseks väga tõhus. Ta on kohastunud liikuma nii paksus lumes kui pehmel maastikul. Põdra eriliste ks tunnusteks on pikad jalad  ja kongus ülamokk mis on tunduvalt alumise Mokast pikem. Selleaastane külm talv hõrendas mitmete liikide ridu. Põder on kohastunud just sellise külma ja lumerohke id talvi taluma. Ebamugavalt võib loom pigem tunda ennast sooja talvega. Nii suur loom vajab ka palju süüa. Talveperioodil võib ööpäevane toidukogus olla 15 kuni 20 kilogrammi. Kuna loom on dendrofaag, siis need 15 kuni 20 kilogrammi  moodustavad erinevate puude oksad. Ja koor. Suveperioodil sööb loom ka muid taimi peale puude. Valdavalt on eelistatud igasuguste lehtpuude oksad  ja koor. Ja mõningates ürgsetes paikades,  kus inimene loodust veel ei reguleeri võib terveid võsastike  näha mis on korralikult põtrade poolt ära pügatud. Põder on võimeline okste söömise käigus murdma tihtipeale  mõne puu lausa maha. Põder võib talve jooksul süüa üle kolme tonni ook. Ja üsna suur osa nendest okstest võivad moodustada mängud. Nii noored võrsed Ja siinkohal tekibki inimese ja põdra vahel konflikt. Inimene kavatseb istutada noori mände, et neist tekiksid  ilusad suured männimetsad. Aga kui põder on käinud sellisest noorendikust üle,  siis ilus see vaatepilt ei ole inimese jaoks. Aprilli lõpus, mai alguses sünnivad põdralehmal vasikad,  keda on enamasti üks kuni kaks aga vahest  ka koguni kolm kuni neli. Väikesed vasikad on kaetud punakaspruuni titekarvaga  ja esimestest elupäevadest saati võimelised lühikest maad  emale järgnema. Kuigi selline maastikus täiskasvanud põder vabalt liigub,  võib meil üsnagi raskeks osutuda. Seetõttu veedetaksegi esimesed elupäevad enamasti raskest  sünnitustööst puhates põdralehm sünnitab kuskil varjatud  kohas oma vasikad ning on võimeline neid igasuguste ohtude  eest kaitsma. Põdra esialalöök on nii tugev, et näiteks inimesele võib see  surma alla. Samuti on võimeline emasloom hundid oma võimsa jalalöögiga  eemale peletama. Seega, kui te olete kevadisel ajal metsas jalutuskäigul  ja juhtute põdravasikaid nägema, siis ei tasuks kahel  põhjusel neid liiga lähedalt vaatama minna. Esimene põhjus on see, et te teete halba vasikatele. Ja teine põhjus on see, et pärast seda võib põdralehm teha  halba teile. Vasikad on emaga koos üsna pikka aega. Uute vasikate sündimise ajaks järgmisel kevadel. Peletab emasloomi eelmise aasta pojad enamasti eemale. Kui te juhtudel märkama mõnda põdramullikat,  kes on vastselt iseseisvunud Näiteks kuskil avatus kohas nagu linn või lihtsalt jäid  julgelt põõsast vastu vaatamas. Arvates, et teda näha ei ole siis teadki,  et tegu on alles noorukese loomaga, kes avastab iseseisvalt maailma. Põder oma põlise olemisega. On kui ürgse põhjamaa looduse sümbol. Loodame, et me võime seda võimast looma veel paljude paljude  aastatuhandete jooksul siin maal jälgida. See lugu oli. Tõde. Ent kui me paneksime vale detektori külge  ka kogu inimkonnale, ei saaks me teada muud kui seda,  et kas inimkond ise oma juttu usub. Tõega pole seal pistmist ka nii globaalsed hoiakud nagu see,  et inimkond on elanud õigesti sest muidu poleks ta üldse  elus või et inimkond on elanud valesti, sest kohe kohe  saabub maailma lõpp pole muud kui hoiakud,  millele püütakse teaduslik arutlustega veenvust lisada. Me elame hoiakute müütide sees näiteks kevad üldlevinud  hoiaku järgi on see kaunei võrratuim aastaaeg. Aga vaadake ümber. Varakevadel näeme me põhiliselt vaid surmavärve,  pruuni ja halli ja igasugust rämpsu, mis on välja sulanud pudeleid,  paate, pesumasinaid, ehitusmaterjali, tööriistu,  kiletükke ja mida kõike veel. Mida selle prahiga peale hakata? Kuidas siin olla või mitte olla? Vaatame, kuidas nii hamletlikule küsimusele on vastatud Taanimaal. Enamik meist ilmselt usub, et prügi on midagi sellist,  millest parema meelega vabaneks. Tema õige koht on ikka jäätmejaamas või hoopis prügimäel. Peaasi, et silma alt ära oleks ja palju kulu ei põhjustajaks. Taanlased aga on õppinud prügi kasutama ressursina  ning ajavad teda hoopis katlasse. Loode-Jüütimaal asuv Tiisteti kombijaam on hea näide sellest,  kuidas kolme maakonna inimesed vabanevad prahist  ja saavad vastutasuks odava soojuse ning elektri. Ja seda juba viimased 18 aastat. Aga milliseid ressursse siis selles jõujaamas tarvitatakse? Iga kohale jõudev kilogramm prahti kaalutakse üle  ja märjemat sorti majapidamispraht pannakse kokku kuiva  tööstusjäätmega et saavutada katlas optimaalne tasakaal. Päevas jõuab jaama umbes 100 autokoormatäit jäätmeid,  mis 60 protsendi ulatuses on pärit kohalikelt elanikelt  ning ülejäänu moodustavad tööstuses tulevad jäätmed. Kokku põletatakse siin ühe aastaga ära 52000 tonni prahti. Loomulikult ei aeta katlasse ohtlikke jäätmeid. Need sorditakse välja prügipunktis, mis asub elektrijaama  vahetus läheduses. Vastavasse mahutisse jõudnud praht suunatakse tunnelisse,  kus kuum õhk ta ära kuivatab. Ja siis võib tee ahju kuumuse se juba alata. 1100 kraadi juures jääb rämpsust järele vaid räbu,  mis läheb omaette kanalisse ja kust hiljem sõelutakse välja metall. Protsessi enda juures ei kasutata ka ühtki teist kütust  peale jäätmete. Samas on praht üsna kõrge kütteväärtusega. Näiteks neli tonni segajäätmeid annab sama energiakoguse,  mis üks tonn kütteõli. Slakist eraldatakse umbes 1000 tonni rauaräbu  ja 80 tonni teisi metalle, mis kõik suunatakse taaskasutusse. Ühtekokku töödeldakse antud kombijaamas energiaks ümber 97  protsenti sisse tulevast prügiressursist. See tähendab, et tegu on erakordselt etektiivse jõujaamaga. Kui aga asi kord juba ahju aetakse ja seal põleb,  tekib ka hulganisti mürgistussu ja seda ei saa niisama  lihtsalt loodusesse paisata. Kuidas on see asi histedis lahendatud? Kui prügi on katlast läbi käinud ja räbust on eraldatud  metall jõuab suurde kotti umbes 2400 kilo tuhka korraga  lihtsalt loodusesse lastuna, lisaks ta vaid halli kohalike  elanike juustesse. Siinkohal on aga osatud seegi esmapilgul jäätmena tunduv  materjal muuta ressursiks teedeehituse tarvis. Suitsu läbipesemiseks kasutatud märgfiltrid  ja nendest läbi jooksev vesi puhastatakse samuti ära kohapeal. Seejärel suunatakse vesi üldises kanalisatsiooni,  ehkki kohalike väitel on see juba nii puhas,  et kõlbaks ka juua. Kui suvisel perioodil huugab peamiselt vaid prügipõletuskatel,  siis külmal ajal pannakse tööle ka põhupõletuskatel. Kohalike farmerite jaoks on muutunud igati kasulikuks pärast  viljakoristust ka põhjus korjata. Varem jäeti see siin põllule niisama vedelema,  aga nüüd saab selle jõujaamale küttematerjali na maha müüa. Omaette imena tundub samas kompleksis asuv Geodermaaljaam  ehk maasoojuse töötav pumbajaam. Tolles Taani esimeses jaamas pumbatakse külmvesi toru kaudu  200 meetri sügavusel maapõue. Kuna seal on temperatuur juba oluliselt kõrgem,  siis pärast viie kilo meetri läbimist tõuseb vesi tagasi maapinnale. Olles nüüd juba enam kui 40 kraadi soojune  ja sealt edasi läheb ta juba oma kasulikku tööd tegema. Kohaliku keskkütte süsteemi. See vist eeldab seda, et jaama projekteerimisel osales hulk  helgete peadega insenere, kes kõik protsessi osad hoolikalt  läbi mõtlesid. Pea 50000 elanikuga istedi kommuun on esirinnas terves Taanis. Nimelt toodetakse siin 100 protsenti elektrienergiast taastuvallikatest,  millest suurima panuse annavad tuulegeneraatorid. Sooja tootmise puhul on taastuvallikate osakaal 85 protsenti. See tähendab, et üle 20000 majapidamise ning 1700  äriettevõtet saavad oma energiavajadused kaetud  mittefossiilsetest kütustest, tuulest, päikesest,  jäätmetest, maa soojuse, st põhust, biogaasist  ja kõigest muustki. Ja kõige etem kogu asja juures on see, et need ressursid on  kohapealt suisa oma tagaaiast võtta. Siinjuures pole aga tegu mitte pelgalt katselapiga,  vaid täiesti töötavate energialahendustega,  mis on end viimaste aastakümnetega tõestanud. Seega võime näha siin nutikat skeemi. Esiteks saavad kohalikud lahti prügist ja põhust,  mis asub energiatootmise teenistusse. Seda tehakse omakorda väga keskkonnasäästlikul viisil. Lisaks on kombijaam munitsipaalomandis ehk kuulub siinsetele  elanikele ja pakub neile ka töökohti. Siinkohal tasub aga meeles pidada, et enamik nutikatest  lahendustest on Taanis sündinud tänu 70.-te aastate naftakriisile. Siis selgus, et riik peab leidma sissetoodavale naftale  ja gaasile alternatiive. Ning Loode-Jutimaal asuv histet on oma taastuvallikatel  põhineva energiamajanduse püsti pannud ilma riigi abita  puhtalt kohalikust oma algatusest. Ökoloogiliselt mõtleb suitsetaja süüta oma sigareti,  gaasi või bensiiniga, vaid kasutab selleks päikeseenergiat. Üldlevinud hoiaku järgi on suitsetamine küll kahjulik,  kuid kas see on tõde? Pärast seda, kui tubakas Ameerikast Euroopasse toodi,  on inimeste eluiga ju kaks korda kasvanud. Vaat selline näidisdemagoogia pöördvõrdeliselt inimese elu  ja kasvuga kahaneb aga tema asjade kasutusaeg. Telekas, arvuti või telefon on vana juba siis,  kui selle poest koju toome. Mida aga vana ka teha, kellele või kuhu anda? Meil siin telemajas tekib televiisorijäätmeid rohkem kui kodudes. Õnnelikud on need aparaadid, mis lõpetavad siin telemaja muuseumis. Suur osa elektroonikajäätmeid tuleb aga siiski ära visata. Kohe uurime, kus ja kuidas seda teha. Prügikasti elektroonikajäätmeid visata ei tohi. Alates 2005.-st aastast on igal Euroopa liidus müüdaval  seadmel ka sellekohane märge. Nii nagu paljusid teisi jäätmeid saab ka suurt osa  elektroonikast taaskasutada. Selleks tuleb katkine seade toimetada jäätmejaama. Tervist, ma ühe vana teleka saan siia ära anda  ja palun selle jaks olemegi siin, palun pange siia lihtsalt  maha panna, kuskil. Teise ees veel ja. Teil on siin pool tuba juba telekaid täis jah,  et siia tuuaksegi kodumajapidamiselektroonikat kõike saab  tasuta ära anda, aga täitsa tasuta. Ja mitu telekat teil siis iga päev tuleb ka? No mõni päev, 10 telekat, mõni päev, 20 telekat,  et kuidas kunagi suvel tuleb rohkem, talvel vähem. Ja kui see maja täis saab, mis siis edasi juhtub. Siis läheb ta sorteerimisse, et sorteeritakse arvutid  ja televiisorid eraldi ja ja pärast sõidavad meil  eesringlusega koostöös jäätmekäitleja juurde edasi. Nii et minu poolt on kõik rohkem midagi tegema,  aga kirjutama ei pea, ei pea. Suur tänu. Jäätmete ümbertöötlemise hind on arvestatud juba toote  müügihinna sisse. Sellist süsteemi nimetatakse tootjavastutuseks,  mis tähendab, et iga tootja peab tagama poeuksest väljuva kodu. Masina ümber töötlemise seadme eluea lõpus. Selle ülesande täitmiseks on erinevad firmad moodustanud  mittetulundusühingu Eesti elektri ja elektroonikaseadmete  ringlus kes korraldab jäätmete kogumist nii kaupluste kui  ka üle Eesti paiknevate kogumispunktide kaudu. Lahendusi peaks olema Eestis piisavalt minu teadmise järgi  on eesringluse kogumisvõrgustik praegusel hetkel 70 sellist  statsionaarset kogumispunkti ja. Ma arvan, et 80 protsenti elanikest elab kogumispunktile  lähemal kui 10 kilomeetrit ajaasustuspiirkondades,  mitte linnades. Seal on veel täiendavad kogumislahendused,  tegelikult kevaditi on kogumisringid, tuleb lihtsalt hoida  kõrvad-silmad lahti, suhelda oma omavalitsusega,  küsida, millal toimuvad sellised asjad. Leitakse siis koos ohtlikke jäätmeid ja ka elektroonikat. Kauplusesse neid vanu asju viia, kas ta tohib ainult siis,  kui ma ostan samast kohast uue või tohib niisama ka? Põhimõtteliselt siis on kauplus kohustatud vastu võtma,  kui selles kauplusest 10 kilomeetri raadiuses ei ole  avalikku vastuvõtupunkti ehk jäätmejaama  või konteinerparki siis ta peab võtma ka vastu. Tingimusel, kui sa ei osta uut. Üks ühe vastu on alati kehtiv, olenemata sellest,  kas ta on jäätmejaam lähedal või ei ole. Et kui ma ostan uue rösteri, siis ma võin põhimõtteliselt  jätta samaväärse vana rösteri sama tüüpi seadma sinna kauplusesse. Aga ikkagi on enim kasutatud viis on jää jaamad,  sest sinna viiakse kevadel suurpuhasta erinevaid jäätmeid,  mis kodumajapidamises tekib. Ja need asjad, mis tuuakse jäätmejaama, kogumispunkti,  need ikkagi siis jõuavad taaskasutusse, et,  et see on garanteeritud. Seda me võime garanteerida ja, ja selle ketis me valime  endale allhankijaid igaks etapiks. Kes siis teevad meie nimel neid toiminguid,  kes siis hoiustavad, ladustavad sorteerijad,  kes veavad, kes töötlevad, ümber purustavad,  peenestavad, kes võtavad neid materjale uuesti taaskasutusele. Võib tõesti öelda, et näiteks televiisorist. Tema kaalust seal üle 90 protsendi on tänasel päeval  võimalik võtta materjalina taaskasutusele. Et eestlased oma elukeskkonnast üha enam hoolivad,  seda näitab kasvõi see, et jäätmejaamade külastatavus on  kolme aastaga kasvanud kolm korda. Enamik kodumaistest elektroonikajäätmetest leiab oma lõpu  Harjumaal kuus elu vallas asuvas tehasehoones,  kus võetakse algosadeks lahti kõikvõimalikke elektroonika romusid. Üksnes külmkapid rändavad enne lammutamist Leetu. Minu televiisor jõudis nüüd siia teie tehasesse. Öelge palun, mis seda siin ees ootab. Kõigepealt tuuakse need Televiisorid ja üldse elektroonikaromu tuuakse meile siia  hoovi peale, kus siis toimub sorteerimine. Sorteeritakse siis vastavalt liigiti suure kodu. Masinad väiksed kodumasinad, televiisorid,  me nimetame neid ühise nimetaja kartseadmed. Ehk siis lähevad nad sorteerimisele, siis kaalutakse,  nad võetakse arvele ja siis lähevad nad lammutusse. Ja lammutuses suurem lammutus, siis toimub käsitsi,  sealt võetakse välja klaas, vask, alumiinium,  teras, juhtmed, trükiplaate ja, ja, ja seal on veel veelgi neid. Komponente ja kui suur osa sellest televiisorist,  siis läheb taaskasutusse ja kui suur osa prügimäe  lõppkokkuvõttes Estamisele jõuab kuskil keskeltläbi kaks kuni kuni viis  protsenti kogu sellest massist. Et ülejäänud on võimalik uuesti kasutusele võtta  ja kas see tooraine on kuidagi teisejärgulisem ka,  kui nüüd päris ütleme nii-öelda värskes Eks ta kuigivõrd on ja siin on ka väike seos näha,  et kui, kui nafta hind üles läheb, siis hakatakse rohkem  teisest materjali ostma ja, ja vastupidi,  eks see resiklingu tulev plastik, eks ta kuigivõrd on seda  raskem kätte saada, ta on kallim. Kogustest me üldse siin räägime, et, et mina tõin ühe televiisori,  et kui palju teil üldse kraami tuuakse ja  ja kui palju välja läheb. No näiteks 2009 aasta oli meil kuskil sissetulek kuskil 2100 tonni. Meie võimsus üldse tehasel on kuskil 5000 tonni. Ehk. Ehk kuskil 400 tonni oleksime võimelised nagu kuus käitlema. Tänan. Pigem probleem selles, et, et ei jätku koguseid meie tehase  jaoks ja oleme siis ka selles mõttes sunnitud,  nagu seda Soomest sisse importima, ehk pakume soomlastele seda teenust? Eelmine aasta vist oligi niimoodi, et pool tuli Soomes pool Eestist,  kas kogu sellele materjalile on siis maailmas turg olemas  või millised komponendid seal televiisori  või muu elektroonika puhul siis kõige väärtuslikumad on? Kõige väärtuslikumaks peakski võib-olla seda? Vasefraktsioon, see näiteks on konkreetselt võetud  raudrahvast välja siis ütleme, see elektronkiire kallutas mähis,  kus on circa 35 protsenti puhast vaske sees. Siit tuleb siis kolm asja välja, et teras,  plastik ja vask ja need kõik, me purustame need ära masinaga  ja siis sorteerime käsitsi eraldi välja ja lähevad  siis laseme müüki, juba. Meie tänane partner on Saksamaalt Saksamaale siis. Nii et see teie nii-öelda toodang läheb ka üle maailma  laiali Just et klaas läheb Indiasse siis trükkplaadid,  kus on. Päris palju kulda, et täna võib võrrelda isegi tema  kilohinda vase kilohinnaga. Siis juhtmed siin on nüüd näide juhtmetest välja tulevast vasest. Väikene kogus kunagiste televiisoriekraanide tükke saab aga  uue eluga siinsamas Eestis. Tere. Mulle öeldi, et teie oskate mu televiisori maistest  jäänustest midagi ilusat teha. Ja väga hea meelega. Et siis nendest saab teha näiteks vaagna teile koju? Kuidas, kuidas te need tükid uuesti kokku panete,  siis? Sorteerin välja siit ilusamad, kokku sobivamad. Ja siis lan vastava kujuga vormi peale. Näiteks praegu on mul selline ovaalne vorm. Ja siis tuleb need siia tükid ilusti üksteise kõrvale laduda. Kui on vaja, siis spetsiaalse kujuga näiteks tükke  väiksemaks teha et need sobituksid siia ja  siis ahju panna. 800 kraadise temperatu. Ja siis nad sulavad ise uuesti kokku. Sula. Tulemuseks on siis midagi sellist nagu siin laua peal. Just täpselt nii, et siin on väiksematest tükkidest  ja siin on suuremaid tükke kasutatud. Tänane saade sai kokku sulatatud põdrast prügist  elektroonikajäätmetest ning tõest ja valest,  õigemini nende näivusest. Lõpetuseks tahan ma nüüd ütelda midagi erakordselt tarka  ja sügavat aga nimelt. Tõde, mis meile ei meeldi, on vale. Kui see väide teile meeldib, siis ongi see üks elutark tõde. Kui ei meeldi, siis küüniline vale. Ja siis veel seda.
